Üks mu uus tuttav kirjeldas tegelast, kes tema meelest peaks lõpetama selg ees liikumise. Tundsin ennast puudutatuna. Eieieie, ta ei rääkinud minust, ta ei tunnegi mind, aga kriipiv tuttavlus näoga mineviku poole kulgemisel, tekitas arvamuse, et subjekt oleksin võinud vabalt olla mina.
Sõitsin autoga koju ja vana hea laul 1994. aastast pani südame kiiremini põksuma. Mäletan kuidas ma kerisin kassetti tagasi, et laulda kaasa just seda ühte lugu ja ALATI. Tõlkisin selle, õppisin pähe ja tundsin neid tundeid.
Vaatasin kahte noort inimest poe järjekorras üksteist sõbralikult togimas. Tahaks ametlikult katsuda, aga tegelikult ei taha ka. Vat see oli mõnus tunne lapsepõlvest. Kus tahtsid asju ja järgmine hetk tegelikutl ei tahtnud. Tahaks olla see lapsesuu.
Ja tegelikult tahaks tagasi kõiki inimesi, keda enam pole. Sellest oleks pidanud alustama. Millegi töttu olen viimase nädala jooksul öösel üles ärganud telefonikõne peale, mis tegelikult oli kaks aastat tagasi. Ja siis ma ei leia mitte kuskilt ülesse oma tsaariaegset hõberubla. Ma tean, et see kingiti mulle kunagi, aga kuhu auku ma ta pistsin. Mul on vaja see üles leida just nüüd ja kohe. Ja kui sellele alumisele naabrile ei meeldi, et hakkan oma sahtli sisu kolisedes keset ööd põrandale laiali laotama, siis tulgu rääkigu minuga sellest silmast silma.
Aga selleks, et nina ette pista, peaks sealt ka miskit paistma. Ahjaa, mul on vaja tellitud sallid ära tuua.
No comments:
Post a Comment