Appi ...

Ma olen õnnetu. Lausa füüsiliselt tunnen seda. Vaatan taevasse ja näen seal miskit kurbust, vaatan ilu ja näen seal puudusi. Olen inimestega ja tunnen ennast üksi. Ausõna. Ma ei tunneta teisi enda kõrval. Tahtsin sellest lahti saada ja otsisin kontakti erinevatel eluperioodil olnud sõpradega. Tulemus läks veel hullemaks. Viisakad äraütlemised. See aeg on mööda läinud, mil neid kontakte oleks hoidma ja säilitama pidanud. Nad on minust eemale kasvanud. Nemad on sotsiaalselt arenenud, loonud endale juured, aga ma olen endiselt seeme ja lendlen tulutult tuules. Õnnetult, mitte vabadust nautides.

Ma ei saa ka ütleda, et mul igav on, et selliseid tundeid tunda ja neile tähelepanu pöörata. Ma tunnen, et mul on ülesandeid. Mul on väljundeid, mul on visioon oma tööalasest arengust. Esialgu. Aga mul pole maandust. Tahaks, et keegi näeks mind minu tööst eraldi. Vaataks mind pilguga, kus pole ootusi, kuhu pole sisse kirjutatud tulemuseihalus.

Mul on lausa valus. Oma mullis pole ka pehme olla. Seda barjääri olen ehitanud enda ümber 2010. aastast ja iga uus trauma on ehitusmaterjali lisanud. Olen omandanud ka isoleerimisoskused ja auke täis teipinud. Tulemus on see, et olen ikka kurb. Vaatan kadedusega inimese peale, keda kõik armastavad :) tema tööst hoolimata või eraldi tema tööülesannetest. Ühesõnaga vihjasin isikuomadustele. Vist saamatult. See äkki ongi mu üks hädadest - hädapätakas.

Peaks siia üles kirjutama oma halvimad omadused:
1. räägin liiga palju
2. räägin liiga möttetut jutt ja palju
3. räägin enda möttetust elust lakkamatult ja palju
4.  ...

Ma vist ei leia endaga enam rahu. Kuidagi pole hea. Ei teistega ega teisteta (with or without you - samas pole veel kõike ja kõiki proovinud). Või on mul ootused inimsuhetesse teised, mis teistel. Või kolmandatel.

Kes mulle ütleb, mis must tahetakse või miks mind ei taheta.

Universaalne

Mõnikord sõidab teater ka maale. Ilmselt lauluga. Seekord tulid meie kanti Rakvere teatri inimesed. Tõid endaga Martin McDonaghi "Leenane´i kaunitari". Õudne kui masendav lugu, istusin tooli peal kikkis ja lasin lool ennast kaasa viia. Ema Mag (Ines Aru) terroriseeris oma tütart Maureeni (Ülle Lichtfeldt). Ei tahtnud lasta oma last isikliku elu manu. Seda ei tea keegi, milles see algpõhjus oli, aga tulemus oli nii hirmus. Millised manipuleerimisvõtted (kuidas kirjanik neid teadis, järelikult on need universaalsed) - alusetud komplimendid, süüdistused, alaväärtustamine, oma väärtushinnangute ainuõigeks pidamine ja siis loomulikult ka oma trumpkaardi hoidmine ja nõrgal hetkel lauda ladumine. Oma nõudmiste esitamine nagu maailma kõige loogilisemat asja - tee mulle kisselli, mu tee on jahtunud.

Äkki on tulemas armastus (Velvo Väli). Oht ema ja tütre vahel. Samas polnud neil ju miskit muud suhet kui kohusetunne. Arvan, et see on ka universaalne. Või ema kartis oma tulevase elukvaliteedi pärast? Ah, mis õnn tal selleski situatsioonis oli? Mõtles oma kusebakteritele ja ainus mure tundus olevat kiselliklimbid ja suhkruvaba tee. Või oligi õnn kontrolliomamises. Aeg-ajalt see küll kadus, kui tütar kuuma õliga asus õigust nõudma.

Imelik, et kuskil rõdu tagumises nurgas ma tundsin seda armastust, mis oli seotud unistustega vabadusest, trotsiga ema vastu ja päris läheduse puudumisega. Mehe karakter oli aus. Lasi naisel ennast naisena tunda. Aga ema ei lasknud. Ema võttis kirja ja põletas. Huvitav mitu elu jäi Maureenil veel enne seda elamata. Ai, kui valus.

Ma nii väga oleks tahtnud, et sellisel lool on õnnelik lõpp. Aga mitte keegi ei saanud omale rahu. Poiss võttis teise naise, ema jättis elu ja tütar lasi vanal meeltesegaduse haigusel endast võitu saada. Õudne, kui masendav lugu. Vahepeal käis laval Mait Joorits, kes tõi tavapärase stabiilsuse. Natuke ka naiivsust, lapsemeelsust ja teatrikülastajatele nalja.

Muidugi oli haaratud ka sotsiaalseid teemasid - külaelu, tööpuudus, kõrvalt riigist töö otsimine ja seal mitte ennast väga oodatuna tundmine, ameerika ja austraalia seriaalid telekas ja keelte oskus. Ja see kõik mängiti nii välja, et mu käsi siiani väriseb, muinasjutumaailm läks must veel meetreid kaugemaks. Iirimaa muutus lähedasemaks.

Ma võin olla nii paljalt kui tahes, selle vikerkaare lõpus mul varandust ei ole.

Universaalne ....

Geeniloterii

Miks on hea öösel kodust eemal olla? Seetöttu, et pole koduseid toimetusi ja selle arvelt jääb vööras voodis rohkem aega raamatutesse puurida. Nii nendesse, mis ise kaasa olen krabanud kui ka neisse, mis väsinum toakaaslane on kaasa võtnud. Seega mu suurele murele ei ole vastuseks vähem lugemine perioodil kui olen seotud koduväliste tegevustega. Käisin vist esimest korda elus Suure-Jaanis. Ega ma pole kindel ka, aga lihtsalt ei ole selle kohaga mitte ühtegi mälestuskildu. Selles vallas muidugi olen viibinud, sest kultuuri ja spordiga seotud tegevused tulid meelde. Hüpassaare poiss ja kanuutamine, mis algas sukeldumisega ja lõppes vööraste riietega.

Enne seda jooksin Tallinnas 21,1 kilomeetrit ja mõtlesin, et treening on ikka põnev asi. Seekord ma polnud omadega läbi. Jaksasin hiljem veel hüpata ja karata ja muigel nägu kustus ka kiiremini. Mitte mind valesti mõista, ikka oli katsumus ja väljakutse, aga natuke suurema enesekindlusega lõpetasin selle katsumuse. Seda teeb treening. Ville oli ka tallal umbes poole vähem. Nii arvuliselt kui ka pindalalt.

Aga raamat?
Jean-Louis Fournier "Issi, kus me lähme?" oli järjekorras teine, mis pani mind mõtlema, et minu mured mahuvad härjapõlvlase rinnanibule. Kirjanik räägib läbi musta huumori elust oma kahe invaliidist pojaga. "Nagu Cyrano de Bergerac, kes eelistas ise oma nina üle naerda, naeran mina ise oma laste üle. Isana on mul see eelisõigus." See võtabki kõige paremini teose kokku. Nautisin raamatu lugemist ja tundsin sümpaatiat isa vastu. "Muidugi on teie lapsed maailma kõige ilusamad ja targemad. Ja minu omad kõige inetumad ja lollimad. See on minu süü, nad kukkusid mul halvasti välja."

Mul ikka pole sõnu selle maailma kohta. Ja selle viimase lause valguses olen eriti ohtrasõnaline. Aga vaatasin teiste blogisid ja avastasin milliseid ümberjutustusi ja tölgendusi raamat tekitas. Kasutati sõna lootusetus, auhunnavõitja ... Ma ei taha neid sõnu kasutada.

Geeniloterii.

Selline olukord siis

Ma olen näinud, mida haigus teeb inimesega, mida raha teeb inimesega ja oma õnnetuseks ka seda, mis teine inimene teeb teise inimesega. Tegelikult võtsin pikalt aega, kõhklesin ja kahtlesin, aga siis haarasin kätte ja lugesin Madis Jürgeni "Liibanon 2011". Seega olen ka lugenud, mida teine inimene teeb teise inimesega. Imelik ikka kuidas see inimese aju töötab. Esialgu saingi lugeda seda kui raamatut, aga mingil hetkel hakkas mõistus törkuma. Mida nad siis päriselt tahtsid pantvangidest? Traditsioonilistes romaanides ikka antakse vastuseid, et inimese loominguline ja loogiline mõistus saaks asu. Mittetraditsioonilistes saabki ise enda elukogemuse põhjal teha põhjustagajärgseid seoseid. Aga selles loos??? See on ju päriselt ja nii mõistetamatu. Ausõna. Võib-olla usk ja raha on minu jaoks liiga abstraktsed elemendid.

Ja kui peksu kohani jõudsin, siis oleks peaaegu katkestanud igaveseks suhte selle teosega, aga teadsin ju ette, et nö õnnelik lõpp on tulemas. Miski kergenemine tekkis "who are you?" kohaga. Tunduski nagu kirjanduslik võte, et see pinge pealt maha saada. Naersin kõva häälega seni, kuni hakkas hirmus piinlik, maailma piinlikum. Ega muud ei kirjutagi.

"Surma ta ei karda. Surm ise pole ju valus, ainult surma ootamine on raske, kuid sellest saab üle, kui lihtsalt rahulikult mõelda."

"On uskumatu, et vabadusega võib kaasneda selline magus-kipitav, peaaegu füüsiline aisting."

Ma võib-olla meelitan ennast, aga kuna olen äsja oma jalakese nende moslemite vihatud maale pannud, siis kujutasin seda maastikku ja ilmastikku elavalt ette. Asub ju ligiduses. Aga võib-olla on ka kuivus ja kõrbus nii suurte vihade puhul totaalselt erinev. Ja minu ettekujutus teisest ooperist. Mõlemal juhul jääb mulle minu pilt.

Olen oma tööde, tegemiste, tunnete ja emotsioonidega puha eilses päevas. Natuke oleks tarvis päeva aega juurde osta või siis loobuda millestki. Spordist oma erinevates varjundites? Lugemisest? Inimestega suhtlemisest? Töistest väljakutsetest? Väga hoolsast igapäevatööst? Meelelahutusest? Mingis osas on viimast tegelikult võrreldes varasemate aastatega vähemaks jäänud. Kodustest toimingutest? (hea meelega :)) Söömisest? Nende eest hoolitsemisest, kes mind vajavad? Käsitöö on küll puha tahaplaanile vajunud. Kurb. Ostsin endale nööpe ja muud, millega tuunida väheke oma T-särke. Oma elu anlüüsist? (seal hulgas siia kirjutamisest). Ei - mul on füüsiline vajadus mõtestada teatud asju ja mingid asjad välja kirjutada.

Teha üldse format c ja alustada otsast peale.

Eks ma vaagin võimalusi. Annan teada, kui targaks saan.