Kogu see vaimne ja füüsiline nüristumine annab tunda igapäevastes tegevustes. Läksin mina WC-sse. Lihtsalt. Istusin ja hakkasin nihelema ja pabistama. Nimelt ei leidnud kuskilt turvavööd, mida kinnitada. Ja nii ei saa ju asju ajada. Äkki virgusin ja hakkasin ikka üle mõistuse kõvasti naerma. Arvan, et läbi avauste kostus see viienda korruseni välja. Võib-olla õuegi. Tuvid pööningul kindlalt ehmusid lendu.
Nägin metsa all rästikut. Peale seda oli iga voolik mao moodi ja liikumine puude all osutus väga vaevaliseks. Aeganõudvaks.
Kodus pole õhku ka juba pea kuu aega. Kiled on akna ees ja hinga oma väljahingatut ja söögihaise. Võib olla selleks aju segast panebki. Sellise miinushapnikuga suudavad töötada ainult treenitud ja tugevad. Minul aga peab aken konstantselt avali olema.
Suvise reisi töttu võtsin ette oma kaheksanda "Minu ..." raamatu. Arvan, et see on umbes selline number. Ei hakka kontrollima. Margot Roose "Minu Amsterdam" ei olnud just minu ettekujutus enne reisi teen selgeks raamatust. Natuke liiga sildistav, üldistav ja lahterdav. Mulje jäi nagu suhtelist must-valge maa see Holland. Mis muidugi minu ettekujutuses pole nii. See oleks koht, kuhu varsti elama läheks, sest mulle meeldib see, et seal on kõike ja keegi ei eristu ka siis kui ta tahaks eristuda. Või kuidagi nii.
Panen kirja asjad, mis suvele kaasa võtan sellest raamatust: Jordaan, jonge kaas, belegen kaas, oude kaas, overjarige kaas, Blijburgis ja Ruigoordi hipiküla.
"... tasakaalu purunemise järgneb alati tegevus."
Lets do.
