Teiste lood

Ühel hetkel avastasin, et saan peaaegu suurepäraselt hakkama vööraste inimeste seltskonnas. Ja põhjus väga lihtne. Esialgu ei tundund olevat ühtegi "oma" inimest. Ei kedagi, kellele toetuda ja ei kedagi, kelle eest vastutada. See viimane oli vägagi silmi avav. Keskendun ainult endale ja laias laastus tähendab, et kuulan suures osas kaasvestlejaid ja saan oma ellu lugusid, mille põhjused ja tagajärjed ei ole mitte grammi võrragi minu teha.

Ilma iroonia ja emotsioonide ning tunneteta nägi olukord välja selline, kus täiesti vööras kutsus mind jooma alkoholi piimatootega ja ma läksin. Kus järgmine inimene kutsus mind mere äärde ja ma jälle läksin. Kus ülejärgmine unustas, et seltskonnas on naisterahvas ja kaasas mind allapoole vööd naljadesse ja sellest edasine soovitas mul juua ainult tema firma toodangut. Ühel hetkel olin ümbritsetud ainult vöörastega, kes muutusid nii omaks (jagati väga isiklikke lugusid), et teisel öhtul ei tekkinud küsimustki, kuhu seltskonda ma liitun. Sellega ma ei vedanud kedagi alt, sest ma olingi oma peremees ja ei pidanud ega tahtnud kellegi heaolu eest vastutada. Aga mis juhtub? Tavaline. Äkki valisin ühe osapoole teisele (lihtsalt situatsioonist lähtuvalt) ja poole pealt tundisn, et olin juba liiga teinud, kus oli hakanud juba tekkima vastutus kellegi eest. Aga ma ei võtnud seda ja seega sain täna hommikuks kotitäie solvumist. Kuidas on nii? Mulle olid kõik uued tuttavad sümpaatsed, kuid ühel hetkel ei suuda kolmele silmapaarile otsa vaadata ja keegi hakkab ringist välja jääma. Iga valikuga ütlen millelegi ei ja kuidas on nii, et keegi saab kasvõi mikrohaiget? ... Kui see välja jätta, siis oli väga lõbus. Kuulasin teisi, viskasin nalja, ennast ei avanud, sest eelmised kõrvetised on liiga tuntavad. Ja nautisin olukorda, kus olen mina ilma "seljakotita".

Teisest küljest kogu see sehkendamine ja analüüsimine pole ju tegellikut vajalik. Need inimesed moodustavad 5-10 päeva mu aastast ja mõtetest. Kuigi mõnel on õnnestunud suurema vaoga läbi joosta ja olen omas kategoorias juba hakanud "poolsõbraks" pidama. Seekord muidugi tõmbas pidurid peale ja sõitsin vööra kampsuniga sama targalt koju tagasi. Seal ta mul on ... kapis ... luukere asemel.

Naaberriik on lahe. Ilusad liivarannad, maagiline päikseloojang ja need vapustavad inimesed. Koju sõites avastasin, et tegelikult on mul selle maaga mitmedki helged mälestused, aga nendest mõni teine kord, kui ma ei aja üle hetkeemotsioonidest.

Käisin ka ühte toredat etendust vaatamas. Tsiteerides klassikuid (keda ka vaatama lähen): "Nutta sai ja naerda sai." Ning elu teekonna üle möelda ikka. Ning kättemaksu ja inimsuhete ning ka pagulasteema üle.

Elu ei ole õiglane, kuid mina ei pea seda muutma ka ebaõiglasemaks. Loodan, et järgmine kord on nagu puhas leht.

Sport

Üks tore inimene tegi otsuse traditsioonide kasuks. Hakkasin isegi nendel teemadel luusima. Kui aega tagasi keeraks, siis äkki teeks teised otsusused. ... Aga siis poleks ma täna sama inimene ja teeksin jälle erinevad lahendused, seega olen kogum nendest otsustest, mis ma uuesti teeksin. Algus jättis mulje, et ma pole oma eluga rahul. Nii ei maksaks tõlgendada seda sõnadevoolu. Pigem istusin tunnikese ja mõtlesin oma elsut üldiselt väljaspool tööd ja lähedasi inimesi. Lähtusin ainult sellest, mis mulle meeldib ja mis mitte. Õige kiiresti jõudsin spordi juurde.

Väga pikalt jäin pidama hetkede juures, kus sport on mu päevadesse elu andnud:

1. Riia poolmaraton, mille lõpetasin ainult tänu sellele, et kartsin, et umbkeelsed lätlased võiksid jätta mind tee äärde päiksepistesse surema. Finiši läheduses sõpra oodates kartsin, et just nii on temaga juhtunud. Nüüd kokku saades ikka meenutame seda kuuma suvepäeva naaberriigis.

2. Tallinna poolmaraton, mida läksin läbima aeglaselt, sest tervisega oli midagi pahasti, aga üks vööras saksa noormees otsustas, et tema tahab finišeerida ainult koos minuga ja seega olin "viisakusest" hammastega ta tagumikus kinni ja koos astusimegi üle joone. See on kõige pikem maa, mida olen suutnud kellegi teise tempos joosta. Ja ma olen halb kohaneja.

3. Kui majasõbra närvid olid terasest ja minu omad olid juba kotiga pöösa alla visatud. Ja saavutasime täiesti viimasel hetkel selle, mis aasta hiljem oleks võimatu olnud. Just sellel aastal sai ettevalmistus juhusega kokku. Võib-olla on see väike asi, aga nimi on suur. Eelkõige olen uhke oma kaaslase üle.

4. Otepäält Tartusse jooks ja avastamine, et on olemas spordisõprus, kus oma viimase joogi jagad vööra naisega, annad magneesiumi, et kellegi krampe leevendada ja viha mäe vastu, mis isegi autoroolis enam meelest ei lähe. Ning loomulikult kogu kannu jooks tühjaks teema :)

5. Kõik need korrad, kus oma lemmikute pärast olen nutnud nii kaotuses kui võidus. Viimane siis reedel.

Täna jooksin jälle massis. Oli keeruline oma tempos ja oma sammupikkuses. Inimesed, kes juba esimesel kilomeetril käima hakkavad ja pudelikaelu tekitavad. Ebamugev või mis? Aga miks mina seda teen? Because it is there.

Sokk

Mulle meenus, et mul on terve elu miski jama olnud sokkidega. Nii enda kui ka teiste omadega. Teatud sündmustele pidin alati panema õiged sokid ... oli vist nii. Kasvasin välja sellest sokitamisest mingil hetkel, kuni avastasin, et mu elus virvendab inimene, kellele olen juba kahed oma sokid jätnud. Ühed hoolitsusest ja teised lihtsalt. Et ikkagi sokid. Üks sokk rohkem kui ma teda kohanud olen. Jajajaa ... meenus veel lugusid sokkidest. Ühed unustasin Poola ja alati väljamaalt pean endale ostma erinevaid sokikesi. Ikka on lood nende sokkidega. Ja tegelikult on mul lemmikud ka olemas. Kodus on ka ühed, mida keegi ei taha ja salaja teise inimese sahtlisse topitakse.

Teiseks hakkas mulle meeldima  ütlus, et mitte ei astu äbrisse, vaid see on mu jalanõu. Ma küll olen olnud ettevaatlikum riskide võtmisel ja inimeste usaldamisel, aga ikka kolistan ringi sobimatutes jalavarjudes. Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga ise kuidagi saan kõrvetada või särtsu või midagi sellist. Seda nüüd fataalseks traumaks ei pea, aga ravima ikka peab, muidu läheb mustus sisse.

Jalanõu ja sokk on seotud. Kui teevad koostööd, siis ei hakka kumbki hööruma.

Kogu selle taustal pean pidevalt tegema otsuseid. Proovin nii, et need ei lähtuks mu haigest hingest ega ületöötanud ajudest, aga kuidas ma otsustan endast väljas olles enda sees. Või kuidagi nii. Keegi ütles, et elu on selline. Kas kogu aeg? Kas varem oli ka, aga nüüd on langenud mitu asja kokku?

Kalendris hakkavad paistma ajad, mil saan puttimist harjutada.

Kolmas päev

Kolmanda päeva sündroom. Nagu spordis: tulemus on tehtud, lihasvalu on vähenenud ja siis see kolmas päev. Mis edasi saab? Olen oma otsingutes nii nutnud kui ka naernud ja eilset "valupäeva" võtnud oomenina, sest käisin ketast loopimas, kus sain nii CTP kui ka loosiauhinna ja tagantjärgi veel koti ühe tähtsa võistluse meenetega. Ainult rattaluku kaotasin kuskile. On ju tähenduslik.

Kui tunded uuesti esile kerkivad, siis tähendab pole nad kunagi kadunud olnudki. Ja mulle juba tundus, et neli kuud vaikust tähendab edasi liikumist.

Kuid otsustasin, et ütlen välja, mida mõtlen ja olgu siis tulemused millised tahes. Vähemalt ühe inimses suhtes olen aus olnud. Tõepoolest annan endast parima ... kui juba hilja ei ole. Olen nõus tegelema tagajärgedega.

Nüüd tunnen puudust, et saaks kuidagi kõva häälega oma mötted ritta panna. Tunnen puudust kõigest sellest, mis on mind pannud käituma ebaminulikult.

Teisest küljest on mul hea meel, et minuga veel juhtub. Ei vahetaks seda valu ühegi medali vastu.

Laev merel

"Laev on sadamas kaitstud, kuid laevu ei ehitata sadama jaoks" - Horvaatia vanasõna.

See võiks olla alapealkiri tänasele kirjutisele. Täiesti juhuslikult. Iga õiguse ja võimalusega kaasneb suures hulgas reegleid ja kohustusi. Võtame näiteks autojuhiload. Selleks, et säilitada sõiduõigust pean reegleid järgima. Samas ei ole minu jaoks probleem, ma ei defineeri seda kohustusena, vaid võimalusena ellu jääda. Aeg-ajalt loomulikult on jalg liiga raske, teen vales kohas tagasipöördeid, peatun võimatus kohas ja väljun ringilt sisemises rajas. Mõni peab mind korraks idioodiks, kuid varsti märkab uut looma liikluses ja nii ma ununen. Endal pole asi niigi kaua meeles.

Järgmisena on tarvis tööl teha ülesandeid, mis ei tee kellegi elukvaliteeti paremaks ja nende kõrval on ülesanded, mis on loogiline täita, aga see ei tee neid lihtsamaks ega vähem ajamahukaks. Kohustused mölemad.
Ja siis on sõbrad, keda aitad ja ei reeda mitte selleks, et see on eetiline ja suhte juures kohustuslik ja kasulik, vaid see lihtsalt ei tule möttessegi ja reetamata jätmine on palju lihtsam ajule, kui asuda nuga selga lööma.

Ja lõpuks on olukordi, mis tundub, et ainult piiravad ja piiravad. Ma ei taha seda kohustust. Olen endas pettunud, et mu jaoks on see kohustus, sest näen, kuidas enamik ei vaeva oma pead sellega, neile on see sama enesest möistetav, kui kaine peaga rooli istumine. Ma ei möista enam kedagi hukka, sest mõnes elu situatsioonis olen mina roolijoodik (mitte küll roolis).

Väga pikk sissejuhatus tegelikult viib mind sinna, et on asju maailmas (minu elus), mida ma ei suuda seletada. Olen õppinud oma emotsioonidega üksi hakkama saama, olen märganud, et millestki ülesaamine on kordades pikem protsess, kui olukord ise.
Imelikul kombel on ka kolmas kohtumine uue inimesega endiselt põnev ja magamatus ei suuda röövida energiabuustiga tundeid. Kolme päeva peale maganud kuus tundi, aga ammu pole sellise entugaga mööda ruumi ring jooksnud ja seletanud ja meestega kossu mängides kõikidele rünnakutele tormanud. Teisest küljest peaks ju tegelikult mind seest öönestama minu vead ja eksimused, mille tegin täiesti teadlikult. Ei saa midagi ajada alkoholi, paha tuju või segase olukorra kaela. Ma kontrollisin olukorda rohkem kui mõni teine. Aga kas siis on tegu eksimusega? Või on eksimine juhuslik? Ja siis see kohustuse jutt ...

Mul on inimeste suhtes ikka väga väljakujunenud maitse. Sarnaseid inimesi juba mu elus olevale inimestele tuleb juurde. Huvitav tähelepanek. Ja kas nad kõik meenutavad hoopis kedagi kolmandat, keda mu elus enam pole?

Võõras kampsun mu kapis võtab päris palju ruumi. Nii palju, et oma asjad peavad kokku tömbama. Ma märkan teda kogu aeg. Kaalun pessu panemist, vähemalt korra tekiks kappi ruumi. Eriti ei raatsi pesta, sest äkki läheb väikseks nagu ema pestud kindad ja kindlasti kaotab vana lõhna, et asenduda minu kapi lõhnaga. Las ta olla veel natuke seal. Ta segab ainult mind. Kas see kapsun kujuneb metafooriks?

Vahepeal suutsin ühte mustanahalist nii kaua passida, et ta hakkas arvama, et mul on temaga miski mure. Tegelikult polnud, lihtsalt mõte jäigastus. Et asja parandada, karjusin lihtsalt: "Good luck!" See on loogiline, sest tegemist oli korvpalluriga enne mängu. Piinlik.

Ja veel kärsatasin läbi oma auto esiakende elektrisüsteemi, kui hommikul ei viitsinud udu maha pühkida ja avasin aknad selleks, et paremini näha. Üles need enam ei tulnud, peksa nuppe palju tahad, seega otsustasin kangelaslikult tööle minna, juuksed tuules. Kaua ei pidanud vastu, sest käed ja nina hakkasid rämedalt külmetama ja esimest korda tekkis mul hirm haiguse ees, sest tahtsin nädalavahetusel Võrru kossu mängima minna.

Nüüd on korras. Nii akende kui ka kossuga. Teiste asjadega mitte. Vist.