Viimasest kirjutamisest saati olen liiga palju tundeid (ja muid asju) läbi ja üle elanud. Kronoloogilises järjekorras: igatsus, selle likvideerimispüüe, üksinduse otsimine ja selle leidmine, inimeste solvamine (ainuüksi olemasoluga ja mitte nende jaoks), olemine vööras vööraste keskel, kettaspordi taasavastamine, töökoormuse tonnine kasv mu ölul, pettumus teatrist, tühjaläinud ootus/lootus, teadmiste juurdevool ja endiselt oskus trammi alt enam-vähem väärikalt välja tulla.
Aga tegelikult virr-varritab mu elu mu sees ja ümber. Nagu meeldivat värvi lõngakera, mis on pussis ning mille algus ja lõpp on ebaolulised lahti harutamiseks/arutamiseks. Ma nagu teaksin täpselt, mida ma tahan ja kuhu jõuan, aga siis juhtub midagi, mis täpsust hägustab. Ärkan hommukul üles teadmisega ja piisab kellegi lausest, ütlemata jätmisest kui juba ei ole nii kindel ...
Ühe asja otsustasin küll ära, suhtlen inimestega puhtalt sümpaatiast ja jätan suhtlemata väsimusest. Jätan kõrvale kõik töestamist või mängureegleid vajavad "sõbralikud" kontaktid. Mul on küll inimesi vaja oma ellu, aga ei ole tarvis rohkem ajutööd kohal, kus mõnu ja meelelahutus ning üksteisele lihtsalt toeks olemine oleks prioriteet. Ei taha suhelda inimestega (va töö), kus ma pean viis korda mötlema ja ühe korra ütlemata jätma. Nagu batuudil ... hüppad, maandud, teed trikke ...
Ma ütlen selle kõvasti välja. Mul on liiga palju tegemisi. Ma tean, et tegelikult mulle selline elu meeldib, aga sellel hetkel kui keset autosõitu pillima hakkan, kuna vastu tuleval masinal üks latern põleb nõrgemalt, ... sain aru, et ma ei jõua enam enda eluga sammu pidada. Jälle oli põhjus pillimiseks.
Sulgesin enda elus kaks (võib-olla kolm) peatükki. Tegin endale kaardi ja astusin organisatsiooni liikmeks.
No comments:
Post a Comment