Vaata, ma kukun

Raamatute kõrval on ka teine sõber - teater. Isegi siis kui etenduse sisu on armastus, on see parem kui sündmustevaene elu. :)

Linnateatri etendus "Vaata, ma kukun" oli noorte ja tulevikus kindlasti tähtnäitlejate lavastus. Tegelased olid ikka ilusad inimesed küll. Silm lausa puhkas. Mis sest, et peategelaseks oli veidi närviline natuur. Tema armastuseotsingud ja pealetükkivus ei tundunud mu tuimale meelelaadile loomulik, aga võta kinni mis see päris elu on. Äkki nii peabki võitlema oma koha eest siin maailmas.

Armastus pidavat olema küll reaktsiooniline rämps, aga maailma parandada ja ületootmise vastu võitlemise taga ikka see tunnustus- ja hoolimise vajadus. Mõttetud ja passiivsed inimesed tammuvad küll koha peal, aga teisest vaatenurgast on nad moraalsed ja normaalsed. Valvurid ei vii neid kinnisesse hoonesse rahunema. Ja lõpuks on ikkagi armastuse puudumine maailma parandamise ajendiks. Või mida see parandab, kui lasen ennast keset klubi õhku. Ise saan valust lahti. Või oli see reaktsioon sellele, et tajutakse, et mässamine oli mõttetu ja eesmärki ei saavutata (ehk siis peategelase armastust).

Etendus oli omapärane. Vanasti käisin tihedamini vaatamas lavakunstikooli õpilaste esitusi. Nüüdseks on eelmised etendused nii meelest läinud, et ei hakkagi võrdlema. Teen pigem ühe ennustuse. Märt Pius saab tegijaks. Tegelikult vist juba ongi.

Pealkiri on noortelik. Kõiki asju dramaatiliselt läbi elada. Eestlsatest masendunumad pidid olemagi rootslased (teose autor sealt riigist). Stringberg ja Bergman.

Vaata, ma kukun end katki.