Ajutine

Kas inimestega on sama nagu koerapoegadega? Kutsuvad esile teistes sarnase emotsiooni. Kõik ju tahavad väikesi kutsusid nunnutada. Ehk siis inimestega on sama. Suheldes konkreetse eksemplariga tuntakse, et talle peaks nõua andma, mütsi korralikult pähe sättima, kingadest rääkima vms. Või on siis päriselt nii, et saadame välja mingeid alateadlikke signaale. Ole nüüd ... ka sina Brutus ... ütleks ma selle peale tavaliselt. Kui ei oleks seda statistikat, mis mul nüüd on :) Vähemalt kolmel korral copy-paste.

Mul on väga tore olla. Juhtuvad lood, mis mahuksid kirjandusklassikast sürrealismini. Kuidas ma ikka loodan, et ükskord saabub aeg ... ja ta järjest läheneb ja läheneb. Loodan, et ma ei riku seda ära. Loodan, et mul ei teki sooritusärevust ega edukusehirmu. Ja see päev läheneb. See on see lugu.
Või see teine lugu, kus ausa vestluse tagajärjel tekib tõrge ja sümpaatia, kuid kus saatusesõrm (mitte, et ma päriselt seda usuksin) teeb ise otsuse. Maailma kõige õigema. Samas teekond sinna oli palistaud ainult egoismist lähtudes mitte tõest ja õigusest.
Või siis lugu, kus mulle öeldakse kenasid asju. Kas ainult selleks, et mind nähakse ohvrina? Või siis ikkagi selleks, et kellegi õnn ja rööm kellegi teise röömsaks teeb. Naeratus ... Silmad ... Juuksed ...

Mõnikord on mul tunne, et mul on puudus reaalsuse tagasisidest. Ise panen oma tegevuse konteksti, teinekord kuulen kellegi subjektiivset analüüsi, aga ma vajan midagi üldistatumat ja maalähedasemat.  Või siis vahetut reaktsiooni ... ja natuke ajas marineerunud arvamust. Kas ma veebruaris näen asju samuti kui novembris? Ja teised?
Tänu ühele oma väga heale sõbrale olen oma mõttemalle muutnud. Olen lojaalne omadele, aga ei mõista hukka neid, kes käituvad kuidagi "valesti" minu inimestega, sest kunagi ei tea ... mitte kunagi. Ma arvan, et see on mu parim õppetund aastate jooksul. Aga selleks pidi keegi surema. Õudsed on eluõppetunnid.

"Planeet Maa ja aeg ja mõisted ja armastus ja saatus ja usk, õige ja väär - kõik on voolav ja ajutine." (Haruki Murakami)

Otsus

Mõnest oma otsusest on keeruline kinni pidada. Isegi kui pikas perspektiivis otsus on kasulik ja üldse mitte põhimõtteline. Peaks olema elukvaliteeti tõstev. Räägin sellest, et olen otsustanud igas hetkes kohal olla, mitte oodata midagi, mis on hea ja tulemas. Selle elumuutuse tulemus on väsimus. Lihtsalt  olen öhtul ikka poole varem täiesti läbi (ja ma seostan seda "kohalolemisega" mitte trennidega) ja on olukordi, kus ma tavaliselt "põgenesin"  - tüütud infovaesed koosolekud, füüsilise valu hetked ja need olukorrad, kus ma päriselt olin enne sündmust kohal.

Koosolekutel oli segadus, kuulasin iga sisutühja mötteavaldust ja heietust, kuni lõpuks aju andis signaali, et kuumeneb üle. Võtsin sõna teemal, et räägiks asjast. Oli natuke piinlik hetk.

Jooksin kümme kilomeetrit, kus nautisin sügist ja mõnusat õhku, kui äkki (tegelikult mitte nii äkki, sest viimasel ajal saadab see mind) lõi talla alla selline valu, et kasvõi katkesta. Kuid siis hakkasin ikkagi mõtlema naabervabariigist, korravalvuritest, korvpallist, jaapani kirjaniku ja eesti kirjaniku seosest ning nii ma lõpuni jõudsin ja oma lubadust murdsin.

Ning viimaks ootamine ... nüüd lihtsalt loen uudiseid, enam ei plaani selleks oma aega päevas. Kokkuvõttes - ma ei anna alla. Isegi praeguse trükkimise ajaks panin raadio kinni. Ma pean mõtlema oma sõnadega.

Vahepeal nautisin kõike (absoluutselt kõike), mida Lõuna-Eesti pealinn (???) mulle pakkus - teater ja kino ja kunstisaal ja bänd ja kaks muuseumi. Ning kogu see aeg ei olnud aeg üldse oluline, ta oli lihtsalt füüsikalise suurusena olemas, aga ei dikteerinud elukäiku. Mingil hetkel mõtlesin, et selline võikski kogu elu olla. Teadmised ja visuaalne nauding ja kuulamine ning kuulmine. Ja inimesed olid kõik oma auraga, mis tegi nad ilusaks ning huvitavaks. See mull ei lõhkenud isegi bussilt maha astudes. Päris elu ei löönud piitsaga selga. Ta jättis mu rahule, kuid tuli siiski vastu.

Keha annab natuke märku, et ta ei taha taastuda, kui iga päev täisvõimsusel ennast sunnin. Täna ei dresseerinud ennast. Ainult kõndisin uduaeglaselt, et tald ikka homme tugev oleks. Aga ilma ka ei oska.

Veel tegin otsuse, et perekond on see, kelle ees ei pea teesklema, mis tähtis on. Ei lähe vanaema juubelile. Poleks ka siis läinud, kui korvpalli poleks. Midagi ikka oleks olnud.

"Mida rohkem seoseid kokku koguneb, seda sügavamaks muutub tähendus." (Haruki Murakami)

Ära

"Kratt" nähtud. Ikkagi Eesti asi. Mind vaimustavad kaks elementi: võimas muusika ja väga painduvad inimkehad. Need komponendid koos panevad aja voolavuses kahtlema, kuid kummalisel kombel väga elusana tundma. Kokkuvõtlikult nautisin selle sügise kõrgkultuuri ära, täitsa ära.

Tegin heateo ka ära ja andsin verd. Hemogloobiin oli üllatavalt kõrge. Aga kuidagi peab ju ema pidev peetide keetmine ennast ju ära tasuma.

Tegin oma esimese esiliiga trenni ka ära, täitsa ära. Mulle meeldis selline mõtestatud tegevus ja kehamälu dresseerimine. Võttis võhmale ka, aga ei tahtnud ju noortest maha jääda. Kuidagi pean ju õigustama, et mind valiti, valiti ära. Muidugi kõik see on peale pannud mahtra ja pinge, sest jalad on eelmise nädalaga nii tuimaks treenitud, et laupäevasel võistlusel pidin ikka endaga võitlema ja ennast sundima, et ei satuks mugavusstssoni ja lihtsalt kulgeks platsil. Kasvatasin läbi füüsilise valu oma enesedistsipliini. Päris viiega tulemust ei hindaks, aga peeglisse pole ka piinlik vaadata. Siiski andsin endast parima sellel hetkel nende jalgadega. Seega tegin oma tulemuse ära.

Vahepeal saadeti mind ka väga väga väga viisakalt "metsa". Sõnade valik oli niivõrd meelitav, et kohati nagu isegi luulelik, aga sisu oli väga terav ja konkreetne. Kummaline kogemus, aga ju ma olin selle ära teeninud. Ja ei saa pahaks panna, kui inimesed ei taha oma elu "keeruliseks" elada. Või kartus kaotada suurem kui võita? Ausõna tunnen ennast kaotajana, kuid ei kavatse alla anda. Ja eks ma saan tugevamaks. Kuid milliseid vigu tulevikus vältida? Ikka sama - ära võta inimesi endale liiga lähedale ... ära... ära ... ära.

Juba kohtusin paari huvitava tegelasega. Juba ehitasin müüri ja sellega panin mõne "mehe" ebamugavasse olukorda, kui lausa mitte ei solvanud. Ja see polnud ooperist (ega ka mitte balletist), et mind on solvatud ja nüüd teen edasi teistele. Pigem mõtlen vonnegutlikult, et valud ei tapa mu pehmust ja ebaõnnestumised ei tee mind teravaks.

"Tarkus on tasu selle eest, et oled kogu elu kuulanud, ehkki tahtniks hoopis ise rääkida." (Doug Larson)