Veereb, jah veereb

Nüüd on mahti veidi ringi vaadata. Ebatavalised emotsioonid on lahtunud ja jahtunud, tööelus orienteerun tulemuslikult ja päevakavad töötavad. Nüüd siis hakkan ennast ette valmistama lillede, liblikate ja adrenaliiniga kohtumiseks. Vähemalt sellist tulevikku ma endale soovin.

Jooksuhooaja algust hakkas kohe tumestama minu rauavaegus. Kaua võib? Iga kevad sama refrään. Hakkasin mingit siirupit tarbima, pidavat kiiremini imenduma, äkki saab selle hemoglobiini see aasta kiiremini korda kui varasemalt.

Ma ei tea, kas tegin õige järelduse, aga vaadates tagasisidet mu uutest töökohtadest tundub, et ma olen valinud endale õige ameti. See on see minu elu panus. Teisest küljest aga probleemid, mis kaasnevad uutes kohtades on löönud kõikuma minu väärtushinnangulised alustalad. Ma pole kunagi arvanud, et maailm on õiglane koht, aga igaüks saab ennast õiglasemaks teha. Sest suures plaanis on ju õiglus eesmärk? Miks meile muidu lapsest saati muinasjutte räägitakse?

Selle hooaja viimane mälumäng oli lootustandev. Ja muidugi külvas seemne järgmiseks sügiseks.

Eelmisel nädalavahetusel võtsin natukeseks aja maha. Külastasin mitte just enda sugulasi, aga sugulasi ikkagi. Ilma ootuste ja lootusteta suhtlemine ja mis kõige võimsam, ma ei pea kellelegi ennast töestama ega milleski hea olema, et selles seltskonnas istuda ja lihtsalt lahata elektrilisi olmeprobleeme (mis tegelikult pole grammi vörra minu asi ... seda parem, sest ei pannud sisse ainsatki emotsiooni).

Sedasi need täiskasvanud elavad :)

"Tarkus on kõikide vooruste õpetaja ja ainus rikkus, mis ei tee tema omanikku iial õnnetuks." (Alkuin)

"Kui hoiad kinni mustrist, et kui sa ei saa mängida, siis katkestad, ei saagi sa teada, mis seisus vastane on ..." (Chris Bowers ...)

Suur?

Natuke hakkab elu tunda andma.

Meeleolu kõigub nagu öö-päevane temperatuur kõrbes ja püksid on tsips suureks jäänud. Ma ei saa öelda, et veidi veel ja siis on kõik möödas, sest olen otsustanud, et elan päevas, mitte ei lase elu midagi oodates mööda. Seega peangi pingutma ning nautima hetki. Aga tegelikult on põnev, arvan, et olen kuuga arenenud suure portsu edasi nii vaimselt kui ka teadmistelt. Võib-olla füüsis natuke kannatab (nu, ikka periselt, lihas on sama lontis kui püksitagumik), aga ju siis on mu ajakasutuse võimetel piirid. Ja mis põhiline (mille üle võiksin lausa uhke olla, kui mu rahvus oleks midagi muud) mu nahk on tublisti paksemaks läinud.  Ma isegi ei pea teesklema, sest asjad, mida ma muuta ei saa, need mulle haiget ei tee. Ja ei teegi.

Peale töö on ka muid toredaid asju juhtunud. Käisin linnas. Nägin suure portsu vanu tuttavaid. Vahva on näha, et inimesed on oma tee leidnud. On ikka palju elukutseid, mis panevad silmad särama (isegi puuteadlane :)). Olen ennast pidanud maakaks, aga raagus puid ma küll ära ei tundnud. Võib-olla peaks asjaga tegelema, noh, oma mälumängu hobi arvestades ja pealegi oli teadlane ikka väga, väga lahe. Lõime ka ühe tööalase visiooni ja koostöö seemnekese. Ikka nii on, et ei defineeri keegi ennast enam väljaspool tööd. :)

Siis käisin pidus, mille seltskonda nautisin juba ette ja pärast koduteel mõnulesin selle uimas ka tagantjärgi. Loomulikult hetkeni, kui töökohustused mulle jala taha panid. Seda vist on moodne nimetada akude laadmiseks. Samas on ju nii, et intensiivne kasutamine tühjendab akut, kuid laadida intensiivsemalt ei saa. Aga päriselus? Mul on vähemalt nii, et kui on liiga mönus olla olnud, siis on keeruline töörežiimile tagasi saada. Segased lood.

Ühes mälumängus jäime kokkuvõttes ühe punktiga teiseks ja see isegi ei morjendanud mind. Ilmselt on nahk ikka juba elevantjas. Või on see töesti juhtunud. Ma olen suureks kasvanud?