Kes otsib see leiab?

Mingid asjad, mida pole olemas, aga tegelikult on. Mingid olukorrad, kui möeldakse üle ja ei lasta asjadel omasoodu minna. Vaja on omistada tähendust tuulehoole, vihmaussi teekonnale ja lihtsalt meeldivale situatsioonile. Mingi olukord, kus kaks meest läksid riidu, sest üks ei näidanud suunatuld ja teine pööras sellele tähelepanu. Ja päris riid. Ja mina pole kellegi poolt. Aga kuidas see välja paistab?

Kõige selle segaduse juures proovin elada ilma eel- ja järelanalüüsita. Samas olen saanud inimeste kohta liialt palju lisainfot (kohati ka vastuolulist), et ei saa enam aru, kuhu mina nende inimeste maailmas paigutun. Sellel hetkel, kui nendega kokku puutun. Teisi hetki pole ju minu jaoks olemas. Näiteks naisterahvas, keda pidasin enesekindlaks, osavaks, tubliks, töökaks ... maksab siis löivu tunnetevallas. Ja mina arvasin, et saan talle oma nörkusi näidata. Eip. Meesterahvas, kes töusis mu söprusehierarhias myhinal ... äkki solvas mind. Ja see ei olnud selles, et kas ma vötan tema sönad endale analyysimiseks, vaid ta tahtiski mulle nö kohta kätte näidata. Vöi mötlen yle?

Kohtasin inimest, keda viimati nägin umbes kuus-seitse aastat tagasi. Või siis veel rohkem. Igatahes on ta vahepeal abiellunud, kaks last saanud ja lahutanud. Ja imestage imestage ... mina elan endiselt samas kohas. Auto vast on teine. Esialgu kohmetus, siis pinnasondeerimine ja lõpuks vana hea avatus minu vana hea köögilaua taga ilgelt kehva vöidetud veini saatel (mille parim osa oli jääkuubik). Seega alustasin teist nädalat alkolibistamisega. See tähendab ... ei yhtegi päeva ilma. Ja siis imestan jooksma minnes, miks pulss kahesajale läheneb hirmsal kiirusel ja maks pistab ja kindlasti on veel organeid, mis pitsitavad. Körvetistest pole mötet rääkida, sest see on ju iseenesest möistetav, et käib alkoga kokku. Täna ei joo.

Aga järeldus siis selline, et inimesed otsivad midagi, mis nad arvavad, et neil puudu on. Ma ise ka täidan auku. Kuna sama materjaliga ei saa, siis vaatan, mis sinna sobib. Palju teisi toredaid inimesi :) Otsin ja otsin.

Leidsin elulugudest mehe, kes tunneb oma isa vastu sarnaseid tundeid kui mina. Aga sellest peale Poola reisi.

Kohtumised

Suvi. Aeg lendab. Asjad juhtuvad. Inimesed kohtuvad. Olen proovinud vötta maksimaalselt aega enda jaoks. Kui tahan, siis teen ja kui ei taha, siis ei tee. Proovin puhkust anda oma tahtejõu lihasele. Kindlasti on vääratamisi, aga see olen kõigest mina.

Käisin tarkade linnas. Tegin teistsuguseid tegevusi, kui tavaliselt, kuid ikkagi oli tore. Nii mõnus oli olla, et tahtsin hüüda faustilikult. Sama nädala jooksul nägin mitut inimest üle aastate. Meenusid kõik need asjad, miks nad mulle kunagi meeldisid. Midagi pole muutunud. Ja imelikul kombel olen ainuke vananeja mina. Teistel ei avastanud grammigi midagi uut (noh, selles möttes, et vanadust).

Käisin saarel. Mitte kõige suuremal. Sellel teisel. Lihtsalt olime nagu keskklassi keskealised. Töö ja ujumine, vein ning väike vaikne ja rahulik muusika. "Ja vaikne muusika mängib." Jah ... ka möned taaskohtumised, mis ei olnud nii südamilikud. Pigem asised. Ootuste vastataslt palju linde ja loomi. Kitsed, nugis, kährik, kormoraanid, tundmatud linnud ja "emukari" (viimast märkas ameeriklane).

Ees on ootamas veel toredaid kohtumisi ja koosviibimisi. Loodan, et ka üllatusi.

"Iha kui niisugune, mis paneb sind tagasi tõmbuma ja ootama, ootama liiga kaua, riskima peaaegu kõigega, vaid selleks, et näha, mis juhtub."

"Ma ei pea teadma, mida ma tahan, et teada, mida ma ei taha!"

"Nagu tavaliselt, tehti elus väikese tulemuse nimel suurt kära."

"Armastusega röövitakse inimeselt midagi - oma salajane tasakaalunärv, aususe väike kuiv tuum."
Alice Munro "Kerjustüdruk"

Muhe

Suvi tuuritab täistempol. Kohti, kuhu minna tahaks ja läheks on sadu. Kuid tähtis pole see, mis ma teha kavatsen, vaid see, mis ma teen. Ja ma valin. Arvesse tulevad mitmed nünansid ja sellel aastal järjest enam ka ressursid. Ühesõnaga eelmine nädal kihutasin autoga ühest linnast teise, et ajada asju, mis pakkusid avastamisröömu, pönevust, ühtekuuluvust, uudishimu, kohustust ... Nimekiri kindlasti pole lõplik, sest üks sündmus võis kanda mitut erinevat tunnet.

Kuu esimesel päeval vaatsin üle kaks tähtsat meest (no, kui Jürks ka arvesse läheb, siis kolm). Eks see paras iroonia ole. Saavutusi on mu eluraamatus mitmeid, aga austatakse "tühja koha pealt". Aga eks ma ise mötlesingi enda jaoks päris pöhjuse, miks Kadriorru minna. Eelkõige oli huvitav autoga sinna jõuda. Kõik need teede remondid ja parkimispiirangud panid iile ikka väärilise punkti.
Õhtul käisin Pärnus õppimas ikka veel taldrikute lennutamist. Võib tunduda, et olen selles vallas juba käega löönud, kuid tegelikult on mul veel tahtmist visata kettaid kaugele ja täpselt. Lihtsalt see aasta avastasin, et mulle meeldib muu elu ka. Ja ikka tuleb valida ja valida. Tegelikult arvan, et pole halbu valikuid teinud. Käisin seikslusjooksul, teatris, noort sugulast vaatamas disci võistluse asemel.

Rakveres vaatasin Arto Paasilinna "Maailma parimat küla". Olen ka seda raamatut lugenud. Annaks nii etendusele kui ka raamatule keskmisest körgema hinnangu, aga kindlasti ei kuulu lemmikutesse. Loomulikult on raamatul eelis. Tihti ilmuvad uued tegelased saavad oma loogilise osa ja saatuse, aga teatris jäid nende ilmumised ja kadumised ja ülesanded eklektiliseks. Üldse ei meeldinud see muusikaosa, kus erinevad tegelased rääkisid ühe "salakuulaja" seiklustest. Sisu osas oli ka erinevusi. Ma ei suutnudki selle karu südame muutmise lugu enda jaoks lõplikult seletada. Või siis nii lihtne see oligi Soome vana mütoloogia ja metafoor said lihtsalt kokku. Ja kaua seda pagulaste lehma lüpsta saab?

Tegelikult ma ei virise. Kokkuvöttes oli muhe.

Ja kuna ma olen ületanud vanuse kriitilise piiri, siis avanevad mulle uued uksed. Üheks selliseks oli pühapäev koos "küpsete" inimestega (eks päike andis ka oma osa). See oli veel muhedam, sest see juhtus minuga.

"Ent miski pole maailmas igavene, isegi pohmakas."