29 December, 2010

Summa



Algab aasta kokkuvõtte aeg.

Enne grande finaale juurde minemist, tahaksin mainida, et ajasin eila esimest korda aparaadiga juukseid. Ja mitte endal. Polnud keeruline, aga nagu ikka minule omane pabistan ja ajan täiuslikkust taga. Aga õnneks juuksed kasvavad ja tulemus polnud hull. Ega ma täpselt ei tea, milline see viis pluss resultaat oleks üldse pidanud olemagi.

Aga mis ma ikka mõtlen. Oli väga hull aasta. Ei saanud selgemaks midagi. Kaasa on võtta järgmisesse ainult tunded, mida arvasin, et ma pole võimelinegi tundma. Peale suure emotsiooni on ka rida pisikesi, kus alatooniks pettumus. Ma vist olen kunagi kuskil öelnud (ja siis veel ennast tsiteerinud), et ma vihkan inimestes pettumist. See teeb minus ebamugava tunde. Olen see aasta ka seda kogenud ja eriti siis, kui detsember oli oma sündmuste kulminatsioonis. Vedasin ka ennast alt. Kuidas? Reetsin ennast sellega, et lasin liiga paljudele inimestele paista, et olen õnnetu ja haavatav. Sedasi mind küll ei kasvatatud.

Oma loomult olen melanhoolik, seda on tõestatud kümnel erineval moel. Seetõttu ajan tihti emojuttu. Aga tegelikult oli selles aastas ka värvikaid seiku. Barcelona ... sõbrad nagu kaljud ... inimesed tundsid röömu ja elasid kaasa mu pseudosaavutustele. Avastasin uue spordiala. Lugesin rohkem raamatuid kui eelmine aasta. (Samas teatris käisin vähem). Avastasin jõusaali mõnud. Jaja Metallica ... Käisin kolm korda doonoriks (viimati eila).

Homsest hakkan vundamenti laduma sujuvamale uuele aastale. Olen poliitiliselt korrektsem ja ei keeldu heast seltskonnast ja toredatest koosviibimistest. Surun oma ego rohkem alla ja tunded ka.

Et 2011 oleks pluss poole peal. Kuigi 2010 on nii tugevas miinuses, et seda ületada on vast keeruline.

24 December, 2010

Jõul



Me ei ole homme need, kes me olime eile. Jõulud pole kunagi enam samad. Isegi olemasolevad inimesed pole samad. Keegi ei loe joodud veiniklaase, kuigi võiks ju. Kujutage ette, et tort söödud ja jõul läbi. Ei kujuta. Ärevus on hingest kadunud. Pildid, mõtted ja esemed. Mõtted, esemed ja pildid. Kellele see järjekord korda läheb?

Aina kordan, aina kordan Sinu nime, aina kordan. Miks on kõik kaduv? Ma ei leia motivatsiooni olla ambitsioonikas. Ei taha ennast parendada, olla ilusam, targem, võimasam. Lihtsalt ei taha. Minu kuulsaim väide, et miks ma oma tagumenti kasin, kui homme lähen nagunii jälle väljaheidetele, tundub õigustatud küsimus.

Ma tahaks seda ärevuses tunnet, mis valdas mind ühel päeval, kui sõitsin linna laulupidu vaatlema. Seisin poe ees ja ootasin, et anda üle võtmed. Ja siis äkki kallistus, mida polnud kunagi varem olnud ja mida ei saanud ka kunagi hiljem tulla. Isegi sellel viimasel päeval. Ja ka kõige lõplikumal päeval ei olnud füüsilist kontakti.

Kaua see pull kestab? Ja kas tõesti ainus inimene, kes mu peale mõtleb, on see, keda ma hellitlevalt looma nimega kutsun?

Halleluuja

23 December, 2010

Vabade vangistamine



"Neegri vabastamnine kõrgel kunstilisel tasemel" Andrus Kivirähk (Mark Twaini teoste ainetel)- läksin teatrisse vähe teiste ootustega. Tahtsin naerda, kuid sain muiata ja kastitäie kivirähulikku irooniat. Seekord oli ainult natuke veniv. Nagu tema looke "Vaene üliõpilane" kohati tammub paigal. Mõtlesin, et olen rikutud visahingelikust tempost ja ootan, et "kunstilisel tasemel" loetakse ka lusikaid ainult nii kaua, et vaataja saab ivast aru. Aga ei, see tahetakse raiuda ka otsaette. Ja nii ongi ...

Võib olla hakkasin liialt paralleele kõige ja kõigiga juba koha peal tõmbama. Mõtlema, et kuidas see päris lugu täpselt oli ja miks ikkagi see naisterahvas oli grimmiga nii groteskseks tehtud. Ilus keha ja rõve nägu. Millele siin vihjatakse? Tuleb meelde jõululuuletus:

Jõuluvana väga hea,
luuletust ma küll ei tea.
Aga minul on kena keha,
ma võin striptiisi teha.

Ja nii ongi ...

Õrna kunstihingega Tom oli minu jaoks veidi tüütu. Või hoopis tema autokraatlikus oli närvidele käiv? Kivirähul on varem ka selliseid tegelasi olnud. Kes kulgevad ainult omas maailmas.
Ma pole ka eriline miimika ja lavalise höörumise austaja. Kui naisterahvas seelikuga hakkab kolmerattalise jalgrattaga sõitma selliselt, et hüvasti noorus välgub, siis mul on piinlik mitte naljakas. "Seksikad liigutused" pole ka mu teema. Samas neegri lavaline väänlemine oli ok. Isegi natuke rohkem kui ok. Neeger oli üldse hea tegelane. Võib olla seetõttu, et tal oli kõige väiksem sõnaline osa.

Aga võib-olla taheti ühe etendusega liiga palju öelda - naise roll, neeger, homo, seksuaalsed veidrused sh transvestiit, noorte roll ja keskklassi arusaam kunstist. Või olen mina nüüd üle mõelnud.

Ja muidugi, mis Sa vabastad, kui tegelane on juba vaba. Ning lõpuks pole keegi vaba. Finn laseb ennast kingadesse toppida, neeger huvitub mammonast ja Tom on oma kinnisideede ori.

Parimad palad: saepuru söömine.

18 December, 2010

Paradoks



Viimastel päevadel on mulle palju räägitud ajast. Hakkasin siis mõtlema kõige selle peale ja üle. Siis sai mõistus otsa, tuli sukelduda võõraste mõtete maailma. Leidsin rahvatarkusi:

Aeg on raha

Aeg parandab haavad, kuid jätab armid

Aeg kaob käest

Kes muutub koos ajaga - see ei jää ka ajale jalgu

Aeg elada aeg surra

Aeg kõik asjad lõpetab

Raud on küll tugev, aga ajahammas on tugevam

Ja siis veel kohalikku, mis tundub eriti irooniline:

Ajaratas ei jää seisma

Aeg aitab unustada

Aeg annab arutust

Ma saan aru, miks ma siin elan, kus ma elan. Juba vanasti oli tegemist selles piirkonnas rumalatega. Kõik on ju väga vahva ja tore, aga siis kirjutab üks sõbranna, et aega EI OLE. Kui seda olemas ei ole, kust ma siis saan oma arutuse, armid, unustuse. Paradoks.

Jaja ja mu kirjutamise teine põhiteema. Esimest korda sain elus valimiste nänni. Ju ma siis selle alusel otsustan. Oleks pidanud sellele ajaloolasele ütlema, et valin tema ka ilma piparkoogivormita. Aga vorm on ka hea.

Oh ajad, oh kombed!

14 December, 2010

Luuludega



Jooksen trepist alla. Juba näen punast golfi. Ruttan mäest üles ja seal ta ostab räime. Ületan teed, keegi lehvitab. Ostan piima, Tere piima - ja ongi kohal. Möödun autopoest ja meenuvad esemed, mis paluti masinasse paigutada. Tulid jutuks härra Anguse teip ja nuga. Avan kodus praeahju. Süütan küünla. Ostan üllatusmuna. Ületan Maxima parklat. Vaatan marmelaadikomme. IGAL POOL. Makrapulkasid ei söö ma vist enam kunagi. Jaja... Ükskord ma sellel mäel hüppasin siksist välja, sest ei tahtnud peatumisel käsipidurit kasutada. Põgenesin kuskile trepikotta ja jätsin autosolijad ripakile.

Ainuke koht, kus teda pole, on see kus ta füüsiliselt on. Käisin ja vaatasin.

Ma hakkan vist hulluks minema. Peaksin inimestega suhtlema hakkama, aga tekib veider vöörastus ja süütunne. Peaks midagi tegema. Ikka veel ei taha.

Kui Jumal on meie poolt, siis kes on meie vastu?

13 December, 2010

Kaotuse nägu



Nüüdsest tuleb hakata nii käituma, et kui mind kõrgelt vaadatakse, siis ei oleks piinlik. Ei mul ega vaatajal.

Ma nüüd ei hakka rääkima juttu, et parem kui mind poleks või tahaks igavest rahu, sest loogiliselt ma saan aru, et see on enesehaletsejalikult egoistlik ja maailma suhtes mõttetu. Aga tunnen küll kuidagi, et tahaks olla ikka veel üksi. Süda on tühjust nii täis, et sinna ei mahu hetkel tavapärased suhted ja igapäevane rutiin. Sinna mahub paar kahetsust. Ma oleks tahtnud kohad vahetada. Jälle egoist.

Juua ka enam ei taha. Piinlikuse karikas sai pilgeni täis. Sportida ei jaksa, sest liha on nõdraks jäänud ja füüsiline peavalu ei taha lasta sellel toimuda. Suitsetada? Kas ma enam oskan? Ei taha aega veeta teiste leinajate keskel ja samas ei taha ka neutraalses seltskonnas olla. Selline vahepealne on talutav. Vist.

Iga asi ja olukord on kuidagi kaotuse nägu.

09 December, 2010

EI EI Ei



Kodu uksest sisenedes on ikka esimene pilk suure toa diivani poole. Ikka kuulatan hoolega, et mitte piinlikult üle küsida öeldut. Ja mula suust välja ajades ootaks lisaks veel ühte iroonilist lausejuppi. Ei taha istuda toolile, mis ei asu minu positsioonil.

Mul käib asi teistpidi ringi. Olen jõudnud eitamise faasi. Pilte vaadates juba tekkis tunne, et kõik on endine. Samad suhted toimivad. 2006. oli hea aasta.

Mu kohusetunne on kuskile tudule läinud. Ei viitsi, leia mõtet parendada oma tööalast elu. Seltsielu ei taha üldse. Kui siis ainult inimestega koos, kes jagavad mu muret.

Üks asi andis täna väikse rahu mu hingele. Inimene, kes oli mind ja haiget meest solvanud, sai teada tõe. Hakkas kergem...

07 December, 2010

Tühitunne



Mitte midagi ei huvita. Isegi sport ei paku pinget. Inimesi ei taha eriti näha, vaatavad mulle otsa nagu mul oleks mingi puue. Tegelikult ongi. Mul on midagi väga väga vajaka. Pea ka veits valutab. Nüüd meenutan vaikselt Karl Ristikivi päevaraamatut: tuju on paja, kõht valutab ja härra Kangro ka ei tule.

Huvitav on ka see, et olen inimesi alt vedanud. Jätsin ära oma üleeilsed, eilsed tegevused, kuhu mind oodati. Mitte seltskonna pärast (seda ma nagunii ei suuda pakkuda - võin isegi vastupidist oma egoismis väita, keegi ei suuda mulle seltskonda pakkuda). Aga kohad, kuhu minema pidin, olid pigem teiste pärast ja kolm päeva tagasi ei oleks ma magada saanud, kui oma lubadusi ei täida. Nüüd ei saa magada, sest tühi tunne on.

Kas see saab kunagi täis? Ja mitte kibestumist.

06 December, 2010

Katki



Eile oli maailma kõige hullem päev. Ja tegelikult nii hull, et paremaks ka enam minna ei saa. Mõned asjad on lõplikud.

Ma vist pean hakkama oma enda sõnu sööma. Minu pidev väide, et ei ole olemas möttetuid olukordi, asju, tundeid jne hakkab näitama ennast teises valguses. Kas on täna nii julget meest ja ütleks, et maailmas valitseb kord ja loodus teeb tarku valikuid? Ja see rasvase rinnaga hunt peaks söandama seda mulle öelda. Midagi on ikka väga lõplikult katki ja midagi on ikka väga väga puudu. Ja tulgu keegi lohutama, et see oli ette näha. Kaks kuud tagasi ma veel arvasin ja väga kindlalt, et on olemas õnnelikud lõpud ja ka meie saame sellest osa. Et kaks, kolm valulist aastat teeb meid tugevamaks ja kokkuhoidvamaks ja peale tugevaid katsumisi saabub tavaline elu. Ainult selle vahega, et me oskame seda rohkem hinnata.

Hetkel ei hinda ma midagi. Kuidas on nii, et inimesed, kes elavad õigesti, altruistlikult, heakodanlikult saavad karistada. Kuidas on nii, et nad pole ära teeninud isegi pisikest austust lihtsa elu poolt. Lapselapsed, pensionipõlv võrkkiiges. Ma ei tea, kuidas psühholoogias kõike seda nimetatakse, mis mu peast on viimase 12 tunni jooksul läbi käinud? Hetkel on suur vajadus ropendada ja neada.

Ja siis veel minu hellitamata jäänud egoism. Miks ma ei võinud kasvõi lõpuks öelda kuidas ma tunnen, kuidas ma tereve elu olen tundnud. Miks ma ei võinud haarata käest ja seda hoida. Ainuke, mida hoidsin, oli distants. Ja kas see teeb mu südame hetkel kergemaks. Vastupidi.

Tahaks ära.

02 December, 2010

Mälestused



Jälle sain ühe raamatuga ühele poole. "Sõja ajal kasvanud tüdrukud.
Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist", koostanud Rutt Hinrikus.


Selle teosega töötasin kahest küljest. Ühelt poolt professionaalne huvi ajalooliste mälestuste vastu ja teiselt poolt haiglane uudsihimu tavainimese väljendusoskuse suhtes. Mõni vanaproua kirjutab täpselt nii nagu eeldan, et üks inimene oma mälestusi üles märgib. Teisel isegi on väiksed kirjanduslikud kalduvused ja kolmandal puudub sees tunne. Ilmselt on toimetaja kärpinud liialt. Aga selles polegi asja iva. Mulle meeldisid punased lõngad, mis erinevate naiste mälestustes jooksid. Märtsipommitamine, jõulukuused taevas ja Hjalmar Mäe võrdlemine lambaga: "Määäääää."

Mis kõige olulisem, ma polnud kunagi selle perioodi peale tavainimse vaatepunktist mõelnud. Polnud toidutalongidest kõnelenud, suhkrupeeti maininud. Ja oluline, isegi keset suurt lahingut ja mõllu mõtlesid naised kingadest ja mantlitest, häbenesid lapitud kleiti. Inimene on ikkagi inimene ja naine on eelkõige naine. Sõdureid oli ka igat laadi. Elu oli mitmekesisem, kui arvata oskame. Aga alati on see nii.

Nii veider kui see ka pole, tõi raamat usu memuaaridesse tagasi.

Aga küll ma lugesin seda kaua, väga kaua.