Natuke hakkab elu tunda andma.
Meeleolu kõigub nagu öö-päevane temperatuur kõrbes ja püksid on tsips suureks jäänud. Ma ei saa öelda, et veidi veel ja siis on kõik möödas, sest olen otsustanud, et elan päevas, mitte ei lase elu midagi oodates mööda. Seega peangi pingutma ning nautima hetki. Aga tegelikult on põnev, arvan, et olen kuuga arenenud suure portsu edasi nii vaimselt kui ka teadmistelt. Võib-olla füüsis natuke kannatab (nu, ikka periselt, lihas on sama lontis kui püksitagumik), aga ju siis on mu ajakasutuse võimetel piirid. Ja mis põhiline (mille üle võiksin lausa uhke olla, kui mu rahvus oleks midagi muud) mu nahk on tublisti paksemaks läinud. Ma isegi ei pea teesklema, sest asjad, mida ma muuta ei saa, need mulle haiget ei tee. Ja ei teegi.
Peale töö on ka muid toredaid asju juhtunud. Käisin linnas. Nägin suure portsu vanu tuttavaid. Vahva on näha, et inimesed on oma tee leidnud. On ikka palju elukutseid, mis panevad silmad särama (isegi puuteadlane :)). Olen ennast pidanud maakaks, aga raagus puid ma küll ära ei tundnud. Võib-olla peaks asjaga tegelema, noh, oma mälumängu hobi arvestades ja pealegi oli teadlane ikka väga, väga lahe. Lõime ka ühe tööalase visiooni ja koostöö seemnekese. Ikka nii on, et ei defineeri keegi ennast enam väljaspool tööd. :)
Siis käisin pidus, mille seltskonda nautisin juba ette ja pärast koduteel mõnulesin selle uimas ka tagantjärgi. Loomulikult hetkeni, kui töökohustused mulle jala taha panid. Seda vist on moodne nimetada akude laadmiseks. Samas on ju nii, et intensiivne kasutamine tühjendab akut, kuid laadida intensiivsemalt ei saa. Aga päriselus? Mul on vähemalt nii, et kui on liiga mönus olla olnud, siis on keeruline töörežiimile tagasi saada. Segased lood.
Ühes mälumängus jäime kokkuvõttes ühe punktiga teiseks ja see isegi ei morjendanud mind. Ilmselt on nahk ikka juba elevantjas. Või on see töesti juhtunud. Ma olen suureks kasvanud?
No comments:
Post a Comment