Kolmanda päeva sündroom. Nagu spordis: tulemus on tehtud, lihasvalu on vähenenud ja siis see kolmas päev. Mis edasi saab? Olen oma otsingutes nii nutnud kui ka naernud ja eilset "valupäeva" võtnud oomenina, sest käisin ketast loopimas, kus sain nii CTP kui ka loosiauhinna ja tagantjärgi veel koti ühe tähtsa võistluse meenetega. Ainult rattaluku kaotasin kuskile. On ju tähenduslik.
Kui tunded uuesti esile kerkivad, siis tähendab pole nad kunagi kadunud olnudki. Ja mulle juba tundus, et neli kuud vaikust tähendab edasi liikumist.
Kuid otsustasin, et ütlen välja, mida mõtlen ja olgu siis tulemused millised tahes. Vähemalt ühe inimses suhtes olen aus olnud. Tõepoolest annan endast parima ... kui juba hilja ei ole. Olen nõus tegelema tagajärgedega.
Nüüd tunnen puudust, et saaks kuidagi kõva häälega oma mötted ritta panna. Tunnen puudust kõigest sellest, mis on mind pannud käituma ebaminulikult.
Teisest küljest on mul hea meel, et minuga veel juhtub. Ei vahetaks seda valu ühegi medali vastu.
No comments:
Post a Comment