Silmasära

Ma olen nõus enda peale võtma käibetödede kuninga tiitli, aga olen sunnitud mainima, et elu on ikka üllatusi täis. Aga eelkõige on elu täis korvpalli. Ja see mulle muidugi ka meeldib. Korra tekkis väike möte, et äkki tuleb paus teha, kuna jalg ikka annab tunda, aga kui doktor mainis, et kogu ravi on üle kuue kuu pikk ja selle aja jooksul ei mingit äkilist liikumist, siis tuli prioriteedid paika panna. See polnud raske, kuna valida oli kodus istumine ja liikuv elu. Millised üllatused mind diivanil lesides tabaksid? Ei oska ette kujutada.

Mis veel? Õhus on ootust, et äkki saab suvel nautida head muusikat. Peab saama. Uus plaat on küll minu maitsemeelt arvestades tehtud ... mis veel elus esitus oleks? Päris inimestega. Ja kui seda ei saa, siis teise koha muusikat ikka nautida lastakse. :)

Ja inimesed. Olen saanud veeta oma aega paljude eelarvamuste vabade, toredate ja muidu vabade inimeste seltskonnas. Töepoolest mälestused on ikka väga eredad. Ja selle nimel elamegi?

"Keegi pole veel läbi põlenud liiga kiirest elamisest. Läbi põled siis, kui venid nagu tigu ja vaevled igavuses." Cliff

Loodan viiele/kuuele punktile

Kuidagi väga palju segadust, kurbust, ebaõiglust on minu sees. Ma otsin ikka kohta, kuidas ma olen selle ära teeninud. Inimesele ei antavat rohkem, kui ta kanda jõuab. ... Lõpuks läks asi ikka nii lappesse,  istusin rahulikult maha ja mõtlesin, et kuidas säilitada väärikus, kuidas endiselt ennast lõbusalt tunda ja kuidas oma niigi niru enesehinnanguga toime tulla. .... Kusjuures viimase punkti juurde leidsin täna ravimi, reastasin kõik positiivsed laused, mis nelja päeva jooksul enda kohta kuulnud olen:

1. Ainult Sinu pärast ma siia tulingi.
2. Väga hea positsiooni valik.
3. Panid palliplatsil hästi, mina Sinuga küll hakkama ei saanud.
4. Kuidas Sa saad nii tore olla?
5. Ma ei käi siin soome keele pärast, vaid need lood, mis Sa lisaks räägid, aitäh selle eest.
6. Ma tunnen puudust Su röömsast naerust.

Nu, tegelikult ei hakanud parem, kuigi loogika ütleks, et mul on ju kõik hästi. Suures plaanis mu elukvaliteet ei muutu. Ja inimesed, kes must peavad, on endiselt mu kõrval. Ja olen saanud uusi tuttavaid, kes kuulavad tähelepanelikult ja kellele läheb korda mõte teisest inimesest ja tema vajadustest. Rääkimata naerust, mis minu sisse on lausa pesa teinud.

Ma ka ei tea, mis õppetunni ma siit saan. Kuid ühes olen veendunud, mulle järjest enam meeldivad lahtiharutatud/ -arutatud asjad. Väga meeldivad. Ja kui ma tagasi vaatan, siis ma ei näe, mis oleksin pidanud teisiti tegema. Päriselt ma ei heida endale midagi ette. ... See on ikkagi lugu, kuidas keegi seadis oma ego teiste omast ette. Ja see on lugu, kus kõik kaotasid midagi. ... Nüüd on hea tulemise aeg.

Juudi vanasõna: "Kui puhub tugev tuul, tõuseb kõige kõrgemale praht."

"Meil on iga valu vastu üks rohi - kannatus."

"Armastus pole juuksekarv, seda niisama ära ei tõmba."

"Inimene tahab isegi põrgut mõista."

"Kui inimene võtab relva kätte, ei saa ta enam hea olla. Tal ei õnnestu." (Svetlana Aleksijevitš)

Ajutine

Kas inimestega on sama nagu koerapoegadega? Kutsuvad esile teistes sarnase emotsiooni. Kõik ju tahavad väikesi kutsusid nunnutada. Ehk siis inimestega on sama. Suheldes konkreetse eksemplariga tuntakse, et talle peaks nõua andma, mütsi korralikult pähe sättima, kingadest rääkima vms. Või on siis päriselt nii, et saadame välja mingeid alateadlikke signaale. Ole nüüd ... ka sina Brutus ... ütleks ma selle peale tavaliselt. Kui ei oleks seda statistikat, mis mul nüüd on :) Vähemalt kolmel korral copy-paste.

Mul on väga tore olla. Juhtuvad lood, mis mahuksid kirjandusklassikast sürrealismini. Kuidas ma ikka loodan, et ükskord saabub aeg ... ja ta järjest läheneb ja läheneb. Loodan, et ma ei riku seda ära. Loodan, et mul ei teki sooritusärevust ega edukusehirmu. Ja see päev läheneb. See on see lugu.
Või see teine lugu, kus ausa vestluse tagajärjel tekib tõrge ja sümpaatia, kuid kus saatusesõrm (mitte, et ma päriselt seda usuksin) teeb ise otsuse. Maailma kõige õigema. Samas teekond sinna oli palistaud ainult egoismist lähtudes mitte tõest ja õigusest.
Või siis lugu, kus mulle öeldakse kenasid asju. Kas ainult selleks, et mind nähakse ohvrina? Või siis ikkagi selleks, et kellegi õnn ja rööm kellegi teise röömsaks teeb. Naeratus ... Silmad ... Juuksed ...

Mõnikord on mul tunne, et mul on puudus reaalsuse tagasisidest. Ise panen oma tegevuse konteksti, teinekord kuulen kellegi subjektiivset analüüsi, aga ma vajan midagi üldistatumat ja maalähedasemat.  Või siis vahetut reaktsiooni ... ja natuke ajas marineerunud arvamust. Kas ma veebruaris näen asju samuti kui novembris? Ja teised?
Tänu ühele oma väga heale sõbrale olen oma mõttemalle muutnud. Olen lojaalne omadele, aga ei mõista hukka neid, kes käituvad kuidagi "valesti" minu inimestega, sest kunagi ei tea ... mitte kunagi. Ma arvan, et see on mu parim õppetund aastate jooksul. Aga selleks pidi keegi surema. Õudsed on eluõppetunnid.

"Planeet Maa ja aeg ja mõisted ja armastus ja saatus ja usk, õige ja väär - kõik on voolav ja ajutine." (Haruki Murakami)

Otsus

Mõnest oma otsusest on keeruline kinni pidada. Isegi kui pikas perspektiivis otsus on kasulik ja üldse mitte põhimõtteline. Peaks olema elukvaliteeti tõstev. Räägin sellest, et olen otsustanud igas hetkes kohal olla, mitte oodata midagi, mis on hea ja tulemas. Selle elumuutuse tulemus on väsimus. Lihtsalt  olen öhtul ikka poole varem täiesti läbi (ja ma seostan seda "kohalolemisega" mitte trennidega) ja on olukordi, kus ma tavaliselt "põgenesin"  - tüütud infovaesed koosolekud, füüsilise valu hetked ja need olukorrad, kus ma päriselt olin enne sündmust kohal.

Koosolekutel oli segadus, kuulasin iga sisutühja mötteavaldust ja heietust, kuni lõpuks aju andis signaali, et kuumeneb üle. Võtsin sõna teemal, et räägiks asjast. Oli natuke piinlik hetk.

Jooksin kümme kilomeetrit, kus nautisin sügist ja mõnusat õhku, kui äkki (tegelikult mitte nii äkki, sest viimasel ajal saadab see mind) lõi talla alla selline valu, et kasvõi katkesta. Kuid siis hakkasin ikkagi mõtlema naabervabariigist, korravalvuritest, korvpallist, jaapani kirjaniku ja eesti kirjaniku seosest ning nii ma lõpuni jõudsin ja oma lubadust murdsin.

Ning viimaks ootamine ... nüüd lihtsalt loen uudiseid, enam ei plaani selleks oma aega päevas. Kokkuvõttes - ma ei anna alla. Isegi praeguse trükkimise ajaks panin raadio kinni. Ma pean mõtlema oma sõnadega.

Vahepeal nautisin kõike (absoluutselt kõike), mida Lõuna-Eesti pealinn (???) mulle pakkus - teater ja kino ja kunstisaal ja bänd ja kaks muuseumi. Ning kogu see aeg ei olnud aeg üldse oluline, ta oli lihtsalt füüsikalise suurusena olemas, aga ei dikteerinud elukäiku. Mingil hetkel mõtlesin, et selline võikski kogu elu olla. Teadmised ja visuaalne nauding ja kuulamine ning kuulmine. Ja inimesed olid kõik oma auraga, mis tegi nad ilusaks ning huvitavaks. See mull ei lõhkenud isegi bussilt maha astudes. Päris elu ei löönud piitsaga selga. Ta jättis mu rahule, kuid tuli siiski vastu.

Keha annab natuke märku, et ta ei taha taastuda, kui iga päev täisvõimsusel ennast sunnin. Täna ei dresseerinud ennast. Ainult kõndisin uduaeglaselt, et tald ikka homme tugev oleks. Aga ilma ka ei oska.

Veel tegin otsuse, et perekond on see, kelle ees ei pea teesklema, mis tähtis on. Ei lähe vanaema juubelile. Poleks ka siis läinud, kui korvpalli poleks. Midagi ikka oleks olnud.

"Mida rohkem seoseid kokku koguneb, seda sügavamaks muutub tähendus." (Haruki Murakami)

Ära

"Kratt" nähtud. Ikkagi Eesti asi. Mind vaimustavad kaks elementi: võimas muusika ja väga painduvad inimkehad. Need komponendid koos panevad aja voolavuses kahtlema, kuid kummalisel kombel väga elusana tundma. Kokkuvõtlikult nautisin selle sügise kõrgkultuuri ära, täitsa ära.

Tegin heateo ka ära ja andsin verd. Hemogloobiin oli üllatavalt kõrge. Aga kuidagi peab ju ema pidev peetide keetmine ennast ju ära tasuma.

Tegin oma esimese esiliiga trenni ka ära, täitsa ära. Mulle meeldis selline mõtestatud tegevus ja kehamälu dresseerimine. Võttis võhmale ka, aga ei tahtnud ju noortest maha jääda. Kuidagi pean ju õigustama, et mind valiti, valiti ära. Muidugi kõik see on peale pannud mahtra ja pinge, sest jalad on eelmise nädalaga nii tuimaks treenitud, et laupäevasel võistlusel pidin ikka endaga võitlema ja ennast sundima, et ei satuks mugavusstssoni ja lihtsalt kulgeks platsil. Kasvatasin läbi füüsilise valu oma enesedistsipliini. Päris viiega tulemust ei hindaks, aga peeglisse pole ka piinlik vaadata. Siiski andsin endast parima sellel hetkel nende jalgadega. Seega tegin oma tulemuse ära.

Vahepeal saadeti mind ka väga väga väga viisakalt "metsa". Sõnade valik oli niivõrd meelitav, et kohati nagu isegi luulelik, aga sisu oli väga terav ja konkreetne. Kummaline kogemus, aga ju ma olin selle ära teeninud. Ja ei saa pahaks panna, kui inimesed ei taha oma elu "keeruliseks" elada. Või kartus kaotada suurem kui võita? Ausõna tunnen ennast kaotajana, kuid ei kavatse alla anda. Ja eks ma saan tugevamaks. Kuid milliseid vigu tulevikus vältida? Ikka sama - ära võta inimesi endale liiga lähedale ... ära... ära ... ära.

Juba kohtusin paari huvitava tegelasega. Juba ehitasin müüri ja sellega panin mõne "mehe" ebamugavasse olukorda, kui lausa mitte ei solvanud. Ja see polnud ooperist (ega ka mitte balletist), et mind on solvatud ja nüüd teen edasi teistele. Pigem mõtlen vonnegutlikult, et valud ei tapa mu pehmust ja ebaõnnestumised ei tee mind teravaks.

"Tarkus on tasu selle eest, et oled kogu elu kuulanud, ehkki tahtniks hoopis ise rääkida." (Doug Larson)

Miks Sul on?

Mida vanemaks saan, seda tihedamini esitatakse mulle küsimust, et miks mul lapsi pole. Huvitav asjaolu on see, et enamik küsijaid on meesterahvad.
Vastuse formuleerimiseks olen hakanud demagoogitsema ja ega ma ju päris kinde pole ka küsimuse esitaja eesmärgis. Lühidalt vastan küsimusele küsimusega ja siiani on toiminud see kahel moel: a) küsija hakkab ise rääkima, b) teema ammendub. Ja mu vastuküsimus: Miks Sul on?
Üsna mitmed hakkavad oma lastest rääkima ja satuvad õhinasse ja unustavad, kust teema alguse sai. Ja teised, kes hakkavad rääkima kas enda edasi kestmisest läbi laste, Eesti ühiskonna ootusest ja maailma järjepidevusest või siis hoopis asjade loomulikust käigust. Need vastused siin võimaldavad juba poliitilistesse vestlustesse laskuda ja unustada uudishimu konkreetse fookuse.
Ühesõnaga (või siis üpris mitme sõnaga) olen samasugune kui meie üks naispresidendi kandidaat. Puudub oma isiklik seisukoht, aga vastanud nagu oleks. Kirjutan siis ka siia, et mul tegelikult pole ühtegi põhjust, miks mul lapsi pole ja pole ka ühtegi põhjust, miks ma neid peaks tahtma. Sinna taha see asi jääb. Kui pole olnud, ei oska ka puudust tunda. Pealegi nad juba sünniksid puuduses. Neil ei ole võimalust saada endale maailma parimat vanaisa.
Meil see külaelu siin ka areneb jõudaslt. Toimuvad sündmused ja pidustused. Peaks olema täielik autsaider, kui neis ei osaleks. Samas ei ole ma peris kindel, et mina kõikidel käidud üritustel just sihtgruppi kuulun. Õnneks muidugi ei ole vaevutud kuulutusele detailselt osalejakirjeldust märkima.

Homme lähen balletti vaatama. Siis muljetan jälle.

Tegelen

Jälle jõudis kätte hetk, kus tundus, et on vaja muutust. Pigem isegi suurt, aga ... Aga seisneb selles, et kui teekonda ei tea, siis ju ei tea mille vastu vahetada oma senine liikumisvahend. Muutust on vaja, hing ihkab.

Mõtlen siin asjade üle, mis teistel toimivad ja minul ei toimi. Viimases lauses polnud kübetki kadedust, vaid pigem õpihimu. Mis peaksin tegema, et ma ka ennast samas olukorras leiaks ... nu võib-olla veidi minu isikupära oleks ka juures. Olen jälginud inimesi tunde, selle eest riielda saanud, märkusi tehtud, küsimusi küsitud, aga ei jää need teiste inimeste trikid külge. Aga muutust on vaja. Tegin midagi väga pisikest, aga see hakkab silma. Miks? vastasin, et mul oli valida kas "see" või armuke. Valisin "selle". Vestluse ajal ei meenunud mulle keegi klassik Winston ja ka see kuidas mõttekäik lõppes, aga praegu siin istudes tuli see meelde. Naeran ... homeeriliselt. Olukord muidugi oli poliitilisem.

Muutusi on vaja. Tahan rutiini kõrvale teist elu. Töö on vast aastatega paika loksunud. Trenne ei jaksa nii palju kahmata, et tunneksin ennast elusana ja tegevuses. Seega, mida mulle on vaja? Muutusi minu töö ja trennide vahelises elus. Ehk siis milal?

Õnneks olen oma keha ja vaimu enamiku ajast suutnud rakendada. Sebin ringi ja korraldan asju ning torman kossutrennist kossutrenni. Tegin vahepeal ka ühe poolmaratoni, mis andis vähemalt lootuse tagasi. Kõik kaugeltki ei klappinud ja jalad olid liialt väsinud (nu kossutrennidel vahet pole sisse jäänud), aga vähemalt enamiku maast ma teadsin, miks mulle on hakanud selline omas tempos jooksmine meeldima. Seekord oli rajal üks märkimisväärne olukord, kus kilomeeter enne lõppu põlv kuidagi väga läbi vajus ja mõte läks natuke uitama valumaale, kui kuulsin väga tuttavat häält enda nime hüüdmas. See oli töepoolest nagu hommikune äratus. Leidsin silmadega hüüdjad ja kuni lõpuni ei tegelenud valutava põlvega, vaid mõtlesin, et nii vähesest piisab (või just nii paljust piisab), et see naeratus ka pingutamise hetkel näole tuleks. Põrgu - see on teised inimesed. Paradiis - see on ka teised inimesed.

Tegin endaga kokkuleppe, et ma enam ei oota midagi. Tegelen eluga selles päevas, kus ma olen. Nende inimestega, kes tahavad olla tegeletud. Veel mõtlesin, et Jürksist võiks saada hoopis president, samas statistika järgi on tal kunagi lootust.

Uus uks ... ma loodan

Jah. Jälle tundub, et alles praeguses vanuses tunnetan elu. See pole mingi enda huvitavamaks tegemine ega sisukamana näitamine, aga tegevused tunduvad mõtestatumad ja tagajärjed ootuslikud. Teisest küljest lasen elul olla ja teen oma valikud pigem hiljem kui kohe. Paljus pole oluline, mis minust oodatakse, vaid tahan ennast tunda hästi (nii füüsiliselt, emotsionaalselt, vaimselt ... ja kindlasti veel kuidagi). On palju põnevusi ees ootamas ja on palju põnevusi, mis on kogu aeg käes ... ja siis möödas.

Igasuvine kohtumine vanade tuttavatega oli see aasta natuke närviline. Võib-olla ootasin midgi äkilisemat või on mu muu elu liiga särtsakas, et ootan igalt poolt elektrit. Uusi teadmisi sai, nalja sai ... lihtsalt olla sai ka. Ja ma ei võrdle seda olengut ei varasemate ega ka teistsugustega. Lihtsalt hetk ja olu oli selline. Närviline.

Enne tööd käisin veel pisikesel "laulupeol" ja kinos, et siis traditsiooniliselt sulgeda kohustustevaba elu ja sukelduda oma kutsumusse.
Avastasin, et oma mõtteid saan korrastada üksi metsas seenel käies. Lihtsalt kõndides mööda vööraid radu ja tuvastades tuttavaid seeni. Minu korilus pigem meenutab müttamist kui saagikoristust. Samas metsast väljudes nagu oleksin jälle mõned pusletükid kokku pannud. Mõned otsused teinud. Mõned eksimused andestanud. Ja mõned teed avanud. Ja ka mõned peatükid sulgenud.

Kahel korral sai ka teatrit külastatud. Esimesest etendusest jäi hõljuma masendav lugu, kus õiglus ei pääsenud võidule ja naised on ühed parajad fruktid. Teise etendusega aga oli jama enda ihuhädadega. Nimelt unustasin, et välietendus on õues ja riided võiks olla vastavad. Triiksärgiga ikka võttis mõnusa vibra sisse, aga õnneks meenus, et väikese korteri töttu hoiame palju asju autos ja nii ka köögikardinaid. Teiseks vaatuseks sai ennast Batmaniks maskeerida ja kardina üle tömmata. Mõnikord on ebatraditsioonilisus voorus. Ja etendus oli ka ...

Ja ja ja ... üks mu elu parimaid korvpallikogemusi. Liepaja linnas. Ma taasarmusin sellesse mängu. Eriti vahva oli see, et minu võistkonnas oli inimesi, keda nägin esimest korda elus, kelle oskustest ja liikumistest ei teadnud ma midagi, aga mingil hetkel on see mäng ikka tuttav. Ma olen hetkel nii korvpallis, et töölegi läheks pörgatades. Vist ikka on nii, et kui kuskil uks sulgub, siis ikka avaneb uus.

"Kuidas võib ta teada, et see on tema elu ainus tõeline armastus?" (Hemingway)

Imelik sõprus

Eestimaa südames festivalil käies näigin ühte sõpra, keda 16 aastat polnud kohanud. Aeg-ajalt olin tema peale küll möelnud, sest lapsepõlves oli palju ühiseid tegevusi ja treeninguid. Meenub ahviliin kuskil kooli läheduses, kus tuli töestada, kes on julgem. Kukkumine jalgrattaga, kus mu küünarnukk oli kivikesi täis ja ta aitas mul neid ettevaatlikult välja nokkida. Ja loomulikult teismeliseiga, kus võimlas ja spordiplatsil ikka ühiseid mälestusi lõime. Kogu see pilt jooksis kokku ja keeruline oli kuulata parasjagu käimasolevat arutelu, mille ise olin ju endale valinud. Olin üksi ja iseenda peremees, aga tegelikult mitte. Emotsioonid jälle kaaperdasid minu. Õnneks saime silma vaadata ja naeratada ja katsuda, et ikka kõik päriselt oleks. Kahjuks uusi mälestusi polnud mahti luua. Aga soe tunne oli ikkagi.

Nägin täna sõpra, keda ikka paar korda aastas kohtan. Me tervitame, kuid ei midagi enamat. Samas see ühise osa laviin, mis meil on, peaks olema mäekõrgune. Vähemalt kõrguselt neljanda oma. Ka täna oli olukord kentsakas. Isegi silmsidet ei tekkinud, kuigi võimalusi oli selleks rohkem kui üks. Loosi tahtel olime ühes kossumeeskonnas. Me tegime koostööd, samas ignoreerisime teineteise kohalolekut. Väga veider. Ei tekkinud soe tunne, kuigi trenn oli täna teistsugune ja positiivse laenguga. Kolm meeskonda kõik kõigi vastu ja viimaseks ei jäänud segakond, kus oli ainuke naine platsil. Nüüd on natuke kurb tunne. Kus läks midagi valesti? Me oleme ju samad.

Vahepeal olin haige. Nagu ikka puudutab minu haiguslugu seedimist. Või siis mitte seedimist. Oksendasin terve öö ja järgmine päev lihtsalt värisesin kurnatusest ja palavikust terve ärkvel oleku. Kui just tarbitud vesi kehva polnud, siis ei saa seda vedelike kaela ajada. Ja ööjooks jäi ka selle näruse ootamatuse töttu ära. Võttis pisara silma. Või tsiteerides klassikuid, nutt tuleb peale, aga pisarad ei aita. Ja nii ma siis olin önnetu, sest tundsin ennast väga väga kehvasti ja veel seetöttu, et mu plaan Rakverre minna untsu läks. Tuleb oodata järgmist aastat.

Eks ma siis nüüd kosun, kõigest.

Läksin

Läksin mina jalutuskäigule. Üksi, et möelda möned olulised asjad enda jaoks enne lahti, kui mu käest küsima tullakse. Ja teiseks oli vaja natuke ka jahtuda, sest seal olümpial minu lemmikutel kohe üldse ei lähe ja väga raske on teleka ees istuda ja oma vererõhku kõrgeks (st normaalseks) ajada. Loo puänt on selles, et teel kohtasin palju põnevaid inimesi ja mu oma küsimused jäid kõik vastuseta. Daam, kes rääkis mulle, et kavatseb oma rõdu kinni ehitada ... meie linnas ... eestlane. Endine kolleeg, kes teeb lastele moodulpalkmaju. Käisin vaatamas ... lihtsalt suurepärased. Neiu, kes läks lapsevankri rehve õhku täis pumpama.... Ma polnud kunagi möelnud, et neid on vaja ka pumbata. ... Meesterahvas, kes tahtis rääkida, aga oli nagu kohmetunud. Andis mõtlemisainet, et miks see küll nii on. Ja nii see üks ja pool tundi läks.

Jooksin oma neljanda maratoni. Arvan, et see jääb viimaseks. Oli liialt naturalistlik oksendamise, krampide ja villidega. Isegi viis päeva hiljem ei ole traumast üle saanud. Võtan endale miski uue katsumuse, mille nimel tundub loogiline ennast lõhkuda. Üritus oli muidugi lahe. Sain 4,2 kilomeetrit joosta kirjamehega, aga siis väsisin vööras tempos jooksmisest. Vestlesin paljude uute ja vanade tuttavatega ja nii see lõputult pikk aeg kulges. Ka seal ei saanud enda mötteid möelda :)

Ühel päeval käis mul külas naabrinaine, kes avastas, et ta ei mäleta mind üldse lapsena. Siis aga jõudis loogilisele järeldusele, et ju ma ei käinud apteegis noorena.

Reisilt

Ma ei taha olla nagu repiidi peale jäänud masin, aga aeg lendab kiiresti, eriti kui see on täis vahvaid ja huvitavaid inimesi ja tegevusi. Ajagraafik on nii tihe, et meelistegevused nagu jooksmine ja discgolf on puha ära jäänud. Ainult ülimeeldivaga tegelen :)

Armastan oma naabervabariiki. Väljendub see selles, et külastasin kontserti Riias, kus esines Ozzy. Pidu oli aus, pillimehed andsid endast ikka 110 protsenti ja laulja juuksed võlusid mind endiselt. Lühidalt - sohki ei teinud keegi. Isegi mitte meie.

Päev hiljem alustasime teekonda, kus läbisime autoga 6194 kilomeetrit. Kiirteed, mägiteed, igapäevased teed. Iga aasta tahaks ju teha midagi sellist, mille kohta saab öelda, et esimest korda elus.   Mis siis muutus? Mu enesekindlus autojuhina kasvas, natukenegi. Õppisin magama auto kõrvalistmel. Polnud unustanud, kuidas telki püstitada ja meenus, miks mulle siiski meeldib Eesti kliima. Kuumus on meil erand, mitte norm. Aga meil pole vastu pakkuda nii sinist merd ja ühe riigi piires nii erinevat loodust. Millised mäed. Samas paadiga saab sõita nii siin kui ka seal. Tööalase plaanitud vahepeatuse tegin ka ära. Ja mis eriti lahe, enne kojujõudmist sai emotsioone veel jagada sõbraga. Nii et koju jõudes ma kohe ei plahvatanud. Samas olime sohki teinud peaaegu igas riigis, kus me peatusime :)

Käisin ka Eesti saarel, mitte oma lemmikul :) Ujusin ja kuulasin Jäääärt. Täpselt selline emotsioon oligi.  Natuke valetan, sest pinget oli ka õhus, sest neli erineva üksust, kolm erinevat põlvkonda  ja kaks erinevat rahvust ühe katuse all moodustavad huvitava kompoti. Mitte vähem tähtis pole fakt, et kolm olid naisterahvad.

Ja kolme päeva jooksul on mind üritatud värvata nelja erinevasse koosseisu, millest üks on väga ahvatlev. Hakata naiste korvpalli esiliigat mängima minu vanuses. Olen õhevil. Päriselt.

"Me püüame täita tühjust enda sees ja reisimine on üks võimalus selle tühjuse täitmiseks. Kui oleme reisil käinud, oleme muljeid täis ja tunneme end tähtsamana." Ülar Allas "Seitsme imega ümber maailma"

Kogun

See on see hetk, kui on nii palju positiivseid emotsioone ja lõbusaid pisikesi lugusid jagada ning lähen koju ja pesumasin otsustab lõhkeda stiilse paugu ja veega. Tundub, et see ilu mu sees ka moondus millekski, mis ta varem ei olnud (pärit nagu teisest maailmast vörreldes selle lögaga vannitoa põrandal). Aga nagu keegi täna ütles Islandi jalgpallimeeskonna kohta, et lõpp oli kole kui kelder, aga kokkuvõttes tulemus fantasitiline.

Vahepeal on kuulsused käinud maal ja lasknud ennast imetleda muhedas seltskonnas ja suure naeruga. Edasi sai külastatud Rakvere teatrit, kus sai paraja elamuse. Mulle meeldis, et detailidega oli vaeva nähtud ja lugu voolas sujuvalt. Üle pika aja osutus mu veri doonorluse jaoks kõlbulikuks. Jaanipäeval sain osaleda köievedamisvõistlusel, kus meie naiskond võttis maksimumi. Ning ei loobunud ka traditsioonist, kus jooksin maastikul, roomasin mudas ja ületasin majaseinu, vedasin raskusi ja loomulikult ujusin riietega.

Värskeim lugu (enne pesumasinat) oli rahvusvaheline koolitus, kus tutvusin väga toredate inimestega, kellele tutvustasin Tallinnat ning kelle seltsis sai jalgpalli vaadatud. Tekkis raamatulik moment, kus mõtlesin, et kaunis hetk võiks kesta veel. Sõime erinevates pealinna restoranides põhiliselt Aasia toitu ja õppisime projekte kirjutama. Ühele noorele naisele Kafka riigist andsin oma käepaela, sest tegelikult oleks tahtnud talle endast rohkem anda, aga ei osanud. Nii tugevat poolehoidu tundsin /tunnen ikka veel. Ma arvan, et me kohtume veel. Vahvaid isendeid oli veelgi. :)

Ning kogu selle positiivsuse peale otsustas niigi ebastabiilne pesumasin otsad anda. Hetkel, kus on palju puhtaid emotsioone ja musti riideid.

"Ei pea võitma, et tohi lihtsalt alla anda." Rocky

Hetk

Nagu viimasel ajal kombeks on öelda ... see on see hetk, kui taipad ...

See on see hetk, kui taipasin, et mina tean midagi, mida teine kõneleja ei tea. See teadmine teeks ta väga ... väga kurvaks .... kuid mitteteadmine ei lase tal enda eest võidelda. Samas on mul endal sellest olukorrast palju kaotada, mõlemat pidi ... nii varjates kui ka infot jagades. Ja ma tegelikult ei usu sellesse, et igal asjal on mingi mõte ja see tuleb meile kasuks ... kasvõi õppetunni näol. Tegelikult ei ole vaja katuselt alla hüpata, et tunda kui tugevasti see jalgu põrutab.

"Me oleksime täiesti abitud, kui ei suudaks teha kolme asja: küttida, koguda, jagada."

"Keha pole mitte kunagi rohkem vaimuga ühendatud kui siis, kui midagi on kaalul." (Christopher McDougall)

Pealiskaudsus

On peris mitmeid tegusid ja sõnu, mis tekitavad sooja tunde. Mõtlen olnud nädalavahetusele ja meenub valge särgi lugu. Nimelt minul ainsana oma naiskonnast pole valget vormi, on ainult sinine. Seekord avamängul olid ka vastased sinised, seega pidime panema teised kostüümid. Ma olin juba nõus, et ei astu esimesel jõuproovil väljakule, aga siis anti mulle möte, et laena kelleltki, sest enamikel on teine vormivärv valge. Esimesena astus võimlasse ühe eesti meeskonna keskmängija, kelle nägugi polnud mulle tuttav, aga nimi seljal ütles, et tegemist on rahvuskaaslasega. Küsisin otse, kas laenaks mulle särki. Nii konkreetsele ja julgele küsimusele ei ei saa keegi ei vastata. Sain pluuse, mille käeaugud ulatusid mulle nabani ja pikkuse poolest oleks meenutanud suvekleiti, aga number seljal oli õige - 23. Nüüd, kui mötlen sellele, tuleb sisse tore tunne.

Teisest küljest hakkab mulle tunduma, et inimesed suudavad elada (heas möttes) palju pealiskaudsemalt kui mina. Jätavad oma tegevused, sõnad ja mötted sinna hetkesse ja esmaspäeval asuvad tuttavale teele laskmata segada ennast rajast, kuhu eksisid nädalavahetusel. Kõik need ilusad mõtted ja laused jäävad õhku, sest järgmisel korral alustatakse nagu puhtalt lehelt. See ongi see võlu. Mulle aga meeldib lugeda raamatut järjest. Isegi kui panen teose kapinurgale ja avan ta hiljem, siiski tean, mis seal sees enne juhtus. Nagunii täpselt sama tunnet enam ülelugedes ju ei saa. Parem jätkata ja meenutada vana.

Olen väga halb vanuste arvaja. Üldse ei saa enam aru, millisesse kümnendisse inimene kuulub. Samas oma valikud teen hoopis muudel alustel (vanus+pikkus). Kui räägin kahe meesterahvaga viimasest pallivõitlusest ja tsentrite kasutamisest, siis peaks olema turvaline ja kindel. Aga on julgeid, kes sekkuvad ... ja sellised saavad oma tahtmise. Elukogemus?

Miks on nii, et kui keegi on mu vastu kena, siis tekivad mul nii tugevad sõbratunded, et tahaks aidata ja abistada ja "kõik" oma asjad teisele anda? See on see pealiskaudsuse puudumine?

Ju see on minu valik.

Teiste lood

Ühel hetkel avastasin, et saan peaaegu suurepäraselt hakkama vööraste inimeste seltskonnas. Ja põhjus väga lihtne. Esialgu ei tundund olevat ühtegi "oma" inimest. Ei kedagi, kellele toetuda ja ei kedagi, kelle eest vastutada. See viimane oli vägagi silmi avav. Keskendun ainult endale ja laias laastus tähendab, et kuulan suures osas kaasvestlejaid ja saan oma ellu lugusid, mille põhjused ja tagajärjed ei ole mitte grammi võrragi minu teha.

Ilma iroonia ja emotsioonide ning tunneteta nägi olukord välja selline, kus täiesti vööras kutsus mind jooma alkoholi piimatootega ja ma läksin. Kus järgmine inimene kutsus mind mere äärde ja ma jälle läksin. Kus ülejärgmine unustas, et seltskonnas on naisterahvas ja kaasas mind allapoole vööd naljadesse ja sellest edasine soovitas mul juua ainult tema firma toodangut. Ühel hetkel olin ümbritsetud ainult vöörastega, kes muutusid nii omaks (jagati väga isiklikke lugusid), et teisel öhtul ei tekkinud küsimustki, kuhu seltskonda ma liitun. Sellega ma ei vedanud kedagi alt, sest ma olingi oma peremees ja ei pidanud ega tahtnud kellegi heaolu eest vastutada. Aga mis juhtub? Tavaline. Äkki valisin ühe osapoole teisele (lihtsalt situatsioonist lähtuvalt) ja poole pealt tundisn, et olin juba liiga teinud, kus oli hakanud juba tekkima vastutus kellegi eest. Aga ma ei võtnud seda ja seega sain täna hommikuks kotitäie solvumist. Kuidas on nii? Mulle olid kõik uued tuttavad sümpaatsed, kuid ühel hetkel ei suuda kolmele silmapaarile otsa vaadata ja keegi hakkab ringist välja jääma. Iga valikuga ütlen millelegi ei ja kuidas on nii, et keegi saab kasvõi mikrohaiget? ... Kui see välja jätta, siis oli väga lõbus. Kuulasin teisi, viskasin nalja, ennast ei avanud, sest eelmised kõrvetised on liiga tuntavad. Ja nautisin olukorda, kus olen mina ilma "seljakotita".

Teisest küljest kogu see sehkendamine ja analüüsimine pole ju tegellikut vajalik. Need inimesed moodustavad 5-10 päeva mu aastast ja mõtetest. Kuigi mõnel on õnnestunud suurema vaoga läbi joosta ja olen omas kategoorias juba hakanud "poolsõbraks" pidama. Seekord muidugi tõmbas pidurid peale ja sõitsin vööra kampsuniga sama targalt koju tagasi. Seal ta mul on ... kapis ... luukere asemel.

Naaberriik on lahe. Ilusad liivarannad, maagiline päikseloojang ja need vapustavad inimesed. Koju sõites avastasin, et tegelikult on mul selle maaga mitmedki helged mälestused, aga nendest mõni teine kord, kui ma ei aja üle hetkeemotsioonidest.

Käisin ka ühte toredat etendust vaatamas. Tsiteerides klassikuid (keda ka vaatama lähen): "Nutta sai ja naerda sai." Ning elu teekonna üle möelda ikka. Ning kättemaksu ja inimsuhete ning ka pagulasteema üle.

Elu ei ole õiglane, kuid mina ei pea seda muutma ka ebaõiglasemaks. Loodan, et järgmine kord on nagu puhas leht.

Sport

Üks tore inimene tegi otsuse traditsioonide kasuks. Hakkasin isegi nendel teemadel luusima. Kui aega tagasi keeraks, siis äkki teeks teised otsusused. ... Aga siis poleks ma täna sama inimene ja teeksin jälle erinevad lahendused, seega olen kogum nendest otsustest, mis ma uuesti teeksin. Algus jättis mulje, et ma pole oma eluga rahul. Nii ei maksaks tõlgendada seda sõnadevoolu. Pigem istusin tunnikese ja mõtlesin oma elsut üldiselt väljaspool tööd ja lähedasi inimesi. Lähtusin ainult sellest, mis mulle meeldib ja mis mitte. Õige kiiresti jõudsin spordi juurde.

Väga pikalt jäin pidama hetkede juures, kus sport on mu päevadesse elu andnud:

1. Riia poolmaraton, mille lõpetasin ainult tänu sellele, et kartsin, et umbkeelsed lätlased võiksid jätta mind tee äärde päiksepistesse surema. Finiši läheduses sõpra oodates kartsin, et just nii on temaga juhtunud. Nüüd kokku saades ikka meenutame seda kuuma suvepäeva naaberriigis.

2. Tallinna poolmaraton, mida läksin läbima aeglaselt, sest tervisega oli midagi pahasti, aga üks vööras saksa noormees otsustas, et tema tahab finišeerida ainult koos minuga ja seega olin "viisakusest" hammastega ta tagumikus kinni ja koos astusimegi üle joone. See on kõige pikem maa, mida olen suutnud kellegi teise tempos joosta. Ja ma olen halb kohaneja.

3. Kui majasõbra närvid olid terasest ja minu omad olid juba kotiga pöösa alla visatud. Ja saavutasime täiesti viimasel hetkel selle, mis aasta hiljem oleks võimatu olnud. Just sellel aastal sai ettevalmistus juhusega kokku. Võib-olla on see väike asi, aga nimi on suur. Eelkõige olen uhke oma kaaslase üle.

4. Otepäält Tartusse jooks ja avastamine, et on olemas spordisõprus, kus oma viimase joogi jagad vööra naisega, annad magneesiumi, et kellegi krampe leevendada ja viha mäe vastu, mis isegi autoroolis enam meelest ei lähe. Ning loomulikult kogu kannu jooks tühjaks teema :)

5. Kõik need korrad, kus oma lemmikute pärast olen nutnud nii kaotuses kui võidus. Viimane siis reedel.

Täna jooksin jälle massis. Oli keeruline oma tempos ja oma sammupikkuses. Inimesed, kes juba esimesel kilomeetril käima hakkavad ja pudelikaelu tekitavad. Ebamugev või mis? Aga miks mina seda teen? Because it is there.

Sokk

Mulle meenus, et mul on terve elu miski jama olnud sokkidega. Nii enda kui ka teiste omadega. Teatud sündmustele pidin alati panema õiged sokid ... oli vist nii. Kasvasin välja sellest sokitamisest mingil hetkel, kuni avastasin, et mu elus virvendab inimene, kellele olen juba kahed oma sokid jätnud. Ühed hoolitsusest ja teised lihtsalt. Et ikkagi sokid. Üks sokk rohkem kui ma teda kohanud olen. Jajajaa ... meenus veel lugusid sokkidest. Ühed unustasin Poola ja alati väljamaalt pean endale ostma erinevaid sokikesi. Ikka on lood nende sokkidega. Ja tegelikult on mul lemmikud ka olemas. Kodus on ka ühed, mida keegi ei taha ja salaja teise inimese sahtlisse topitakse.

Teiseks hakkas mulle meeldima  ütlus, et mitte ei astu äbrisse, vaid see on mu jalanõu. Ma küll olen olnud ettevaatlikum riskide võtmisel ja inimeste usaldamisel, aga ikka kolistan ringi sobimatutes jalavarjudes. Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga ise kuidagi saan kõrvetada või särtsu või midagi sellist. Seda nüüd fataalseks traumaks ei pea, aga ravima ikka peab, muidu läheb mustus sisse.

Jalanõu ja sokk on seotud. Kui teevad koostööd, siis ei hakka kumbki hööruma.

Kogu selle taustal pean pidevalt tegema otsuseid. Proovin nii, et need ei lähtuks mu haigest hingest ega ületöötanud ajudest, aga kuidas ma otsustan endast väljas olles enda sees. Või kuidagi nii. Keegi ütles, et elu on selline. Kas kogu aeg? Kas varem oli ka, aga nüüd on langenud mitu asja kokku?

Kalendris hakkavad paistma ajad, mil saan puttimist harjutada.

Kolmas päev

Kolmanda päeva sündroom. Nagu spordis: tulemus on tehtud, lihasvalu on vähenenud ja siis see kolmas päev. Mis edasi saab? Olen oma otsingutes nii nutnud kui ka naernud ja eilset "valupäeva" võtnud oomenina, sest käisin ketast loopimas, kus sain nii CTP kui ka loosiauhinna ja tagantjärgi veel koti ühe tähtsa võistluse meenetega. Ainult rattaluku kaotasin kuskile. On ju tähenduslik.

Kui tunded uuesti esile kerkivad, siis tähendab pole nad kunagi kadunud olnudki. Ja mulle juba tundus, et neli kuud vaikust tähendab edasi liikumist.

Kuid otsustasin, et ütlen välja, mida mõtlen ja olgu siis tulemused millised tahes. Vähemalt ühe inimses suhtes olen aus olnud. Tõepoolest annan endast parima ... kui juba hilja ei ole. Olen nõus tegelema tagajärgedega.

Nüüd tunnen puudust, et saaks kuidagi kõva häälega oma mötted ritta panna. Tunnen puudust kõigest sellest, mis on mind pannud käituma ebaminulikult.

Teisest küljest on mul hea meel, et minuga veel juhtub. Ei vahetaks seda valu ühegi medali vastu.

Laev merel

"Laev on sadamas kaitstud, kuid laevu ei ehitata sadama jaoks" - Horvaatia vanasõna.

See võiks olla alapealkiri tänasele kirjutisele. Täiesti juhuslikult. Iga õiguse ja võimalusega kaasneb suures hulgas reegleid ja kohustusi. Võtame näiteks autojuhiload. Selleks, et säilitada sõiduõigust pean reegleid järgima. Samas ei ole minu jaoks probleem, ma ei defineeri seda kohustusena, vaid võimalusena ellu jääda. Aeg-ajalt loomulikult on jalg liiga raske, teen vales kohas tagasipöördeid, peatun võimatus kohas ja väljun ringilt sisemises rajas. Mõni peab mind korraks idioodiks, kuid varsti märkab uut looma liikluses ja nii ma ununen. Endal pole asi niigi kaua meeles.

Järgmisena on tarvis tööl teha ülesandeid, mis ei tee kellegi elukvaliteeti paremaks ja nende kõrval on ülesanded, mis on loogiline täita, aga see ei tee neid lihtsamaks ega vähem ajamahukaks. Kohustused mölemad.
Ja siis on sõbrad, keda aitad ja ei reeda mitte selleks, et see on eetiline ja suhte juures kohustuslik ja kasulik, vaid see lihtsalt ei tule möttessegi ja reetamata jätmine on palju lihtsam ajule, kui asuda nuga selga lööma.

Ja lõpuks on olukordi, mis tundub, et ainult piiravad ja piiravad. Ma ei taha seda kohustust. Olen endas pettunud, et mu jaoks on see kohustus, sest näen, kuidas enamik ei vaeva oma pead sellega, neile on see sama enesest möistetav, kui kaine peaga rooli istumine. Ma ei möista enam kedagi hukka, sest mõnes elu situatsioonis olen mina roolijoodik (mitte küll roolis).

Väga pikk sissejuhatus tegelikult viib mind sinna, et on asju maailmas (minu elus), mida ma ei suuda seletada. Olen õppinud oma emotsioonidega üksi hakkama saama, olen märganud, et millestki ülesaamine on kordades pikem protsess, kui olukord ise.
Imelikul kombel on ka kolmas kohtumine uue inimesega endiselt põnev ja magamatus ei suuda röövida energiabuustiga tundeid. Kolme päeva peale maganud kuus tundi, aga ammu pole sellise entugaga mööda ruumi ring jooksnud ja seletanud ja meestega kossu mängides kõikidele rünnakutele tormanud. Teisest küljest peaks ju tegelikult mind seest öönestama minu vead ja eksimused, mille tegin täiesti teadlikult. Ei saa midagi ajada alkoholi, paha tuju või segase olukorra kaela. Ma kontrollisin olukorda rohkem kui mõni teine. Aga kas siis on tegu eksimusega? Või on eksimine juhuslik? Ja siis see kohustuse jutt ...

Mul on inimeste suhtes ikka väga väljakujunenud maitse. Sarnaseid inimesi juba mu elus olevale inimestele tuleb juurde. Huvitav tähelepanek. Ja kas nad kõik meenutavad hoopis kedagi kolmandat, keda mu elus enam pole?

Võõras kampsun mu kapis võtab päris palju ruumi. Nii palju, et oma asjad peavad kokku tömbama. Ma märkan teda kogu aeg. Kaalun pessu panemist, vähemalt korra tekiks kappi ruumi. Eriti ei raatsi pesta, sest äkki läheb väikseks nagu ema pestud kindad ja kindlasti kaotab vana lõhna, et asenduda minu kapi lõhnaga. Las ta olla veel natuke seal. Ta segab ainult mind. Kas see kapsun kujuneb metafooriks?

Vahepeal suutsin ühte mustanahalist nii kaua passida, et ta hakkas arvama, et mul on temaga miski mure. Tegelikult polnud, lihtsalt mõte jäigastus. Et asja parandada, karjusin lihtsalt: "Good luck!" See on loogiline, sest tegemist oli korvpalluriga enne mängu. Piinlik.

Ja veel kärsatasin läbi oma auto esiakende elektrisüsteemi, kui hommikul ei viitsinud udu maha pühkida ja avasin aknad selleks, et paremini näha. Üles need enam ei tulnud, peksa nuppe palju tahad, seega otsustasin kangelaslikult tööle minna, juuksed tuules. Kaua ei pidanud vastu, sest käed ja nina hakkasid rämedalt külmetama ja esimest korda tekkis mul hirm haiguse ees, sest tahtsin nädalavahetusel Võrru kossu mängima minna.

Nüüd on korras. Nii akende kui ka kossuga. Teiste asjadega mitte. Vist.

Veereb, jah veereb

Nüüd on mahti veidi ringi vaadata. Ebatavalised emotsioonid on lahtunud ja jahtunud, tööelus orienteerun tulemuslikult ja päevakavad töötavad. Nüüd siis hakkan ennast ette valmistama lillede, liblikate ja adrenaliiniga kohtumiseks. Vähemalt sellist tulevikku ma endale soovin.

Jooksuhooaja algust hakkas kohe tumestama minu rauavaegus. Kaua võib? Iga kevad sama refrään. Hakkasin mingit siirupit tarbima, pidavat kiiremini imenduma, äkki saab selle hemoglobiini see aasta kiiremini korda kui varasemalt.

Ma ei tea, kas tegin õige järelduse, aga vaadates tagasisidet mu uutest töökohtadest tundub, et ma olen valinud endale õige ameti. See on see minu elu panus. Teisest küljest aga probleemid, mis kaasnevad uutes kohtades on löönud kõikuma minu väärtushinnangulised alustalad. Ma pole kunagi arvanud, et maailm on õiglane koht, aga igaüks saab ennast õiglasemaks teha. Sest suures plaanis on ju õiglus eesmärk? Miks meile muidu lapsest saati muinasjutte räägitakse?

Selle hooaja viimane mälumäng oli lootustandev. Ja muidugi külvas seemne järgmiseks sügiseks.

Eelmisel nädalavahetusel võtsin natukeseks aja maha. Külastasin mitte just enda sugulasi, aga sugulasi ikkagi. Ilma ootuste ja lootusteta suhtlemine ja mis kõige võimsam, ma ei pea kellelegi ennast töestama ega milleski hea olema, et selles seltskonnas istuda ja lihtsalt lahata elektrilisi olmeprobleeme (mis tegelikult pole grammi vörra minu asi ... seda parem, sest ei pannud sisse ainsatki emotsiooni).

Sedasi need täiskasvanud elavad :)

"Tarkus on kõikide vooruste õpetaja ja ainus rikkus, mis ei tee tema omanikku iial õnnetuks." (Alkuin)

"Kui hoiad kinni mustrist, et kui sa ei saa mängida, siis katkestad, ei saagi sa teada, mis seisus vastane on ..." (Chris Bowers ...)

Suur?

Natuke hakkab elu tunda andma.

Meeleolu kõigub nagu öö-päevane temperatuur kõrbes ja püksid on tsips suureks jäänud. Ma ei saa öelda, et veidi veel ja siis on kõik möödas, sest olen otsustanud, et elan päevas, mitte ei lase elu midagi oodates mööda. Seega peangi pingutma ning nautima hetki. Aga tegelikult on põnev, arvan, et olen kuuga arenenud suure portsu edasi nii vaimselt kui ka teadmistelt. Võib-olla füüsis natuke kannatab (nu, ikka periselt, lihas on sama lontis kui püksitagumik), aga ju siis on mu ajakasutuse võimetel piirid. Ja mis põhiline (mille üle võiksin lausa uhke olla, kui mu rahvus oleks midagi muud) mu nahk on tublisti paksemaks läinud.  Ma isegi ei pea teesklema, sest asjad, mida ma muuta ei saa, need mulle haiget ei tee. Ja ei teegi.

Peale töö on ka muid toredaid asju juhtunud. Käisin linnas. Nägin suure portsu vanu tuttavaid. Vahva on näha, et inimesed on oma tee leidnud. On ikka palju elukutseid, mis panevad silmad särama (isegi puuteadlane :)). Olen ennast pidanud maakaks, aga raagus puid ma küll ära ei tundnud. Võib-olla peaks asjaga tegelema, noh, oma mälumängu hobi arvestades ja pealegi oli teadlane ikka väga, väga lahe. Lõime ka ühe tööalase visiooni ja koostöö seemnekese. Ikka nii on, et ei defineeri keegi ennast enam väljaspool tööd. :)

Siis käisin pidus, mille seltskonda nautisin juba ette ja pärast koduteel mõnulesin selle uimas ka tagantjärgi. Loomulikult hetkeni, kui töökohustused mulle jala taha panid. Seda vist on moodne nimetada akude laadmiseks. Samas on ju nii, et intensiivne kasutamine tühjendab akut, kuid laadida intensiivsemalt ei saa. Aga päriselus? Mul on vähemalt nii, et kui on liiga mönus olla olnud, siis on keeruline töörežiimile tagasi saada. Segased lood.

Ühes mälumängus jäime kokkuvõttes ühe punktiga teiseks ja see isegi ei morjendanud mind. Ilmselt on nahk ikka juba elevantjas. Või on see töesti juhtunud. Ma olen suureks kasvanud?

Küsimused

Kohe-kohe hakkan asjalikuks. Aga enne peab tegelema paari segaduse ja emotsiooniga, mis võib ratsionaalsust pärssida:

1. Kuidas jääda väärikaks ... ka siis kui Sa midagi nii väga tahad?
2. Kas on olemas eakohane käitumine ... ka 36-l?
3. Kuidas on nii, et mönel inimesel on eemal olevaid inimesi kergem mõista ja lähedasi raskem?
4. Ja kuidas ma aru saan, kas mu enesehinnang on adekvaatne ja endale püstitatud eesmärgid täidetavad?
5. Kuidas aru saada, et ma kasutan omale antud aega õigesti?
6. Miks on aeg-ajalt selline tunne, et ma pean oma valikuid kellelegi (ükskõik kellele) töestama?

Ma ei proovigi vastuseid leida, aga sõnastasin küsimused, sest miski koolkond ütleb, et kui juba suudad konkreetselt küsida, siis pole vastused enam kaugel.

Ise arvan, et sain oma ajakava enda tarvis tööle. Panin logistika paika. Prioriteediks töö, siis tuleb sport (selle sees pole veel hierarhiat paika pannud ... tegelen asjaga), suhtlemine, mälumäng (täpselt sellises järjekorras) ja kulminatsiooniks on mai lõpus kevadkoristus, kus plaanin kogu kasutu tavaariga prügimäele saata ka hetke logistika ja asendada see uuega.

Käisin etendusel, mis töi tagasi armastuse teatri vastu. Ühel korral, ühel etendusel see kippus käest libisema. Nüüd aga olid laval kõik armsad enesekindlad ja oma osa kandvad näitlejad. Lugu oli mõistetav, dialoog andekas. Mis veel elult tahta. Istuda loožis ja vaadata esietendust - mulle isegi välgatas mõte, et ma olen oluline ja tähtis. Natukeseks :)

"Ma isegi kirstukaane vahelt näitan teile keelt."

Peaaegu nädalaks oli mul võimalus sisse lülitada režiim, kus ükski rutiinne tegevus ei kehtinud. Ei tööl ega kodus. Aju sai restardi teha. Muidugi on oluline roll inimestel. Kandev roll, kui aus olla.

Kaks tösist ülesannet on vaja täita. Otsustada, kus ma tahan rohkem olla. Millist sporti rohkem teha ja kuidas teavitada neid, kellele kavatsen ära öelda (valikus on: lauatennis, korvpall, mälumäng ja perekonkondlik üritus).

Ja merikotkas läks hiireviu asju ajama ning ilma ideedeta raha kulub.

Uus peatükk

Viimasest kirjutamisest saati olen liiga palju tundeid (ja muid asju) läbi ja üle elanud. Kronoloogilises järjekorras: igatsus, selle likvideerimispüüe, üksinduse otsimine ja selle leidmine, inimeste solvamine (ainuüksi olemasoluga ja mitte nende jaoks), olemine vööras vööraste keskel, kettaspordi taasavastamine, töökoormuse tonnine kasv mu ölul, pettumus teatrist, tühjaläinud ootus/lootus, teadmiste juurdevool ja endiselt oskus trammi alt enam-vähem väärikalt välja tulla.

Aga tegelikult virr-varritab mu elu mu sees ja ümber. Nagu meeldivat värvi lõngakera, mis on pussis ning mille algus ja lõpp on ebaolulised lahti harutamiseks/arutamiseks. Ma nagu teaksin täpselt, mida ma tahan ja kuhu jõuan, aga siis juhtub midagi, mis täpsust hägustab. Ärkan hommukul üles teadmisega ja piisab kellegi lausest, ütlemata jätmisest kui juba ei ole nii kindel ...

Ühe asja otsustasin küll ära, suhtlen inimestega puhtalt sümpaatiast ja jätan suhtlemata väsimusest. Jätan kõrvale kõik töestamist või mängureegleid vajavad "sõbralikud" kontaktid. Mul on küll inimesi vaja oma ellu, aga ei ole tarvis rohkem ajutööd kohal, kus mõnu ja meelelahutus ning üksteisele lihtsalt toeks olemine oleks prioriteet. Ei taha suhelda inimestega (va töö), kus ma pean viis korda mötlema ja ühe korra ütlemata jätma. Nagu batuudil ... hüppad, maandud, teed trikke ...

Ma ütlen selle kõvasti välja. Mul on liiga palju tegemisi. Ma tean, et tegelikult mulle selline elu meeldib, aga sellel hetkel kui keset autosõitu pillima hakkan, kuna vastu tuleval masinal üks latern põleb nõrgemalt, ... sain aru, et ma ei jõua enam enda eluga sammu pidada. Jälle oli põhjus pillimiseks.

Sulgesin enda elus kaks (võib-olla kolm) peatükki. Tegin endale kaardi ja astusin organisatsiooni liikmeks.

Aeg

Aeg on meie sõber. Ma muidu vaidleks sellele vastu (kogu see vananemine ja keha nõdrenemine), aga see viis, kuidas ta teravused mugavaks pusletükiks uhub, teeb lihtsalt ta töö asendamatuks. Kogu seiklusest jääb alles ainult rööm, mitte valus tagasiigatsus, inimesest jääb alles sõber, mitte elumöte. Samas Jaak Prozesi tõdemus: "Kardan mööduda puudest ja inimestest, olemata nendega kohtumiseks valmis" kehtib endiselt veel minu kohta, sest eluspiraali teises ringis kohtun inimestega, kelle magasin maha esimeses ringis, aga nagu teada, läheb spiraal ajas laiemaks. Seega tahaks nüüd olla rohkem valmis ja suruda kaardile, et aeg peaks olema ja ongi meie poolt. Ja liigses innukuses ei tohi muidugi suluseisus olla, vaid ikka öigel ajal öigesse kohta söösta.

Pidu oli kena nagu ikka. Otsisin õiget omadussõna kirjeldamiseks, aga jäin pidama muheda juurde. Ideaalselt annab tunnistust sellest, et teravusi polnud positiivses võtmes. Veel sobib muhedus ka seda turvatunnet kirjeldama, kuid ta ei sobi õnnetunde ja tänulikkuse edasi andmiseks minu sees.

Mälumängul ühel hetkel tabas õnn ja teisel ebaõnn. Nagu kahemehesaag - kord ühele kord teisele poole.

Esindasin oma valda kettaspordis. Ja tegelikult mitte just oma valda. Kus see õige asub? Tehke see haldusreform juba ära, siis ma ei pea valima "kosilaste" vahel. Teine võimalus on rahulikult oodata, et noored siiski kosuvad ja lähevad vanadest mööda, nii nagu see päriselus käib. Ainult möned Paud jäävad müüte murdma.

Olen see aasta rohkem kinos käinud (oma kiiret ja segast töist elu ignoreerides) kui terve eelmise aasta kokku. Meelt on vaja lahutada.

Muuseumis käisin ka. Tahan ikka ja jälle läbi elada suurmeeste elu ja saavutusi. Seega vaatasin üle, kuidas norralane ja inglane võidu lõunanabale tormasid. Ja pärast ostsin raamatu, mille kunagi paar kuud tagasi olin poes riiulile raske südamega tagasi asetanud. Nüüd tundus, et olen selle välja teeninud.

Sirvisin töistel eesmärkidel üle ka oma ühe vana lemmiku:

"Olin oma elu jooksul avastanud, et kui sa oled liiga innukas, kipuvad teised jahedamaks muutuma. Ja kui sa oled jahedam, kipuvad teised innukamaks muutuma."

"Turvatunne ja kindlus olid igavuse tasu."

"Armuda on lihtne; aga keegi ei õpeta sind lakkama armastamast." Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha"

Jälle need juuksed

Jama on see, kui tunded ei lase ratsionaalel möttetööl võidule pääseda. Kui võtan hinge inimese, kelle elus ei saa osaleda, aga ikka "rändan" sellele maastikule, mis minu jaoks on nagu eestlase jaoks kõrgmäestik. Ikka tõmbaks oma käe läbi juuste, puudutaks sõrmedega põski ja teisi näoosasid. Ikka vaataks ome peegeldust vöörastes silmades. Nendest silmadest, mis hindavad mind ainult paari kohtumise ja oma fantaasia taustal. Ei mingit minevikku ega saavutusi, ei mingit tulevikku ega kohustusi. See võiks olla puhas mõnu, aga kui igapäevaellu sõidavad sisse seigad ja unistused. Kõik oleks võinud ju klappida ja võib-ollagi läbi saada, aga elul oli varuks üllatus, mis esialgu tundus ebaõiglane ja kurb, kuid hiljem aitas näha mu iseloomu ja paika panna töekspidamised. Ja kolmandal juhul tundus, et vastutan nyyd juba ühe inimese eest rohkem. Ühesõnaga tegin lõpparve. Pean maha jahtuma. Mu vabadus on ohus.

Avastasin, et ma siiski ei suuda kõiki inimesi lõputult taluda. Võib-olla lihtsalt tekkis nii tugev võrdlusmoment ... ilmselt nii oligi. Igal teisel juhul oleks uusi tuttavaid oma ellu lasknud kasvõi selleks korraks, et veidi nalja saaks. Natsa sai. Üks meesterahvas kahtlustas varasel hommikutunnil hotellikoridoris, et mul ei ole "oma" juuksed ja päris päevasel ajal küsis veel korra üle, et mis värk mul nende juustega on. Ma pole nii pikalt peeglist oma karvkatet küll passinud. Ei saanud vastust. Märkuse tegijal endal polnud eriti üldse midagi pealael. Äkki ta lihtsalt ei tundnud normaalseid juukseid ära.

Vananemise päeva üllatused:
1. joostes ühest tööplatsist teise, pidasid mind kinni paar toredat naisterahvast, et öelda mulle, et ma meeldin neile :)
2. tähtis mees edastas mulle ümbriku, milles pidavat olema kiri maksuametilt, aga oli hoopis nunnu panda heade soovidega
3. helistas vana töökaaslane ja ütles, et ma olen nii tore
4. ...
5. ...
Mõne asja jätan enda teada :) Lihtsalt selleks, et tore on, kui inimesed teavad, mis mulle meeldib ja vaevuvad kasvõi natukenegi sellega "mängima". Pandad, Metallica, lagrits, magus ...

Ja kas anna või lase unustada ...

36

Eile õhtul voodis tuli mulle üks maailmamuutev mõte, aga kuna pliiatsit ja paberit ponud käepärast, siis jäi see ainult mötteks, mis haitus nagu piibutoss.

Selleks, et mõni asi teoks saaks, olen ma enda poolt teinud rohkem, kui ma tavaliselt oluliseks peaksin. Aga kuna teiste eest ma elada ei saa, siis ma ei tea, kuidas lugu lõppeb. Mul on sellest mitmeid nägemusi; kollaseid ja roosasid. Ma olen oma seiklused selle peale üles ehitanud. Oma paremaks inimeseks kasvamise olen sellele kaardile asetanud. Oma järelduste alged olen sellest loost teinud. See on minu elu lugu. Ja see alles algab ... nii kõrges vanuses :)

Käisin kinos, sain emotsiooni, jälle traumeeriva (ju ma valin selle järgi oma filme). Tegelikult lähen vaatama inimese eneseületamist, aga tulemuseks on tihti kas elukaotus või seekord siis sisutühi kättemaks, mis ei anna kaotatud tagasi ja veel vähem hingerahu tulevikuks.

Käisime majasõbraga paaris mälumängul. Oleme ju paarina märke maha pannud ometigi. Esiteks jäime paar minutit hiljaks, teiseks küsisime üle saali kirjutusvahendit (sest ega me ei teadnud ju, et kirjutama midagi peab), kolmandaks sõime snäkilaua tühjaks, sest pikk kinopäev oli selja taga ja neljandaks võtsime pensionäride eest ka teise koha auhinnad omale. Minu meelest oli see vähim, mida teha saime.

Olen nädala proovinud ettevalmistusi teha oma vananemise jaoks, aga lõpuks tulevad need kortsud ja see pekk ikkagi ootamatult.

Homme lähen suuruselt teisele Eesti saarele korvpalli mängima ja loodan, et mu eneseusk ja -kindlus on vankumatud. Esiteks ma ju oskan seda mängu ja teiseks ma ju tean, mida ma tahan ja millega riskin. Andku mulle ainult võimalus. Mitu korda see trummar selles auhinnatud filmis lolliks jäi enne, kui julges olla julge. Ja ma ei räägi ainult korvpallist ...

Ma ei taha olla mingi peegel, kes ise ei tee midagi, aga peegeldab teiste sündmusi.

"Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne." ("Doonori meelespea" Mati Unt)

Ikka tahan ...

Ikka selles tahtmise laines. Inglise keeles on ütlus, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Ma ei ole, pigem olen sõnastanud nad ikka väga konkreetseks. Ja selle mustri juures avastan, et elu on ... (otsin õiget sõna) ... järjest tihedam. Teen oma rutiini ja samas pistan jala ka võõraste ukse vahele. Selles virr-varris aga keerlevad punase niidina inimesed, kes tunnustavad teisi tingimusteta, vaatamata nende paksule tagumikule ja ebasümmeetrilisele ninale. Kes panevad tähele, kuidas inimene võõras kohas teeb suurepärast kujundujumist ja peavad ka ujujat suulise kiitusega meeles. Inimesed, kes usaldavad oma kaaslast ja arvavad, et nad on siia ilma loodud, et aidata kaaslase unistusi ellu viia. Ja inimesi, kes peavad teist nii andekaks, et otsustavad jagada seda oma kõige lähedasemaga ... abikaasaga. Keeruline lugu, aga väga konkreetne.

Jaanuari keskel käisin veidras teatris. Lugu ei kõnetanud mind (äkki on mul elus endal liiga palju lugusid???), aga naise kehakeel oli äärmiselt usutav ja ... piinlik öelda, nauditav. Uskusin iga ta piina ja mitte sõnade töttu. Väga väga laias laastus satub seksuaalselt väärkoheldud laps täiskasvanuna kokku oma "kohtlejaga". Aga see ei ava nüüd seda etendust üldsegi, pigem lihtsustas.
Hiljem hängisin moodsaimas linnaosas ja sõin kindlasti imidžitpäästvas kohas täisväärtuslikku rooga. Aga kui kirjanduslikud liialdused välja jätta, siis oli lõbus, mõnus ja kena. Justnimelt KENA on see sõna, mida on õige ja õigustatud kasutada. Kõik oli väga kena, isegi peatus bensukas enne kodu. Nii kena.

Miks mu enesekindlus on nii kõigutatav? Räägin korvpallist. Kui ikka antakse märku, et mu tegevus pole kooskõlas üldise hea eesmärgiga ja mu oma aju ikka ei genereeri sama vastust, siis algab mul pigem võitlus, et jääda väärikalt platsile. Jalad on ka paar nädalat (peale seda imelikku vigastust) tuimad olnud või siis ise olen alalhoidlikumaks muutunud ja ei kiirenda meeletult.

Olin kutsutud üritusele. Kutse sabas oli kirjas ka palve, et peaksin väikese kõne. Sain kutse nii hilja kätte, et lootsin, et see vabastab mind esinemiset. Istusin terve ürituse nagu kuumal sütel ja kui paus kuulutati, siis arvasin, et oht on möödas. Hiljem hakkas piduliku elava muusika saatel auhinnatseremoonia, kus keegi ju loomulikult sõna ei võta. Pidin tänukirja ka ühe oma väikese sõbra eest vastu võtma ja ... sealt see pauk tuligi. Kuna premeeritut ennast polnud, siis äkki mina ütlen, kuidas auhind "koju" toodi. Esiteks ei olnud see kuidagi seotud selle teemaga, mis mu esialgsel kutsel kirjas oli ja teiseks ... ühesõnaga kõrvade kohinal, ja higise seljaga rääkisin midagi. Vaatasin auditooriumile otsa ja viskasin loodetavasti asjakohaseid nalju. Pärast, kui kogu ametlik osa läbi sai, astus üks bändimees mu ligi ja kiitis hea kohanemisvõime ja parima kõne eest. Ja juba eelmisel aastal oli minu kõne talle enim meeldinud. Mille peale ei osanud muud öelda: "Kena! Loodame, et see saab harjumuseks." Kas keegi oskab midagi veel totakamat välja möelda?

Kutsu suri ... Ilmselt läks Ossi juure ... ja ...

Tehti järgmine tööpakkumine. Kas ma töesti olen kõike seda vaeva väärt?

Tahan ...

Möödas on jõulud ja aastavahetus. Mötetes on tehtud kokkuvöte ja pilk suunatud selle aasta soovidele. Nagu keegi hiljuti ütles, siis tegelikult olen juba otsustanud, kuidas tahan elada. Lihtsalt pisiasjad ja kaasteelised ning asjaosalised tuleb läbi möelda. See keskeakriis teeb inimese imelikuks. Eelkõige tudlikuks. Või pigem ei taha keelata ennast tunda. Mälestusi olen kogu aeg väärtuslikuks pidanud, aga nüüd pigem ei karda välja öelda ja näidata. Või siis on kogunenud seda kõike nii palju, et ei mahu enam sisse ära. Ja teinekord on kuidagi nii valus, et ei suuda koha peal olla ega pisaraid tagasi hoida.

Tegevusi on palju.

Jättes eelmise aasta analüüsimata, ütlen ainult need paar asja, mis see aasta korda on saadetud:

1. Üks lumine koolitus ja üks väga külm koolitus
2. Paar sooja külastust
3. Pingeline korvpallivõistlus
4. Üks juubel külmas

Kõik olid mainimist väärt, kuid memuaaridesse saaks kirjutada ikka spordi. Alustada tuleks sellest, et ühel pealelõunal tõmbas parema jala nii paiste ja valusaks nagu oleks midagi juhtunud .... tegelikult ei olnud. Ühel hetkel ei saanud enam toetudagi haigele jäsemele. Siiski oli tulemas ammu planeeritud turniir ja meie meeskond oli väga täpselt viieliikmeline, seega jala ametlikult töövõimetuks tunnistamine oleks kaaslaste plaanid ikka kapitaalselt sassi löönud. Järelikult sõin valuvaigisteid (rohkem kui oma senises elus kokku) ja läksin palliplatsile, kus väline temperatuur oli varasügiseline, miski 15 kraadi lähedal. Kui sedagi. Sai mängitud ja saime tulemuse. Tarkuseks järgmiseks korraks muidugi see, et enne võiks kokku mängimist ikka harjutada.

Ürituse tulemusel nägin ära ka Eesti uhkema jõulupuu. Nii väga tahtsin, et saingi. Nii väga tahan, et ... Et ei võtnud osa peost ega ühislaulmisest. Olin üksi ujulas ja saunas. Ja tegelikult ei tundnud ennast üksi.

Oli huvitav väljasõit huvitavate inimestega.

Nii valus, et kohati on mõnus.