Põnev

Nonii. Kolm pidavat olema kohtu seadus. Või siis pelgalt statistika. Sõitsime rattaga. Nagu teised tavalised inimesed ilusa ilmaga. Üheksa kilomeetrit kodust eemal lõhkes jälle majasõbra rattal tagarehv. Kolmandat korda. Esimene kord olime 50 kilomeetrit kodust ja teisel korral 3 kilomeetrit. Täna oli keskmine õnn.

Jalutasime kodu poole. Äkki märkasime metsa ääres kraavi, kus oli võimas tamm. Ühel pool suur kõrge vesi ja teisel pool väike nireke. Kuna jalutamine koos rattaga oli suht nüri, siis läksime kraavi kaema. Võtsin veest esimese oksakese ja viskasin kaldale. Võtsin järgmise juba hoogsamalt. Viiendat, kuuendat oksa haarates lendas juba muda igas ilma kaares. Üks tükike langes põsele, teine pükstele ja nii see otsus sündis. Pastlad jalast, silm särama, põlvist saati mutta ja võitlus kopratammiga algas. See oli päeva parim osa. Tund aega jalgupidi kevadises vees ja kätpidi oksi kahlates. Tamm lõhutud ja vesi hakkas voolama ühtlaselt. Nüüd on sealt põhjavesi päästetud. Küsimus, kas vesi oli külm, oli liiast. Tegevus oli nii soojendav (igas mõttes). Miks ma kasvasin täiskasvanuks?

Ehk siis vana sõbra Kurt Vonneguti juurde: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha."

Tralfamoorlased võiksid mu ka ajas rändama viia, et saaksin lahedate hetkede juurde tagasi hüpata.

Elamused

Olin ammu sulgenud oma eluloos ühe peatüki, aga tuli välja, et liialt kiirustades. Lühidalt - kui kuskil on kiiks, siis ma selle enda ligi tõmban.
Käisin kolmepäevastel võistlustel, kus närvid olid läbi ja tulemused jäid selle taha pidama. Samas õhtuti sain olla mina ise. Siidrit sisse kallata ja omale tegevust otsida. Teise võistlusjärgse öö hakul sundisin sõpra endaga lauatennist mängima. Meiega liitusid veel mõned seltsilised, kuid peale esimest raundi otsustasid kõik pokkeri kasuks. Ikkagi istudes tegevus. Paar leedu poissi, üks läti vanamees ja kaks noormeest Venemaalt ikkagi tahtsid ping-pongi mängida. Kolm tundi möödusid naerdes ja higistades. Vene duracell oli tõeliselt lahe (majasõbra sõber suurtel võistlustel paarismängult). Tema energiamäär lubas teha liigutusi rohkem kui vaja oleks. Samas naeris ka nakatavalt. Aga mitte see ei ole minu elu. Mitte ka tore teismeline, kellega sai võrdselt võidetud ja kaotatud, vaid ikka vanamees naaberriigist. Kui kõik olid juba väsinud ja mina istusin pingil veel ainult selleks, et oma reketeid oodata ja magama minna, siis lätlane soovis muga mängida veel ja veel. Kõik vaikselt lahkusid. Sain ka õhtule. Järgmisel hommikul juba mu uus läti tuttav vestles minuga öisest magamisest, hommikusöögist ... Peale autasustamist tuli mind kallistama (kallistama???? mind????) ja loomulikult soovis, et läheksin järgmistele võistlustele, mis toimuvad Lätis ... Majasõber irvitas, et mida see vanamees ikka sulle teha saab. Selles suhtes on tal kindlasti õigus.

Kuna ma juba olen emotsionaalne, siis likvideerin oma vana võla. Sain meeletu elamuse Christopher McDougalli raamatust "Jooksjana sündinud". Ma ei oska põhjendada, aga oleksin nagu uue usundi endale saanud. Ennast ületavad inimesed ... ja ebaloogiline pingutus tundub loogilisena.

Bannister ütles: "Gasell ärkab Aafrikas igal hommikul üles, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta süüakse ära. Lõvi ärkab Aafrikas igal hommikul, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, sest muidu jääb ta nälga. Pole vahet, kas sa oled lõvi või gasell - kui päike tõuseb, on targem punuma pista."

Ja Emil Zatopekist sai mees, kes ... minu jaoks. "Kohmakat nohikust Tšehhi sõdurit, kelle jooksustiil oli nii hirmus, et ta nägi välja "justkui oleks teda äsja südamesse pussitatud..." "Zatopek oskas joosta nii, et kui ta võitis, oli ka vastasel hea meel."

"Sa olid vapustav," ütles Scott.
"Muidugi. Vapustavalt aeglane," vastasin. Raja läbimine oli mul võtnud 12 tundi, mis tähendas, et Scott ja Arnulfo oleks võinud selle teist korda läbi teha ja ikkagi mind võita.
"Seda just mõtlesingi," ütles Scott. "Ma tean, mida see tähendab. Tean väga hästi. Selleks on vaja rohkem meelekindlust kui kiireks jooksuks."

Ja veel palju väljakirjutisi ...

Raud

Sain vastused arsti käest. Mul suur rauapuudus. Mõnes mõttes kergendav teadmine. Ma pole äbarikumaks jäänud, pole üle öö vananenud. Lihtsalt need mehikesed, kes aitavad jooksmise ja muu füüsilise ajal hapnikku vedida, olid jalga lasknud. Salaja töölt minema põrutanud. Huvitav, kas palgasüsteem on kehva või puudus piisav motivatsioon? Igatahes hakkan uusi kasvatama. Erinevaid tablette närima ja võtsin jälle kavasse kõrvenõgesetömmise. Ei mäleta, et eelmine kord sellest lugu oleks paranenud ... aga hullemaks ka ei läinud. Peedisalat ja maasikad on aktiivselt menüüs. Loodan saada asjaga kiiremini ühele poole kui arsti panustatud kuus kuud.

Kuna intensiivne trenn on kuu aega välistatud, siis olen nädala jooksul kaks korda teatris käinud. Midagi peab ju vaba ajaga peale hakkama. Draamateatris käisime "Hävituse inglit" vaatamas ja Linnateatris "Lantimiskunstnikud".
Esimese etenduse puuduseks oli liiga pikk keerutamine ühe teema ümber ja teisel jäi sisu nagu puudu. Üldiselt olid mõlemad meeldivad tükid toredate näitlejatega. Draamaka omas oli eluline element üle völli keeratud,  kuid kogu oma absurdsuses siiski mõtlema panev ja naerma ajav. Linnateatri etendus ajas naerma, kuid mõtlema ei pannud. Puhas meelelahutus. Eriti meeldis mulle tegelane Nohik, kelle maneerid meenutavad mulle ühet mu sugulast, keda väga austan. Lugu, oma esimesest sekskogemusest, oleks võinud vabalt tulla mu sugulase suust. Mitte, et tal oleks selline elu, vaid sedasi ta oma elust räägiks.

Ma tunnen puudust mõnuga jooksmisest. Ma ei uskunud, et mina kirjutan kunagi selliseid sõnu. Aga selline kõrvakohina ja silmavirvendusega ponnistus võtab igasuguse isu.

Raud
Oh, raud
Tule tagasi mu manu!

Hambaarst

Käisin jälle hambaarsti juures. Viimati olevat ma käinud 2009. aastal, aga ma arvan, et arstil on ebatäpsed andmed. Sellisel segasel aastal ma kindlasti ei tegelenud oma hambumusega. Ühesõnaga võtsin ennast kokku ja läksin, enne kirjutasin ka e-kirja, kus andsin märku, et maod ja hambaarstid on minu suurim öudusunenägu. Pole kindel põhjuses, miks ma madusid kirjas mainisin. Võib-olla tahtsin ikkagi oma hirmu suurust määratleda. Või lootsin, et ka hambaarst kardab reptiile, et mõistab mind.

Kuidas siis oli? Hullem kui ma ennustasin. Esiteks olen veendunud, et kõik need hullud undavad aparaadid on välja möelnud Hitleri käsilased teatavatel eesmärkidel. Ja uuendusena viimasest korrast on miski veider värk, et vett pritsib silma ja nainaaukudesse. Või on mu suu aastatega kuju vahetanud. Vahepeal tekkis uppumistunne, kojamehevajadus ...
Ma ei kannata undamist oma suus üle 5 sekundi, aga võin joosta 5 tundi. Mis siis selle asja nii vastikuks teeb? Valu???
Ma pole kindel, et see on hullem valu kui see, mida tunnen joostes, kui pulss on 190. Aga siis reguleerin ise valu tekkimist. Nüüd on vöörad käed suus ja ei reageeri isegi mu lalisemisele, mida erineva valjususega lasen endast välja hetkest kui puur suhu läheb. Miks meil naerugaasi ei anta?

Lakke olid pannud televiisori, kust oleks saanud põtru vahtida, aga eelistasin silmad kinni panna ja isegi jõuga neid kinni hoida. Suu oleks ka hea meelega sulgenud. Mingil hetkel arsti abiline ütles, et väljas sajab rahet. Hakkasin lootma, et arst viskab puuri nurka ja läheb kaeb seda loodusime sama hoolikalt kui ta mu viimast hammast uurib. Asjatu. Jätkas möllamist. Ma ei julgenud silmi avada, kartsin näha tädi hullunud pilku, mis ütleb: "Mis rahe? Mul on siin hambad, inimpiinad ..."

Kuna viimasel paaril nädalal on mind vaevanud lihaste tõmblemine, siis nüüd oli lõualiigutaja lihase kord (hea ajastus). Kartsin, et hammustan tahtmatult arstil puuri käest, neelan selle alla ja paari minuti pärast mind ei vaeva enam lihased, mis tõmblevad. Mind vaevab hoopis minirelakas, mis mu organismist otsib väljapääsu. Eriti hull olukord, kui ta mu sisemise kõrva juurde põrisema satub.

Siis kartsin, et saan pragada oma ebakohase käitumise pärast. "Lõpetage oma lõuaga vigurdamine!"

Tegelikult kestis see kokku vähem kui kümme minutit ja mu mikroauguke sai parandatud ja miski asi lihvitud. Ma aga sain endasse imetud kogu maailma vaeva.

Nüüd jälle tükk aega hooleta.