Mulle meenus, et mul on terve elu miski jama olnud sokkidega. Nii enda kui ka teiste omadega. Teatud sündmustele pidin alati panema õiged sokid ... oli vist nii. Kasvasin välja sellest sokitamisest mingil hetkel, kuni avastasin, et mu elus virvendab inimene, kellele olen juba kahed oma sokid jätnud. Ühed hoolitsusest ja teised lihtsalt. Et ikkagi sokid. Üks sokk rohkem kui ma teda kohanud olen. Jajajaa ... meenus veel lugusid sokkidest. Ühed unustasin Poola ja alati väljamaalt pean endale ostma erinevaid sokikesi. Ikka on lood nende sokkidega. Ja tegelikult on mul lemmikud ka olemas. Kodus on ka ühed, mida keegi ei taha ja salaja teise inimese sahtlisse topitakse.
Teiseks hakkas mulle meeldima ütlus, et mitte ei astu äbrisse, vaid see on mu jalanõu. Ma küll olen olnud ettevaatlikum riskide võtmisel ja inimeste usaldamisel, aga ikka kolistan ringi sobimatutes jalavarjudes. Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga ise kuidagi saan kõrvetada või särtsu või midagi sellist. Seda nüüd fataalseks traumaks ei pea, aga ravima ikka peab, muidu läheb mustus sisse.
Jalanõu ja sokk on seotud. Kui teevad koostööd, siis ei hakka kumbki hööruma.
Kogu selle taustal pean pidevalt tegema otsuseid. Proovin nii, et need ei lähtuks mu haigest hingest ega ületöötanud ajudest, aga kuidas ma otsustan endast väljas olles enda sees. Või kuidagi nii. Keegi ütles, et elu on selline. Kas kogu aeg? Kas varem oli ka, aga nüüd on langenud mitu asja kokku?
Kalendris hakkavad paistma ajad, mil saan puttimist harjutada.
No comments:
Post a Comment