Me ei ole homme need, kes me olime eile. Jõulud pole kunagi enam samad. Isegi olemasolevad inimesed pole samad. Keegi ei loe joodud veiniklaase, kuigi võiks ju. Kujutage ette, et tort söödud ja jõul läbi. Ei kujuta. Ärevus on hingest kadunud. Pildid, mõtted ja esemed. Mõtted, esemed ja pildid. Kellele see järjekord korda läheb?
Aina kordan, aina kordan Sinu nime, aina kordan. Miks on kõik kaduv? Ma ei leia motivatsiooni olla ambitsioonikas. Ei taha ennast parendada, olla ilusam, targem, võimasam. Lihtsalt ei taha. Minu kuulsaim väide, et miks ma oma tagumenti kasin, kui homme lähen nagunii jälle väljaheidetele, tundub õigustatud küsimus.
Ma tahaks seda ärevuses tunnet, mis valdas mind ühel päeval, kui sõitsin linna laulupidu vaatlema. Seisin poe ees ja ootasin, et anda üle võtmed. Ja siis äkki kallistus, mida polnud kunagi varem olnud ja mida ei saanud ka kunagi hiljem tulla. Isegi sellel viimasel päeval. Ja ka kõige lõplikumal päeval ei olnud füüsilist kontakti.
Kaua see pull kestab? Ja kas tõesti ainus inimene, kes mu peale mõtleb, on see, keda ma hellitlevalt looma nimega kutsun?
Halleluuja
No comments:
Post a Comment