Oli südantsoojendav Kaunase külastus. Aga ihu külmetas kõik need neli päeva. Lõunasse minnes ei võeta ju kaasa pakse vammuseid. Nahast minitagi pidas küll suurema tuule kinni, aga miinuskraadid pugesid naha vahel õmblusaukudest, lahtisest kurguavast ja püksivärvli vahelt. Ja muutkui lõdisesin. Õues, toas ja vahepealses ruumis.
Linn oli lumevaba, mida meie riigi asulate kohta öelda ei saa. Muidu oli värvivaene. Lilled veel ei õitsenud, muru ei rohetanud ja tolm asfaldil muutsid vaatepildi halliks. Siiski ajaloolised ehitised lisasid üldmuljele vürtsi. Kirikud, raekoda, ajaloolised hooned ja muuseumid. Vanglas oli vangla tunne. Varbad külmetasid, nagu ikka. Kaebusteraamatusse oleks tahtnud ettepaneku põrandakütte kohta kirjutada. Pole vaja ju endal füüsiliselt läbi elada vangi tunnet. Kuskilt peab jätma kujutlusvõimele ruumi. Ei pea kõike puust ja punaseks tegema.
Selle juures veel olulisemad on loomulikult inimesed. Ja päriselt sellist särasilmset huumorigurude kogunemist ei julgenud kolleegide juures loota. Jututeemad asjalikest kuni spordini. Siinkohal saan oma ammuse idee välja pahvatada. Sport on kõige demokraatlikum jututeema maailmas. Muusikal pole sinna kõrvale midagi panna. Kui tegelastel on erinev maitse, siis katkeb teema kiirelt, kui just oma lemmikust loengut pidama ei hakata. Aga selleks on tavaliselt vaja tänulikku kuulajat. Aga sport... Mida iganes ka ei tehtaks, on võhmast ja pulsisagedusest, treeninggraafikust, motivatsioonist ja väljundist võimalik rääkida dialoogi pidades. Ausõna, katsetasin järgi. Ja viga ei ole minus.
Positiivsuslaks
No comments:
Post a Comment