27 April, 2012

Ma tean mitut inimest



Nii palju on kirjutada. Tuleb enne paar klaasi veini juua, siis hakkab aju olulist ebaolulisest eraldama. Aga kui on rohkelt öelda, siis on targem alustada.

Sõitsin täna rongiga. See oli hirmus hirmus täis. Nii rahvarohke, et igaühele ei jätkunud õhku, istekohast ma ei räägigi. Ma sain oma tagumiku küll maha, kuid pidin tund aega otsa vaatama maailma naiivsemale mehele. Ega ma teda tundnud, aga noo kuule, kui mees ikka kannab klassikalist peitesoengut, siis naiivne on veel hästi öeldud. Teine võimalus on muidugi see, et ta ei tahagi oma kiilakust kolme ülepeakarvaga peita, vaid ta arvab, et on ilus ja moekas. Tegelikult ikka naiivne. Vaatas mind maailma asjalikuma näoga. Hakkasin juba häbenema oma karvade rohkust. Nii asjalik nägu oli. Mul oli keeruline isegi mõttekalt raamatut lugeda, sest sellist nägu ma ette manada ei oska. Ilmselt ongi asi juustes. Ma olen terve elu seda teadnud. Praegu tahakas küll oma näpud läbi tõmmata ilusatest tugevatest ja tervetest juustest.

Käisin täna maailma asjalikumas kohas. Ausõna. Kuna minuga pidevalt juhtub midagi ja ma ei näe just välja esinduslikkuse sünonüüm, siis valisin istekohaks tagarea. Kohe positsioneerisin ennast ja tegin väiksemaks kui kükitav mannatera. Ja siis tuli mu kõrvale meesterahvas, kes pakatas sõbralikkusest. Tuli välja, et Eestimaa on väike ja temalgi on mälestused samade kohtadega kui mul. Siis kuulasime esinejaid, huvitav oli. Päriselt ka. Ja siis läks mu naaber ja esines ka meile. Mis ma oskan öelda? Hästi rääkis. Ma jälle olin ämbris. Tegemist oli mu lemmikvalitsuse ühe ministriga. Ja lemmikvalitsus on ju mul teadagi mis. Seotud ikkagi selle sama asjaliku kohaga. Minuga juhts see, mis tavaliselt. Huvitav, kui ma järgmine kord täisvalguses esimesse ritta istuksin, kas siis saaksin rahulikult oma nina nokkida?

Inimene on väärtus. Inimene küll sureb, aga ta jätab pärandi. See on oluline. Seetõttu lugesingi rongis Jaan Kruusvalli "Ma tean mitut inimest". Imehead lood nagu päriselt minuga juhtunud, need sõnad ja see tavalisus. Absoluutselt ei seganud ajastute vahe. Inimese mõtted on inimese mõtted. Jalgrattur sõidab teel ja mõtleb oma elu huvitavamaks, ilma utoopiata. Ja mis ilmneb, see võibki tõeks saada. Nii lihtsalt nii vaikselt. Mees unistas, et ta kaevus on kala. Kui enam mitte midagi muud ei olnud, siis tuligi kala. Kas see päästis päeva?  "Segapaarismäng" pani nunnumeetri põhja. Eestlaslikult suured tunded. Võtmesõnaks eestlaslik. Jõumees, kes sai tunnustuse jõudu näidates, aga kõigel on hind. Inimene ei austa inimest, ta tahab sensatsiooni. Tugev mees sülitas oma hambad ja klaasitäie verd, aga publik sai sõnumi. Mees sai hakkama. JNE. JNE. Aga vahepeal oli lugu, mis hammustas mind (või on see pudel veini). See oli suhetest. Abieluvälistest. Lugu mehest, kes jahtis lumeinimese jälgi vist on kunagi minugagi juhtunud. Näinud asjades seda, mida ise soovisin ja siis seda taga ajanud. Lõpuks on karu, kellega miskit ei oska peale hakata ja pead valutav õde on ka linna sõitnud. Ja eelviimasena jõudsin jutuni, kus bussis istub kõrvale vööras naine ja pakub väljudes vihmavarju. Mul on kahju, et ei saanud tunda Jaan Kruusvalli, isiklikult.

Ja ülejäänud kiht sellest paljust jutust vajubki unustuste hõlma.

Miks?

25 April, 2012

Emotsioonide raamat


Ma üldse ei kirjutaks sellest raamatust, aga ma pean. Ma arvan, et sellest teosest sai minu Guinessi rekord kui kõige kauem loetud raamat. Vahepeal läbisin arvatavasti tuhandeid lehekülgi teisi tekste, kui sain selle raamatu kaane lõplikult kinni lüüa. Ja seda lõplikkust tuleb võtta lõplikuna. Ma veel mõtlen, kellele ma raamatu edasi annan. Samas pole ju nii hull kirjatöö või vähemalt pildid on head ja ilmekad kui ka see sõnaline osa mind ärritas natuke. Tundus liialt subjektiivne.

Henn Põlluaas "Lennart Meri. Vabaduse valus valgus" - Ega ma arvanudki, et Lennart ilma vigadeta oli ja eks ma olen lugenud ka erinevatest artiklitest tema poliitiliste otsuste ja sekkumiste kohta, mis võib-olla polnud kõige paremad, aga selles raamatus olid hüüatused, mis mind häirisid. Näiteks: "Kuidas on võimalik, et arhiividest on kadunud nii olulised paberid ja kõiki asjaosalisi on tabanud mälukaotus?" Kas see nüüd on asjaliku teadusliku töö emotsioon? Või "Kui järeleandlikkust nimetada edasiliikumiseks ja riigi huvide eest seismist ummikussejooksmiseks, siis oli tal õigus." Väga asjalik kommentaar. Jaa niiiii eeedasiiii.

Juulilepete saaga istub tal ikka igal leheküljel kukil. Ma sain juba esimese korraga aru, mis toimus ja enam-vähem kuidas toimus, ei pea igas peatükis seda uuesti meelde tuletama. Ma võin küll idioot olla, aga ikka mingi piirini. Kuigi Juhan Smuul muidugi väitis, et lollus on otsatu. Eriti naiivne tundub mulle raamatu lõpp, kus siis püütakse ka presidendi head elemendid välja tuua. Nendeks siis Murtud Rukilille jagamine ja kõnede kirjutamise osavus. Need on nagu juurde poogitud peatükid. Ei sobi selle üldise stiiliga kokku. Aga teaduslikus töös peab ju objektiivne olema, seega ju see oli härra Hennu püüe tasakaalu poole.

Ühesõnaga raamat jättis halva maitse suhu. Samas lollimaks ei jäänud, tuletasin meelde Lennarti tegevusi, mis võib-olla hakkavadki igapäevases poliitikas juba kaugeks jääma.

Ja teise sõnaga. Ma ei kahtle Hennu sõnades, kahtlen tema emotsioonides. Keegi äkki oleks võinud toimetada teksti??? Siis oleks see ultrarahvusluse mekk kadunud, äkki ...


Ju see nii peabki olema! Ma tean keda ta mulle meenutab - Martin Helmet :)

22 April, 2012

Varjuteater

Kirjutan vahepeal teiste elust. Või siis teiste elust enda silmade läbi. Tundub, et täna ongi õige päev kirjutada Viivi Luige raamatust "Varjuteater". Kunagi keegi soovitas mulle seda ja siis ta võitis mingi auhinna ning lõpuks sai raamatukogus ta järjekord otsa ja sai elavas järjekorras teose koju tuua.

Esiteks oli kirjeldatud palju tuttavaid kohti ja veel rohkem võõraid. Mina, kes ma üle kahe nädala pole kodust eemal olnud, ei adu seda koduigatsuse puude kohinat ega taju teiste temperamentide suurt erinevust eestlaste omast. Kui ma kodu uksest väljun, siis algabki üks suur seiklus ja ma eeldangi, et kõik on nii teistsugune ja rebib mind julmalt rutiinist välja. Ma ei mõtlegi enam kodule.

Koraani roheline raamat (nii oli sees väidetud ühe värvi kohta) tekitas mus sooja tunde. Tekkis arusaam, et nende kaante vahel austatakse inimest. Igasugust. Seda, kes oma kodu üürib ja tegelikult ei tahagi üürida ja neiut, kes oma lapsele rentis kana. Inimene on oluline. Missest, et mõni majahoidja ei teinud oma tööd sellise andumusega kui surnuaiavaht viimases peatükis. Tahaks jälle Rooma ja Berliini. Tegelikult tahaks ka Londonisse (vaatasin täna telekast Londoni maratoni ja tekkis ahastus, meil jäi ju Londoni silmal tiirutamata ja ma ju armastan ülevalt alla asju vaadata).

Raamatus olnud sündmused tundusid filmilikud. Mitte keegi ei olnud tavaline. Või mis see tavaline siis on? Igatahes tegelased olid nagu muinasjutust - ideede kandjad.

Mulle läks väga hinge mõtisklus, mis algas Alliksaare luuletusega: "Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga mälu ei hävi, sest et olnu ei kao. Sa võid oma vanad mõttet veel aastate ja aastakümnetegi pärast üles leida, kui lähed tagasi samasse kohta, kus sa neid mõtlesid. Alles siis, kui need kohad ja paigad on maa pealt kadunud, kaovad ka nendega seotud mõtted."

Lemmikpeatükk oli hoopis kodust. Siis kui jõudis närtsinud lumikellukestega isa matustele, seal kus tragi surnuaiavaht tegi oma tööd hoole ja armastusega. Kõike saab teha tösiselt.

Kunagi ütlesin, et peaks täiesti ilukirjanduse manu minema, aga ikka põrkavad mu teele huvitavad lood elust enesest. Aga Viivi Luige raamat on siiski kirjutatud mitte just eluloo vormis, niisiis arvan, et loen ta ilukirjanduseks. Aga ära igatsust ta süvendas. Muidugi pole kindel, et üle kahe nädala kodust eemal olla tahaksin :)

äraäraäraära .... ..... ....

19 April, 2012

Tahaks karjuda



Reaalsed asjad tunduvad väga ebareaalsetena. Nagu pärit väga intensiivse looga raamatust. Tihe novell, mille ootamatu lõpplahendus veel ei paista. Nimelt olen sattunud olukorda, kus mul on tunne, et mind ahistatakse ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Konkreetselt ei saa kedagi milleski süüdistada ega ühtegi traumat pole ka ette näidata, aga hing on vaevas ja erinevate kokkusattumuste tulemustena pole kolm ööd maganud. Ütleks selle peale, et hakkab jälle pihta.

Käisin haiglas. Juba lõhn uksel pani käe värisema ja pea ringlema. Kaotasin täielikult olevikutaju. Nägin haiget. Esialgu ei tundnud ära. Võpatasin iga asja peale. Külm oli, kuigi jopet seljast ei võtnud. Ei rääkinud midagi. Lihtsalt selline blokk oli ees, et seisin ja passisin pool tundi. Tulin ära.

Käisin uuesti haiglas. Uksel tabas jälle ärevus. Teised rääkisid ja hoidsid kätt. Siis oli minu kord. Ta leidis mu üles oma silmadega, mulle tundus, et ta ilme muutus. Tegelikult olen peaaegu veendunud, et muutus. Ma rääkisin, ei tea millest, ilmselt mälumängust, kus ma ei käinud, aga võib-olla millestki muust. Pildistamisest? Või rääkis sellest keegi teine. Me vaatasime ja vaatasime ning siis hakkas mu käsi värisema ... jälle ... Olen selliseid abituid ja abiotsivaid silmi oma elus näinud. Lasin käe ja hakkasin oma traagikaga tegelema. Seekord tekkis nagu harjumine. Ma tundisn ära käed. See arm sõrmel, mis on mu nähes sadu kordi fotoka nuppudele vajutanud. Tulin ära.

Aga ahistamisest ma veel ei kirjuta, sest ma ei tea, millega see lõppeb. Ma tahan näha seda kontekstis, kus ma ei pea enam hirmu tundma. Tahan näha seda läbi huumoriprisma. Hetkel ei ole see võimalik. Natuke kardan. Olen häiritud.

Nägin unes astelpajust nohurohtu, mis oli pihustiga pudelis. Tahtsin seda võtta, sest nina oli kinni. Märt Avandi karjus: "Seda Sa ei puutu!". Ehmusin, kuid täitsin käsu. Priit Võigemast ütles: "Saad ju aru, miks ta selliselt reageeris." Vastasin, et saan ja tunne oli, et saingi. Isegi nüüd saan aru.

Veider elu. Nii veider, et tahaks karjuda.

Aaaaaaaaaaaaaaaa

09 April, 2012

Tänapäeva keerdkäigud



Kui tunne on, et tööl puudub usaldus ja meel kipub mõruks, siis võimenduvad kõik emotsioonid, mida saad väljaspool oma rahateenimise ruume. Mul on hetkel piinlik, et kirjutasin sõna rahateenimine - see ei saa ju olla põhjus, miks igal hommikul lähen oma igapäeva tööd tegema. Aga kui usaldust ei ole? Ainuke sõber, kes töö juures oli, on haiglas mitmendat kuud, ja inimesed kellega enne sõbralikult suhtlesin, on nüüd minu vigadesse süüvinud ... vist. Kuidas muidu olukorda seletada? Seega tekitas mus elevust kui nägin kuulsat kirjanikku joodikuga veslemas, telekast tuntud saatejuhti teatris kohvi joomas ja ülima tundesähvatuse sain nähes oma kolleegi armukesega. See oli nii palju komöödiat pakkuv element, et teatri külastust poleks vaja olnudki. Aga samas ilma etenduseta poleks ma ka seda etendust näinud.

Mõnusa meeleolu pakkusid ka pikad pühad, mida nautisin koos sõpradega. Nagu ikka suudan ma oma mõtetega kõik ilusa ära rikkuda, aga mis sa teed, kui tõde hakkab kohele jõudma. Kõik mu tuttavad, sõbrad ja kolleegid elavad täiskasvanud inimese elu, mõtlevad nagu täiskasvanud inimesed, vastutavad oma tegevuste eest ja planeerivad tulevikku. Kõige selle taustal on inimestele näkku tulnud tõsiduse kortsud, mõttekurrud ja pilk, mis on täis teadmisi ja tulevikuhoolimist. Mu nägu on kirtsus ja krompsus, aga see on klounilike nägude tegemisest ja vastutuse peletamisest. Ma ei saa vist kunagi suureks. Ma ei taha teha plaane, mis on seotud isikliku eluga (tööalased plaanid mulle meeldivad), ma ei taha minna seltskonda ja arutada, kuidas kavatsen oma tulevikku kindlustada. Ma tahan kopsu välja naerda, juua ilma mõtlemata kuidas see mõjutab mu sündimata lapsi, tahan oma magamiskotiga kasvõi sõbra ukse taga tunda hetkest mõnu ja külma. Aga näe, ma hakan üksikuks jääma. Nägin ka viimase mohikaanlase kodustamist (ja sirgumist).

Aga etenduseks oli "Keti lõpp", mille lavastas Priit Võigemast ja kirjutas Paavo Piik. Efektid olid huvitavad, muusika ja värvid, luuletaja pallimeres. Inimeste lood olid ka vast igapäevased (arvestades oma kolleegi lugu). Emotsioone ja rahulolematust oli. Ja muidugi kohatut nalja. Igast jutukesest sai midagi enda elu kohta teada. Meeldisid pidujänkud, kes tankisid burksi enne joomist, et rohkem kannataks. Teismeline neiu, kes elab telefonis ja hoiab mitu rauda tules ning lõpuks ettekandja, kes pole ammu saanud rääkida. Andis märku, et ka kiirtoitu saab teha südamega ja planeeritult. Kahju oli mul endast seetõttu, et ma ei tunne Arvo Pärdi muusikat ja seetõttu ei oska arvata, kas etenduse alguses olnud muusika oli tema sulest. Arvestades asjaolusid võis ju olla. Mis see sisu ja terviku jaoks tähendab?
Praegu just ütlesin kõvasti välja, et samastasin ennast ettekandjaga. Kunagi mingist arvustusest lugesin, et tema silmist paistab tülpimus. Järelikult jõudisn jälle tagasi sinna, kust alustasin. Töö ... tülpimus.

Inimesed ja ebakindlus? Tänapäeva keerdkäigud.