30 November, 2011

Ootamatu lõputa lugu



Alustaks jälle tarkuseteradega, mida sporti vaadates ikka kuulda saab. Jalgpallis pidi olema nii, et parem targalt seista kui lollilt joosta. Ma proovin seda oma ellu üle kanda. Pigem tööellu, sest selles teises maailmas ma nagunii seisan tühja kogu aja, mis olen hõivatud elatise teenimisega. Polegi vaja vist rassida eriti, sest meil juhtub nii kõvasti töötamisega nagu püksi pissimisega tumedatesse pükstesse, algul on endal soe, aga keegi teine nagunii ei märka. Hiljuti muutus elu politseiriigiliseks. Uus kolleeg pidavat stopperiga ukse peal seisma ja vaatama, kas kõik jõuavad õigeks hetkeks tööpostile. Ise veel seda kogenud pole. Selle eest aga ananüümseid süüsistusi oma pädevuse kohta. Oleksin pidanud oma uue töökoha plaanimist tõsisemalt võtma ja nõuetekohase proovitöö saatma. Aga ju ma tollel hetkel kartsin ka natsa tulemusi. Mu väiksed sõbrad kaaluvad üles kõik iroonilised märkused, mis kõrgemalt poolt suvaliselt alla saadetakse. Jah, tegelikult nii ongi.

Eks ma ise üks saamatuse hunnik olen ja lasen kõigil märkustel siseneda oma mõranenud hinge. Las need ülemused kiruvad mind sööklas, mina peaks edasi liikuma või siis vähemalt edasi seisma - targalt. Hullem, et mind ei kiruta on ju see, et märgade pükstega üksi edasi seisan.

Avastasin, et üks sõber on väga väga tubli - just minu väärtushinnangutele põhinedes. Nüüd nii tark, et äkki mul rumalal, arengupeetusega, madala enesehinnanguga tüübil vist tema seltskonda enam asja pole. Rääkimata sellest, et tal on kaks maailma ilusamat last, ja ... . Kolm elementi elus, mis mu jaoks tähtsad. Seega kadeduse uss tõstis pead. Aga loodus on minu vastu kõigis kolmes punktis :) Minu vastu ja parema maailma poolt.

Nüüd on see kibestumus Internetti pandud ja siit ta välja ei saa.

Mul hakkas kergem, sest ega mul enam pole ju inimest, kellele ilma püändita lugusid vesta.

21 November, 2011

Meeskond



Uusim avastus - tagumik, mis ei sobi isegi istumiseks, rääkimata pükste kandmisest. Ja siit võiks juba suuri üldistusi teele saata. Aga kas kellelgi oleks sellest ka mingisugune kasu? Vaevalt. Aga kui elu lihtsustatult võtta, kas siis on parem?

Olen terve elu armastanud meeskonnamänge, aga nüüd tundub mulle, et ei saa hakkama selles süsteemis. Üksi joosta ja ainult endast sõltuda tundub konkreetsem. Ise söön, ise joon, ise nõudki ära toon. Peale esmaspäevaseid võrkpallitreeninguid ja teisipäevaseid korvpallivõistluseid olen üpris tihti nõutu. Esiteks ei ole organismis sportimise tunnet. Ei väsimust, ei rammestust, ei pingutust. Teiseks ei ole ka ajus meelelahutuslikku tunnet. Pigev pinge, mis ma tegema pean, kas teen kõik õigesti ja peale poolt tundi kasutult platsil seismist tekib eksistentsiaalne probleem, miks ma üldse hetkel olen siin. Jõusaalis õlised kangid virvendavad silme ees nii kutsuvalt. Isegi külabassein lainetab oma jaheda veega meelitavalt. Ja ennekõike see tunne pärast sooritust. Isegi kui oled oma lihastelt võtnud kolmveerandi, siis ikkagi kaalub see üle, et on küll hea seltskond võimlas, aga sporti pole. Ma nüüd teen paljudele liiga, sest eriti agarad ja usinad saavad naha märjaks ja toovad oma võistkonnale hirmsa koguse punkte (on leidnud õigustatult oma koha selles mängus), aga ma räägin endast. Miks ma seda teen? Siiani seltskonna tõttu ... aga ...

Ja siis tulevad võrkpallis miskid võistlused, millest tahaks ikka täiega kõrvale hiilida. Tunnen ennast juba treeningolukorras s...jupina. Ma isegi ei saa aru täpselt, miks mind sinna platsile seisma on vaja, olen näinud naisterahvaid enda kollektiivis, kes vähemalt poole entusiastlikumalt ON platsil.

Ja tegelikult ma ju armastan pallimänge (va maahoki).

17 November, 2011

Hambad



Suurt midagi ei toimu, aga samas on närvid pigul kui pillikeeled (just lugesin seda väljendit kuskilt). Hommikune ärkamine, looma talitamine, autoni jalutamine, tööle sõitmine ja siis kuni pimedani "raha teenimine". Koju sööma ja kui veel energiat jätkub siis poodi ja sportima, aga viimasel ajal on enda liigutamine vaevaliseks muutunud. Aju on pehme ja see mõjub laastavalt ka lihastegevusele. Kui keegi küsiks, et mis on olnud huvitavaim lugu paari nädala jooksul, siis jääksin vastuse võlgu, sest kõik päevad tunduvad nii sarnased.

Tegelikult üks päev koer põgenes. Tõmbas ajast ja arust ketiaasa puruks ja läks uudistama ümbruskonda. Selle tulemusel muidugi oli ootamatuid asjaajamisi, autosõite, poeskäike ja tühja arutlemist. Teisel päeval hammustas teine kodune loom mu parema käe näpust mehise tüki. Tekkinud auk ei taha kuidagi kokku kasvada. Jätan pidevaid veriseid jälgi oma teekonnal. Siit võiks tulla õppetund, et rikun kõik, mida puudun.

Ja peale pudulojuste?


Olen sõnadega hammustanud nii mõndagi kolleegi. Mul on küll hea õpetaja, aga kehvad hambad, seega füüsiliselt ei hakka purema kedagi. Tuli meelde, et kunagi lapsepõlves mu väike vend oma piimahammastega tegi mu käele ikka tugeva mustri. Ma ei mäleta millega ma teda tol korral ärritasin. Aga ju põhjus oli, sest ega ma ka siin niisama inimestele pahasti ütle. Ma vähemalt loodan seda.

Aga kui keegi on puuri pandud või nurka aetud, siis ta hammustabki!!!

11 November, 2011

Saun



Naised saunas rääkisid. Ma arvasin, et see on mingi nali või jutu tõsiseltvõetavuse vähendamiseks loodud sõnakõlks, aga võta näpust. Päriselt need naised saunas räägivad. Ühel õhtul, kui peale trenni ennast napilt saunalavale pressisin, siis kuulsin ikka terve kohaliku kroonika ära. Teised ei pannud tähelegi, et üks vööras, kõrv kikkis, muutkui kuulab ja nohiseb. Suures jutuhoos unustasid nad ka leili visata. Hakkasin enda olukorda analüüsima, istun ja külmetan saunas, kuulan sunniviisiliselt jutte, mis pole mõeldud mu kõrvadele ja ära ka ei lähe. Äkki läheb põnevamaks. Samasugune naine nagu need, kes rääkisid. Uudishimu tappis kassi!

Täna ujumas kargasin naiste riietusruumi ja sain kohe vihkava pilgu osaliseks. Anti märku, et tegemist on naiste garderoobiga (see mu elus viies kord, kus mind meeste patta pannakse). Kui tagi seljast eemaldasin ja mütsi varna riputasin, siis pilk selgines ja sain endale kuskil saja-aastase sõbranna. Rääkis tänasest müstilisest kuupäevast ja ma rumala peaga mainisin, et kunagi aastaid tagasi lõppes sellel päeval Esimene maailmasõda. Ja siis pääses lingu tagant valla lugu. Ei saanudki ujuma minna, sest endast vanemaid tuleb kuulata. Proua ema oli Esimese sõja ajal sõduritele pesu õmmelnud, selle eest Singeri masina endale saanud. Suure näljaga päriselt kartulikoori söönud. Jutustajal tulid endal külmavärinad peale. Ja lõpetuseks ütles midagi eriti olulist. Nimelt, kui ema elas, siis ta ei pööranud sellele kõigele tähelepanu. Olid oma igapäevased toimetused ja tegevused. Aga nüüd ...

Naised saunas räägivad.

08 November, 2011

Paha suu



Täna ei kirjuta ma endast, vaid hoopis inimesest, kellel on prioriteedid paigas. Meesterahvast, kes seab oma perekonna kõrgemale kui töö. Otustas minna parematele jahimaadele, et kindlustada oma koduste heaolu. Tema käitumine lõi kohe kolleegide suhtumise kahte lehte. Inimesed, kes pole ise kunagi töökohta vahetanud, ei tea tegelikult kui keeruline samm see on. Inimesed, kes ei pea perekonnaga arvestama, ei tea, et siis kaugemate kaaslaste hulga tunded muutuvadki natuke vähem oluliseks.

Ma olen mõlemad etapid oma elus läbinud ja seetõttu olen pigem kaasatundlik kui hukkamõistev, aga kahjuks väljendasin ka vales seltskonnas oma poolehoidu ja nüüd siis endale omaselt ikka paha. Ja lõppkokkuvõttes rääkisin endiselt ja ikka endast. Tüüpish.

Aga eks pean harjuma endaga koos elamisega.

02 November, 2011

Elukene on selline



Majasõbra juhtumised. Astub suurde Rimisse. Kõnnib paremale ja vasakule. Uurib ühte ja teist riiulit ning lõpuks osatab kilekoti ja lahkub poest. Külastab suurt raamatupoodi. Sirvib ühte ja teist entsüklopeediat. Vaatab klassikalisi ilukirjandusteoseid. Peatub keeleöppe sektsioonis. Osatb Justin Bieberi plaadi ja lahkub poest. Kuu aega tagasi palus Starmani klienditeenendaja tagasi saada majasõbra vana digiboksi pulti. Aeglase tegutsemise ja mõtlemise tulemusel jõuti sinnamaale, et astuti Starmani kontorist läbi. Riid polnud kauge tulema, sest neiu teiselpool letti ei soovinud kuidagi seda pulti vastu võtta. Olevat veel nähvanud, et mis sellega peale hakkab. Lõpuks jättis noormees vägisi riiuallika lauale ja tuli ära. Oli veel mitu kilomeetrit jalgsi tatsunud, et eelmise klienditeenindaja palve täita. Leppige siis omavahel kokku.

Aga kui teine plaat peale panna, siis eilne hingedepäev võttis seest öönsaks. Surnuaia valgusvihud andsid märku, kui palju on inimesi, kes on oma kallitest kaaslastest ilma jäänud. Iga küünal tähistab auku kellegi südames. Täitmatut auku. Seega ärgu tulgu keegi mulle ütlema, et surnuaed on küünalde valguses ilus. Isegi elu pole ilus.

Elu tasakaal.