28 March, 2011

Kondiliim



Oli südantsoojendav Kaunase külastus. Aga ihu külmetas kõik need neli päeva. Lõunasse minnes ei võeta ju kaasa pakse vammuseid. Nahast minitagi pidas küll suurema tuule kinni, aga miinuskraadid pugesid naha vahel õmblusaukudest, lahtisest kurguavast ja püksivärvli vahelt. Ja muutkui lõdisesin. Õues, toas ja vahepealses ruumis.

Linn oli lumevaba, mida meie riigi asulate kohta öelda ei saa. Muidu oli värvivaene. Lilled veel ei õitsenud, muru ei rohetanud ja tolm asfaldil muutsid vaatepildi halliks. Siiski ajaloolised ehitised lisasid üldmuljele vürtsi. Kirikud, raekoda, ajaloolised hooned ja muuseumid. Vanglas oli vangla tunne. Varbad külmetasid, nagu ikka. Kaebusteraamatusse oleks tahtnud ettepaneku põrandakütte kohta kirjutada. Pole vaja ju endal füüsiliselt läbi elada vangi tunnet. Kuskilt peab jätma kujutlusvõimele ruumi. Ei pea kõike puust ja punaseks tegema.

Selle juures veel olulisemad on loomulikult inimesed. Ja päriselt sellist särasilmset huumorigurude kogunemist ei julgenud kolleegide juures loota. Jututeemad asjalikest kuni spordini. Siinkohal saan oma ammuse idee välja pahvatada. Sport on kõige demokraatlikum jututeema maailmas. Muusikal pole sinna kõrvale midagi panna. Kui tegelastel on erinev maitse, siis katkeb teema kiirelt, kui just oma lemmikust loengut pidama ei hakata. Aga selleks on tavaliselt vaja tänulikku kuulajat. Aga sport... Mida iganes ka ei tehtaks, on võhmast ja pulsisagedusest, treeninggraafikust, motivatsioonist ja väljundist võimalik rääkida dialoogi pidades. Ausõna, katsetasin järgi. Ja viga ei ole minus.

Positiivsuslaks

23 March, 2011

Vähikäigul



Esimest korda üritan kirjutada bussis. Olen küll varem kirunud Eesti teede olukorda, aga elutu hiirega ekraanil täpsust saavutada osutus ikka missioon impossepuliks. Samas pime kana leiab tera ja luuavarrest tuleb pauk; kahe viimase tõttu ma õigesse kohta maandusin. Tegelikult tegi bussijuht 5-minutilise pausi. Ja ma kohe rabasin härjal sarvist. Otsisnin kohad, kuhu vajutada.

Täna kirjutan lugemise pärast. Buss hakkas jälle mööda auke kihutama. Seega andestama pean endale need tähevead. Aga asjast. Raamat oli kaunis informatiivne ja tegelikult soe sõna nagu "kaunis" kirjeldab teost ikka õige halvasti. Jätan ilma lisandita ja ütlen sain piisavalt uusi teadmisi, pluss naudingu põnevate lausete kokku veerimisest. Ilusat pole siin midagi, aga peale selle, et elu ei peagi kerge olema, tõenäoliselt ei pea ta ka ilus olema. Mis ta üldse peab?

Günter Grass "Vähikäigul" räägib ühest isata mehest, kes saab isaks. Räägib laevast (Wilhelm Gustloff), mis muutis ühe naise elu, aga ta ei taha olla ainuke ja seega on lugu laevahukust ja pääsemisest perekonnaliige. Räägib juutidest ja sakslastest (vanasti ja praegu). Räägib tõest ja hinnangute andmisest. Ja lõpuks mitte vähem tähtis, räägib interneti ajastust. Kindlasti on tahke, mida ma ei puudutanud, aga mind huvitavad pigem ajaloolised nimed: Wilhelm Gustloff, David Frankfurter, Robert Ley, S13, Aleksander Marinesko.

Häid võrdlusi ja kirjeldusi oli mitmeid. Siiski üks jäi eriliselt hinge (teadagi miks): "See lugu, õigemini see lugu, millega me tegeleme, on nagu ummistunud peldik. Me tõmbame vett ja muutkui tõmbame, sitt tuleb aga ikka üles."

Peategelase ema polnud küll ilus, aga tõmbas terve elu mehi ligi nagu oleks tal kondiliimi lõhn mann.

Nüüd elukogemuse kiirkursusele.

22 March, 2011

Leid



Minu uusim leid:

Mis tead sa tuulest,
mis tead sa tormist,
mis tead sa luulest,
ideest või vormist -
kui hoiad närve
ning elad kotis
ja otsid värve
vaid tindipotist!

Jaan Kross, 1954

Uus leid küll vana. Kus ma varem olin olnud kui "Söerikastajat" oma nudide näppude vahel hoidsin. Miks siis see luuletus minuga ei kõnelenud? Ilusad väljendid, et ju ma polnud veel väljakutseteks valmis. Minu elukogemus polnud eneseteostus vajadusse veel pürginud. Halasin faasis, et keegi mind ei armasta. Nüüd siis hakkan sellest kotist välja pugema. Nuh, ma vähemalt olen unistmisega alustanud. Aga võib-olla oli mul kogu aeg kõht tühi ja külm ka pidevalt.

Oi ma lendaks, oi ma lendaks - aga maha tahaks ka.

15 March, 2011

Kolm teemat



Nagu ikka tavalisel seminaripäeval on mul kohvi ülelaks. Ja üldse mitte seoses sellega tahaksin lahti saada oma kolmest keele peal pakitsevast kõneainest. Eila tegin esimest korda mobiilset parkimist, teiste arvamusega arvestamise viimane piir sai kätte ning taas jõudsin sinna punkti, kus pean vajalikuks märkida, et rekkameest must ei saa. Pole mõtet veoautojuhi lubasid muretsema hakata.

Päälinnas on alati probleem number üks, kuhu metalne peika paigutada. Seekord olid vanad ja tuttavad pesitsusplatsid lume poolt hõivatud, tuli ebainnovaatiliselt läheneda ja teha seda, mida kõik tavalised autoomanikud. Parkida tasulisse parklasse. Lugesin infotahvlilt juhiseid ja klõpsisin telefoni nõutud autonumbri. Ja just nimelt ainult numbri, keegi ei maininud ei musta ega valgega, et numbri koosseisu kuuluvad ka tähed ja see on nii enesestmõistetav, et ainult ületöötanud filoloog nõuaks seal täpsustust ja lisaviidet. Tasusin siis teenuse eest selliselt, kuid poole päeva peal tajusin oma poolikut autonumbri sisestust. Tekkis õrn paanika, et saan ikka trahvi või veel hullem, pean autot ostima kuskilt veel kallimast tasulisest peatuspaigast. Ma ikka nagu Kaval-Ants, aga lollis olukorras. Ta täitis vanapagana käsku karva pealt ja valvas nõutult aida ust oma voodis öösel, sest keegi ei üelnud, et vaja aida sisu valvata, ikka uksest oli juttu.

Minu lemmikkell, tegelikult ainuke sammu- ja pulsimöötjaga ajamõõtja, läks rikki. Konkreetsemalt rihm ja veel konkreetsemalt pulk, mis hoiab rihma kella küljes või vastupidi. Vaja siiski ju statistikat pidada ja teada oma numbrilisi näitajaid. Ei pidanud kaalu ja rinnaümbermöötu silmas. Neid ma põhimõtteliselt ei kontrolli. Õnneks oli mul lapsepõlves hea õpetaja. Võtsin teibi ja pläkerdasin kella korda. Mitte just visuaalselt, aga tööd teeb ja käel püsib. Nüüd tuleb mängu teiste arvamus, enam ei taha kanda lühikese varukaga särki, ikka pika ja mida rohkem üle näppude ulatub, seda parem. Liiga rahvarikkase kohta minnes võtsin oma sõbra ja panin kappi. Paras Peetus, ei lausa Juudas. Imelik, miks ma ei taha avalikus kohas oma teibitud riistaga käia? Sellepärast, et ma nägin ühe inimese pilku, kes mu kunstiteost märkas. See oli nii kõnekas, et tuligi piir kätte. Ma ei suuda seda silmavaadet kirjeldadagi.

Viimase teema puhul - sõitsin hommikul Tartu autoga ja õhtul tagasi. Rohkem ei oleks viitsinud küll. Jalg oli ebameeldivalt krampis ka. Oleks siis meeldiv spasm olnud, aga kus sa sellega.

Mõni pilt ei unune ...

11 March, 2011

Ilm võidab spordi



Jooksen mina jooksen mina kiirelt jooksulindil
äkki lööb pimedaks ja kõigun käelingil.
Selginedes tajun pimedust ja liigset võhma
kuulda on ainult lääget higilõhna.

Selline lugu juhtus minuga kolmapäevasel treeningsessioonil. Suur, torminipaisuv, tuul võttis majadelt ja tänavalaternatelt voolu. Jõusaalis kästi kõigil kiirelt pillid kotti surada ja liikuma hakata, sest monopolettevõte ei lubanud kontakte tööle panna enne järgmise päeva hommikut. Varuvalgust jätkuvat ainult poole tunni peale, seega jooksid igast saalist inimesed pisikesse garderoobi ja hakkasid hämaras isikliku hügieeniga tegelema. Tegelikult oli peris pime ja kitsas ja seetõttu pole ma nii veendunud, et kasisin oma selga ja nelja jäset. Kahtluseuss jätab isegi võimaluse, et ma polnud üksinda oma dušši all.

Kodus oli kõik korras. Kontaktid töötasid. Aga mis sellest kasu, hakkan oma treeningkavast juba nädalaga maha jääma. Saatus pühib mu unistustega ainult tagumikku, mulle tundub. Ja ma tahan tööd teha, et olla oma soovi ja spordi vääriline, aga ikka on midagi ees. See aasta on kangelane ilm. Selline lühike ja äbarik nimi nii tugevale võimule. Selles sõnas peaks vähemalt kolm erri ja 14 tähte olema. Siis oskaks teda kahtlustada.

Eila sai pingpongi mängitud. Osav ma selles vallas pole(sama refrään, mis igal pool), aga vastaste nõrkustele mängides olen saavutanud mõnegi võidu. Õnneks pole hiinlasega kokku sattunud. Eila tajusin esimest korda, et isegi tahan võita. Tädi kuidagi liialt alahindas mind. Olgem muidugi ausad, tal oli selleks tuhat ja üks põhjust ka. Ma lihtsalt kõksisin külma kõhuga ja ootasin, millal ta närv üles ütleb. Ja ütleski. Lõpetuseks viskas kinda, et järgmine aasta korduskohtumine.

Olgu, mis on ... homme lähen jooksma läbi vedela ja tahke.

07 March, 2011

Naistepäev



Rubriiki õpetlikud lood. Munk küsib preestrilt: "Kas siis kui ma palvetan, võin suitsu teha?" Saab eitava vastuse. Teine munk küsib preestrilt:"Kas ma suitsetamise ajal võin palvetada?" Saab jaatava vastuse. Kas siis vaatenurga küsimus või küsida peab oskama. Igatahes tasub meeles pidada.

Oli naistepäev. Selline hull kampaania. Hommikul juba ehmatati lilledega uksel. Päeval üllatuslikud õied ja õhtul jalutuskäik. Nimekirjast kõige asjalikum ongi viimane. Tore mõte välja sööma minna algas kümnekilomeetrise jalutuskäiguga. Tahtsime linnast väljas oma keha kinnitada ja siis ikka kohe vantsima. Nu, mu elukogemus ei ütelnud, et kapitalismi ajastul saabudes toidukohta öeldakse, et kõik on otsas. Nii otsas, et saaks pakkuda ainult tühja taldrikut. Aga eilsest saadik on mu pagasis ka selline olukord. Seega tagasiteel valisime uue pubi linnas, kodule lähemal, juhul kui ... Õnneks oli kõht juba tühi küll. Jalutuskäik värskes õhus andis tunda. Süüa sai ka. Hea roog oli.

Mis muidu, väike rööm, mis hiljem muutus veel pisemaks, kuni kadus. Tekkis tunne, et mu peale oli mõeldud, aga veel täna hommikul sain aru, et tegu vaid viisakusega. Aga eks ole toredad hoopis sellised "õied", mis tuuakse ilma välise, kalendraalse surveta. Ja antakse viisakalt tagasihoidliku naeratuse saatel üle. Näiteks suvalisel märtsikuu päeval. Aga kõik tahavad üllatusi ja tähtsad olla. Olgem õnnelikud sellega, mis meil elus on.

Vähemalt läksin naistekategooriasse. Seegi hea. Mõni märkas.

05 March, 2011

Uus eesmärk


Mul ükskord oli üks mõte ja teinekord teine mõte mu peas, aga praegu on päev, kus aju on kasutu ja süda on tühi, kuid õnneks kõht on hirmus täis. Nagu ikka emotsioonetulvil esmaspäeval.

Aga tegelikult pühapäeval istutati mulle pähe paar huvitavat ideed. Üks neist oli ka varem seal olnud, kuid enesekindluse puudumise tõttu ei olnud tal mahla, milles marineerida. Nüüd nagu oli olemas materjal, millesse haakuda, sest mitmed päevad järjest head inimseltskonda andsid adrenaliinilaksu ja tegid mind enda meelest kõikvõimsaks. Seega mul on jälle üks mõte. Harjun sellega.

Pühapäeval käisin ka ühes kinnises ruumis ja kirjutasin paberi peale numbri. Aga ei olnud sellist mõtet, et olen Eesti asja ajanud. Ei tekkinud ka illusiooni, et mina muudan kodumaa elu. Isegi õhtul televiisorist tähtsaid mehi vaadates ei saanud aru, et oleksin oma panuse andnud, et ühe konkreetse tegelase klemm kõrvuni on. Äkki ta polnudki nii rõõmus ja ma sain õigesti olukorrast aru. Seda muidugi juhtub haruharva. Haruldase puu haru harva.

Kui oma ideed hakkan teostama, siis saab sellest veel palju trükitud, kui ei hakka, siis on hea, et ka praegu hämasin. Kümne aasta pärast ei tea sellest uitmõttest isegi mu alateadus.

Eesmärkideta ei saa elada.

04 March, 2011

Suhe



Kõige keerulisemad elemendid maailmas on inimsuhted. Ausõna. Olen proovinud kõiksugu nippidega harutada suhtevõrgustikke ja üritanud ennast mahutada nii mõndagi komplekti, aga tulemuseks on suurem umpa kui enne oli. Täna nautisin ennast ja oma meelest ka head seltskonda, aga kuskilt hakkas ikka kurva viiulimeloodiana inisema, et kõik ei ole nii nagu paistab. Ja lõpuks tuli kurb tõdemus, et tegelikult kumas pidevalt läbi, et elekter on õhus, aga samal ajal töötasid maandajad ehk natuke võõram rahvas. Nii kui ruum oli omade päralt, hakkas lendlema kõik see, mis lisab nüanssi päikselistesse päevadesse. Üksteisele oli vaja selgeks teha asju pisult valjema häälega ja pisut suurema emotsioonikogusega kui hea tava ette näeb. Loogikat ja argumente ka appi ei võetud, et oma seisukohti selgitada. Aga jah ...

Suure koormuse tõttu otsustasin iseendaga nõu pidades hoopis uue ülesande krabada. Vaadata, kas mu jutuvestmisoskus on veel olemas. Või olen igapäeva tööga seda lahejendanud ja lõrtsinud. Võtsin arsenali klassikalise röntgenis käigu loo ja lisasin uueks oma dialoogi politseinikuga. Töötas. Isegi liiga lihtsalt tuli. Aga eks elu oli mulle trumbid ka kätte mänginud. Lood on riiulis, mu asi on neid aeg-ajalt tolmust puhastada ja rahvale naerutada anda. Muidugi võib vähe lihvides teha muinasloo ka mu kastme ümber valamisest, aga selles loos puudub üks kolmest suurest. Pole seksi (isegi mitte vihjet sellele, pole võimu ja lõpp ongi loo lõpp).

Arvasin, et mõni asi sai mu peas selgemaks, aga tegelikult sama segane kui eileõhtune jutt, mille kirjutasin valla rahade eest joodud veinise peaga. Sinna valda ma muidugi ise ei sisesta ühtegi väärtust.

Armastan, ei armasta, armastan ...

03 March, 2011

Kolekole



Kui kõrgemad võimud on olemas, siis palun tegelege mu kolme suure sooviga. Andke tagasi inimesed kellesse uskuda, ja ainult need samad. Uutesse peab jälle investeerima. Peab ennast alla suruma, tuleb armastamist õppida, aga vanad head tunded on üle. Väga üle. Lase inimestel näha seda tugevust, mis meis on. Ära anna inimesel rohkem kannatada kui ta suudab ja las ta ise otsustab selle üle.

Väiksed soovid. Ära lase tugevamatel öelda nõrgematele, et nad mõtlevad kaks korda kiiremini. Ära lase tugevamatel üleüldse sorkida kellegi haavades ega suruda nõrkadele kohtadele. Lase inimesel teist inimest mõista. Ja lõpuni välja.

Lase olla anonüümne ja kutsumatu lokaalse prominendi seas. Ainuke naine pükskostüümis. Ainuke naine, kes on kole. Keegi, kellega tegelikult polegi kokkupuudet. Töötab ühes, elab teises ja maksab makse kolmandas vallas. Ja tunded on kuskil mujal. Nii üle ja keegi ei taha neid. Miks ei taha, isegi riiud elatakse kolmanda peal välja.

Selline lugu siis...Tiba segane