Juhtus võimatu lugu. Varsti tuleb päev, kus ma saaksin minna kolme kohta. Esiteks mind on kutsutud, teiseks mu võimed lubavad ja kolmandaks lihtne võimalus. Tegin oma otsuse külma kõhuga. Ma pole varem pidanud selliselt käituma. Alati on võimalusi kas üks või mitte midagi. Ja nüüd reaalselt pean rinda pistma sellise olukorraga. Mu elukogemus tegelikult ei kõnele minuga, et kuidas oleks aus käituda ja samas tahaks ka teada saada, kuidas viisakalt keelduda mitte valitutest. Seda ma ei oska.
Mille alusel ma otsustasin? Südamekülmuse. Tegelikult tuleviku järgi. Selle alusel, et kui see päev otsa saab, mis siis järgi jääb. Kui oleks valinud hedonistlikult, siis teekin teisiti ja samas kiusatus nagu oli. Kui väärtushinnangud arvesse võtta, siis kolmandat pidi. Mis on oluline? Mõnu, väärtus või eneseületus?
Eks uus nädal näitab, mis saab. Kahjuks valesti käitumise korral uut võimalust ei tule ja mõni uks võib lõplikult sulguda.
Ilusad asjad. Sain endale uue maastikuratta. Võin oma vana auga teenitud pensionile saata. Tegelikult natsa kurb. Milline mälestuste hunnik on peidus selles kaherattalises. Kus ta kõik käinud on. Kus me koos käinud oleme. Temast võiks terve raamatu kirjutada. Oleme käinud kolmel rohelisteretkel, terve kodumaakonna läbi suranud. Hammustanud juppe ka kõrval maakondadest. Ta on suhelnud kõikide mu sõpradega. Ta on tunda saanud hea hooldaja ja parandaja kindlat kätt, aastast aastasse. Ta oli otseselt juures kui kujunes armastuselugu. Kuhu ma selle ajaloo panen?
Asjdel on see hing, mis me neile anname.
No comments:
Post a Comment