20 May, 2011

Rohi oli rohelisem



Hommikul autoga sõites, pisarad voolamas, sain esimest korda tunnetuslikult aru, mida tähendab väljend, et vanasti oli rohi rohelisem. Enne kasutasin seda sõnakõlksuna virisemise vastu. Aga päriselt. Meenusid igasugused jutud toredatest toimunud sündmustest, mis ei saa enam kunagi korduda, missest et tegemist oli traditsiooni ja rutiiniga. Kuigi tahaks. Või tahaks tänapäeva sündmusi vanas võtmes.

The grass was greener
The light was brighter
With friends surrounded
The nights of wonder

Autos mõtlesin, et kui ma uue ratta ostsin, siis läbis selline õhin ja tuhin mu hinge. Oleksin tahtnud sõita kohe maailma servale. Aga enne näitaks seda kellelegi, kes mu entusiasmi oleks maha võtnud. Rahulikult vaadanud, võtnud mõne riistapuu ja kõpitsenud kuskilt natuke. Niristanud õli ketile, hiljem oleks see muidugi mu püksisäärele maandunud. Ja sõit kaugustesse oleksi saanud võitu ratsionaalse mõtlemis poolt. Oleks tõenäoliselt saanud veel ausa nendingu, et ratas nagu ratas ikka. Nüüd on ikka kihu, suur kihu, sest nii mõnigi on kiitnud mu uue iluduse välimust. Mu helesinist unistust :)

Sain sünnipäevakutse. Sellel teemal tahaks iroonilisi nalju visata. Peas menüüsid välja mõelda ja neid jagada, et siis itsitada. Üksteist üle trumbata mälestustega eelmistest taolistest pidustustest. Muidugi klassikaks kujunenud ploomikooki koos kividega meenutada. Seda enam kunagi ei juhtu. Neid tundeid ei saa. Oligi rohi rohelisem. Mis muidugi ei tähenda, et see mu lemmikvärv oleks.

Muide laupäevale lisandus neljas kutse. See ei ole võimalik.

Tühjaks ei saa nutta 45 minutiga.

17 May, 2011

Mis küll teha?



Juhtus võimatu lugu. Varsti tuleb päev, kus ma saaksin minna kolme kohta. Esiteks mind on kutsutud, teiseks mu võimed lubavad ja kolmandaks lihtne võimalus. Tegin oma otsuse külma kõhuga. Ma pole varem pidanud selliselt käituma. Alati on võimalusi kas üks või mitte midagi. Ja nüüd reaalselt pean rinda pistma sellise olukorraga. Mu elukogemus tegelikult ei kõnele minuga, et kuidas oleks aus käituda ja samas tahaks ka teada saada, kuidas viisakalt keelduda mitte valitutest. Seda ma ei oska.

Mille alusel ma otsustasin? Südamekülmuse. Tegelikult tuleviku järgi. Selle alusel, et kui see päev otsa saab, mis siis järgi jääb. Kui oleks valinud hedonistlikult, siis teekin teisiti ja samas kiusatus nagu oli. Kui väärtushinnangud arvesse võtta, siis kolmandat pidi. Mis on oluline? Mõnu, väärtus või eneseületus?

Eks uus nädal näitab, mis saab. Kahjuks valesti käitumise korral uut võimalust ei tule ja mõni uks võib lõplikult sulguda.

Ilusad asjad. Sain endale uue maastikuratta. Võin oma vana auga teenitud pensionile saata. Tegelikult natsa kurb. Milline mälestuste hunnik on peidus selles kaherattalises. Kus ta kõik käinud on. Kus me koos käinud oleme. Temast võiks terve raamatu kirjutada. Oleme käinud kolmel rohelisteretkel, terve kodumaakonna läbi suranud. Hammustanud juppe ka kõrval maakondadest. Ta on suhelnud kõikide mu sõpradega. Ta on tunda saanud hea hooldaja ja parandaja kindlat kätt, aastast aastasse. Ta oli otseselt juures kui kujunes armastuselugu. Kuhu ma selle ajaloo panen?

Asjdel on see hing, mis me neile anname.

13 May, 2011

Mõttemõlgutus



Nüüd sai üks ring täis. Sulgus ja midagi jäi sisse poole ja midagi saab välja jätta. Hetkel tundub, et piirile ehk noaterale ei platseeru ükski piisk. Algab see väiksest Kurt Vonneguti "Kassikangast". See oli tõsine märkus, et selle kirjaniku värskus on nüüd kadunud ja ta ei suutnud mind enam üllatada. Polnud halb raamat, seda mitte, aga nüüd teen selle mehega väikse pausi. Peaks üldse paljude elementidega pausi tegema.

"Kassikangas" (seda pole ju olemas) rääkis autori enda sõnde kohaselt teadlase vastutusest. Jää-üheksa loojal olevat ka oma prototüüp päris maailmas. Kui sellise uhke aine loob, mida ta siis tegelikult elule andis ja kuidas sellega käituda. Teoses muidugi kadus terve riigi rahvas uue keemilise aine tõttu. Tegelaste galerii oli lai: kääbusest iluduseni välja.

Midagi peab kindlat olema siin ilmas. Aga mis see on? Lähisuhetest on saanud ainult suhted. Igapäevasest väiksest jutust kommunikatsiooni puudumine. Ja keegi ei eeldagi, et öeldakse midagi asjalikku ja sõnadel on tähendus. Ehk Kurt: "Millestki peab ju rääkima, et häälepaelu töökorras hoida. Siis on hea neid kasutada, kui kunagi peaks olema tõepoolest midagi mõttekat öelda."

Ja siis veel oma elu ning selle agoonia. "Küpsus on oma piiride tunnetamine."

Lõpetuseks: "Inimene on just nii suur kui tema mõttemõlgutus."

11 May, 2011

Uhkus



Selline tunne, et oled kutsumata külaline toredal peol. Kõik viisakad ja hästi kasvatatud inimesed vestlevad ja saadavad paar käibefraasi, sest nii on moraalne ja õige. Pigem nad eeldavad, et tegemist ei ole kutsumata külalisega ja tõstavad oma tähendust smool tookiga. Hiljem suureks meelehärmiks saavad aru, et olid raisanud ennast mõttetule tegevusele ja selleks, et ise enda silmis oma au tagasi saada, tuleb nüüd sellele juhuslikule peol olijale märku anda, et tema on madalamal ja KUTSUMATA.

Või need teised kuulsad metafoorid - tühi küün ja koerakusemispost.
Millest esimene on täiesti kasutu ja lagunemisele määratud, kuid siiski mingisugusegi väärikusega ja teisel nagu oleks eesmärk, aga kes tahab olla peldik?

Teine variant. Inimene ise pressib ennast peale, et teda kutsutaks. Räägib oma tähtsusest ja olululisusest. Lärmakalt, taktitundetult. Nõrganärvilised löövad pilgu maha, vähe tugevamad teevad nägusid. Samas saavutab selle jutu peategelane oma tahtmise. Ta võetakse kampa. Naeratusega.

Lõpptulemus. Ta on siiski kutsutu ja tunneb ennast hästi. Ja ka teised kohal olijad ei tunne ennast halvasti. Win Win või mis?

Uhkus on üks seitsmest surmapatust.

08 May, 2011

Vaata, ma kukun



Raamatute kõrval on ka teine sõber - teater. Isegi siis kui etenduse sisu on armastus, on see parem kui sündmustevaene elu. :)

Linnateatri etendus "Vaata, ma kukun" oli noorte ja tulevikus kindlasti tähtnäitlejate lavastus. Tegelased olid ikka ilusad inimesed küll. Silm lausa puhkas. Mis sest, et peategelaseks oli veidi närviline natuur. Tema armastuseotsingud ja pealetükkivus ei tundunud mu tuimale meelelaadile loomulik, aga võta kinni mis see päris elu on. Äkki nii peabki võitlema oma koha eest siin maailmas.

Armastus pidavat olema küll reaktsiooniline rämps, aga maailma parandada ja ületootmise vastu võitlemise taga ikka see tunnustus- ja hoolimise vajadus. Mõttetud ja passiivsed inimesed tammuvad küll koha peal, aga teisest vaatenurgast on nad moraalsed ja normaalsed. Valvurid ei vii neid kinnisesse hoonesse rahunema. Ja lõpuks on ikkagi armastuse puudumine maailma parandamise ajendiks. Või mida see parandab, kui lasen ennast keset klubi õhku. Ise saan valust lahti. Või oli see reaktsioon sellele, et tajutakse, et mässamine oli mõttetu ja eesmärki ei saavutata (ehk siis peategelase armastust).

Etendus oli omapärane. Vanasti käisin tihedamini vaatamas lavakunstikooli õpilaste esitusi. Nüüdseks on eelmised etendused nii meelest läinud, et ei hakkagi võrdlema. Teen pigem ühe ennustuse. Märt Pius saab tegijaks. Tegelikult vist juba ongi.

Pealkiri on noortelik. Kõiki asju dramaatiliselt läbi elada. Eestlsatest masendunumad pidid olemagi rootslased (teose autor sealt riigist). Stringberg ja Bergman.

Vaata, ma kukun end katki.

06 May, 2011

Ikka lugu



Kui enda elu on sündmuste ja emotsioonide vaene, siis leiab abi raamatutest, mis räägivad lugudest. Tegelasteks on inimesed, kes elavad ja siis need, kes elavad teiste elu. Ükskõik kui hüplik ja ebaühtlane see kulgemine on, siiski toimub liikumine. Inimestel on eesmärgid. Või siis juba ka saavutused.

Daniel Kehlmann räägib oma raamatus "Mina ja Kaminski" irooniliselt põlvkondadest, saavutustest ja saavutusvajadusest. Sarkastiline, kuid naljakas. Samas ka nii nii tõsi. Kuidas noor kunstikriitik soovib ennast ajalooraamatusse kirjutada kuulsa kunstniku biograafina, aga selleks peab ta maalija loo teada saama ja siis ta surma ootama. Enne oleks muidugi tore ka ennast tema seltskonnas näidata. Kes kelle siiski üle mängib? Ja teos siiski lõppes sellega, et kogutud materjal visati vette vabatahtlikult. Seega moraal ...

Samastusin peategelasega. Ta ülbitses kõige ja kõigiga. Äärmuslikus olukorras lahmas juua. Nujah, ta taktitunne polnud välja arenenud ja piinlikust ei tundnud, kui sobras vöörastes asjades ja elas naise kulul. Need kohad eemaldasid mind noormehest.

Tegelikult pole mul õigus tunda sama, sest mu elu ikka võrreldes sellega mega igav ja tühi. Ei mäleta, millal mind valdas kasvõi väike tundevirvenus. Isegi mitte negatiivne. Tuimus on mu keskmine nimi.

Raamatu autor kirjeldab kunstniku kasuisa: "Ta oli elanud elu, mis vaevalt oma nime vääris, olnud siin, teadmata, miks, enda eest hoolt kandnud, kuna nii lihtsalt peab."

Samastan ennast siis temaga. Peategelase jaoks olekski juba asi liig ülbeks läinud.