36

Eile õhtul voodis tuli mulle üks maailmamuutev mõte, aga kuna pliiatsit ja paberit ponud käepärast, siis jäi see ainult mötteks, mis haitus nagu piibutoss.

Selleks, et mõni asi teoks saaks, olen ma enda poolt teinud rohkem, kui ma tavaliselt oluliseks peaksin. Aga kuna teiste eest ma elada ei saa, siis ma ei tea, kuidas lugu lõppeb. Mul on sellest mitmeid nägemusi; kollaseid ja roosasid. Ma olen oma seiklused selle peale üles ehitanud. Oma paremaks inimeseks kasvamise olen sellele kaardile asetanud. Oma järelduste alged olen sellest loost teinud. See on minu elu lugu. Ja see alles algab ... nii kõrges vanuses :)

Käisin kinos, sain emotsiooni, jälle traumeeriva (ju ma valin selle järgi oma filme). Tegelikult lähen vaatama inimese eneseületamist, aga tulemuseks on tihti kas elukaotus või seekord siis sisutühi kättemaks, mis ei anna kaotatud tagasi ja veel vähem hingerahu tulevikuks.

Käisime majasõbraga paaris mälumängul. Oleme ju paarina märke maha pannud ometigi. Esiteks jäime paar minutit hiljaks, teiseks küsisime üle saali kirjutusvahendit (sest ega me ei teadnud ju, et kirjutama midagi peab), kolmandaks sõime snäkilaua tühjaks, sest pikk kinopäev oli selja taga ja neljandaks võtsime pensionäride eest ka teise koha auhinnad omale. Minu meelest oli see vähim, mida teha saime.

Olen nädala proovinud ettevalmistusi teha oma vananemise jaoks, aga lõpuks tulevad need kortsud ja see pekk ikkagi ootamatult.

Homme lähen suuruselt teisele Eesti saarele korvpalli mängima ja loodan, et mu eneseusk ja -kindlus on vankumatud. Esiteks ma ju oskan seda mängu ja teiseks ma ju tean, mida ma tahan ja millega riskin. Andku mulle ainult võimalus. Mitu korda see trummar selles auhinnatud filmis lolliks jäi enne, kui julges olla julge. Ja ma ei räägi ainult korvpallist ...

Ma ei taha olla mingi peegel, kes ise ei tee midagi, aga peegeldab teiste sündmusi.

"Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne." ("Doonori meelespea" Mati Unt)

Ikka tahan ...

Ikka selles tahtmise laines. Inglise keeles on ütlus, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Ma ei ole, pigem olen sõnastanud nad ikka väga konkreetseks. Ja selle mustri juures avastan, et elu on ... (otsin õiget sõna) ... järjest tihedam. Teen oma rutiini ja samas pistan jala ka võõraste ukse vahele. Selles virr-varris aga keerlevad punase niidina inimesed, kes tunnustavad teisi tingimusteta, vaatamata nende paksule tagumikule ja ebasümmeetrilisele ninale. Kes panevad tähele, kuidas inimene võõras kohas teeb suurepärast kujundujumist ja peavad ka ujujat suulise kiitusega meeles. Inimesed, kes usaldavad oma kaaslast ja arvavad, et nad on siia ilma loodud, et aidata kaaslase unistusi ellu viia. Ja inimesi, kes peavad teist nii andekaks, et otsustavad jagada seda oma kõige lähedasemaga ... abikaasaga. Keeruline lugu, aga väga konkreetne.

Jaanuari keskel käisin veidras teatris. Lugu ei kõnetanud mind (äkki on mul elus endal liiga palju lugusid???), aga naise kehakeel oli äärmiselt usutav ja ... piinlik öelda, nauditav. Uskusin iga ta piina ja mitte sõnade töttu. Väga väga laias laastus satub seksuaalselt väärkoheldud laps täiskasvanuna kokku oma "kohtlejaga". Aga see ei ava nüüd seda etendust üldsegi, pigem lihtsustas.
Hiljem hängisin moodsaimas linnaosas ja sõin kindlasti imidžitpäästvas kohas täisväärtuslikku rooga. Aga kui kirjanduslikud liialdused välja jätta, siis oli lõbus, mõnus ja kena. Justnimelt KENA on see sõna, mida on õige ja õigustatud kasutada. Kõik oli väga kena, isegi peatus bensukas enne kodu. Nii kena.

Miks mu enesekindlus on nii kõigutatav? Räägin korvpallist. Kui ikka antakse märku, et mu tegevus pole kooskõlas üldise hea eesmärgiga ja mu oma aju ikka ei genereeri sama vastust, siis algab mul pigem võitlus, et jääda väärikalt platsile. Jalad on ka paar nädalat (peale seda imelikku vigastust) tuimad olnud või siis ise olen alalhoidlikumaks muutunud ja ei kiirenda meeletult.

Olin kutsutud üritusele. Kutse sabas oli kirjas ka palve, et peaksin väikese kõne. Sain kutse nii hilja kätte, et lootsin, et see vabastab mind esinemiset. Istusin terve ürituse nagu kuumal sütel ja kui paus kuulutati, siis arvasin, et oht on möödas. Hiljem hakkas piduliku elava muusika saatel auhinnatseremoonia, kus keegi ju loomulikult sõna ei võta. Pidin tänukirja ka ühe oma väikese sõbra eest vastu võtma ja ... sealt see pauk tuligi. Kuna premeeritut ennast polnud, siis äkki mina ütlen, kuidas auhind "koju" toodi. Esiteks ei olnud see kuidagi seotud selle teemaga, mis mu esialgsel kutsel kirjas oli ja teiseks ... ühesõnaga kõrvade kohinal, ja higise seljaga rääkisin midagi. Vaatasin auditooriumile otsa ja viskasin loodetavasti asjakohaseid nalju. Pärast, kui kogu ametlik osa läbi sai, astus üks bändimees mu ligi ja kiitis hea kohanemisvõime ja parima kõne eest. Ja juba eelmisel aastal oli minu kõne talle enim meeldinud. Mille peale ei osanud muud öelda: "Kena! Loodame, et see saab harjumuseks." Kas keegi oskab midagi veel totakamat välja möelda?

Kutsu suri ... Ilmselt läks Ossi juure ... ja ...

Tehti järgmine tööpakkumine. Kas ma töesti olen kõike seda vaeva väärt?

Tahan ...

Möödas on jõulud ja aastavahetus. Mötetes on tehtud kokkuvöte ja pilk suunatud selle aasta soovidele. Nagu keegi hiljuti ütles, siis tegelikult olen juba otsustanud, kuidas tahan elada. Lihtsalt pisiasjad ja kaasteelised ning asjaosalised tuleb läbi möelda. See keskeakriis teeb inimese imelikuks. Eelkõige tudlikuks. Või pigem ei taha keelata ennast tunda. Mälestusi olen kogu aeg väärtuslikuks pidanud, aga nüüd pigem ei karda välja öelda ja näidata. Või siis on kogunenud seda kõike nii palju, et ei mahu enam sisse ära. Ja teinekord on kuidagi nii valus, et ei suuda koha peal olla ega pisaraid tagasi hoida.

Tegevusi on palju.

Jättes eelmise aasta analüüsimata, ütlen ainult need paar asja, mis see aasta korda on saadetud:

1. Üks lumine koolitus ja üks väga külm koolitus
2. Paar sooja külastust
3. Pingeline korvpallivõistlus
4. Üks juubel külmas

Kõik olid mainimist väärt, kuid memuaaridesse saaks kirjutada ikka spordi. Alustada tuleks sellest, et ühel pealelõunal tõmbas parema jala nii paiste ja valusaks nagu oleks midagi juhtunud .... tegelikult ei olnud. Ühel hetkel ei saanud enam toetudagi haigele jäsemele. Siiski oli tulemas ammu planeeritud turniir ja meie meeskond oli väga täpselt viieliikmeline, seega jala ametlikult töövõimetuks tunnistamine oleks kaaslaste plaanid ikka kapitaalselt sassi löönud. Järelikult sõin valuvaigisteid (rohkem kui oma senises elus kokku) ja läksin palliplatsile, kus väline temperatuur oli varasügiseline, miski 15 kraadi lähedal. Kui sedagi. Sai mängitud ja saime tulemuse. Tarkuseks järgmiseks korraks muidugi see, et enne võiks kokku mängimist ikka harjutada.

Ürituse tulemusel nägin ära ka Eesti uhkema jõulupuu. Nii väga tahtsin, et saingi. Nii väga tahan, et ... Et ei võtnud osa peost ega ühislaulmisest. Olin üksi ujulas ja saunas. Ja tegelikult ei tundnud ennast üksi.

Oli huvitav väljasõit huvitavate inimestega.

Nii valus, et kohati on mõnus.