Mul ükskord oli üks mõte ja teinekord teine mõte mu peas, aga praegu on päev, kus aju on kasutu ja süda on tühi, kuid õnneks kõht on hirmus täis. Nagu ikka emotsioonetulvil esmaspäeval.
Aga tegelikult pühapäeval istutati mulle pähe paar huvitavat ideed. Üks neist oli ka varem seal olnud, kuid enesekindluse puudumise tõttu ei olnud tal mahla, milles marineerida. Nüüd nagu oli olemas materjal, millesse haakuda, sest mitmed päevad järjest head inimseltskonda andsid adrenaliinilaksu ja tegid mind enda meelest kõikvõimsaks. Seega mul on jälle üks mõte. Harjun sellega.
Pühapäeval käisin ka ühes kinnises ruumis ja kirjutasin paberi peale numbri. Aga ei olnud sellist mõtet, et olen Eesti asja ajanud. Ei tekkinud ka illusiooni, et mina muudan kodumaa elu. Isegi õhtul televiisorist tähtsaid mehi vaadates ei saanud aru, et oleksin oma panuse andnud, et ühe konkreetse tegelase klemm kõrvuni on. Äkki ta polnudki nii rõõmus ja ma sain õigesti olukorrast aru. Seda muidugi juhtub haruharva. Haruldase puu haru harva.
Kui oma ideed hakkan teostama, siis saab sellest veel palju trükitud, kui ei hakka, siis on hea, et ka praegu hämasin. Kümne aasta pärast ei tea sellest uitmõttest isegi mu alateadus.
Eesmärkideta ei saa elada.
No comments:
Post a Comment