Hall

Härra Igor ennustas mulle, et jaanuaris saan uue tööpakkumise. Kaks nädalat on veel aega, seni tegelen usinalt ikka praeguste tööülesannetega. Uus periood ongi parem, avastasin üllatusega (väldin sõna pettumusega), et mulle pole antud enam ühtegi lisaülesannet. Mitte ühtegi. Järelikult olen tõestanud, et olen loll ja saamatu ning parem on, kui ta võrdlemisi vähestes kotades vussimas käib. Ega ta selle vussimise eest muidugi boonuseid ka ei tahtnud, aga elu õnne huvides ... (selline mõttekäik siis). Aga tõepoolest ikka ei mahu pähe, saadeti suurele pikale koolitusele ja siis ... Ah, ongi rohkem aega sportimiseks, lugemiseks ja meeldivate asjadega tegelemiseks (nu tegelikult mulle meeldib mu põhitöö ka). Ega ma eriti enam ei muretse. Lihtsalt lugesin kogemede ühte dokumenti ja seal oli nii nunnusti asi kirjas :)
Kui oma kirjaread üle lugesin, siis tundus kuidagi pessimistlik virin, kuid tegelikult tunnen ennast kergemini kui mitmete aegade eest. Palju kergemini, kergemana.

Lugemisest rääkides. Ma küll ei tea, kes mulle selle aja kinni maksab, aga Robert Kurvitza "Püha ja õudne lõhn" teosel oleks võinud vähemalt mingisugunegi lõpp olla. Sõnadega eputamisega harjusin mingiks hetkeks, aga loo arengut oleks ka oodanud. Nagu selline hämu seest olev elu. Kes selle raamatu sihtgrupp küll on? Ikka kummitab veel miski lause, kus pipetiga piima kuskile topiti ... (metafoor).
"Luhtumine. Luhtumine kujundab maailma. Ajalugu on luhtumise lugu, progress on luhtumise järgnevus. Areng! ütleb futurist. Kaotus, nendib mässaja. Pohmell! hüüab moralist tagumisest reast."
Kummitav minevik, kus kõik oli veel võimalik. "Mnemoturistid".

Selle sama "pulliga" seoses tuleb mul meelde raamat meenutustest, mis mulle meeldis: Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm". Majad, mis olid täis ajalugu. Enda lugu seotud vanema looga: "Leskede mängumaal olen ka mina mänginud." Samastada sai ennast. Oli universaalne lugu lapsepõlvest, aga vaatenurk oli huvitav võetud. Egotsentriliselt võrdlesin enda lapsepõlvega.

"... mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see."

Võib-olla saan minna tagasihoidlikule vastuvõtule :)

Lubadus

Uus aasta on saabunud. Mis tal muud üle jääb. Mul ei jää ka muud üle, kui lasta sellel sündida. Aeg teha kokkuvõtteid ja uusi kokkuleppeid endaga. Ühte pean küll ütlema, lubasin, et sellel aastal olen julgem igasuguseid otsuseid vastu võtma. Seoses sellega ka välja mõtlema, missugust viisaastakut endale soovin ja arvutama välja, kas terve mõistuse võit tuleb minu jaoks piisavalt kiiresti. Ajalugu ju on näidanud, et tegelikult ei saa väga kaua aega loodusseaduste vastu ja inimese vabatahet arvestamata edasi liikuda. Areng on asjadele sisse kirjutatud. Ma võin arvutile juurde monteerida viiskümmend hammasratast ega ta sellest paremini tööle ei hakka. Hoopis mujale peab oma tegevuse teraviku suunama. See kehtib ka inimsuhetes ja organisatsioonipsühholoogias. Parandada saab ühte auku korraga. (Muide, just eile parandasin pükse, mis olid nagu lahingust tulnud.)

Tõenäoliselt olin viimane inimene maamunal, kes luges läbi Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa". Lugemiselamust sellest ei saanud. Võib olla oleks originaalilugemine mõttekam olnud, mine neid tõlkijaid tea. Investeerijat ka minust tõenäoliselt ei saa, rahanduslikku haridust pole (rahanduslikku intelligentsust ammugi mitte). Kas tunnen sellest puudust? Ühesõnaga raamatus kasutati võtet, kus ühte mõtet tuleb korrata mitte viiel erineval moel, vaid vastupidi, sada korda sama moodi. Kuskil teises raamatus kunagi oli kirjas, et 21 korda on optimaalne korduste arv, mis ei väsita kuulajat ega kõnelejat ... ja mis kõige tähtsam, kasum on ka sees. Mind selle teose kordusid tiba tüütasid.
Raamatust sain kinnitust, et ükskõik, millega ka ei tegeleks, on taksitused, mida ületada, igal pool sarnased. Hiljuti loetud harjumuse raamatuga sai palju paralleele tõmmata. Oli kohe üks konkreetne näide, mis kargas silma (igaüks leiab ju seda, mida otsib ... käid nina maas, leiad koerahunniku, käid nina püsti, märkad pilvelosse): " ... elu on nagu jõusaalis käimie. Kõige raskem on otsus kohale minna. Kui te sellest üle saate, siis on edasine kerge. Neid päevi on olnud palju, mil olen peljanud trenni minna, ent kui ma juba kohal olen ja ennast liigutan, siis tunnen mõnu."

Raamatus kirjeldati taksitusi:
1. hirm
2. küünilisus
3. laiskus
4. halvad harjumused
5. ülbus

Ja öelge mulle, millise tegevuse puhul nad ei oleks segavaks teguriks. Hirm on mulle väga omane (kardan kaotada, kardan võita, kardan ...), küünilisus ka (ka teistelt tulenev, kui keegi hakkab mulle rääkima, et mu tegevus ei pruugi olla väga mõttekas, sest sellised asjad ei tööta, siis ma ei kontrolli ju kõneleja kogemusi vastavas vallas ... aga pigem peaks. Laiskus on nii tavaline, et seda teemat ei viitsi lahti kirjutama hakatagi. Halvad harjumused, mis on kohati seotud laiskuse ja kohati hedonismiga (nauding lahutada kannatus :) ... ma armastan seda definitsiooni endiselt) ning ülbus ... ma tean, millest ma räägin, lisaksin juurde veel ka uhkuse. Upakil ma olengi. Ei mingi rikkurit :)

Nii ... et ei midagi rahast, aga palju sellest, mis ma selleks teinud olen, et "midagi" (jutumärkides olevat sõna saab vastavalt unistusele vahetada) saavutada. Vat selle küsimuse võtan sellesse aastasse endaga kaasa. Mitte ainult küsimusena.

"Raha vältimine on sama hullumeelne kui rahasse kiindumine."

"Me jätame meelde üksnes ajaloolised tähtpäevad ja nimed, mitte aga õppetunni."