Nüüdsest tuleb hakata nii käituma, et kui mind kõrgelt vaadatakse, siis ei oleks piinlik. Ei mul ega vaatajal.
Ma nüüd ei hakka rääkima juttu, et parem kui mind poleks või tahaks igavest rahu, sest loogiliselt ma saan aru, et see on enesehaletsejalikult egoistlik ja maailma suhtes mõttetu. Aga tunnen küll kuidagi, et tahaks olla ikka veel üksi. Süda on tühjust nii täis, et sinna ei mahu hetkel tavapärased suhted ja igapäevane rutiin. Sinna mahub paar kahetsust. Ma oleks tahtnud kohad vahetada. Jälle egoist.
Juua ka enam ei taha. Piinlikuse karikas sai pilgeni täis. Sportida ei jaksa, sest liha on nõdraks jäänud ja füüsiline peavalu ei taha lasta sellel toimuda. Suitsetada? Kas ma enam oskan? Ei taha aega veeta teiste leinajate keskel ja samas ei taha ka neutraalses seltskonnas olla. Selline vahepealne on talutav. Vist.
Iga asi ja olukord on kuidagi kaotuse nägu.
No comments:
Post a Comment