Summa

Algab aasta kokkuvõtte aeg.

Enne grande finaale juurde minemist, tahaksin mainida, et ajasin eila esimest korda aparaadiga juukseid. Ja mitte endal. Polnud keeruline, aga nagu ikka minule omane pabistan ja ajan täiuslikkust taga. Aga õnneks juuksed kasvavad ja tulemus polnud hull. Ega ma täpselt ei tea, milline see viis pluss resultaat oleks üldse pidanud olemagi.

Aga mis ma ikka mõtlen. Oli väga hull aasta. Ei saanud selgemaks midagi. Kaasa on võtta järgmisesse ainult tunded, mida arvasin, et ma pole võimelinegi tundma. Peale suure emotsiooni on ka rida pisikesi, kus alatooniks pettumus. Ma vist olen kunagi kuskil öelnud (ja siis veel ennast tsiteerinud), et ma vihkan inimestes pettumist. See teeb minus ebamugava tunde. Olen see aasta ka seda kogenud ja eriti siis, kui detsember oli oma sündmuste kulminatsioonis. Vedasin ka ennast alt. Kuidas? Reetsin ennast sellega, et lasin liiga paljudele inimestele paista, et olen õnnetu ja haavatav. Sedasi mind küll ei kasvatatud.

Oma loomult olen melanhoolik, seda on tõestatud kümnel erineval moel. Seetõttu ajan tihti emojuttu. Aga tegelikult oli selles aastas ka värvikaid seiku. Barcelona ... sõbrad nagu kaljud ... inimesed tundsid röömu ja elasid kaasa mu pseudosaavutustele. Avastasin uue spordiala. Lugesin rohkem raamatuid kui eelmine aasta. (Samas teatris käisin vähem). Avastasin jõusaali mõnud. Jaja Metallica ... Käisin kolm korda doonoriks (viimati eila).

Homsest hakkan vundamenti laduma sujuvamale uuele aastale. Olen poliitiliselt korrektsem ja ei keeldu heast seltskonnast ja toredatest koosviibimistest. Surun oma ego rohkem alla ja tunded ka.

Et 2011 oleks pluss poole peal. Kuigi 2010 on nii tugevas miinuses, et seda ületada on vast keeruline.

Jõul

Me ei ole homme need, kes me olime eile. Jõulud pole kunagi enam samad. Isegi olemasolevad inimesed pole samad. Keegi ei loe joodud veiniklaase, kuigi võiks ju. Kujutage ette, et tort söödud ja jõul läbi. Ei kujuta. Ärevus on hingest kadunud. Pildid, mõtted ja esemed. Mõtted, esemed ja pildid. Kellele see järjekord korda läheb?

Aina kordan, aina kordan Sinu nime, aina kordan. Miks on kõik kaduv? Ma ei leia motivatsiooni olla ambitsioonikas. Ei taha ennast parendada, olla ilusam, targem, võimasam. Lihtsalt ei taha. Minu kuulsaim väide, et miks ma oma tagumenti kasin, kui homme lähen nagunii jälle väljaheidetele, tundub õigustatud küsimus.

Ma tahaks seda ärevuses tunnet, mis valdas mind ühel päeval, kui sõitsin linna laulupidu vaatlema. Seisin poe ees ja ootasin, et anda üle võtmed. Ja siis äkki kallistus, mida polnud kunagi varem olnud ja mida ei saanud ka kunagi hiljem tulla. Isegi sellel viimasel päeval. Ja ka kõige lõplikumal päeval ei olnud füüsilist kontakti.

Kaua see pull kestab? Ja kas tõesti ainus inimene, kes mu peale mõtleb, on see, keda ma hellitlevalt looma nimega kutsun?

Halleluuja

Vabade vangistamine

"Neegri vabastamnine kõrgel kunstilisel tasemel" Andrus Kivirähk (Mark Twaini teoste ainetel)- läksin teatrisse vähe teiste ootustega. Tahtsin naerda, kuid sain muiata ja kastitäie kivirähulikku irooniat. Seekord oli ainult natuke veniv. Nagu tema looke "Vaene üliõpilane" kohati tammub paigal. Mõtlesin, et olen rikutud visahingelikust tempost ja ootan, et "kunstilisel tasemel" loetakse ka lusikaid ainult nii kaua, et vaataja saab ivast aru. Aga ei, see tahetakse raiuda ka otsaette. Ja nii ongi ...

Võib olla hakkasin liialt paralleele kõige ja kõigiga juba koha peal tõmbama. Mõtlema, et kuidas see päris lugu täpselt oli ja miks ikkagi see naisterahvas oli grimmiga nii groteskseks tehtud. Ilus keha ja rõve nägu. Millele siin vihjatakse? Tuleb meelde jõululuuletus:

Jõuluvana väga hea,
luuletust ma küll ei tea.
Aga minul on kena keha,
ma võin striptiisi teha.

Ja nii ongi ...

Õrna kunstihingega Tom oli minu jaoks veidi tüütu. Või hoopis tema autokraatlikus oli närvidele käiv? Kivirähul on varem ka selliseid tegelasi olnud. Kes kulgevad ainult omas maailmas.
Ma pole ka eriline miimika ja lavalise höörumise austaja. Kui naisterahvas seelikuga hakkab kolmerattalise jalgrattaga sõitma selliselt, et hüvasti noorus välgub, siis mul on piinlik mitte naljakas. "Seksikad liigutused" pole ka mu teema. Samas neegri lavaline väänlemine oli ok. Isegi natuke rohkem kui ok. Neeger oli üldse hea tegelane. Võib olla seetõttu, et tal oli kõige väiksem sõnaline osa.

Aga võib-olla taheti ühe etendusega liiga palju öelda - naise roll, neeger, homo, seksuaalsed veidrused sh transvestiit, noorte roll ja keskklassi arusaam kunstist. Või olen mina nüüd üle mõelnud.

Ja muidugi, mis Sa vabastad, kui tegelane on juba vaba. Ning lõpuks pole keegi vaba. Finn laseb ennast kingadesse toppida, neeger huvitub mammonast ja Tom on oma kinnisideede ori.

Parimad palad: saepuru söömine.

Paradoks

Viimastel päevadel on mulle palju räägitud ajast. Hakkasin siis mõtlema kõige selle peale ja üle. Siis sai mõistus otsa, tuli sukelduda võõraste mõtete maailma. Leidsin rahvatarkusi:

Aeg on raha

Aeg parandab haavad, kuid jätab armid

Aeg kaob käest

Kes muutub koos ajaga - see ei jää ka ajale jalgu

Aeg elada aeg surra

Aeg kõik asjad lõpetab

Raud on küll tugev, aga ajahammas on tugevam

Ja siis veel kohalikku, mis tundub eriti irooniline:

Ajaratas ei jää seisma

Aeg aitab unustada

Aeg annab arutust

Ma saan aru, miks ma siin elan, kus ma elan. Juba vanasti oli tegemist selles piirkonnas rumalatega. Kõik on ju väga vahva ja tore, aga siis kirjutab üks sõbranna, et aega EI OLE. Kui seda olemas ei ole, kust ma siis saan oma arutuse, armid, unustuse. Paradoks.

Jaja ja mu kirjutamise teine põhiteema. Esimest korda sain elus valimiste nänni. Ju ma siis selle alusel otsustan. Oleks pidanud sellele ajaloolasele ütlema, et valin tema ka ilma piparkoogivormita. Aga vorm on ka hea.

Oh ajad, oh kombed!

Luuludega

Jooksen trepist alla. Juba näen punast golfi. Ruttan mäest üles ja seal ta ostab räime. Ületan teed, keegi lehvitab. Ostan piima, Tere piima - ja ongi kohal. Möödun autopoest ja meenuvad esemed, mis paluti masinasse paigutada. Tulid jutuks härra Anguse teip ja nuga. Avan kodus praeahju. Süütan küünla. Ostan üllatusmuna. Ületan Maxima parklat. Vaatan marmelaadikomme. IGAL POOL. Makrapulkasid ei söö ma vist enam kunagi. Jaja... Ükskord ma sellel mäel hüppasin siksist välja, sest ei tahtnud peatumisel käsipidurit kasutada. Põgenesin kuskile trepikotta ja jätsin autosolijad ripakile.

Ainuke koht, kus teda pole, on see kus ta füüsiliselt on. Käisin ja vaatasin.

Ma hakkan vist hulluks minema. Peaksin inimestega suhtlema hakkama, aga tekib veider vöörastus ja süütunne. Peaks midagi tegema. Ikka veel ei taha.

Kui Jumal on meie poolt, siis kes on meie vastu?

Kaotuse nägu

Nüüdsest tuleb hakata nii käituma, et kui mind kõrgelt vaadatakse, siis ei oleks piinlik. Ei mul ega vaatajal.

Ma nüüd ei hakka rääkima juttu, et parem kui mind poleks või tahaks igavest rahu, sest loogiliselt ma saan aru, et see on enesehaletsejalikult egoistlik ja maailma suhtes mõttetu. Aga tunnen küll kuidagi, et tahaks olla ikka veel üksi. Süda on tühjust nii täis, et sinna ei mahu hetkel tavapärased suhted ja igapäevane rutiin. Sinna mahub paar kahetsust. Ma oleks tahtnud kohad vahetada. Jälle egoist.

Juua ka enam ei taha. Piinlikuse karikas sai pilgeni täis. Sportida ei jaksa, sest liha on nõdraks jäänud ja füüsiline peavalu ei taha lasta sellel toimuda. Suitsetada? Kas ma enam oskan? Ei taha aega veeta teiste leinajate keskel ja samas ei taha ka neutraalses seltskonnas olla. Selline vahepealne on talutav. Vist.

Iga asi ja olukord on kuidagi kaotuse nägu.

EI EI Ei

Kodu uksest sisenedes on ikka esimene pilk suure toa diivani poole. Ikka kuulatan hoolega, et mitte piinlikult üle küsida öeldut. Ja mula suust välja ajades ootaks lisaks veel ühte iroonilist lausejuppi. Ei taha istuda toolile, mis ei asu minu positsioonil.

Mul käib asi teistpidi ringi. Olen jõudnud eitamise faasi. Pilte vaadates juba tekkis tunne, et kõik on endine. Samad suhted toimivad. 2006. oli hea aasta.

Mu kohusetunne on kuskile tudule läinud. Ei viitsi, leia mõtet parendada oma tööalast elu. Seltsielu ei taha üldse. Kui siis ainult inimestega koos, kes jagavad mu muret.

Üks asi andis täna väikse rahu mu hingele. Inimene, kes oli mind ja haiget meest solvanud, sai teada tõe. Hakkas kergem...

Tühitunne

Mitte midagi ei huvita. Isegi sport ei paku pinget. Inimesi ei taha eriti näha, vaatavad mulle otsa nagu mul oleks mingi puue. Tegelikult ongi. Mul on midagi väga väga vajaka. Pea ka veits valutab. Nüüd meenutan vaikselt Karl Ristikivi päevaraamatut: tuju on paja, kõht valutab ja härra Kangro ka ei tule.

Huvitav on ka see, et olen inimesi alt vedanud. Jätsin ära oma üleeilsed, eilsed tegevused, kuhu mind oodati. Mitte seltskonna pärast (seda ma nagunii ei suuda pakkuda - võin isegi vastupidist oma egoismis väita, keegi ei suuda mulle seltskonda pakkuda). Aga kohad, kuhu minema pidin, olid pigem teiste pärast ja kolm päeva tagasi ei oleks ma magada saanud, kui oma lubadusi ei täida. Nüüd ei saa magada, sest tühi tunne on.

Kas see saab kunagi täis? Ja mitte kibestumist.

Katki

Eile oli maailma kõige hullem päev. Ja tegelikult nii hull, et paremaks ka enam minna ei saa. Mõned asjad on lõplikud.

Ma vist pean hakkama oma enda sõnu sööma. Minu pidev väide, et ei ole olemas möttetuid olukordi, asju, tundeid jne hakkab näitama ennast teises valguses. Kas on täna nii julget meest ja ütleks, et maailmas valitseb kord ja loodus teeb tarku valikuid? Ja see rasvase rinnaga hunt peaks söandama seda mulle öelda. Midagi on ikka väga lõplikult katki ja midagi on ikka väga väga puudu. Ja tulgu keegi lohutama, et see oli ette näha. Kaks kuud tagasi ma veel arvasin ja väga kindlalt, et on olemas õnnelikud lõpud ja ka meie saame sellest osa. Et kaks, kolm valulist aastat teeb meid tugevamaks ja kokkuhoidvamaks ja peale tugevaid katsumisi saabub tavaline elu. Ainult selle vahega, et me oskame seda rohkem hinnata.

Hetkel ei hinda ma midagi. Kuidas on nii, et inimesed, kes elavad õigesti, altruistlikult, heakodanlikult saavad karistada. Kuidas on nii, et nad pole ära teeninud isegi pisikest austust lihtsa elu poolt. Lapselapsed, pensionipõlv võrkkiiges. Ma ei tea, kuidas psühholoogias kõike seda nimetatakse, mis mu peast on viimase 12 tunni jooksul läbi käinud? Hetkel on suur vajadus ropendada ja neada.

Ja siis veel minu hellitamata jäänud egoism. Miks ma ei võinud kasvõi lõpuks öelda kuidas ma tunnen, kuidas ma tereve elu olen tundnud. Miks ma ei võinud haarata käest ja seda hoida. Ainuke, mida hoidsin, oli distants. Ja kas see teeb mu südame hetkel kergemaks. Vastupidi.

Tahaks ära.

Mälestused

Jälle sain ühe raamatuga ühele poole. "Sõja ajal kasvanud tüdrukud.
Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist", koostanud Rutt Hinrikus.

Selle teosega töötasin kahest küljest. Ühelt poolt professionaalne huvi ajalooliste mälestuste vastu ja teiselt poolt haiglane uudsihimu tavainimese väljendusoskuse suhtes. Mõni vanaproua kirjutab täpselt nii nagu eeldan, et üks inimene oma mälestusi üles märgib. Teisel isegi on väiksed kirjanduslikud kalduvused ja kolmandal puudub sees tunne. Ilmselt on toimetaja kärpinud liialt. Aga selles polegi asja iva. Mulle meeldisid punased lõngad, mis erinevate naiste mälestustes jooksid. Märtsipommitamine, jõulukuused taevas ja Hjalmar Mäe võrdlemine lambaga: "Määäääää."

Mis kõige olulisem, ma polnud kunagi selle perioodi peale tavainimse vaatepunktist mõelnud. Polnud toidutalongidest kõnelenud, suhkrupeeti maininud. Ja oluline, isegi keset suurt lahingut ja mõllu mõtlesid naised kingadest ja mantlitest, häbenesid lapitud kleiti. Inimene on ikkagi inimene ja naine on eelkõige naine. Sõdureid oli ka igat laadi. Elu oli mitmekesisem, kui arvata oskame. Aga alati on see nii.

Nii veider kui see ka pole, tõi raamat usu memuaaridesse tagasi.

Aga küll ma lugesin seda kaua, väga kaua.

Vaatepunkti küsimus

„Ma tunnen, et hakkab lähenema värske söögi aeg. Varsti see tüütum veidrik tuleb kastiga, mis on umbes neli mind, ja laseb mu sõbranna juurde. Juba süttis tuli. See karvatu olend on nii aeglane, ma ei hakka ennast küll veel liigutama. Või siiski, muidu hakkab siin hommiku vara juba kriiskama. Üleüldse on liiga palju lärmi päise päeva ajal. Ainult öösel sünnib olla. Ainult siis saavad mu kõrvad rahu. Juba karjub, terve maailm rappub. Ma ju kurat liigutan ennast, silkan. Peab vist tegema väheke kõrgema hüppe. Huvitav, mis perverse naudingu ta saab mind vaadates. Ajab oma silmad punni, häälitseb veidralt ja passib ja passib. Ah, lasku mind nüüd liikuma.“

„Jälle see kell heliseb. Peab hakkama liigutama. Enne enda kasimist tarvis Oss ära sööta. Vaatan, mis teeb. Oi kui nunnu. Ossu, Ossu, Ossu. Puuri kaas on ka kinni kiilunud. Oi, kui vahvasti sa hüppad. Saingi lahti. Mine koini oma koerakarvadest kinnut. Vuih, miks sa nii jubedasti haised. Öö läbi oled siin mustanud, jah? Valmis. Avan akna ja siis hakkan oma hambaid pesema.“

„Mul veel aega viisteist minutit magada. Mis nad kahekesi seal kolistavad. Oih, peab ka ärkama. Üldse ei viitsi. Mis Sa Oss koperdad siin? Ma oleks sulle pähe astunud. Hommikust.“

„Ärkavad üles hakkavad karjuma. Mis neil karvututel viga on. Ega nad ainsad pole, siit on ikka palju taolisi läbi käinud ja ikka valjult. Ah, mis ma siin analüüsin. Lähen parem närin. Paar viimast päeva on see toit kuidagi kuivavõitu. Ma ei saa aru, kas on keeruline meelde jätta, et mulle meeldib üleni roheline salatimaitseline praad. Aga ma võin ju neile märku anda, jätan toidu söömata ja pissin peale, ajan mööda kodu laiali. Ei miskit. Ikka tulevad need maisid ja rukkiterad. Abiks seegi. Õnneks on hakanud õhk liikuma. Miks need tüübid nii hirmsasti haisevad? Eriti räme on siis, kui see pealetükkivam isend mu maast õhku tõstab ja hakkab pigistama ning puhub mu näkku miskit halva rohelise lehe lõhna. Kust ta küll saab seda igal hommikul? Õudne. Mulle tundub, et nad ise ka tajuvad seda, sest õnneks tegelevad nad pidevalt värske õhu peale laskmisega. Enesekriitikaga on neil enam-vähem kõik korras. Ohissand, nüüd nad panevad selle kõige suurema müratekitaja surisema. Ma küll olen proovinud anda märku, et see on minu suurte kõrvade jaoks liig, aga sama nagu toidu eelistusega. Olen omas maailmas üksi. Ei, seal taga nurgas, mu turvalisest kodust väheke eemal, on üks vaikne nelja ja poole jalga olend. Vat tema oskab vaikust hinnata. Mõnikord ta liiga passiivne. Isegi mu sõbralikele näksatustele ei reageeri. Aga ju ta üks põhjamaa küülik ole. Panen tagajalgadega paar head mütakat vastu maad. Saage aru, see igahommikune mõmin on nii tüütu.“

„Näe Oss jälle trambib. Mis sul häda on? See laul ei meeldi?“

„Tahtsin, et kõrvad saaksid puhkust, aga valasin hoopis õli tulle. Hakkas veel lisa kisa. Mul on olnud siin aega mõelda. Miks ei võiks need kahejalgsed normaalselt suhelda. Hõõruda oma külgi kokku, hammastega tagumikust näksata. Lõuaalusega oma territoorium lõhnastada ja äärmisel vajadusel ka peale siristada. Kõik info oleks ilma valuta olemas. Samas nad teevad kõike seda, pluss suur kisa. Tegelikult seda peale kusemist pole näinud. Ega ma teagi, kuidas see neil väärastunutel välja peaks nägema. Oh, kohe saabub nirvaana.“

„Tsau, Ossu!“
„Tsau, Ossu!“

„Algab päeva parim osa. Söön. Veeretan pallid eest ära urgu. Ma ei saa aru, miks need siia üldse pandud on. Niigi kitsas elamine, umbes seitse minu suurust. Alati, kui keegi oma nilbe roosa jäseme mu territooriumile pistab, siis kohe pallid keset parimat ringutamisala asetab. Miski rituaal neil vist. Olen märganud, et nad ise ka veeretavad erinevaid esemeid mööda oma territooriumi. Nende kodu on üpris minu külje all. Naabrid või nii. Üks loom on neil eriti nilbe. Pika londiga ja metsiku isuga. Mitmed korrad on nahka pannud minu toidupoolise. Sellest ma parem ei räägi, millist heli ta endast välja laseb.“

„Loomulikult häirib mind ka karvade puudumine. Nagu tsirkuset tulnud. Ükskord loomapoes üks kikkkõrv teadis rääkida, et on olemas tsirkus, kus veidraid olendeid näidatakse ja osutas siis kõrval korteris olevale roosale hiirele, kes oli oma kasuka kuskile unustanud. Ma küll vanast enne ei loobu, kui uus aseme tuleb. Aga ega kõik ei ole nii ettenägelikud. Aga mu naabritel on terve pesakond sõpru, kes näevad nendega täpselt samasugused välja. Aga hais on erinev. Kõigil vastik, aga kahega olen suutnud juba harjuda. Mitte lõpuni välja.“

„Kunagi kui kolisin uude naabruskonda, proovisin parandada enda ja lähedaste elu. Esialgu oli vaja vabaneda ebameeldivast lehast, siis pealetükkivatest juurtest. Kui viimastega ei tegele, siis mingil aja hetkel vallutavad kogu pesa ja proovi siis ühelt küljelt teisele keerta. Haisuga oli lihtne, väike hüpe ja käsklus sulgurlihasele ja elamsikõlblik aroom hõlmitseb maailma. Vääte tuli hakata oma kahe sentimeetrise hambaga läbi närima. Nägin, et Jumal polnud nii armuline olnud klahvide jagamisel mu uutele seltsilistele. Võtsin selle raske ja aeganõudva, kui mitte öelda musta töö enda kanda. Loomulikult roosade sõprade tänuavaldused olid nii lärmakad, et otsustasin ilma pealtnägijateta asja korda ajada. Tunnustusvajadus mul nii suur ka pole. Olen pigem omaette nokitseja. Need juured olid tiba võitlusvalmivad kui mu lapsepõlves oli mind hoiatatud. Nii mõnigi andis tugeva vastulöögi. Lõpiks kohe nii lõpliku, et läksin abivajavalt naabrite poole, aga vastuseks kahekordne lärm. Kõigepealt kui mind vaatasid ja siis kui juure juurde jõudsid. Võiamtu missioon, kui tegemist ikka põmmpeadega. Siiani olen sunnitud nägema kuidas aina tihenevad ja laiendavad oma territooriumi paeljad olendid. Õnneks päris minu koju pole nad tükkinud. Isegi mu vaikse sõbranna juures üks must väänkael, aga ta pole kindlasti aastate jooksul pikkust visanud. Hoian ikka uudishimust silma peal.“

„Siis naabrite omavahelise austuse näitamine. Tahtsin alustada sõbralikult ja ausalt. Paeltega võitlus ebaõnnestus, kuid polnud veel alla andnud meeldimise valdkonnas. Tegin midagi suurt. Võtsin kasutusele kõige võimsamad vahendid, et meelitada ja sõprust võita. Valisin söögitooja. Ta oli lihtsalt tihedamini mu ligiduses. Mõtlesin, et kas maksab kohe alguses oma armastust üles näidata, äkki paistan kerglane. Aga julge küüliku rind on rasvane. Võtsin hoogu ja valisin pehme koha, et saaksin suuremalt oma kiindumust väljendada. Lõin hambad sisse. Ise värisesin erutusest ja ärevusest. Äkki mind on valesti mõistetud. Tegelikult polnud ma senini isegi naisjännule nii suuri tundeid avaldanud. Kahtlustele vaatamata ma siiski ei lasknud lahti. Mulle vastati loomulikult lärmakalt (miks mulle on loodud nii võimas kuulmismehhanism). Mõtlesin, et räägime samast asjast erinevas keeles. Ma siis ei teadnud, et tüübid müristavad iga asja peale. Nuh, aga asi lõppes kerge šokiga. Äkki lajatati mulle pähe millegagi ja põrandal ma oma värvukesi lugesin. Algul ikka vihastasin looma moodi, hiljem lihtsalt sain aru, et ega need tsirkuse värdjad ei oskagi ennast jänesemoodi selges teha. Andestamine on jumalik. Ja Noa laevas mu juured ongi.“

„Siis kui oma kasukat hakkan vahetama, viiakse mind komandeerigusse. Suveelamu on umbes kaksteist minu suurust pluss kõrgus. Vanasti oli seal väga vahva. Peale saja käpatäie mulla krapimist olin teisepool elamist ja sai närida muru. Eriti meeldis mulle leht kollase õie all. Viimasel aastal pole õnnestunud teisele poole tara ennast sätutada. Eks vanadus teeb oma töö. Seal söödavad mind teised olendid. Ega nad suurt erinegi talveperioodi omadest. Hais on vähe teine, aga kummaline, seal mind häirib see kuidagi vähem. Menüü on ka karvavahetusega vahetunud. Vesise osakaal kasvab.“

„Muidu on suvel suhteliselt vaikne, aga seal üks karvane olend otsustab dikteerida muusika. Umbes viiskümmend mind suur ja värv suht sünge. Minu nägemise peale ta hääl läheb veel eriti kiledaks. Üldse vist ei salli mind ja tahab haiget teha. Miks mul need suured kõrvad üldse on? Mustal olendil on üks erinevus mu naabritest ja see sama on ka sarnasus minuga. Ta on karvane, mitte jälgilt ilma kaitseta.“

„Muide imehõre karvkate on ka nendel, kellega eluruumi jagan. Samas nad oma tsirkuse töö tõttu eemaldavad seda vähestki, mis neil on. Ühe suriseva veerejaga. Ilmselt on ostetud mõnest loomapoest, aga mitte sealt, kust mina pärit olen.“

„Mul on elus õnne olnud ka tunda endasarnast aktiivset, temperamendilt lõunamaist sõbrannat. Tahtsin temaga lähemalt tutvuda, aga mu taktitundetud kaaslased kõõlusid kõik mu kodu serval ja nagu ikka ... kriiskasid. Hakkasin just eelmänguga tegelema, kui üks mu oma robustsesse haardesse krabas ja paigutas mu temale sobivas kohas maha. See oli naise tagumisel poolel. Naksasin hammastega tagumikku ja sättisin ennast liikuma ette poole, kui juba suur jäse mind seda teha taksitas. Mis perverdid need väljaveninud on. Algul peaks ikka üksteist tundma õppima ka. Aga nende meelerahuks tegin seda, mis mult oodati, kuigi polnud harjunud seda tegema publiku ees. Mind lohutas teadmine, et ega nad nagunii aru saa, mis toimub ja mis see elu üldse on.“

Vat selline vaatepunkt

Minu sport

Nüüd on käes see päev, kus ma pean oma väärtushinnangud spordile üle vaatama. Kas tõesti on olemas olukordi, mis muudavad kehalise aktiivsuse mu jaoks ebamugavaks? Hasart on see, mis spordile võlu annab ja selgus, et hasart on see, mis spordilt võlu võtab. Olin korvallimeeskonnas, mis nautis protsessi. Sattusin võistkonda, mis ihales võitu. Ja vahendid polnud enam olulised. Väiksemad vastased lendasid kahte lehte nagu Punane meri Moosese ajal. Suuremad ja tugevamad jäid omale jalale, kuid lisasid oma kehale värvilisi plekke. See, mis aga suust välja tuli, oleks riigitelevisioonis piipidega kaetud. Kuulub pigem anatoomiatunni valdkonda. Ja ikka ise ja ise. Mis on sööt või mis on kate ... Eelmine hooaeg olid küll need mõisted meie sõnavaras.

Miks on võit nii tähtis? Kas kõigile on? Nu, ma arvan, et Aivar Rehemaa küll ei unista Olümpiavõidust, ikka kulgeb seal suusarajal. Mis tema eesmärk on?

Mis mina tahan saavutada jõusaalis või jooksmas käiguga? Olen kehapede? Ei. Mulle meeldib see tunne, mis on pärast trenni, pärast jooksu, pärast enese ületust. See on füüsiline tunne. Mõnikord olen ka vaimselt endaga rahul, aga seda on harvem, sest alati saaks paremini, puhtamini, kiiremini, osavamini. Või siis, et oh mis, seekord jäi veel veri ninna.

Aga tegelikult, minu sporti ei võta mult keegi.

Tükk väljaheidet

Mul on küülik.

Ma räägin temaga, aga ei oota kunagi vastust ega reaktsiooni. Tema arvamus ei maksaks midagi, isegi kui tal oleks see ja ta suudaks ennast mõistetavaks teha. Temast kõneledes kasutan ainsuse kolmandat pööret, kuigi ta on minuga samas ruumis ja samas helikauguses tollega, kellele info on suunatud. Kasin teda, puhastan ja kammin. Kõik saast, mis ta ruumi jätab, koristan. Käin päevas mitmed korrad ta aseme juures ja vaatan, kuidas ta elutseb ja kas üldse. Rääkimata söötmisest - hommikul ja õhtul. Kui suvel hakkab päike soojendama tuba, siis on mulle mugavam ta maale kolida, kus õhk liigub. Võin ju öelda, et see kõik mu lemmiku heaks, aga ka minu elu lihtsustamiseks. Tavaline lugu. Isegi siis, kui jännu on nii nunnu kui pildil.

Nüüd kujutage ette, et see jutt pole küülikust vaid inimesest. Läheme veel kaugemale. Maalige silme ette pilt, et jutt on inimesest, kellele te oleksite kunagi andnud oma neeru, ei pigem kaks ja natuke soolikaid ka peale. Mees, kelle moodi te täpselt oleksite tahtnud olla hoolimata sellest, et olete naissoost. Ja siis ikka see küüliku jutt.

Tunnen ennast sitatükina.

Vannitus

Ma pole vähemalt kümme aastat vannis käinud. Üksi hotellitoas otsustasin oma meelt lahutada vahu ja sooja veega. Lasin aurava vedeliku suurde plastikanumasse ja lisasin seepi, et ikka vahutaks. Niisket õhku oli pisike ruum täis ja ma ainult istusin. Hakkasin siis vannitamist nautima. Istusin ja nautisin, libistasin sõrmed läbi mullide ja nautisin. Plärtsisin jalgade ja kätega, et ikka pritsiks ja rohkem nalja saaks (hotellitoa põrandat ei pea ju mina kasima). Lõpuks pesin ennast puhtaks ja mõtlesin, et see ongi vannimõnu. Kuivatasin, ennast.

Nüüd mõtlen, et kas paari aasta norm on täis. Nautimist ma mõtlen.

Nädalavahetus

Tänase postituse võtmesõnaks on uued kogemused. Sellel hooajal käisin esimest korda Eesti meitriteliiga korvpalli vaatamas ning samuti külastasin kalendriaastal esmakordselt kirikut. Füsioloogilistest eripäradest rääkides oli ühes kohas palav ja teises kohas ikke väga külm.

Kohalik meeskond ei saanud ülikooli omale vastu. Põnevus kadus juba esimesel veerandajal. Kodumängude puhul ikka loodetakse, et publiku toetus annab mängijatele lisaemotsioone ja selle pealt võib isegi Taavet Koljati võita. Seekord seda ei juhtunud. Kõik oli vastavuses loodusjõududega. See ei välistanud muidugi pidevat pasundamist ja vilistamist. Üks keskealine naisterahvas ei kontrollinud üldse enda suuvärki. Mitte, et ta ropendanud oleks, aga mu meelest ajas suust ebaadekvaatset juttu. Nuh, imelikke lausekatkendeid.

Kirikuõpetaja rääkis isade rollist tänapäevaühiskonnas, ristis ühe pisikese tüdruku ja lasi kogudusel laulda väga väga aeglaselt kulgevaid laule. Ristiinimestel ikka pole kuskile kiiret. Tegelikult kirik propageerib igavesi väärtusi. Kui mõned parasiitsõnad vahelt ära jätta, siis on iva tugevalt küljes. Tasub järgida üldisi moraalinõudeid.

Küsi ja Sulle antakse, koputa ja Sulle avatakse.

Nutan vihmas

Meeletu nädal on olnud. Emotsioonidest tulvil päevad. Ja siiski jookseb refräänina läbi mõte, et ma seletan pidevalt. Kusjuures proovin ennast kasvatada. Ja kui soonele satun, siis ikka räägin ja räägin. Õnneks ja kahjuks mu elukutse soodustab kõike seda.

Mis siis jäi meelede - saatuse keerdkäigud, lollid arstid ja sugulase välja öeldud viie korra seadus, et korda midagi viis korda ja see muutub koomiliseks. Samas: lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid. Isegi muie ei tulnud suule. Ja tegelikult ei ole mina kannataja. Neid võib olla pesakond, aga mulle pole vaja kaasa tunda. Peaksin olema terveim lüli, mis ei garanteeri loomulikult tugevust.

Kui enne paistis kogu maailma päike mu peale, siis nüüd tundub, et põrgutuli ei viitsi üldse valgust heita. Ja ma ei kurda ja ma ei hala, vastan avameeleslt pisaraid ei vala. Tegelikult ma nii madalale ei lange, et minu tegevusi saaks ka kaudselt seostada Keskerakonnaga. Pigem : "I will do my crying in the rain" Ja just seda ma tegemas käisingi. Vihm on hea.

Vihm on parim

Seletaja

Mul on lastud rahumeeleslt kolmkümmend aastat seletada ja seletada. Ja alles nüüd leidus julge, kes ütles, et ma olen nõme sellepärast, et ma räägin liiga palju. Ma pole pahane selle märkuse pärast, vaid peale lühikest, väga lühikest järelemõtlemist sain aru, et jutt rohkem kui õige. Mu suu aina käib ja käib. Vanad inimesed ütleksid, et suu käib nagu tatraveski ja nooremad teaksid paralleeli tuua Pläralära-Leenuga.

Oleks keegi varem öelnud, et see teeb mu ebameeldivaks inimeseks, oleks mul ennast kergem muuta olnud. Mida vanem tegelane ja harjumus, seda keerulisem on seda välja juurida. Eks ma üritan. Teen miski kava, et iga päeva jätan kolm asja ütlemata, mis suhu kogunevad. Siis järgmine nädal teen kokkuvõtte ja võimalusel suurendan kogust. Samas sada mõttetut mõtet vähendada ei muudaks veel päeva, vat nii palju ma räägin.

Ma teadsin seda kõike varem ka. Isegi CVsse teadin juurde kirjutada, et olen jutukas, aga ei teadnud sinna juurde lisada, et see teeb mu talumatuks. Kuidas ma sellest varem aru ei saanud? Kas peale jutukuse olen loll ka veel. Palju avastusi inimene enda kohta päevas üle elab? Üks veel ja ma nutan ennast magama, kindlalt.

Mul hakkas kuidagi väga raske olla, tahaks aega tagasi kerida ja oma suulise folkloori tagasi kiskuda. Inimeste ajust enda kustutada. Uuesti alustada paljude inimestega. Oleksin poole vaiksem. Ma ju suudan.

Mu eesmärk pole meeldida väga paljudele inimestele, aga see on kurb, et mu oma sugulased ja lähedased võiks mind siis loomulikumalt võtta. Samas seletab uus teadmine selle, miks ma perekondlikest ja suguvõsalistest üritustest kõrvale olen jäetud. Ma lihtsalt oleks kõik surnuks lobisenud.

Ma siis nüüd kirjutan siia anonüümselt kõik mõtted, äkki see paneb mind vähem rääkima.

Paha, paha suu.

Põkk, ökk

Täna häirib mind kolm momenti. Esiteks see, et unistused ei täitu. Saatus ei pidavat nendega midagi muud tegema kui tagumikku pühkima. Teiseks see, et rahvas toodab rumalaid poliitikuid ja kolmandaks, mis ajast ei tohi jõusaalis vaadata Eesti osavama kettaheitja intervjuud ETVst?

Kirjutan siis kõige olulisemaks. Kui külalised saabuvad, siis ikka koristatakse tuba ja pakutakse head paremat, et inimene ennast oodatuna tunneks. Aga kas visiidi puhul lage värvima hakkaks ja torusid seest poolt puhastama tormaks? Vaevalt. Kui oodata on tähtsat meest, siis tuleb ju hullu Potjomkini tegema hakata. Otsida maa alt ja maa pealt hõbenõud välja, laenata naabrilt kullast vaas ja lasta sugulastel tuua sinna haruldaseim roos Eestis, mille kasvatamisele nad on pühendanud mitte ainult oma elu, vaid ka oma tulevaste laste omad. Hiljem lasta välja nuhkida, mida siis ikka arvati minust ja mu kodust. Kas hetkel juba prügimäele lennanud lill täitis oma funktsiooni ja näitas mind paremast valgusest.

Poliitiku petmine on ka ok. Eriti näidata ennast rikkana ja ilusana. Temast ju sõltub valdkonna rahastus. Ülla-ülla - mees läheb tööle ja hakkab hoopis oma palgatõusust rääkima, sest tema ei saa endale lubada väärismaterjalist vaase ja unikaalseid õielisi. Lihtinimene saab. Loomulikult ei leia ta eelarves kohta, et susata sinna, kus juba on. See ütlus, et kus on, sinna tuleb juurde, käib pigem pahanduste, mitte raha kohta. Seega laenamine, värvimine ja vuntisimine jättis küll hea mulje, kuid külastatava jaoks ei täitnud funktsiooni. Sama inimene veel telekas pajatab, et eestlased ei ela sugugi halvasti ja keskmise palga eest saab endale luksusi lubada. Elagu rahvas.

Miks on nii oluline endast ülimuslikku muljet jätta?

Aga põkk naine jõusaalis vajutas televiisori paueri nuppu ja kruttis ka raadiojaamu. Üks naisterahvas hakkas muretsema, et keerab tuled ka kustu. Tituleerisime telekapõlguri närvihaigeks. Tema mulje pärast ei muretsenud.

Üllatav elu

Kaduvad ja purunevad

Kas alati lähevad katki ja kaovad just lemmikud? Mulle tundub, et see T-särk, kus vasakpoolne lõunaameeriklane peal oma vahva peakattega, oli mu tugevaim trennisärk. Selles pluusis tegin oma vapramad surumised ja kiiremad tõuked. Ühel heal päeval polnud seda ihukatet enam kuskil. Anomaalia. Tegelikult kunagi kadus ka mu jamaikateemaline varbavahe plätu kolmeks aastaks. Neljandal leidsin ta diivani alt. Nüüd jääb mulje, et ma ei korista üldse. Vat see see pull ongi. Olin seal hõõrunud igas tujus ja erinevates poosides, aga ei miskit jalavarju. Ja äkki oli ta seal.

Che särgiga võib nüüd küll nii olla, et kolme aasta pärast see mulle enam selga ei mahu ja nii palju ma õmmelda ka ei oska, et siilud vahele paneksin. Seega võiks ta ikka selles kehakaalus üles leida.

Täna kukkus potist kraanikaussi kruus, mis loomulikult purunes. Kindlasti oli tegemist mu parima tassiga. Omapäraseim oli kindlasti, sest vahetas kuumaga värvi. Peidus oli pilt arhitektuuri suursaavutusest Vatikanis. Ja ka kiri, mis soovis mulle suures koguses õnne. Huvitav, mida tegi teetass keedupotis? Ootas purunemist. Sinna stsenaariumisse oli juba ootamatus kirjutatud. Uut nagunii ostma ei hakka, sest ega tegelikult mul pole ju jooginõude põuda. Lihtsalt oleks võinud mõni blänk tass otsad anda. Aga kas mul üldse sellist on? Iga esemel ju oma lugu. Minu puhul on see ju alati nii.

Mul on homse päevaga oma unistused. Eks paista ...

Sõitur

Rekkameheks ma küll ei hakka. Kolm tundi olla autoroolis ja otsida objekti, kuhu maanduda, pole ikka minu tagumendi jaoks magus. Pigem kõnnikisn kolm tundi peatumata. Ausõna. Muide veel, tagasi pidi ka tulema sama kaua aega. Ja nüüd vopstigi istusin arvuti taha. Ausõna.

Põneva tee avastasin Karksi-Nuias. Meenutas välismaad, tee kruttis kruvina üles ja siis alla tagasi. Väike keerd oli sees ja kõike seda jälgis kivine August Kitzberg. Kuperjanovi viimse lahingupaiga märkasin ka autoaknast viuhti ära. Tõrva tundsin ka veel ära. Muid emotsioone ei ole täistööpäevast meenutada.

Varsti algab töö ja ma pole oma nimekirja suutnud täita. Sahtlid on üle vaatamata, kinnud ripakil ja väljamaal käigust kokkuvõte endiselt tegemata.

Lähen kastan parem lilled ää

Päike soojem, taevas sinisem

Dennis Potter "Päike soojem, taevas sinisem" Linnateatris eilsel õhtul sai ka meie aplausi osaliseks. Täiskasvanud inimesed mängisid lapsi. Algul häirisid kortsud ja habe, kuid meisterlik töö pani need küll unustama ja jälgima lugu. Kas tõesti lapsed on üksteise vastu nii öelad? Kas nende fantaasia töötab omakasu nimel? Vahepeal tuli küll hirm nahka ja oleks tahtnud minna ja asja selgitada. Ma vist ka olin pahatahtlik laps. Ei meenu küll konkreetsid seiku, kuid suuvärk ju siiani taoline. Kui ennast ei suuda kaitsta pehmemate vahenditega, siis ikka rünnak terava keelega.

Tõrjutud last oleks tahtnud lohutada. Seda pauku ma ei näinud, et tema lõpp ongi etenduse lõpuks. Kuidagi ahastama ajav. Ei paku perspektiivi.

Mis mind häiris? See, et kui lavale nii lähedal oled, siis näed kuidas näitlejatel tatti lendab igas ilmakaares. Rohkem mitte midagi.

Mis mulle meeldis? Allan Noormetsa tegelane. Rain Simmuli näitlemine ja kõnepruuk. Eriti aga see, et lugu läks korda ja liigutas. Sõda, lapsed, inimsuhted, tunnustusvajadus, vanemate kopeerimine, hirm enda välja mõeldud koletise ees (pika noaga italiano - ma arvan, et kardaks ka teda).

Esimene etendus minu kogemustes, kus püss tuuakse lavale etenduse alguses, aga pauku sealt ei tule. Sulgesin muide iga kord kõrvad, kui Andres Ots tukiga vehkima hakkas.

Autor on öelnud: "Last mängiv täiskasvanu on nagu suurendusklaas."

Puhkus

Väike puhkus - vahepala. Jõude ei saa peris istuda, aga mõni töövahend saab küll natuke rahulikumalt ennast tunda. Olen muidugi plaaninud endale nädalaks kvartali jagu ülesandeid, et ikka diivanil lebamine harjumuseks ei saaks. Televiisorist tuli niigi hirmutav uudis, et aastast kolm kuud vähemalt veedame voodis. Peaks ikka mõtlema parema madratsi peale. Autos viibin palju vähem aega, aga isegi kümneminutilise sõidu jaoks sätin tooli mugavasse asendisse. Voodi vedrustus andis järgi juba paar aastat tagasi ja lohk mu põlve all ei pruugi olla nii ergonoomiline kui mulle möelda meeldib.

Nädalavahetus oli löögastav ja röösa. Seda olin oodanud kuid vist. Aga enam pole ma nii kindel, et seda kepiga mehe jooki oma lemmikute registrisse kanda tahaksin. Pigem jäägu ikka tagavara sahtlisse. Käeulatuses kõige originaalsem ja kõige läbipaistvam jook. Kui vedeliku mure välja jätta, siis oli kõik skaala positiivsel poolel. Sellest oleks võib-olla puhkuseks piisanud. Ega ma nurise, sellega maailma paremaks kohaks ei muuda.

Lõpuks lähen teatrisse ...

Üksikud

Äsja surnud kirjanikud ja elavad auhinnavõitjad (ka mitte kirjutavad inimesed) on alati mu tähelepanu pälvinud. Isegi ajal, kui närvis on nii krussis, et peale vaadates ei saa aru, millega tegemist ja aega kulub igapäevasteks asjadeks sellistes kogustes, et tekib tunne, et uni hakkab hobide kategooriasse kalduma. Hobidega tegeletakse ju siis, kui esmavajadustega kõik ok. Sai nüüd olukorda piisava tõsidusega kirjeldatud. Unustasin veel mainida, et mu igapäevane töövahend otsustas ka musta pilti ja kuuma auru demonstreerida.

Võtsin siis nobelisti kõige õhema eesti keeles avaldatud teose. Sellega saigi tööpauside ajal hakkama. Mulje on hea, lausa suurepärane. Ehk läksin raamatukokku ja võtsin ka kaks jämedamat raamatut öökapile ootama. Loodan, et mitte tolmu koguma.

Mario Vargas Llosa "Kutsikad" LR 1975 koosneb kahest loost. Esimene on "Pühapäev" ja teine järelikult "Kutsikad". Tegelikult nädalapäeva kandev jutustus oligi meeleolu loomine pikema ja pinevama loo jaoks. Aitas sisse elada küll. Lõi juba meeleolu ja kujutluspildid, sest tegevus toimus samas keskonnas ja ujumine ning meremöll mõlemas tegelasteks.

"Kutsikatest" olen lausa vaimustuses. Loo kerimine ja meie ja nemad vaheldumine aitas tunnetada samastumist ja eemaldumist. Narratiiv oli usutavalt eluline. Võhikuna ei julge öelda, et psühholoogiline, sest mis mina sellest tean. Avastasin täna, et olen professionaalselt ebaküps ja inimanalüüsilt lasteaia tasemel. Ta naeratas, järelikult on hea tuju.

Meeldis noorte poiste kujunemislugu, dialoogide omapära (kõik mõttekatked said oma võrdse tähelepanu). Koer, kes röövis poisilt tema tulevase rahuliku elu sai ka kirjanikult vapra nime - Juudas. "Pühapäevas" oli jutus võimalik kolm (või neli või viis) lõppu ja autor valis minu jaoks kõige ebatõenäolisema, siis "Kutsikates" oli valitud kõige loogilisem. Enesehävitaja hävitabki enda. Ja lõppkokkuvõttes oleme siin maailmas ikkagi kõik üksi. On ju, Tillu?

Nii üksi ...

Mõistus ja tunded

Loll on loll olla. Aga teha pole ka suurt midagi. Paaniliselt enesetäiendamine tundub ka kuidagi napakas. Õnneks on Austrial selle kohta hea vanasõna: "Teadmised jälitavad mind, aga mina olen kiirem." Kui ma selle lause tabasin raamatust, siis ma ei uskunud, et sama päeva õhtu kirjeldamiseks on see tabavaim fraas. Ühesõnaga käisime mälumängus, kus polnud mäluga midagi pistmist, kõik oli üks suur õnnemäng. Meie puhul ebaõnnemäng. "Did you have any luck?" "I had plenty of it, but it was all bad".

Minu ajus ei olnud isegi küsitavate küsimuste vastuste sugulasi. Naabrid olid ka teiselt mandrilt. Küsimuste sõnastus ja konkreetsuse aste läks ka tugevalt mu tunnetuspiirkonnast mööda. Üpris tihti ei saanud aru, mis ajastu peale pean mõtlema või kus suunas geograafiliselt. Jõudsin ringiga tagasi, et loll on loll olla. Punkt.

Asja positiivsuse poole pealt tean nüüd natuke rohkem. J. Pääsuke filmis lendamist Tartus 1911. aasta aprillis. Naurus ja Tuvalus elab väga vähe inimesi ja Kanadas on üks räppar veel peale Adamsi. Kas see kõik teeb mu nüüd targemnaks? Küsimärk.

Lähtudes klasssitsistlikust teooriast on näidend (elu) tunnete ja mõistuse võitlus. Arvestusväärsetel kirjanikel võitis ikkagi aju. Tal ju kõrgem positsioon. Minu reedese päeva tippsündmus on pigem seotud emotsioonidega. Sain tunda inimese tugevat soosingut ja poolehoidu, kelle puhul arvasin, et ta räägib minuga üksnes seetõttu, et oleme sunnitud olema mõne osa elusut ühe katuse all. Aga ma olin vist jälle millestki valesti aru saanud, tegelikult polnud üldse aru saanud. Positiivsuse laks.

Kokkkuvõtlikult reedel ma olin romantik. Tunded võitsid mõistuse.

Elastsed traksid

Täna sain infolaksu. Pidevalt tuleb ette prognoosida ja arvestada ja analüüsida. Lõppkokkuvõttes me ei saa seda teha põhjalikult, sest meie kirstuvärvi valivad ikkagi teised inimesed (ainult loeb see, kas nad arvestavad meie soovidega või mitte - ei saa seda kontrollida). Päev korraga elada, kuid mitte pilk maha suunatult vaid horisondile.

Vahepeal olen jälle jooksnud stopperi taktis. Kaheses konkurentsis seekord ei jäänudki viimaseks, aga aeg ei kannata trükimusta. Joostud joostud. Maa oli ka kilomeeter, pole just mu harjutusvaldkond.

Iga päev sigineb igatsus mu põue. Väike ootusärevus sigineb hinge, äkki nüüd. Võib-olla sellel nädalavahetusel. Kuskilt peab ju positiivsuse säde ellu tulema. See reedel on jälle võimalus paremaks värvinguks.

Veel lugesin tänasest Maalehest, et tasuks vaatama minna A. Kivirähu uut etendust Draamateatrisse. Mark Twaini raamatute teemaline. Muide, viimane olevat patendeerinud elastsed traksid. Vat see on metafoor.

Enne pean muidugi oma Linnateatri retkega maha saama.

Jaja ... teisest suurest nädalalehest sain teada suurepärase ütluse, mis kehtis küll kirjanduse nobelisti kohta, aga mulle meeldib mõnikord üldistada. "Kes pole olnud noorena sotsialist, sel pole südant, kes jääb selleks aga vanas eas, sel pole mõistust."


ootan, ootan, ootan

Meelerikas

Suurt meest pidi tuntama selle järgi kuidas ta kohtleb väikest inimest. Üks tähtis mees, ma julgeks öelda, et tähtsaim mees, enda tahtest hoolimata taastas mu närvikava. Ta isegi ei tea kuidas ta säästis mu rakke. Tegelikult ei ole mitte miski temaga seotud ja samas keerles kogu päevakava tema nime ümber. Selline see elu on, me ei teagi kuidas paljas olemasolu mõjutab teiste inimeste hingamist. Sõna otseses ja ka kaudses mõttes. Vihjan siin rämedalt oma paanikahoogudele kui avastasin, et pean samal tunnil olema korraga 50 kilomeetri kauguses, kui mitte mõned kilomeetrid peale. Aga tähtis mees halastas mu peale ja seega saan ikka olla ühes paigas korraga. Jumal on vist olemas. Ta on ka tähtis.

Avastasin täna, et hoian ennast inimestetsentrist eemale. Igal pool, kus on üle kolme persooni, sinna ma enam ei tundu mahtuvat. Miski häirib mind kogu sellises seltsielus. Olen hakanud selle mõtet otsima. Turvalisust ei saa ju väiksest jutust, eneseteostust veel vähem. Pigem viskan jälle mõne ebamugava omadussõna lendu ja helbin seda suppi vähemalt enda peas järgmised paar kuud. Isegi sööklas naudin omaette kapsast ja peeti. Veeretan sõrmede vahel leivakuulikesi ja nautlen piima valgust. Aeg-ajalt sätin pluusi istmikule ja mõtlen välisele keskkonnale, aga see on seotud üldise meluga, mis meie nunnus sööklas käib. Vaatan kella, millal mu peatöö pihta hakkab ja veedan toitumisega sama kaua aega kui sööks jõulu ajal viis käiku.

Täna möllas õues kõigi tuulte isa. Võttis kaasa vanad, kuid mitte väsinud elupuuoksad ja keerutas neid mu plekist iluduse kohal. Vaatasin kuidas ta pressis akna prao vahelt sisse ja mõllas mu helesinise kardinapoisiga. Sügis om meeletulet meelerikas.

Kestaks see veel ja veel ja veel ...

Pühapäev

Sellest on möödunud küll sajandeid mil viimati kinos käisin. Ei võtnud ette uut maja ega uusi näitlejaid. Arvasin, et lähen kindla peale välja ja valisin kobarkino Robert De Niro ja Edward Nortoniga.

Film kandis nime "Stone". Sisu ei oleks pidanud olema eriti keerukas, aga ma vist asusin oma tavalise juurde ja analüüsisin üle. Dialoogid olid maratonipikkused. Nägusid ja emotsioone näidati väga lähedalt, ma oleks pidanud nende ilmetest ja pilkudest tõde välja lugema hakkama. Need ajad on möödas, kino on puhas meelelahutus ja tarkuse saan raamatust. Arvasin, et ei eksi, kui valin selliste näitelajatega filmi, aga täppi ka ei pannud. Äkki see on Milla Jovovichi tavaline repertuaar? Ma isegi ei tea, mida ma sellelt kaunitarilt viimati või üldse kunagi vaatasin. Ühesõnaga psüühiline vangla ja inimse pattude ja karistuse teema. Ja naine, kellel eesmärk pühitseb abinõu ja samas pole midagi püha.

Minu jaoks hakkab ka maailm kokku varisema. Pisiasjadest. Näiteks on mind kirjutatud tähtsates paberites olema kuskile, kus ma füüsiliselt olla ei saa, sest minu isiklik tööalane plaan näeb teisiti ette. Kui selle avastasin, siis oli lõhestumus nii suur, et tundsin, et lähen füüsiliselt kaheks. Hakkasin nii haledalt tönnima, et ise ka ei tundnud oma häält ära. Ei oska ka olukorra lahendamiseks esialgu midagi peale hakata, sest tahaksi mõlemat. Ja kui nüüd veel südametunnistust kuulata, siis mu aukohus oleks hoopis olla kolmandas kohas. Kas seda tähendabki ütlus, et elu on otsustamise kunst.

Eila tuli meie kõige suurem ja karvasem sõber koju. Kammisin ta enne kohevaks, lõikasin küüned inimlikumaks ja eemnaldasin mustusejäägid. Nüüd ta siis istub oma puuris ja meenutab, kuidas siin kuus kuud tagasi olla oli. Arvan, et hea.

Ühesilmne

Pimedate riigis on ühe silmaga mees kuningas. Selliselt ma ennast hetkel tunnen, sest eila sai jälle aja peale joostud ja minust kiiremat naist polnud. Muidugi mainiti mulle sõbralikult, et sportlasi polnud kohal. Ma märkasin seda isegi, kui poodiumi kõige kõrgemale astmele olin sunnitud astuma. Minu teine karikas tegevuse eest, mida 3 aastat tagasi pidasin piinamismeetodiks ja oleks pakkunud, et jooksmise mõtles välja kurjematest kurjem mees, et piinata teisi rahvusi.

Peale jooksu tunde mõtles välja kindlasti üks väga väga hea mees Inglismaalt. Ja selle tunde pärast talungi kangestunud jalgu, veremaitset ja hingamisraskusi. Järelikult tagumine tunne on suurem ja võimasam.

Huvitav, kas mina oma suure kerega saaksin kiiremini joosta?

Külastus

Vaatasin Jani "Ürgmehe" üle. Ära ma seda ei vaadanud, mis tähendab, et jäi ruumi kordusteks. Pidin järjekordselt tunnistama, et ei tohi eelarvamustega asjadele läheneda. Samas äkki just peaks, sest üllatus oli seda suurem. Oligi naljakas. Paljud episoodid nagu minu elsut maha kirjutatud. Isegi võimendada polnud neid vaja. Sellisel kujul täiesti toimunud. Alguses tundus, et äkki tuleb tegemist labase naljaga, sest ikkagi alustati nendinguga, et kõik mehed on sitapead.

Käisin üle kahe aasta vanavanemaid külastamas. Endiselt oli hea ja turvaline, kuigi mõned tunded on jäädavalt muutunud. Samas mõni teine on lapsepõlvelikult ehe endiselt. Tugitool akna all, kust tuleb televiisorit vaadata profiilis, põnevad raamatud laual, mida meil mandril ei tundu olevat või ei pane neid tähele. Köögist tuleb pidev söögilõhn. Nüansid küll erinevad, sest vahest on magus ja vahest soolane suupiste valmimas. Ja loomulikult need inimesed ise. Ehtsad, samad, soojad. Koos oma kiiksudega. Õnneks.

Jajaja ... köögiaknast avanev vaade puukuurile ja majaelanike autodele. Samad küsimused aastast aastasse, kelle auto see hall volvo või punane bemm. Mis alumise korteri noormees teeb ja kas tutavad inimesed elavad ka põnevat elu. Iga liikumise peale ruttu püsti karata, sest sellest saab ammutada aastatepikkust informatsiooni ja see oma ajuga mandrile kaasa võtta. Sellest korrast jääb meelde hall volvo, mille katusel oli kaks päeva õun. Mulle tundmatu sort, seega ükskõik mis välja arvatud valge klaar. Oleks tahtnud vana tuttava autoomanikuga juttu puhuda, aga miski kohmetus tuli sisse. Tal nagu ilus naine, toredad lapsed ja hea elu. Ja kui ta oleks küsinud, et mis mul on, siis oleksin pidanud jälle oma ebakindluse vana tuttava huumori taha peitma.

Mul hea meel, et tal hästi läheb, äkki seda oleksingi pidanud talle alustusek ütlema?

Muidugi ristiretk ise hingerahu ei pakkunud. Küll aga uusi elamusi. Sõitsin siksiga, käsipidur peal. Raiusin käike sisse, mis juba olid sees. Sõin öko kamajäätist ja porgandileiba. Korjasin kadakamarju (käed seni täpilised) ja lihtsalt olin. Vahepeal ei olnud ka lihtsalt, vaid peris raskelt. Eriti siis kui selgus, et on ikka palju neid tegevusi ja suhtlusolukordi maailmas olemas, millega ma hakkama ei saa.

Liiga palju.

Midagi pole öelda

Otsuatsin kirjutada hetkel, kui pole nagu midagi öelda. Lasen ajal ennast kaasa viia. Proovin emotsioonid ja tunded endast eemale puhuda. Samas nagu ikka elaks ka. Midagi juhtub.

Olin täna doonoriks, minu igakordne häda madala hemoglobiiniga hakkab arenema hoopis jaakmaelikuks probleemiks. Vahe on saja suurune. Muidugi enesetunde vahe on ka pirakas. Energiat jagub ikka tonnidega.

Eks võib äelda, et ülehomme algab minu tõehetk. Paneb taluvuse proovile, kuigi hetkel tundub mulle, et selle mõttega tegelemine üksinda on mind juba hapramaks teinud. Aga äkki olekski aeg ka minul ükskord murduda.

Lähen jooksen - maru aeglaselt, et jõuaks ajaarvamise paika panna.

SOS

Jooksin 5,1 kilomeetrit. Mitte just väga hästi. Pigem halvasti. Jalad olid tinaraskused (ilmselt oli vähe vedelikku sees ja polnud midagi enam higistada). Hingamine ei saavutanudki normaalset taset. Sellegi poolest mind tunnustati. Sain oma elu esimese jooksukarika. Natuke on nagu hea meel ka. Tegin ju tööd selle nimel. Samas üldises pildis tundub see lohutusauhinnana. Aga tegelikult ma vajangi lohutust. Annab jõudu juurde.

Lisa eelmistele unistustele. Kuidas ma naiivne küll unustasin. Motikaga tahaks hirmsasti sõita. Ja veel tahaks, et minust jääks peale mu "kadumist" positiivne märk maha. Et ma olen maailma jaoks korda läinud.

Mängisin täna jälle discgolfi. Visete suhe oli minu kasuks. Kahe kuuga oli toimunud areng, aga endale jäi ikka sitamaitse suhu. Miski ei klappinud. Kuskilt sigines väsimus kerre. Käsi vedas alt ja lõpuks loomulikult ka pea. Nüüd siin kodus valutan pead ja analüüsin, kust maalt jumal mu loomisega sassi läks. Arvatavasti algusest, ei andeid, ei töökust. Viimane on aastatega tulnud. Midagi peab ju elus tegema. Rabele ribadeks. Küll siis tuleb ka hingerahu. Ei tule, kui elu karistab neid heasüdamlikke ja ilusaid. Palun karista mind, mõttetut. Võtan kõik kaed ja vähid endale, kui paremad saavad maailma parendada.

Kas nii saab?

Unistused

Olen tahtnud langevarjuga hüpata - ilmselt jääb see tegemata, sest liigestes on endiselt veel valu eelmisest ekstreemsusest

Tahaks oma maja - ilmselt mitte, seni kuni jätkan senist tööd

Suur sinisilmne husky oleks vahva - ilmselt mitte, seni kuni pole oma maja

Tahaks Volvoga tööle sõita - ilmselt mitte, ikka see töö põhjus

Tahaks Alaskale - nuu, siis peaks kuskilt kokku tõmbama, seega ilmselt mitte

Tahaks ühte tervet poisslast - ilmselt mitte ja isegi targemad ei teadnud miks

Tahaks võita midagi tuginedes oma osavusele - nu siin on juba näha, et ilmselt mitte, sest andetus on mu keskmine nimi

Tahtsin isaga viina võtta - kindlasti mitte

Tahaks hingerahu

Seened

Tegelesin eila selle sügise popika massiüritusega ehk käisin seenel. Loomulikult lõi minu andetus välja ka sellel alal. Alustades sellest, et ma tundsin ainult kahte seent ja lõpetades sellega, et nonde samade kahe seenega ma ka metsast koju marssisin. Teistel olid korvid rasked ja kilekotid punnis. Nii palju must kasu oli, et aitasin endast nõrgematel saaki metsast välja vedada. Ja õnneks ei eksitanud ma ka kedagi võssa ära.

Metsas oli ilus. Värvilisi kübarakndjaid oma tundmatus headuses olid kõik kohad täis. Vaata ja imetle. Pooled neist võiks olla dekoratiivtaimed kodus lillepeenras. Silmailu pakuksid rohkem kui mõni mage lilleutakas.

Lõppkokkuvõtteks võtsime kodust kännult kultuurseeni ja praadisime neid. Läksin kindla peale välja.

Hea päev looduses.

Iisi gõuing

Otsustasin kirja panna kõik, mis senistesse lugudesse pole sobinud. Täna ei aja tervikut taga, vaid tahan ennast tühjaks laadida ja mõtted arvutisse raiuda.

Avastasin, et inimesed on maru vahvad. Teevad ränka tööd, ajavad suuri asju, rebestavad naba paigast, aga nad ei räägi sellest. Pigem keeratakse naljaks oma lugu, et kaaslased pisarates ja kõhukrampides väänlevad, lihtsustatakse oma tööülesandeid ja imetletakse teiste kõnelejate saavutusi. Täpselt nii on. Tehakse musta huumorit pühade ja ka valusate teemade üle. Keegi ei pahanda, sest rääkijate suur süda on kõigi südant puudutanud. Aga tume nali aitab elupasas pinnale jääda just headel inimestel. Iisi gõuing - see on see, mida hindan vabal ajal. Eila sain seda nautida.

Siis üks lausekatkend, mis kargas silma filmist. Ei tea millisest, sest viimasel ajal pole ühtegi algusest lõpuni vaadanud. Mustanahaline mees lausus: "Mõnikord kui Jumal sulgeb ukse, siis kurat avab akna." See jäi pähe mao kombel sisisema. Ei suuda talle elulist näidet külge pookita, aga panen ajusahtlisse oma aega ootama.

Üks teine mustanahaline mees mainis ühes teises filmis, mida ma ei vaadanud, et kui Sul pole mille nimel surra, siis on elu mõttetu. See tsitaat ei pea tolmurullide keskel vedelema. See peab kellana peas tiksuma ja andma märku, et elu on tegelikult kingitus, mida tuleb ratsionaalselt kasutada. Isegi kui me õiglaselt elame, sekkub ebaõiglus liiga tihti meie tegemistesse. Selles kohas tulebki teada, kuidas sellega toime tulla. Kas maksab sirge seljaga edasi käia. Kas maksab ennast ohvrdada? ja ikkagi kes on seda väärt? Mina tean.

Koolitusel kuuldud mõttetera: "Õiglane on see ühiskond, mille ma valiksime ka siis, kui me ei teaks enda positsiooni selles." Teen siit oma idee. Hea seltskond on see, kus mul on mugav olla isegi siis kui seal viibivad inimesed mind ei armasta.

Mõtted, mis kuskile ei mahu.

Ebameeldiv tüüp

Ma ei ole emo. Ma ei haletse ennast. Järgnevat kirjutan kindlameelsuses ja naeratus näol. Samas on tegemist faktiga. Inimesed eriti ei armasta mind, mitte ainult see. Ma pigem isegi ei meeldi kaaskodanikele ja kui ma tunneks mõnda, siis ilmselt ei sobiks ma ka mittekodanikele. Millest see tuleb? Mulle endale meeldivad väga paljud tegelased erineval moel. Aga selles valdkonnas vist ei kehti see vorst vorsti vastu.

Eila oli vahva õhtupoolik piltide, nalja ja naeruga. Taustaks käis jalgpall, kus löödi neli väravat, mis ma kõik maha magasin. Aga iseenesest väga vaheldustpakkuv päev väga heas seltskonnas. Oh kaunis hetk, oh viibi veel!

Samas kui töisesse seltskonda tagasi maandusin, siis ei sulandunud enam teemadesse. Minu konkreetsem mõistus ei haakunud üldsuundadega ja siis kinnistus mu arvamus sellest, millega täna oma kirjutamist alustasin. Nüüd peaksin süvaanalüüsi tegema ja põhjuste maailma sukelduma. Sealt saab järeldusi teha ja kui mulle oluline oleks, et inimesed minusugusega lepivad, siis ka selliseid samme astuma. Ehk vormida ennast meeldivaks.

Aga äkki ma olen liiga tugevalt märku andnud, et ma ei taha kellegi jaoks number üks olla ja siis inimesed austavad mu arvamust ja tagumised lihtsalt unustatakse. Aga miks mul tunne, et kui seltskonda satun, siis rikun harmoonia? Isegi omas kodus ja oma kunagistes kodudes. Igal pool olen unustatud ja üleliigne. Nüüd vist tuli emo jutt.

Tegelikult oli eila hea ... Sugulased ja sõbrad.

Teekond

ÖÖsel nohuselt lõpetasin õhukese Aino Perviku raamatukese "Matlena teekond". See on mu esimene läbi loetud vanainimese raamat. Mitte loo enda poolest, vaid kirjutamislaadilt. Minajutustaja läheb üle ühelt teisele nagu ajavool. Sõnavaras imiteeritakse mulle tundmatut ajastut. Lausetes on elutõde, milleni mina pole veel jõudnud. Ja ma arvasin, et olen juba liialt vana. On veel tundeid, milleni jõuda.

Teekond mulle meeldis. Peategelase mure oli lihtne ja inimlik. Isegi pisiasjades oli tunda õrnuse hõngu. Nii oli kirjanik ümber käinud mälestusega või siis emotsiooniga, mida meenutuste katked talle jätnud olid. Elu oli selline või vähemalt tundus kirjutajale taolisena, sest jutt on usutav.

"Ei olnud seal kivide vahel tuge millestki, ei minevikust ega tulevikust, üksainumane aeg oligi ümberringi." Nii ta mõnikord on, ei aita mõnikord varasematest vigadest õpitu ega orienteeritus tulevikule, vaid hetkeolukorraga tuleb hakkama saada, lihtsalt king höörub ja minna tuleb. Ei päästa teadmine, mida eelmine kord samas situatsioonis tegin ja ei leevenda valu ka see, et kohale tuleb jõuda, nui neljaks.

"Aga Matlena oksendas hoopis oma muret välja."

Jooksev nina

Algavad tõelised töömõnud - nohu.

Kas külmetasin ennast sügisjooksul või rebestasin igapäevaseid tegevusi tehes? Mine võta kinni. Iseenesest joosta oli lahe, tulemus oli parem kui möödunud korral, aga see on tagantjärele tarkus. Sörkides tundusid aga 3 viimast kilomeetrit maratoni pikkused ja jalad suure elevandi raskused. Aga lõpuemotsioon ähmastab selle. Mu treenitus ka sellel tasemel, et lihaspinged ja -valu on vöörad. Vanus aga selline, et liigesed väetikesed ja puusanukk ja põlveke annavad märku oma olemasolust. Kas peaks hakkama sööma vastavasisulisi toidulisandeid?

Esialgu jään nohurohu juurde. Mitte et ma ilma selleta oleks viimasel ajal magada saanud. Nüüd aga päeval hingamine ka juba keerukam. Tatirätik taskus ja tuju hea. Tegelikult ongi hea. Miski nohu ei suuda mu lootusi ja soove ning tulevikunägemusi mutta tallata.

Homme hakkab vast vahva olema. Saab tarkust, suhelda täiskasvanute tasandil lapselikul moel ja äkki veel midagi toredat on ees ootamas.

Tekkis ka võistlushasart. Tahaks veel joosta aja peale.

Sõnumine

Mis on õnn? Täna leidsin vastuse. Õnn on siis, kui söögiks on maitsvad kohupiimaroad, joogiks surinatekitajad. Taustaks käib pidev huumor ja minul endal ei ole kõige sellega mitte kõige vähematki pistmist. Võib-olla nii palju, et lahmin jõuete kohaselt vadakut ja joon üle normi vedelikku. Naljal lasen ennast kaasas kanda võõrasse maailma, mis ei puutu igapäevaga kokku, vähemalt minu omaga mitte. Miks sellist elu olemas ei ole? Väga lihtsal põhjusel. Selleks, et naudingu tarbida, on vahendit vaja. Viimast saab ainult tööl käies. Samas ega töö ei välista õnne. Huumorit kindlasti mitte.

Kivirähulik vastus õnnele. Kas õnn on siis, kui töö ja hobi on samad või siis kui üldse tööl ei peaks käima. Samas ka eituses jääb sisse sõna töö. Äkki saab ennast õnnelikuks töötada? Nüüd vist sõnusin ära. On sellist värki olemas? Viimasel ajal usun, et jah.

On üks mees, kes ei seedinud rohelisi sööke (jah neid, mida me tänapäeval tervislikuks peame). Seletas valjuhäälselt, et silo on lehmadele, kellel on selle töötlemiseks rohkem magusid. Jättis alati kolmandiku ehk salati taldriku servale kuivama. Hea õnne korral mahtus see mu suurde kõhtu rasvase suupiste kõrvale. Mina kui omnivoor ja kõike suurtes kogustes. Asja juurde. Nüüd on see mees tevise tõttu sunnitud rohkem rohelist sisse ajama, kui Hitler oma taimetoidulisuse juures kunagi suutis. Ei miskit juttu silost enam. Sõnus ära????

Mäletan oma lapsepõlve kõige suuremat hirmu. Selle tõttu ärkasin öösel kangestuses, ei jaksanud hirmuhigigi põselt eemaldada. Ja nüüd on see teoks saanud, ainult vanusega on käsi tugevamaks läinud ja higi on pühitud enne rahva sekka minekut. Sõnusin ära????

Enam ei ütle midagi.

Muumid

Veel on suvi, veeeel (lugeda pikalt ja rõhutatult) on suvi. Töötemperatuur muidugi räägib millestki hoopis muust. Räägime siis kalendraalsest ajast. Õigel tärminil lõpetasin Tove Janssoni "Suveraamatu". Oli jah suvelikult soe ja eriti augustikuu öiselt mahe. Eluväärtusi hindav ja saarelik loodus. Kõik, mis ajakirjanduses teose kohta lugesin, osutus täpseks. Mis mulle eriti meeldis, et lapselaps oli väga väga arukas ja vanaema väga väga vanaema.

Nüüd siis kohustuslikud väljavõtted raamatust. Alustan vanaema arvamusest, misks põrgut olemas ei ole: "Saa aru, elu on niigi raske, milleks inimesi veel tagantärele karistada. Inimesed peavad hoopis lohutust leidma, selles on ju asja mõte." Lapselaps seletab, et miks suhtub pisikestesse loomadesse hirmu ja põlgusega: "... ma vihkan kõike, mis sureb aeglaselt! ... ma vihkan kõike, mis ei lase end aidata!"

Suveraamat pani mind ka Muumisid teise pilguga vaatama. Nende flegmaatilisus ja dialoogid said hoopis uue varjundi. Uued kogemused ikkagi panevad elu teisiti vaatama. Isegi multikad ja koomiksid ja kaisukarud saavad värske tähenduse.

Pahapaha

Tammsaare on kirjutanud, et truudus on iga suhte alus. Kodus, tööl, isegi pättusi tehes. Või just eriti siis. Mis on truudusetuse karistus? Parimal juhul kaaslaste, reedetute põlgus. Aga kui on oldud ebalojaalne, siis eetilised piirid on ületatud ja põlgus ei tee kahju, ei kaudselt ega otseselt. Seega peaks inimese loomuses olema truuduseihalus. Põhiline olek. Sõpruses tundubki see tavaline, aga töösuhetes ja isamaalisuses tundub lihtsam olla pigem kõrvaltvaataja, mitte võtta kohustusi, mitte vastutada - seega on võimalik igal hetkel mängust välja astuda. Eemaldutakse oma natuurist. Rääkida pidevalt, et sellist Eestit me ei tahtnud.

Jube on teada saada, et minu pärast on pisaraid valatud. Olen põhjustanud valu. Ma aimasin, et selline tegevus, õigemini tegevusetus võib põhjustada kummastust, aga eks teised sarnased vältimised tekitavad kogupildi. Ja ... mul on maailma piinlikum. Olen olnud truudusetu oma perekonna suhtes. Ma pole neid reetnud, kuid olen tegemata ja rääkimata jätnud. Seda aega ei saa kunagi tagasi teha. Mitte kunagi. Need kaks aasat olen lihtsalt mööda lasknud ja pean selle teadmisega elama. Milline värdjas ma ikka välja kukkusin.

OK, ma ei hakka emoks. Otsin väljapääsu, et eelkõige endaga rahu leida.

Kõik on uus septembrikuus

Õhk on värske. Noorena oli sügisel armumise lõhn. Karge ja puhas, ilma agadeta. Sügisel on ka uute riiete aroom. Sissekäimata kingade tunne. Jõudsin ringiga jälle armumiseni. Ebamugav, kuid ilus.

Ja need värvid, mis algavad pihlakatega ja lõppevad pruunide vahtralehtedega. Mulle meeldib. See on nagu tõeline algus mitte esimene jaanuar, kus jätkub see, mis eila oli.
Kuiadgi palju tunnet, liiga palju tunnet. Õhinus, olemise talumatu kergus, värskus, nurgelisus, hoolivus, ootusärevus jne. Vist oleks sõnastiku abi vaja, sest rida emotsioone on kirjeldamatud, põimunud on köie erinevad otsad. Siiski sõlm on tekkinud valgele poolele.

Uinuv peletis

Inimesed jäävad autoroolis magama ja ärkavad heal juhul põllul ja halvemal juhul ... Aga täna suigatasin mina rattal istudes. Jaja, jalgrattaga töölt koju tulles äkki virgusin selle peale, et siledast asfaldist oli saanud murune maastik. Mul muidu ongi peaaegu maastiku masin (kunagi oli, eks aastad ole oma töö teinud ja neid aastaid on kaherattaline näinud rohkem kui mõni mu uus kolmapäevane tuttav). Aga sündmuse juurde tagasi tulles ei saa ma siiani aru, et keset füüsilist tegevut on võimalik ennast nii välja lülitada.

Peale vuramist kraavipervel ei julgenud ma isegi enam silma pilgutada. Mõtted keerlesid selle ümber, et eila sai varakult voodisse mindud, üleeile veel sobilikumal ajal.

Kas uni ei saa kunagi täis? Vana võlg nii suur, et organism näpistab igal võimalikul momendil oma osa? Minu pearinglused ja unitõbi on omavahel seotud?

Ootan natuke kolmapäeva.

Vihm

Las kallab nüüd vihma nii,
et pilgu eest kaob silmapiir.


Täpselt nende laulusõnade elluviimine oli eilne ilm. Muidu eriti ei kurdaks (olen suur sügise ja niiskuse armastaja), aga olin huvitava maastikuga metsas jalas jooksukingad ja seljas kilekas, mis on mõeldud tibutuse kaitseks. Kui ennast tavaliselt nii märjaks teen, siis olen paljalt ja lisan veele ka seepi.

Täna on plaanis sama taldrikumatk ette võtta. Huvitav, kas taevas on mulle veel üllatusi pakkuda. Väike rahe, ei tegelikult suureteraline rahe. Keeristorm. Igas asendis nii suur vastutuul, et lendav taldtik selja taha suuna võtab.

Ma ei hakka välismaiseid kliimatingimusi näiteks tooma. Asi peab ikka reaalsuse piiridesse jääma.

Sportlikult oli tore. Minu mahajäämus eelviimasest võistlejast polnud enam kilomeetrite pikkune. Aga äkki ma olen ka raskest ilmastikust kasu lõikaja nagu Jaak Mae. Ilusa ilmaga oleks mu kaotus olnud möödetav meremiilides.

Eks täna paistab.

Sügis

Hakkan juba töösse sisse elama. Nipet-näpet on juba tehtud. Kolleegid on jätkuvalt kenad ja sõbralikud. Miskil üllataval kombel oli nii mõnelgi neist sigaheameel mind näha. Mainiti, et mõeldi suvel mu pihta. Ma ka mõtlesin vähemalt pooltele töökaaslastele, aga mu enesekesksus ei lase seda välja paista ja veel vähem ütleksin seda kellelegi. Ma ei uskunud, et inimesed üldse teavad, et ma olemas olen. Seega ma lähen korda?

Vaevalt.

Spordi suhtes oli hea nädal, natuke rattaga sõita (läbi suure vihma), 24 kilomeetrit joostud, 2 korda jõusaaliga tutvutud. Proovin igati sügisesse sisse elada. Vist tuleb välja ka. Ma juba ootan oma uusi tööalaseid väljakutseid.

Tahaks miskit head filmi näha.

Suvi läbi

Suvi hakkab läbi saama. Higi ei lahma enam igal võimalikul ja võimatul sammul. Peaks hakkama kokkuvõtteid tegema. Milliseid? Esiteks oli palju momente, mida kogesin esimest korda elus. Minu vanuses, mõelda ometi...

Discgolf, küünarliigese rebestus, paraplaan, Kihnu, Barcelona, varjusurmas olnud tunded. Päris mitmed kilomeetrid maha jooksnud ja kilode viisi higistanud. Sellele vastuseks ka liitrite viisi joonud erinevaid vedelikke. Selles suunas on mul ka uued armastused - Beefeater ja Bombay Sapphire. Eriti viimane oma nunnus helesinises pudelis ja vähe kangemas olekus.

Tegelikult hakkab elu normaalsetele radadele loksuma.

Muidugi on veel idiootsusi maailmas. Üldiselt. Härra vähk näiteks ei taipa, et kui ta teeb liiga oma peremehele, siis tegelikult suretab ta ju ka ennast.

Aga mulle on see selgeks tehtud, et maailma paremaks kohaks ma ei muuda.

Sisalik

Kihnus käidud. Virvet ei näinud. Kõik.

Tõstamaal käidud. Tõstamaa välimus osutus üllatavalt välismaiseks. Mõis ja hobusetallid - imepärased. Ja tavaliselt see sõna ei kuulu mu keelepruuki. Tõenäoliselt nüüd möödub ka kuid kui mitte aastaid, millal uuesti selle väljendi oma suhu võtan.

Barcelonas käidud. Esialgu koonduvad märksõnad - arhitektuur, meri, väga palju inimesi. Kõik need hoiatused haisu ja liigse palavuse eest olid liialdatud. Tegelikult ei haisenud linn sugugi rohkem kui Pärnu ja palavusesüsti saime juba kodumaal kätte. Pigem oligi kõige külmem koht, kuhu kunagi on õnnestunud reisida.

Mõttekilde on piisavalt, aga pole kindel, et tahan need kõik järjest kirja panna, ju õige mulje õiges kohas lihtsalt pääseb lingu tagant lahti. Viskan metafoore täis Gaudi sisalike ja Picasso mittegeomeetrilisi maale.

Muidugi ka suured kõrgused ja tornid sai vallutatud. Igal reisil ju tarvis näha ka linna ülevalt alla. See miski kummastav tunne. Samas nii ülevalt pole ma kunagi midagi näinud kui Tibitabo kirikutornist horisontpilt. Tekkis korraga ka mõte, et sellises vanas eas siis avaldus mu kõrgusekartus. Aga tõenäoliselt oli tegemist millegi muuga. Ma loodan. Kasutan veel põnevat sõna - vaade oli hingemattev. Ausõna, mu hing jäi kinni ja nagu ma juba mainisin, ma ei karda kõrgel olla.

Jalkastatale jõudes tuli pisarapoiss (või oli ta nüüd tüdruk) silma. Minule, kelle kõige suurem tunne on kohusetunne. Õnneks hakkab see taanduma ja annab teistele ka võimaluse.

Eks seda kõike on ja tuleb veel. Suvi lõppes väga sõbralikult, positiivselt ja ... Ma mõtlen siia ka mõne kummastava sõna.