21 May, 2016

Sport


Üks tore inimene tegi otsuse traditsioonide kasuks. Hakkasin isegi nendel teemadel luusima. Kui aega tagasi keeraks, siis äkki teeks teised otsusused. ... Aga siis poleks ma täna sama inimene ja teeksin jälle erinevad lahendused, seega olen kogum nendest otsustest, mis ma uuesti teeksin. Algus jättis mulje, et ma pole oma eluga rahul. Nii ei maksaks tõlgendada seda sõnadevoolu. Pigem istusin tunnikese ja mõtlesin oma elsut üldiselt väljaspool tööd ja lähedasi inimesi. Lähtusin ainult sellest, mis mulle meeldib ja mis mitte. Õige kiiresti jõudsin spordi juurde.

Väga pikalt jäin pidama hetkede juures, kus sport on mu päevadesse elu andnud:

1. Riia poolmaraton, mille lõpetasin ainult tänu sellele, et kartsin, et umbkeelsed lätlased võiksid jätta mind tee äärde päiksepistesse surema. Finiši läheduses sõpra oodates kartsin, et just nii on temaga juhtunud. Nüüd kokku saades ikka meenutame seda kuuma suvepäeva naaberriigis.

2. Tallinna poolmaraton, mida läksin läbima aeglaselt, sest tervisega oli midagi pahasti, aga üks vööras saksa noormees otsustas, et tema tahab finišeerida ainult koos minuga ja seega olin "viisakusest" hammastega ta tagumikus kinni ja koos astusimegi üle joone. See on kõige pikem maa, mida olen suutnud kellegi teise tempos joosta. Ja ma olen halb kohaneja.

3. Kui majasõbra närvid olid terasest ja minu omad olid juba kotiga pöösa alla visatud. Ja saavutasime täiesti viimasel hetkel selle, mis aasta hiljem oleks võimatu olnud. Just sellel aastal sai ettevalmistus juhusega kokku. Võib-olla on see väike asi, aga nimi on suur. Eelkõige olen uhke oma kaaslase üle.

4. Otepäält Tartusse jooks ja avastamine, et on olemas spordisõprus, kus oma viimase joogi jagad vööra naisega, annad magneesiumi, et kellegi krampe leevendada ja viha mäe vastu, mis isegi autoroolis enam meelest ei lähe. Ning loomulikult kogu kannu jooks tühjaks teema :)

5. Kõik need korrad, kus oma lemmikute pärast olen nutnud nii kaotuses kui võidus. Viimane siis reedel.

Täna jooksin jälle massis. Oli keeruline oma tempos ja oma sammupikkuses. Inimesed, kes juba esimesel kilomeetril käima hakkavad ja pudelikaelu tekitavad. Ebamugev või mis? Aga miks mina seda teen? Because it is there.

No comments:

Post a Comment