Nüüd sai üks ring täis. Sulgus ja midagi jäi sisse poole ja midagi saab välja jätta. Hetkel tundub, et piirile ehk noaterale ei platseeru ükski piisk. Algab see väiksest Kurt Vonneguti "Kassikangast". See oli tõsine märkus, et selle kirjaniku värskus on nüüd kadunud ja ta ei suutnud mind enam üllatada. Polnud halb raamat, seda mitte, aga nüüd teen selle mehega väikse pausi. Peaks üldse paljude elementidega pausi tegema.
"Kassikangas" (seda pole ju olemas) rääkis autori enda sõnde kohaselt teadlase vastutusest. Jää-üheksa loojal olevat ka oma prototüüp päris maailmas. Kui sellise uhke aine loob, mida ta siis tegelikult elule andis ja kuidas sellega käituda. Teoses muidugi kadus terve riigi rahvas uue keemilise aine tõttu. Tegelaste galerii oli lai: kääbusest iluduseni välja.
Midagi peab kindlat olema siin ilmas. Aga mis see on? Lähisuhetest on saanud ainult suhted. Igapäevasest väiksest jutust kommunikatsiooni puudumine. Ja keegi ei eeldagi, et öeldakse midagi asjalikku ja sõnadel on tähendus. Ehk Kurt: "Millestki peab ju rääkima, et häälepaelu töökorras hoida. Siis on hea neid kasutada, kui kunagi peaks olema tõepoolest midagi mõttekat öelda."
Ja siis veel oma elu ning selle agoonia. "Küpsus on oma piiride tunnetamine."
Lõpetuseks: "Inimene on just nii suur kui tema mõttemõlgutus."
No comments:
Post a Comment