TO DO

Et siis pühad. Või tegelikult ütleksin, et põhjendatult mitu vaba päeva, mida sai kasutada täiesti väliste (tõlge: igapäevaselt neid asju ei tee) tegevuste jaoks või siis see kuidas ma olen ennast viis päeva kutsunud eesti rahava pärisorjaks. Ega keegi vist sellest irooniast aru saa. Ise ma ju tahan küpsetada, keeta, tube kaunistada, tolmuimejaga sporti teha ja pesumasinat lakkamatult millegagi toita (ja nii juba viis päeva). Aga tegelikult ikka on midagi täiesti valesti nende vabade hetkedega. Need pole nii vabad. Kogu aeg siiski taovad kuklas kohustused, mis siis, et need pole palgateenimisega seotud. Samas on raha teenimine ka vabatahtlik, nuh ühiskond vaatab viltu veidi oma köördis silmadega, kui valid mitte just eriti tulusa alternatiivi, näiteks elu tänaval. Aga teisest küljest ise toodame alkot ja siis räägime sellega kaasnevast haigusest. Tammsaare paneks siin pidagi paradoksilist kirja ... või hoopis toksilist?

Ei valinud ühtegi pidu. Isegi ei vaaginud selle üle. Ma ei tea, kas trots või lootusetus või siiani siiski see tunne, et pole inimest, kellega seda tunnet jagada kasvõi meenutusena. Kui ma kunagi ütlesin, et kõik hea sai otsa 2010, siis ma olin julm selle vastu, mis veel 2012 igavikku sai kaduda. Aga hirmsati tahaks selliselt rääkida, et ei peaks muljet avaldama, et loo lõpus ei oleks kas ootamatust või õpetlikkust või narratiiv ise peaks kuidagi ilukirjanduslik olema. Lihtsalt öelda, et käisin linnas, vaatasin ringi, nägin luupeadega salli, otsustasin, et ei osta. Toidupoes vaatasin endiselt sagivaid inimesi, valisin pudeli valget rislingut. Maksin. Mängisin esimese klassi poisi ja ta vanematega lauamänge, tulin koju, istun arvutis. Sedasi tahaks rääkida. Päriselt. (nagu vanasti) Aga võib-olla on lugu selles, et tarbisin natuke aega tagasi veinile peale veel palderjani. Täiskasvanuks saamine on vabatahtlik (ei unune see) ja küll ma pesnionipõlves siis ...

Oma pahadele harjumustele vaatamata on ikkagi veel inimesi, kes mind kogu komplektiga taluvad. Asi pole lootusetu, järgmist aastat peaks vast ootama. Veini ja paderjaniga :)

Õnnelik olemine on kohustus. Panen selle to do listi.

Romaan

Miks mõnest raamatust tahaks kirjutada ja mõnest ei taha? See ei ole seotud tihti sellega, kas raamat meeldib või mitte, vaid pigem sellega, et tahaks selle emotsiooni enda seest välja, mis teos sinna jättis. Sissejuhatuse põhjal oli arusaadav, et hakkan oma lugemisest kirjutama. James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani" meeldis mulle esiteks selle pärast, et see tuletas meelde ammuloetud teoseid. Meenusid lapspõlve kohustuslikud raamatud ja ülikooli võitlused. Aga tegelikult peale selle raamatu lugemist, ei suuda ma kunagi enam ühtegi kirjatükki lugeda samamoodi kui varem. Mulle anti nagu valem ette. Loodan, et ei hakka kõiki klassikuid suruma raamidesse. Aga kuidagi avaramaks sai mulle kirjanikutöö küll (kahtlane jutt, anti raamid, aga asi läks avaramaks).
Ei, ma ise pole ei andeksas ega töökas ja nagu Frey ütleks, mul puudub ka piisav enesedistsipliin, et peale igapäevatööd, sporti, käsitööd ja muud nipet-näpet veel kaks tundi päevas klaviatuuri süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt klõbistada. Ning viimastes peatükkides välja toodud viimistlemine. Mul on küll kurb alla anda, aga ma pole selleks piisavalt hea. Mitte, et plaaniksin võistlema hakata Hemingwayga, aga isegi külalaulik jääb mulle kättesaamatuks.
Veel oli tore ka see, et kõik näited, mida autor tõi, olid nii kaasahaaravad, et tahaks edasi lugeda. Ma nii rumal ja naiivne, aga selle raamatu autorile müüks end maha küll. Ja teised näited olid vanadelt headelt tuttavatelt ("Lolita" jne)
Raamatus oli tegelaskuju loomise põhimötted ja näited; konflikti tähtsus ja näited; teema valimine; loo jutustamise ülesehitus; kõrgpunkt ja lahendus; dialoog (mis pani mind suurelt mõtlema oma igapäevaste tühilausete üle, kui nad raamatus ei mõju, pole vaja neid ka öelda - see on minu tõlgendus);  ja siis viimane raskuspunkt on viimistlemine. Keeruliseim osa.

Aga tsitaat (valisin selle järgi, et  kui see lõik kirjeldab avaldamata kirjanikku, siis minu elukutse kohta käib see just siis, kui võimalikult süvenenult sellega tegeled): "Avaldamata kirjanikuna on su ühiskondlik staatus umbes sama kui kodutul. Sinu harrastusest kuuldes hakkavad su sõbrad itsitama. Naabrid räägivas sind taga. Sinu onu Albert püüab sind veenda kiropraktikuks hakkama. Su tädi Bethilda viib su kõrvale ja peab loengu karmist igapäevaelust ja täiskasvanuelu vastutusest. Su võlausaldajad saavad kreepsu. Su ema on kaastundlik, kuid öhtuti valguvad ta silmi pisarad, kui ta püüab aru saada, mis ta valesti tegi."

See kõik toimib mu elus, aga mul on elukutse ja suht aktiivne.

J tähega sõna

Vahepeal oleks nagu elu toimunud. Siiski selline nagu halvas filmis ja siis positiivne tegelane võtab asja elutarkuse ja aforismiga lühidalt kokku. Ainult, et minu elu on ü-kategooria linastus ja nutikas tegelane võiks peaaegu vanuse poolest mu poja olla. Sellised analüütilised ja realistlikud mõtteavaldused, sellised lihtsad, kuid valusad sähvatused. Õnneks pole ma selles moraalituse paadis üksi. Sõltumata minu tegevusest, on ka mu teine natuke vanem (mitte minust) kolleeg tegemas samu apse. Ja siis esmaspäeva hommikul kui üksteisele omatehtud möga tutvustasime, et saada natukegi midagi muud kui hukkamõistu, tuli nagu kahurikuulist: "Ise olete juba kogemustega inimesed, aga katsetate eluga nagu kuueteistaastased"; "Vananemine on paratamatu, aga täiskasvanuks saamine vabatahtlik"; ja siis retooriline küsimus: "Kas oled kunagi proovinud mõnda asja teha poolkõvaga?" Appi, tema ongi minu südametunnistus. Minu mõtete korrastaja. Miks mina 21-aastaselt nii tark polnud. Miks ma praegu olen nii tark, aga mu teadmised ja oskused ei lähe kokku. Ja kui palju ilusam on maailm, kui praegused 21sed saavad minuvanuseks. Siis ma olen juba nii seniilne, et ei saa asjadest aru.

"Palju häid inimesi on surnud, aga mina olen veel selles maailmas. Kes teab kelle või mille jaoks." Või midagi seesugust sellisel päeval nagu täna. Mida iganes ma oma eluga teen, et ennast alandada, on suurim mudamaadlus toimunud täna kaks aastat tagasi. Aga elu on selline. Seoses kogemustega olen juba tabanud inimesi, kelle käitumismuster on sama. Suhtluses selgunud samad keerdkäigud. Õnneks ma pole mingi originaalne ahv. Aga ega mind tee õnnelikuks omasugustega puuris olek. Tabasin ennast mõttelt, et hingerahu tuleb siis, kui olen endaga rahul. Selleks peaks poest ostma uue enda. Nii palju mul raha pole. Ja ma tean nüüd, miks ma pean üksi luurel käima. Ma olen ankuriks hetkel, kui vaja oleks edasi liikuda ja valesuuna tuul seilamisel.

Hetkelisi unustusi leiab. Käisin eila Eesti Draamateatris Andrus Kivirähu "Kevadist Lutsu" vaatamas. Nii ehe. Nukker ja koomiline. Inimlik. Pisara sain ka ikka välja, tegelikult ikka pika tönnulaulu. Oskar Luts oli etenduses nii positiivne ja pehme. Kuidagi nii suur tundus see etendus ja vestlused nii tummised niiiiii palju emotsioone minu sees????. Ma ei taha, et keegi arvab, et ma teatrikriitikuks pretendeerin, seega ei kirjuta arvustust. Ei kirjelda Jeekimi nõtket tantsu ega  vaestemaja naturalismust, lavaelementide täpsust ja lihtsust. Ja selleks, et nüüd veel täpsemalt mötteni jõuda, sirvin kodus raamatut korra või kaks.

Panin kirja, et ise saaks statistikat teha. Muud ma ei taha.

Pühjus-tagajärg

Kuidas ma ennast tunnen? Täpselt selliselt, et hetkel pole ühtegi inimest, kellega luurele minna. Probleem tõenäoliselt minus. Olen lasknud inimesed endast mööda kasvada. Siin ei saa süüdistada, et osa lähedastest on surnud, osa mehele-naisele läinud, osa valinud tegevused, mis mind ei kõneta ja siis võib veel sadade kilomeetrite kaugusele kolida ja selle vahemaa füüsiliselt inimeste vahele jättagi. Veel võib tekkida probleem seal, kuhu olen istutanud kahtluseidu. Lihtsalt olengi oma veidrustega nii üksi jäänud, et vist pole isegi kedagi, keda luurata. (Lapsepõlves oli hoov tegelasi täis, kelle sihitud hulkumised huvi äratasid ja pöösasse maad ligi istuma surusid.)
Mul pole riideid, millega minna seltskonda, pole saavutusi, mida pagunina panna õlale, pole elukutset, mis oleks austusväärne, pole nutti, mis mu seltskonna ihaldusväärseks teeks, pole ei sünnijärgset ega ka kätte võidetud positsioon, pole välimust ega vormi. Ma ise ka ei valiks ennast, ma ise ka väldiks ennast. Aga eks ma pean Dante tegelaslikult peaaegu igavesti oma kehas elama ja seda tinaraskust põrgus kandma. Quosimodo suri ka üksindusse ja vastu armastamatusesse. Ju see nii peabki olema.

Oeh ... aga tegelikult Sokrates: "Su mõtted on põhjus, su elu aga tagajärg"

Ühejalgne tinasõdur

Täna oli kuidagi väga ootamatu päev. Sain veidralt palju tagasisidet oma olemusele. Mitte kõik ei läinud minu nägemusega kooskõlla, aga oluline oli kuidagi see, et kuulsin pidevalt ridade vahelt, et mind om märgatud. Hommikul mu noor kolleeg lubas, et ta jätab tegemata midagi minu pärast. Järgmine töökaaslane ütles söögilauas, et polnud mind paar päeva näinud, kas ikka kõik ok. Kusjuures kui kolleegi värskusest rääkida, siis ma arvan, et ta värskeim. Ma ei teadnudki, et ta on endale selgeks teinud minu "väärtused". Päeva lõpuks otsustati veel vihjata mu huumorimeelele. Ja siis pani punkti meesterahvas, kes ütles, et ma olen nagu ühe jalaga tinasõdur. Pealt tinast, süda pehme ja olek vapper. Sellele samale mehele olin ma muidugi meie esimesel kohtumispäeval selgeks teinud, et ta ei meeldi mulle. Tegelikult siis ma lahmisin. Nüüd ma nii ei väidaks.
Seega sain teada, et olen olemas. Täiesti olemas. Kuidagi ootamatu.
Vaatasin erinevaid tinasõduri multasid ja ega ma täpselt selle metafoori sügavusse ei jõudnud. Kuid sain aru, et tegelikult on tagasiside oluline. Ilmselgelt.


"Hoiak on väike asi, millel on suur mõju" Churchill

Kriitika ei ole šokolaad

Mind hakkas vaevama üks lause, mida olin kuskilt lugenud. Brežnev: "Kriitika ei ole šokolaad." Mu mälu hakkab vanainimeselikult keerulisi teid käima. Ei meenunud raamatut, mis oleks võinud lasta midagi Brežnevil öelda.  Kuid äkki tuli meelde, et suvel soovitati mulle Andrei Hvostovi "Vöörad lood" ja seal sees võis ühes tekstis selline steitmend esineda. Sada protsenti kindel pole, aga jään oma teooria juurde. Ei hakka raamatukogusse minema, et oma mälu värskendada. Nii väga see asi mind nüüd ka ei vaeva. Vist.

Teeme siis mäluparandusharjutusi. Millest need lood seal olid? Üks oli neiust, kes saadeti Tallinna kommunismiga tegelema, aga perestroika tuli peale. Siis noor neiu Sillamäel, kellel tuli Sinimägedesse pittu minna ja hiljem kass tappa. Saksa tankistid Iivanite vastu Ida-Virumaal ja vene vanausulised kolme erineva nurga alt. Vist oli nii. Või jäi midagi vahele? Nüüd siis peaks selge olema, mis mu mällu on sööbinud ja mis mitte. Brežnevi lause ilmselt ei ilmestanud vanausulisi, sest Hvostov pole ecolikult mänginud ajastutega, välistame ka tankistid ja igaks juhuks tüdrukutirtsu Sillamäelt. Nonii, lugu on pinnale ujunud, aga kontekst. Järelikult tuli kellelegi negatiivset kriitikat anda. Kellele? Miks? Ei tea, aga olen juba enam kui veendunud, et lause pärit sealt. Kust mujal ma sellega kokku puutusin? (Ülejäänud raamatud, mida lugenud hiljuti olen, on täiesti sellise ajastu vaesed.) Miski kilekoti spekulatsiooni aspekt vist oli. Või mitte. Ai, kui piinlik.

Pika jutu lühike iva selles, et ma täna kasutasin seda nö tarkusetera ja hakkasin mõtlema allika üle. Vaata kui salakavalalt veidrad tsitaadid mällu sööbivad. Isegi polnud endale seda välja kirjutanud ega midagi. Lihtsalt sülg tõi suhu, et oma karme sõnu õigustada.

Mälu on kehva. Mu noor kolleeg ütles, et rohupoes müüaks mäluparandavaid preparaate. Ilmselge vihje sellele, et ma ei saa ühe korraga kunagi töölt minema, vaid pean alati tagasi pöörduma millegi järgi, mis maha ununes.

Šokolaad ...

Õudukas ruudus

Täna öössi vaevas mind maailma rõvedaim unenägu. Kõiki tundeid puudutav. Alguses olin rase, siis sain lapse. (Vist tavaline skeem). Õnneks sünnitusprotsessi ei pidanud läbi elama. Laps tuli nagu iseenesest. Tüdruk. Ma ei saanud talle panna seda nime, mida tahtsin, sest tüdruk oli. See tunne vaevas mind. Ja unenäos jäigi väike neiu nimeta. Sellegi poolest ma ei pannud last käest ei päeval ega ka muul ajal. Minu pehmemad ja soojemad omadused tulid kõik välja. Tänu nimetule lapsele mu suhtlusoskused paranesid, ma naeratasin rohkem, ma vist olingi õnnelik. Teised minu ümber ka. Ma tundsin seda päris päriselt. Aga kuskilt (ei tea kust) tuli info, et tüdrukutirtsul on süda haige. Ta hakkas hääbuma. Ma ei pannud teda endiselt käest. Naeratasin endiselt, aga õnnetunne kadus. Ja siis tuli arstidiagnoos, et ta süda töötab veel kümneprotsendilise võimsusega. Jäänud on veel vähe elupäevi. Järgmisel hetkel jõudis kuidagi minule teadmine, et see on uni ja ma hakkasin ennast vägisi üles äratama, selline rahutus tuli hinge. Ja ja ja ikkagi suri laps enne, kui üles ärkasin. Ma olin maailma köige löödum ja sellel momendil juba ärkvel. Päris üleval.

Otsustasin WC-sse minna (nagunii ei maga põhimõte), aga kuna ma polnud oma kodus, siis teekond osutus keeruliseks. Tormasin koridori, kus arvasin, et on uks ja hakkasin kangutama, aga element oli hoopis peegel ja nõrgukeselt seina külge kinnitatud, sest mingil hetkel oli 1.30-meetrine asjandus mu käte vahel ning ma ei osanud enam midagi teha (samas sain aru, et ma pole ust hingedelt maha kratsinud, vaid peegli sülle krabanud). Pimedus, unenäo kõledus ja füüsiline surve, mida peegel tekitas ning nüüd hakkas päriselt ka pissihäda peale pressima, tekitasid lootusetuse tunde. Täpselt ei mäletanud, kus asub valgusti lüliti. Ja ei teadnud ka täpselt, millise kehaosaga ma seda puudutaksin, sest pimedas toas peegli kuskile sätitamine oleks võinud lõppeda suure klirinaga. Ja see enam ei olnud unenägu. Minu päris elu. Kuna ma siin nüüd kirjutan, siis lahenes olukord. Liikusin varbaid lohistades seina äärde ja hakkasin seljaga vastu seina lülitit tabama. Eespool oli ju peegel käte vahel, mida ei saanud lahti lasta. Mingil hetkel õnneks tundsin mügarikku õlanuki all ja surusin seda peaga. Kui saabus valgus, siis hajusid mured. Peegel nagade vahele tagasi ja asjale. Pärast sellist emotsioneerimist ei tulnud mul enam ühtegi und. Tõenäoliselt ei julge ma täna voodisse heitagi. Kodus.

Vahepeal olen näinud filmi "Seenelkäik" ja piljardit harjutanud. Mõelnud oma elu üle. Töö ja tunnete peale. Isegi häästi olen ennast tundnud.

Gooti lugu.

Tunne (8)

Põdrakanep, kanarbik, kaer
Pilvises kuuvalguses naer
Puuk kaseladvas tõepoolest
Paeluss kulgeb välja soolest
Peegel kaanetab olemust
Rauast, kivist, veest polemust.

Selg ees edasi

Üks mu uus tuttav kirjeldas tegelast, kes tema meelest peaks lõpetama selg ees liikumise. Tundsin ennast puudutatuna. Eieieie, ta ei rääkinud minust, ta ei tunnegi mind, aga kriipiv tuttavlus näoga mineviku poole kulgemisel, tekitas arvamuse, et subjekt oleksin võinud vabalt olla mina.

Sõitsin autoga koju ja vana hea laul 1994. aastast pani südame kiiremini põksuma. Mäletan kuidas ma kerisin kassetti tagasi, et laulda kaasa just seda ühte lugu ja ALATI. Tõlkisin selle, õppisin pähe ja tundsin neid tundeid.

Vaatasin kahte noort inimest poe järjekorras üksteist sõbralikult togimas. Tahaks ametlikult katsuda, aga tegelikult ei taha ka. Vat see oli mõnus tunne lapsepõlvest. Kus tahtsid asju ja järgmine hetk tegelikutl ei tahtnud. Tahaks olla see lapsesuu.

Ja tegelikult tahaks tagasi kõiki inimesi, keda enam pole. Sellest oleks pidanud alustama. Millegi töttu olen viimase nädala jooksul öösel üles ärganud telefonikõne peale, mis tegelikult oli kaks aastat tagasi. Ja siis ma ei leia mitte kuskilt ülesse oma tsaariaegset hõberubla. Ma tean, et see kingiti mulle kunagi, aga kuhu auku ma ta pistsin. Mul on vaja see üles leida just nüüd ja kohe. Ja kui sellele alumisele naabrile ei meeldi, et hakkan oma sahtli sisu kolisedes keset ööd põrandale laiali laotama, siis tulgu rääkigu minuga sellest silmast silma.

Aga selleks, et nina ette pista, peaks sealt ka miskit paistma. Ahjaa, mul on vaja tellitud sallid ära tuua.

See teeb mind kurvaks

Kui ma poleks endaga koos elanud terve igaviku, siis kahtlustaksin, et mul on patoloogiline kalduvus kurvameelsuseks. Tunnen, kuidas minust ei sõltu enam midagi, näiteks meil siin tööl bürokraadid otsustavad erinevaid töökorralduslikke aspekte ja praktikud elage ja toimetage nende järgi. Kui mõni julgeb suu avada, et äkki see muudatus poleks nii vajalik, siis sellel ajal kui arvamuseavaldaja oma tööd tegema läheb, itsitavad paberimäärijad pihku ja teevad asja ära, endal nägu peas, et ikka kõigi heaolu nimel. Jõuetus ja ükskõiksus. Ehk nagu üks mu kolleeg mainis, et kui oled väsinud võitlemast, siis oled ennast ammendanud ja otsi uus koht. Kaugemad tuuleveskid esialgu tunduvad võidetavad. Kõik see teeb mind kurvaks.
Eile otsustas üks mulle vööras tüüp astuda mu kõige valusama konnasilma peale ja täie oma jõuga. Tõenäoliselt ka oma sõbra oleks kaasa võtnud tammuma. Aga mine isahane tea, äkki ta nagu päriselt mõtles, et tema julgustavad sõnad panevad mind tuleviku peale vaatama ja unustama mineviku ebaõnnestumised. Ta pakkus enda koguni abimeheks kaasa. We should do it together. Mu masendus kasvas sajaprotsendiliselt. See teeb mind kurvaks.
Kogu aeg hing ootab midagi. Ja see see on suurem kui üksikosade summa. Häid ja ilusaid hetki on olnud, toredaid inimesi teel kohanud. Aga see kõik ei jää hinge pidama, vaid aja möödudes hajub. Kogumisprotsess peaks nagu otsast peale hakkama. Nii ei saa ma kunagi täis. Ja see teeb mind kurvaks.

Täna on hingedepäev ja see teeb mind kurvaks.

Unenägu halval päeval

Vaatan midagi, mis pole minu. Ei tea, kas tahakski seda omale, aga tahaks natuke puudutada. Tõmmata käega üle. Tunnetada kõike, mis jääb sõrmede alla. Peatuda meeldivates kohtades. Vaadata seda, mida katsun. Kujutlus hakkab eluks saama. Siis peatan ennast. See ei pea nii olema. Miks? Sest meil on ühiskond, meil on normid, meil on väärtushinnangud ja mõnel on ka tunded. Avastasin, et oma halvale iseloomule vaatamata on mul ka mõned emotsioonid, mis on seotud sellega, et ei taha teistele liiga teha. Aga tahaks ennast hästi tunda. Teha seekord nii nagu mul oleks mõnus. Panen silmad kinni ja lasen selle jutuvada oma mõistusest eemale. Kujutluses sulgen suu. Aga isegi oma unenäos ma peatan ennast. Kurat, mis juttu ma ajan. Ma armastn inimesi, kes mind armastavad. Isegi kui nad on mulle kunagi liiga teinud. Ise olen ka paha olnud. Näiteks oma mõtetes täna. Aga ma tahan, et keegi teeks minuga seda, mis ma paregu Sinuga tegin :)

Ei pea kogu elu jama endasse praegu käsnana imema. Samas ta tahab isegi siis minuni jöuda, kui ennast betoonina kujutan. Ja ma tunnen puudust sellest käega puutumisest. Sealt oleks muidugi samm edasi suuga katsumisele (nagu lapsed, kõik tuleb suhu toppida, et asjadest aimu saada). Siis ei jääks ükski nüanss tunnetamata. Tegelikult ma teeks seda enda pärast, mitte millegi ega kellegi muu pärast ja mitte tagamõttega. Mõtlesin välja, et olen nõus natuke haiget saama, kui saaks vastu ka õnne. Või hetkelist õnne.

Aga see betoon sobib siia hetkel.

Hingest haige

Maailmas on huvitavaid vaatenurki. Näiteks? Kõndisin mina Narva maantee algusest jalgsi Koplisse ja ma sain kõneobjektiks. Mind vaadati sellise härdunud pilguga ja sellest räägiti konteksti väliselt. Hakkasin korra isegi mõtlema, et jalgsi käimine suurte kompsudega ei ole normaalne. Aga tegelikult? Mõnus ilm, värske õhk, aega oli palju. Ja mulle ei hakka kunagi kehtima Savisaare tasuta ühistransport.

Mul pole hing ammu terve olnud, aga nii haige, kui see laupäev, pole ta ka vist olnud. Või nagu kirjandusklassika, õnnetus ja valu on alati unikaalne, aga õnn on universaalne. Ühesõnaga see, milleks ma valmistusin mentaalselt ja füsioloogiliselt, see jäi tulemata. Liialt mõjutatav olen välistest teguritest, liialt kardan ebaõnnestuda. Liialt mugav on nutta ja halada, selle asemel, et tegutseda. Ehk ütleme siis ausalt välja, kaua ma keerutan ümber palava pudru, pask olen. Tundsin röömu, et teised oma eesmärgi täitsid, aga seda enam hakkas oma elu hinge kriipima. Mida ma targutan, töe ütlesin välja juba üleeelmises lauses.

Natuke nagu lohutuseks käisin Paide-Türi rahvajooksul. Päris mugav oli. Mõtlesin oma elu üle ja vaatasin vööraid jooksjaid. Läksin vana taktika peale tagasi ehk algul ultraaeglaselt ja siis enese motivatsiooniks hakkan järjest mööduma inimestest kiirust kerides, kuni viimane kilomeeter on kulminatsioon ehk kõige nobedam. Lühidalt - asi töötas. Lohutuseks seegi.

Olen vahepeal teinud ilgelt portsu koduseid töid erinevate koolituste jaoks ja ma pole kindel, et need teadmised, mis saanud olen, mu elukvaliteeti muudaksid. Aga mis seda ikka muudab, kui ise ei muuda.

Homseks organiseerisin endale meeletu logistika. Tarvis olla neljas kohas. Ühest siis loobusin, kahes olen poolikult ja tähtsaima lubaduse täidan tervelt. Õhtu lõpetan päälinnas kus nali naljaks, ... kaljaks kavatsen õhtul hulludest päevadest osa võtta :) Pole aastaid saanud maadelda inimestega leti ääres. Poes käimine on liiga tsiviliseeritd olnud. Veel vaja külastada ühte konkreetset ravipoodi, kus müüakse miskit defitsiiti, mida meie kandis saada pole.

Ülevaade minevikust, suunaga tulevikku.

Loo moraal

Arvestades mu ärevushooge ja mõttemaailma ning eelmist postitust, mõtlesin, et Doris Kareva "Sa pole üksi" on parim variant lugemiseks. Tulemus oli pealkirjale vastupidine. Kõiki neid magusarmsaid lugusid lugedes tekkis veel suurem masendus. Tuletas meelde elu põhiväärtusi ja nii imelik kui see ka ei tundu, kohtun ma nendega kõige rohkem kas raamatu või televisiooni vahendusel. Seetöttu siis tuju langus. Nu kuule: "... targasti taasloodud riigis elavad inimesed, kes on leidnud oma elus mötte, helguse ja tasakaalu." See on ju muinasjutu ülim aste. Ma muidugi oleksin nõus ka sellega, et keegi annab mulle küüniku medali. Medal seegi :)

Mõtlesin, et lohutus tuleb vastandite loost. Kuidas tuli ja vesi ikkagi kokku sobivad oma sobimatuses. Oligi õnnelik lõpp. Kuni järgmise korrani.

"Elas kord poiss, kes oli nii laisk, et temast laisemat polnud terves maailmas. Vähe sellest, et ta ei viitsinud õppida ega töd teha, mängida ega lugeda, süüa ega magada, mõtelda ega rääkida - õieti ei viitsinud ta olemaski olla." Aga milleks olla?

Tegelikult mulle kolm lugu ikka meeldisid ka. Läksid minu mõttemaailmaga kokku ja muinasjutu lihtsus ei häirinud nii tugevalt. Üks oli "Hundi vari". Natuke pisarakiskuja. Natuke müstiline ja tegelikult nii eluline. Vähemalt minu maailmas.
"Sinine kivi" iseloomustab küll minu otsustuvõimet (pigem võimetust). :) Tahan, ei taha. Mis on tähtis, mis ei ole tähtis.
Lõpeuseks oli looke "Luuletaja koer", mis rääkis päriselt sellest, et me pole üksi, kui meil on looming ja loomad. OK. Tegelikult mitte sellest. Vaid ikka sellest, mis saab kui meie muusa hukkub ja kes on päriselt meie eneseteostuse autor.

Enne magama minektut ootasin lohutust. Sain moraali ja õpetust. Kõik on mõtlemises kinni.

Appi ...

Ma olen õnnetu. Lausa füüsiliselt tunnen seda. Vaatan taevasse ja näen seal miskit kurbust, vaatan ilu ja näen seal puudusi. Olen inimestega ja tunnen ennast üksi. Ausõna. Ma ei tunneta teisi enda kõrval. Tahtsin sellest lahti saada ja otsisin kontakti erinevatel eluperioodil olnud sõpradega. Tulemus läks veel hullemaks. Viisakad äraütlemised. See aeg on mööda läinud, mil neid kontakte oleks hoidma ja säilitama pidanud. Nad on minust eemale kasvanud. Nemad on sotsiaalselt arenenud, loonud endale juured, aga ma olen endiselt seeme ja lendlen tulutult tuules. Õnnetult, mitte vabadust nautides.

Ma ei saa ka ütleda, et mul igav on, et selliseid tundeid tunda ja neile tähelepanu pöörata. Ma tunnen, et mul on ülesandeid. Mul on väljundeid, mul on visioon oma tööalasest arengust. Esialgu. Aga mul pole maandust. Tahaks, et keegi näeks mind minu tööst eraldi. Vaataks mind pilguga, kus pole ootusi, kuhu pole sisse kirjutatud tulemuseihalus.

Mul on lausa valus. Oma mullis pole ka pehme olla. Seda barjääri olen ehitanud enda ümber 2010. aastast ja iga uus trauma on ehitusmaterjali lisanud. Olen omandanud ka isoleerimisoskused ja auke täis teipinud. Tulemus on see, et olen ikka kurb. Vaatan kadedusega inimese peale, keda kõik armastavad :) tema tööst hoolimata või eraldi tema tööülesannetest. Ühesõnaga vihjasin isikuomadustele. Vist saamatult. See äkki ongi mu üks hädadest - hädapätakas.

Peaks siia üles kirjutama oma halvimad omadused:
1. räägin liiga palju
2. räägin liiga möttetut jutt ja palju
3. räägin enda möttetust elust lakkamatult ja palju
4.  ...

Ma vist ei leia endaga enam rahu. Kuidagi pole hea. Ei teistega ega teisteta (with or without you - samas pole veel kõike ja kõiki proovinud). Või on mul ootused inimsuhetesse teised, mis teistel. Või kolmandatel.

Kes mulle ütleb, mis must tahetakse või miks mind ei taheta.

Universaalne

Mõnikord sõidab teater ka maale. Ilmselt lauluga. Seekord tulid meie kanti Rakvere teatri inimesed. Tõid endaga Martin McDonaghi "Leenane´i kaunitari". Õudne kui masendav lugu, istusin tooli peal kikkis ja lasin lool ennast kaasa viia. Ema Mag (Ines Aru) terroriseeris oma tütart Maureeni (Ülle Lichtfeldt). Ei tahtnud lasta oma last isikliku elu manu. Seda ei tea keegi, milles see algpõhjus oli, aga tulemus oli nii hirmus. Millised manipuleerimisvõtted (kuidas kirjanik neid teadis, järelikult on need universaalsed) - alusetud komplimendid, süüdistused, alaväärtustamine, oma väärtushinnangute ainuõigeks pidamine ja siis loomulikult ka oma trumpkaardi hoidmine ja nõrgal hetkel lauda ladumine. Oma nõudmiste esitamine nagu maailma kõige loogilisemat asja - tee mulle kisselli, mu tee on jahtunud.

Äkki on tulemas armastus (Velvo Väli). Oht ema ja tütre vahel. Samas polnud neil ju miskit muud suhet kui kohusetunne. Arvan, et see on ka universaalne. Või ema kartis oma tulevase elukvaliteedi pärast? Ah, mis õnn tal selleski situatsioonis oli? Mõtles oma kusebakteritele ja ainus mure tundus olevat kiselliklimbid ja suhkruvaba tee. Või oligi õnn kontrolliomamises. Aeg-ajalt see küll kadus, kui tütar kuuma õliga asus õigust nõudma.

Imelik, et kuskil rõdu tagumises nurgas ma tundsin seda armastust, mis oli seotud unistustega vabadusest, trotsiga ema vastu ja päris läheduse puudumisega. Mehe karakter oli aus. Lasi naisel ennast naisena tunda. Aga ema ei lasknud. Ema võttis kirja ja põletas. Huvitav mitu elu jäi Maureenil veel enne seda elamata. Ai, kui valus.

Ma nii väga oleks tahtnud, et sellisel lool on õnnelik lõpp. Aga mitte keegi ei saanud omale rahu. Poiss võttis teise naise, ema jättis elu ja tütar lasi vanal meeltesegaduse haigusel endast võitu saada. Õudne, kui masendav lugu. Vahepeal käis laval Mait Joorits, kes tõi tavapärase stabiilsuse. Natuke ka naiivsust, lapsemeelsust ja teatrikülastajatele nalja.

Muidugi oli haaratud ka sotsiaalseid teemasid - külaelu, tööpuudus, kõrvalt riigist töö otsimine ja seal mitte ennast väga oodatuna tundmine, ameerika ja austraalia seriaalid telekas ja keelte oskus. Ja see kõik mängiti nii välja, et mu käsi siiani väriseb, muinasjutumaailm läks must veel meetreid kaugemaks. Iirimaa muutus lähedasemaks.

Ma võin olla nii paljalt kui tahes, selle vikerkaare lõpus mul varandust ei ole.

Universaalne ....

Geeniloterii

Miks on hea öösel kodust eemal olla? Seetöttu, et pole koduseid toimetusi ja selle arvelt jääb vööras voodis rohkem aega raamatutesse puurida. Nii nendesse, mis ise kaasa olen krabanud kui ka neisse, mis väsinum toakaaslane on kaasa võtnud. Seega mu suurele murele ei ole vastuseks vähem lugemine perioodil kui olen seotud koduväliste tegevustega. Käisin vist esimest korda elus Suure-Jaanis. Ega ma pole kindel ka, aga lihtsalt ei ole selle kohaga mitte ühtegi mälestuskildu. Selles vallas muidugi olen viibinud, sest kultuuri ja spordiga seotud tegevused tulid meelde. Hüpassaare poiss ja kanuutamine, mis algas sukeldumisega ja lõppes vööraste riietega.

Enne seda jooksin Tallinnas 21,1 kilomeetrit ja mõtlesin, et treening on ikka põnev asi. Seekord ma polnud omadega läbi. Jaksasin hiljem veel hüpata ja karata ja muigel nägu kustus ka kiiremini. Mitte mind valesti mõista, ikka oli katsumus ja väljakutse, aga natuke suurema enesekindlusega lõpetasin selle katsumuse. Seda teeb treening. Ville oli ka tallal umbes poole vähem. Nii arvuliselt kui ka pindalalt.

Aga raamat?
Jean-Louis Fournier "Issi, kus me lähme?" oli järjekorras teine, mis pani mind mõtlema, et minu mured mahuvad härjapõlvlase rinnanibule. Kirjanik räägib läbi musta huumori elust oma kahe invaliidist pojaga. "Nagu Cyrano de Bergerac, kes eelistas ise oma nina üle naerda, naeran mina ise oma laste üle. Isana on mul see eelisõigus." See võtabki kõige paremini teose kokku. Nautisin raamatu lugemist ja tundsin sümpaatiat isa vastu. "Muidugi on teie lapsed maailma kõige ilusamad ja targemad. Ja minu omad kõige inetumad ja lollimad. See on minu süü, nad kukkusid mul halvasti välja."

Mul ikka pole sõnu selle maailma kohta. Ja selle viimase lause valguses olen eriti ohtrasõnaline. Aga vaatasin teiste blogisid ja avastasin milliseid ümberjutustusi ja tölgendusi raamat tekitas. Kasutati sõna lootusetus, auhunnavõitja ... Ma ei taha neid sõnu kasutada.

Geeniloterii.

Selline olukord siis

Ma olen näinud, mida haigus teeb inimesega, mida raha teeb inimesega ja oma õnnetuseks ka seda, mis teine inimene teeb teise inimesega. Tegelikult võtsin pikalt aega, kõhklesin ja kahtlesin, aga siis haarasin kätte ja lugesin Madis Jürgeni "Liibanon 2011". Seega olen ka lugenud, mida teine inimene teeb teise inimesega. Imelik ikka kuidas see inimese aju töötab. Esialgu saingi lugeda seda kui raamatut, aga mingil hetkel hakkas mõistus törkuma. Mida nad siis päriselt tahtsid pantvangidest? Traditsioonilistes romaanides ikka antakse vastuseid, et inimese loominguline ja loogiline mõistus saaks asu. Mittetraditsioonilistes saabki ise enda elukogemuse põhjal teha põhjustagajärgseid seoseid. Aga selles loos??? See on ju päriselt ja nii mõistetamatu. Ausõna. Võib-olla usk ja raha on minu jaoks liiga abstraktsed elemendid.

Ja kui peksu kohani jõudsin, siis oleks peaaegu katkestanud igaveseks suhte selle teosega, aga teadsin ju ette, et nö õnnelik lõpp on tulemas. Miski kergenemine tekkis "who are you?" kohaga. Tunduski nagu kirjanduslik võte, et see pinge pealt maha saada. Naersin kõva häälega seni, kuni hakkas hirmus piinlik, maailma piinlikum. Ega muud ei kirjutagi.

"Surma ta ei karda. Surm ise pole ju valus, ainult surma ootamine on raske, kuid sellest saab üle, kui lihtsalt rahulikult mõelda."

"On uskumatu, et vabadusega võib kaasneda selline magus-kipitav, peaaegu füüsiline aisting."

Ma võib-olla meelitan ennast, aga kuna olen äsja oma jalakese nende moslemite vihatud maale pannud, siis kujutasin seda maastikku ja ilmastikku elavalt ette. Asub ju ligiduses. Aga võib-olla on ka kuivus ja kõrbus nii suurte vihade puhul totaalselt erinev. Ja minu ettekujutus teisest ooperist. Mõlemal juhul jääb mulle minu pilt.

Olen oma tööde, tegemiste, tunnete ja emotsioonidega puha eilses päevas. Natuke oleks tarvis päeva aega juurde osta või siis loobuda millestki. Spordist oma erinevates varjundites? Lugemisest? Inimestega suhtlemisest? Töistest väljakutsetest? Väga hoolsast igapäevatööst? Meelelahutusest? Mingis osas on viimast tegelikult võrreldes varasemate aastatega vähemaks jäänud. Kodustest toimingutest? (hea meelega :)) Söömisest? Nende eest hoolitsemisest, kes mind vajavad? Käsitöö on küll puha tahaplaanile vajunud. Kurb. Ostsin endale nööpe ja muud, millega tuunida väheke oma T-särke. Oma elu anlüüsist? (seal hulgas siia kirjutamisest). Ei - mul on füüsiline vajadus mõtestada teatud asju ja mingid asjad välja kirjutada.

Teha üldse format c ja alustada otsast peale.

Eks ma vaagin võimalusi. Annan teada, kui targaks saan.

Vahel tundub ...

 Vahel tundub ..., vahel tundub ...!

Vahel tundub, et tahaksin midagi muud, kui seda, mis mulle on antud. Vöi, et tahaksin varem kui see tuleb. Ja samas see, mis tulema peab tuleb ikkagi. Aga kust ma tean, mis tulema peab? Nüüd siis sai see teoks, millest me rääkisime aastaid, kuidas ma kolin rahumeelsete ehitajatega ühte tuppa. Saan endale toetava pinginaabri ja panen toa sisustusse väheke naiselikku kätt. Köik läkski nii, ainult selle vahega, et unistajaid pole enam ja tugiisikuks olen mina. Loomulikult oli vahva sebida köige körgema ülemuse käest välja seinakell ja see siis lasta oma kabiini paigutada. Vötta endale riiuli kõige körgem korrus ja kuulata, kuidas kunagi ma meeldisin oma väikestele söpradele. Aga see ei ole see. Mitte kunagi ei ole enam see. Isegi unistus pole enam see. Keegi ei kuku enam kunagi istuli suurest röömust mind nähes. Mitte kunagi.

Pealegi ma pole tajunud oma vananemist. Aga vaatasin eila tennist ja mu üks lemmikutest - Davidenko - oli platsil. Ma vaatasin teda ja avastasin, et ta on vanaks jäänud. Googeldades selgus, et ta ikka noorem kui mina. Järelikult on see ka minuga juhtunud ... Aga see ütlus, et oled vana siis kui käid rohkem matustel kui pulmades. Seega pole küsimustki. ... Ma ei pea peegli juurde minema masendust otsima. Isegi noorena ei armastanud ma peeglit.

Vahepeal olen hoidnud madalat profiili. Kohtunikuna ei ajanud midagi sassi, kuigi vett segasin. Uus töökaaslane on mu südame võitnud, olen koos jaganud temaga oma elu ühte suuremat kirge - parandada löhkiseid asju. Saime kahe peale korda kohvimasina (mis tegelikult oli töökorras, aga käsklust polnud talle öigesti antud). Olen jooksnud oma tallaalused veriseks ja lasknud sportrinnahoidjal ka tema hoitavad elemendid verele hööruda. Ja siis vaatan pidevalt ukse poole, et sealt siseneks adrenaliinilaks. Aga millegi töttu on asi viibinud, kuigi tähtedeseis vöiks ju olla lubav.

Vahest on mul tunne, et tahaksin midagi muud, kui seda, mis mulle on antud.

Appi, ma vajan ...

Naer ...

Teater. Suveteater. Abieluettepanekutest. Georg Bernard Shaw "Mesallianss ehk vääritu abielu", jälle Ohtus, seekord aidas. Kuigi piletile oli kirjutatud aed. Miks ma seda mainin? Väga lihtne, tundes mind, siis on teada, mitu kihti riideid selga ajasin ja kui palju vihmakatteid kotiga kaasa tassisin. Seega higi voolas ja kindlasti oli raskuseks mitte mulle, vaid mu vöörale pinginaabrile. Aga eks teater ole mitmedimensiooniline. Kuuled, vaatad, tunned, haistad.

Mulle meeldisid etenduse dialoogid. Vöeti luubi alla kirjanduse ülesanded, inimese sünnis käitumine, abielu eesmärgid, laste ja vanemate suhted. Eriti meeldejäävaks oli  Andres Raagi sotsialistist tegelaskuju. Alguses tegelikult tundus, et ta ongi huumori jaoks sisse toodud, aga samas see nali töötas. Kui muidugi möelda autori maailmavaatele, siis loksub möni asi minu segases maailmas kuidagi paika. Vöi vastupidi, läheb segasemaks.

Naistegelased esindasid köik erinevaid tüüpe. Kuid ma ise ei suutnud ühegagi samastuda (minu probleem). Maailmavaatelt siiski pereemaga.
Meestest - Bentley alguses käis närvidele, aga hiljem tekkis kuidagi kahjutunne (äkki ei peaks tegelastesse nii sisse elama, äkki ei peaks tahtma tunda seda, mida teised tunnevad). Joy oli usutav, aga nii kahepalgeline, et oleksin peaaegu sekkunud. Oh seda röömu.
Mis ma targutan, see etendus möjus. Vestlused olid tummised. Vörreldes eelmise nähtud tükiga, oli see rohkem analüüsipakkuvam.

Mis muidu. Mitte midagi. Üksindus süveneb. Ootan positiivsuslaksu. Nagu Hypatia ootas, et seiklused juhtuksid, tema isa ootas, et keegi puudutaks ta hingekeeli. Igaüks oma, aga ikkagi tuleviku poole.

Naerda tahaks.

Purpeks

Sönadega seletamatu segadus. Täpselt - ei oska näha pöhjust, tuua analüüse tagajärgedest ja isegi hetkeolukorra kirjeldamine on üle möistuse keeruline. Aju on vötnud vastu otsuse, et ei suuda sahtleid öigesse järjekorda panna. Proovib tegevused mötestada. Ega mulle ei meeldi ilma aerudeta vooluga kaasa minna, aga just hetkel selline asi on jälle toimumas. Peaksin vette hüppama ja kannad tugevalt maha panema. Algul kindlasti vötab tuikuma, aga hiljem künnaksin lainetes juba sihipäraselt. Aga miks ma ei tee seda? Motivatsiooniga võiks ju köik korras olla, aga tegelikult on neid kaikaid ikka väga väheks jäänud, millele toetuda hetkel, kui suudan teha hiiglasliku sammu vöi ka vastupidi, kui hakkan kukkuma. Nii vist ongi ... Ma ei alahinda kedagi ega midagi (loodetavasti), aga nii üksinda pole ma ennast selles maailmas vist ammu tundnud. Ehk see kuulus ütlus tagurpidiselt, mul pole kellelegi kilgata, kui ma midagi teen hästi (minu kategoorias hästi, mitte tavaliste inimeste möödupuude järgi). Ma ei saa kellelegi röömsalt höigata, et päev möödus ilma autot mölkimata ja pime soome vanamees ühe poolsaare spaas tegi mulle silma. No, ta oli ikka väga vana ja väga pime. Aga see olukord pani mind naeratama, mis sest et totakalt. Aga kellega sellist lugu jagada. Nonäed nüüd, sellest ma räägingi. Ehk rääkida ilma püändita lugu ja inimene vötaks mind sellisena nagu ma olen. Ja peale lugu olen ikka sama inimene - mitte rumala ega naiivse oreooliga, mitte saamatuse maskiga.

Kuskilt ajusopist tuleb mulle meelde Andrei Hvostovi "Projektijuht Posse". Ma ei tea, kuidas see haakub mu olukorraga. Vöi juhtus see kuskil idavirumaal juba, aga mu üüber aeglane aju lihtsalt sünkroniseeris asja alles paar nädalat hiljem. Mulle meeldis see lugu. Noor hakkaja poiss tegutseb ajaloos ja haarab härjal sarvist. Samal ajal on autor võtnud oma huviks lugeja harimise. Suutsin kujutada ette aega enne Liivi sõda. Mõtlesin inimese olemuse üle, kuidas targad ei tee vahet rahvusel ja kaubandus on köige alus. Ühesõnaga ma ei tunne ennast Tiideriku ega Alfina (kuigi hirmsasti tahaks), vaid hoopis sellena, kellest elu mööda läheb, sest aerud jäid koju. Tegelikult oleks see kena raamat väikestele sõpradele ette lugeda ja seda ju autor tahaksi.

"Ordumeister Toompea lossis vöis möelda, et see (tulevik) kuulub talle, kui ta üldse tulevikule mötles, sest miks pidanuks tulevikus miski erinema sellest, mis oli olnud minevikus?"

Ja kui inimene ka jagab oma munad erinevate korvide vahel, ka siis vöib juhtuda, et kolm korvi kukuvad. Vöib-olla ma enam ei tahagi mune, sellepärast liigun voolus? Aga Posse mõtleks tulevikule.

Otsustamine

Elu on otsustamise kunst. Teed valiku ja siis loodad, et mingist seisukohast oli see õige. Ja tegelikult enamikel juhtudel ei saagi teada, mis oleks juhtunud ja kui kaugele edasi jõudnud, kui oleks teise või kolmanda tee valinud. Näiteks kui oleksin õppinud kokaks, kas siis mängiksin discgolfi?
Nojah, tegelikult ma räägin ju hoopis millestki muust. Ja häbiga pean tunnistama, et hetkel tegin õige valiku. Valesti tegin kolm kuud tagasi, kui otsustasin siis sama moodi. Aga siis oli olukord teine. Isegi mina olin teine inimene, kui tsiteerida Eesti filmiklassikat.

Vahepeal olen käinud Eesti idapoolses otsas. Esimest korda elus käisin kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel ja kohtusin kirjanikuga, kelle raamatust olen siin ka pajatanud. Kaks korda discgolfis võistelnud ja jälle uute inimestega tutvunud. Ja kui peaksin valima, mis kõigest sellest mind enim on mõjutanud, siis loomulikult inimlik kaotus. Side teiste inimestega hakkab järjest vähenema. Ehk tegelikult jääb järjest vähem inimesi, kellest tingimusteta hoolin. Aga mis on parim ravim? Rääkida mõnest raamatust. See suunab mu mõtted alati mujale. Kuna elu on otsustamise kunst, siis otsustasin rääkida Haruki Murakami "Elevant haihtub".

Kolmekümnendates inimesed tegelevad oma elu elamisega, hirmudega, igapäevaprobleemidega. Mehed joovad ölle. Veel on müstilisi olendeid .... TV inimesed, härjapõlvlane, koll, kes tuli puu alt. Lihtne reaalsus seotud aju kujutlusega. Tavaline töötu mees otsib kassi ja loomaaiast haihtub terve elevant koos talitajaga. Unetu naine loeb raamatuid nagu ei kunagi varem ja härjapõlvlane aitab võita kaunitari südant. Tegelikult elevanditootmise jutt meeldis vist mulle enim, sest mind paelus konkreetselt selle suure looma tegemise kirjeldamine. Inimesed ühes osakonnas teevad kõrvasid ja teises jalgu. Ja samas kuskil viimases novellikeses kaob elevant. Jutud pole otseselt seotud, aga tegelikult on väga. "Pärastlõunane viimane muru" jättis seest eriti kõheda tunde. Lootusetus vist. Poiss jätab muruniitmise (mida ta oskab väga hästi) maha, sest tal pole rahaga enam midagi peale hakata???? Tüdruk oli ta maha jätnud. Ja samas polnud selles ka süüdi ei armastus ega raha. Appi, kui eluline ja samas ka üleeluline.



"Lõpuks otsustasin sulle hoopis vastamata jätta. Parem üldse mitte vastata kui puudulikult, kas sa ei leia? Ebatäiuslik vastus on niisama mõttetu kui vigane sõiduplaan. Kõigile oleks parem, kui seda üldse polekski."

Hetkel on see mu lemmikraamat. :)

Ikka jälle ...

Maailmas on jälle üks meesterahvas vähem, kellele ma meeldisin. Selline egoistlik seisukoht, aga oma nahas ma ju elan. Kusjuures mäletan kuidagi selgelt meie viimast vestlust ja kohtumist. Ma arvan, et mitte keegi mitte kunagi pole olnud nii röömus mind kohates, kui tema ühel suvalisel päeval. Suurest heameelest istus lihtsalt toolist mööda. Vat selline mälestus on minul kaasa võtta. Ajaloost vestlused televiisori ees. Ükskord sain nätsu pähe hambapastat. ...

Ülejäänud on hetkel üks suur pudru ja kapsad. Küsimärgid. Äkki oleksin pidanud ... äkki ta sai ikkagi aru ...

Niimoodi ei saagi inimesed kunagi korda. Rääkigu mulle mis tahes sellest, et asendamatuid inimesi pole olemas. Mina pole küll suutnud kedagi asendada. Hinge sees on tühjad augud. Miks???

Ma ei jäksa enam nutta.

Ilmapoiss

Hetkel oleks ajakohane rääkida ilmast. Või siis mainida seda, kuidas ta alati puusse paneb. Pühapäeval kohaliku külajooksu ajal (9,6 km) oli õues 31 kraadi ja keset päeva polnud varjupoegagi. Minu sörk toimus asfaldil, kus kahtlustasin, et kui piisavalt kiiresti jalgu üles ei tõsta, siis mu pastlatallad sulavad kuumuses. Vahepeal oli ka kõrbev vastutuul. Ma arvan, et järeldused võib lugeja ise teha. Seekord polnud jooks ka ringikujuline, vaid ühest külast teise, seega olin sunnitud veel 11 kilomeetrit kiirkõndi koju tagasi tegema. Seltskond oli hea vastupidiselt jooksule, kus olin nagu üksi rajal ilma varju ja veeta.

Ilma teine kärn oli eile. Red Hot Cili Peppersi kontserdil märjutas vihm mind korralikult. Minu sada aastat vana kilest jope pidas kõike muud kui vihma. Arvatavasti olin rinnahoidjani märg. Kahjuks olin ka kinnise jalanõuga. Ma ikka pidevalt imestan oma halba pastla valikut. Seekord oleks olnud plätu täkkesse panek. Aga ju ma mõtlesin, et sellisel üritusel on suur võimalus, et keegi mu liialt välja ulatuvatele varvastele maandub.

Bänd oli hea. Tuletas meelde lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise vahepealset aega. Oma esimese palga eest ostsin Red Hoti plaadi. Oma autoavarii tegin Red Hoti saatel. Ühesõnaga kõik see, mis jääb esimese palga ja täiskasvanuks saamise vahele on seotud Red Hotiga. Veel meeldis solisti vitaalsus laval. Kostüüm oli ka selline, et tekkis kahetsus, et ise pole selle peale tulnud ja kuskil seltskonnas kasutanud. Ja mis põhiline, ma tean neid laule ja need meeldivad mulle. ELU MÕNIKORD ONGI NII LIHTNE.

Muide enne muusikalist elamust sain ka oma esimese 3D kino kätte. Vaatasime "Jääaja" seiklusi. Oli ilus. Oli huvitav. Kahjuks või õnneks sain rohkem emotsioone õhtuselt muusikapeolt.

Sellel suvel on veel mulle midagi varuks.

Unistan ikka

Avastus ... kuid mitte üllatus ... number 1. Ma ei saa oma elu elada ilma arvutita. Vaatan televiisorist mõnda saadet või filmi ja pidevalt tuleb guugeldada, mõni fakt vajab kontrollimist, lisainfo hankimist.

Nending ... kuid mitte üllatus ... number 2. Olümpia alguse puhul otsustasin natuke tähistada. See lõppes sellega, et täna hommikul ei tahtnud üleliigseid liigutusi teha.

Jagamine ... kuid mitte üllatus ... number 3. Käisin Ohtu mõisas "Suveunistusi" vaatamas. Teatrietendust - musikaalset komöödiat. Silmailu oli palju. Mõni stseen oli nagu vanaaegselt postkaardilt maha hüpanud. Võis siis vastupidi, sellest hetkest sai vanaaegne postkaart. Lugu oli suviselt lihtne. Vana tuttav lugu. Või siis vastupidi, uus lugu. Etenduse päris alguses ehmatasin ära, kui Mel ja Robert hakkasid omavahel karjudes suhtlema. Kartsin, et tuleb närviline tõmblemine. Õnneks oli stseenides palju pehmust, eriti tõi seda Belle tegelaskuju muinasjutumaalt. Ja loomulikult ilusa Nele-Liis Vaiksoo naeratus ja kaunid silmad. Parim huumor oli siis, kui Sinclair põhjendas oma abielu tulehark Amandaga. Midagi hakkas helendama kinkude takka.

Etenduse ajal ei vaadanud kordagi kella ja tooli maitse suhu ei tulnud. Samastasin ennast Meliga ja tema laul jäi ka koduteel kummitama, samas hetkel enam meenutada ei suuda. Kuidagi nii ... "Vahel tundub ...".

Ehk siis purjus olen olnud, pohmakat kannatanud. Teatris käinud, raamatuid lugenud. Sportida võiks alati rohkem.

Millest ma sellel suvel veel unistan?

Saaremõtted

Tulin just Hiiumaalt. Sellega seoses (ja veel paljude teiste asjadega seoses) ütlen ühe kipitava asja kohe ära. Et saaks selle taaga hinge pealt maha. Mis neil vanema generatsiooni inimestel viga on, nad suudavad rääkida mingi töö tegemisest kauem kui see töö ise aega võtab. Mõni tänitab ette ja teine kommenteerib takka järgi. Kas ei ole nii, et töö tuleb ära teha ja kui see analüüs ei sisalda paremaid töövõtteid, siis see pläägutamine tekitab lihtsalt juba ette vastikuse. Aga noh. Nüüd sai see kaelast ära.

Kuna tulin just Hiiumaalt, siis oleks sobilik mainida, et lugesin Douglas Wellsi "Jänki seiklused Hiiumaal." Oli peris hea huumor, kuigi ma ei jaga seda arusaama hiidlaste erilisusest :) Õnneks ma pole ka ekspert. Seega minu arvamus läheb korda ainult mulle. Eks jah, ma lugesin ka seda teost ühe hiidlase soovitusel. Olen varem kirjutanud, et Eesti kirjandus, mis mu käte vahele jõuab, on suures osas sinna tõugatud. Kas elu või inimesed. Tavaliselt inimesed.

Kõik seiklused ja lood tundusid realistlikus võtmes naljakad. Võis vabalt aru saada, kuidas autor tajus lammaste vedamise absurdsust või eestlaslikku loogikat. E hakka ju prügikaste tühjaks viima, sest need saavad siis jälle täis.

Meeldis veel see, et tulid meelde vana aja detailid, millele pole aastaid mõelnud. "Buss nägi välja, nagu oleks kaks väiksemat bussi omavahel kokku liimitud; sellel oli mustast kummist ühendus esimese ja tagumise osa vahel ning põrandal nende ühenduskohas ümmargune metallplaat, mis pöördus iga kord, kui buss keeras. Hoidku jumal selle eest, kui sattusid hetkel, kui buss otsustas keerat, seisma, üks jalg tavalisel põrandal ja teine pöörleval!"

Toredad olid ka kirjeldused bürokraatiast. Oma naiivse elu tõttu olen ainult ühe valusa paberimajanduse kogemuse läbi elanud, aga Douglase elamisluba ja abielu registreerimine panid mõtlema, et rohkem polegi vaja. Ma eriti ei usu, et aja jooksul midagi paranenud on. Ja tegelikult mulle meeldib Eestis ja tegelikult olen ma optimist.

Kolm viimast peatükki aga erinesid ülejäänud ansamblist. Tundus nagu kiidulaul oma naisele ja seetõttu natuke lõhkusid üldist tooni. Aga võib-olla päris elus on ka nii, et mõned teemad ongi pühad. Igatahes oli mul veidi kahju, et hertsoginna südamevõitmise lugusid lugesin. Õnnepalees käimise farss see eest parandas natuke päeva. Bürokraatia huumori võidukäik.

Aga teglikult oli tore mees kunagi seal Hiiumaal.