Uhkus

Selline tunne, et oled kutsumata külaline toredal peol. Kõik viisakad ja hästi kasvatatud inimesed vestlevad ja saadavad paar käibefraasi, sest nii on moraalne ja õige. Pigem nad eeldavad, et tegemist ei ole kutsumata külalisega ja tõstavad oma tähendust smool tookiga. Hiljem suureks meelehärmiks saavad aru, et olid raisanud ennast mõttetule tegevusele ja selleks, et ise enda silmis oma au tagasi saada, tuleb nüüd sellele juhuslikule peol olijale märku anda, et tema on madalamal ja KUTSUMATA.

Või need teised kuulsad metafoorid - tühi küün ja koerakusemispost.
Millest esimene on täiesti kasutu ja lagunemisele määratud, kuid siiski mingisugusegi väärikusega ja teisel nagu oleks eesmärk, aga kes tahab olla peldik?

Teine variant. Inimene ise pressib ennast peale, et teda kutsutaks. Räägib oma tähtsusest ja olululisusest. Lärmakalt, taktitundetult. Nõrganärvilised löövad pilgu maha, vähe tugevamad teevad nägusid. Samas saavutab selle jutu peategelane oma tahtmise. Ta võetakse kampa. Naeratusega.

Lõpptulemus. Ta on siiski kutsutu ja tunneb ennast hästi. Ja ka teised kohal olijad ei tunne ennast halvasti. Win Win või mis?

Uhkus on üks seitsmest surmapatust.