Katki

Eile oli maailma kõige hullem päev. Ja tegelikult nii hull, et paremaks ka enam minna ei saa. Mõned asjad on lõplikud.

Ma vist pean hakkama oma enda sõnu sööma. Minu pidev väide, et ei ole olemas möttetuid olukordi, asju, tundeid jne hakkab näitama ennast teises valguses. Kas on täna nii julget meest ja ütleks, et maailmas valitseb kord ja loodus teeb tarku valikuid? Ja see rasvase rinnaga hunt peaks söandama seda mulle öelda. Midagi on ikka väga lõplikult katki ja midagi on ikka väga väga puudu. Ja tulgu keegi lohutama, et see oli ette näha. Kaks kuud tagasi ma veel arvasin ja väga kindlalt, et on olemas õnnelikud lõpud ja ka meie saame sellest osa. Et kaks, kolm valulist aastat teeb meid tugevamaks ja kokkuhoidvamaks ja peale tugevaid katsumisi saabub tavaline elu. Ainult selle vahega, et me oskame seda rohkem hinnata.

Hetkel ei hinda ma midagi. Kuidas on nii, et inimesed, kes elavad õigesti, altruistlikult, heakodanlikult saavad karistada. Kuidas on nii, et nad pole ära teeninud isegi pisikest austust lihtsa elu poolt. Lapselapsed, pensionipõlv võrkkiiges. Ma ei tea, kuidas psühholoogias kõike seda nimetatakse, mis mu peast on viimase 12 tunni jooksul läbi käinud? Hetkel on suur vajadus ropendada ja neada.

Ja siis veel minu hellitamata jäänud egoism. Miks ma ei võinud kasvõi lõpuks öelda kuidas ma tunnen, kuidas ma tereve elu olen tundnud. Miks ma ei võinud haarata käest ja seda hoida. Ainuke, mida hoidsin, oli distants. Ja kas see teeb mu südame hetkel kergemaks. Vastupidi.

Tahaks ära.