02 June, 2017

vol 3


Jälle üks magamata öö. Mitte, et ta kurdaks selle üle, aga unine surin kehas on muutnud ta ülitundlikuks. Naine istub suvalise kortermaja välistrepil, kompsud kõrval, ja meenutab varahommikust vestlust. Tal on natuke kahju, et teda ei mõistetud. Siiski tundus, et pigem venis jutuajamine pikaks ja vaevarikkaks hoopis mehe enda pärast. Viimane kartis, et naise ebaratsionaalne käitumine võib mõjutada tema mugavust ja turvalisust. Nii väga mees ka seiklusi ei armastanud, et kogu oma aastate pikkuse kogumistöö kaotada adrenaliini nimel. Mees üritas ja üritas veenda naist endaga kaasa tulema, aga talle isegi ei vastatud muud, kui soovitati koju pöörduda ja täpselt samasugust elu edasi elada. Pika peale mees istus autosse ja sõitis ilmselt Eesti poole. Naine kössutas trepil ja tönnis ja tönnis.

Äkki tuleb trepile võõras meeseterahvas, kohvitass käes ja suits suus. Astus naisest peaaegu üle ja asetas tassi maja seinal olevale postkastile. Naisel voolasid pisarad kontrollimatult. Kuid põhjus oli uus. Ta tundis seda õnnist tunnet, mida arvas meest tundvat. Ilus hommik, seiklused on ees, väike väike pinge hinges, et liiga palju pealtnägijaid tema suitsukimumisel ei oleks ja kannukohv piimaga. Naisele meenusid need hetked tema elus, vanas elus. Äkki istuja märkas, et mees vaatab teda ja küsib midagi. Hääletooni järgi võis aimata pigem küsilauset kui jutustavat. Nüüd naine vaatas meest juukseotsast kuni katkise sandaalini. Juuksed olid töepoolest kontrastiks koledatele jalanõudele. Selliseid poleks naisterahvas oma sõbral küll lubanud osta ka uuest peast. Aga juuksed olid kaisukaru pehmused. Selliseid polnud ta veel varem näinud või siiski just selliseid oli ta terve lapsepõlve näinud. Aga võõras rääkis ikka midagi. Oli vist õige aeg oma seljakott selga tõmmata ja kilekott näppu haarata ja minema hakata. Suvalisele poole, mitte sinna, kus hommikune mees oli läinud.

Ta oli jalutanud juba tunni ja rahu hakkas hinge saabuma. Ununes dialoog ja meelest läks kannukohvi nostalgia. Pigem tuletas ennast meelde ihu. Kingad hõõrusid ja tundus, et väike varvas on juba verine, kurk kuivas ja isegi kõht veits korises. Mitte, et naine oleks midagi kahetsenud, aga ta teadis, et ka vastutusvaeses elus peab tegelema olmeprobleemidega. Õnneks sellises elus oli ta ise tema ainuke olmeprobleem ja "enda" lahendamist sai edasi lükata. Kui üldse naisel häid omadusi ühiskonna silmis oli, siis see, et ta suutis ebamugavusi taluda pikalt, liiga pikalt.

Auto jäi teepervele seisma. Välja astus hommikune ilusate juustega mees ja ütles midagi läti keeles. Nüüd haige varba omanik teadis, et peab vastu rääkima, sest hetkel ongi tema maailma naba. Tema pärast jäi ju mees seisma, mitte tee ääres olevat viljapõldu imetlema ega auto tehnilist seisukorda kontrollima. Naine ütles, et on eestlane ja lihtsalt läheb kuskile, kasutades sõna somewhere. Autoomanik ei kostnud selle peale midagi. Lihtsalt oli.  Naine mõtles, et tegemist on jälle ühe naabervabariiklasega, kes eelistab inglise keelele vene keelt ja oli juba valmis oma lauset teise keelde ümber panema, kui mees ütles inglise keeles: "You do not care where?" Ja kutsus naise oma autosse, visates nalja, et ta sõidab päris lähedale kaaslase valitud sihtpunktile.

Naine läks autosse. Tal polnud võita ega kaotada midagi. Ei pidanud kellegagi aru pidama ja ta oli näinud meest tema koduses olukorras. See lisas usaldusväärsust kaaslasele. Neiu vaatas pilguga üle ka jalanõud, mis praeguseks hetkeks olid vahetatud kenade tänavakingade vastu. Nii kenade, et selliseid soovitaks neiu ka oma sõbrale.

Sellest otsustaski naine rääkima hakata, sest vaikimise pärast teda ju autole ei kutsutud, ikka meelt lahutama. Ta lausus: "Sul olid hommikul väga koledad sandaalid." Mees turtsatas naerma ja tegi seda südamest ja päris pikalt. Nii pikalt, et naine tahtis olukorda lõhkuda ja ütles: "Nüüd on Sul kenad jalanõud." Mees kõkutas edasi. Võib-olla ongi nii parem, jõudis naise peast läbi käia, kui mees ütles läbi naeru: "Ma arvasin, et sa ei näinud ega kuulnud hommikul midagi, aina nutsid ja nutsid."