Kui enda elu on sündmuste ja emotsioonide vaene, siis leiab abi raamatutest, mis räägivad lugudest. Tegelasteks on inimesed, kes elavad ja siis need, kes elavad teiste elu. Ükskõik kui hüplik ja ebaühtlane see kulgemine on, siiski toimub liikumine. Inimestel on eesmärgid. Või siis juba ka saavutused.
Daniel Kehlmann räägib oma raamatus "Mina ja Kaminski" irooniliselt põlvkondadest, saavutustest ja saavutusvajadusest. Sarkastiline, kuid naljakas. Samas ka nii nii tõsi. Kuidas noor kunstikriitik soovib ennast ajalooraamatusse kirjutada kuulsa kunstniku biograafina, aga selleks peab ta maalija loo teada saama ja siis ta surma ootama. Enne oleks muidugi tore ka ennast tema seltskonnas näidata. Kes kelle siiski üle mängib? Ja teos siiski lõppes sellega, et kogutud materjal visati vette vabatahtlikult. Seega moraal ...
Samastusin peategelasega. Ta ülbitses kõige ja kõigiga. Äärmuslikus olukorras lahmas juua. Nujah, ta taktitunne polnud välja arenenud ja piinlikust ei tundnud, kui sobras vöörastes asjades ja elas naise kulul. Need kohad eemaldasid mind noormehest.
Tegelikult pole mul õigus tunda sama, sest mu elu ikka võrreldes sellega mega igav ja tühi. Ei mäleta, millal mind valdas kasvõi väike tundevirvenus. Isegi mitte negatiivne. Tuimus on mu keskmine nimi.
Raamatu autor kirjeldab kunstniku kasuisa: "Ta oli elanud elu, mis vaevalt oma nime vääris, olnud siin, teadmata, miks, enda eest hoolt kandnud, kuna nii lihtsalt peab."
Samastan ennast siis temaga. Peategelase jaoks olekski juba asi liig ülbeks läinud.
No comments:
Post a Comment