Midagi helendab

Hakkasin vahepeal intensiivsemalt tööl käima. Midagi polnud muutunud. Toredad kaaslased ja ka need, kes kohe asusid kahemöttelisi e-kirju saatma (tegelikult ikka peris ühemöttelised ... manäitan,kessiinonboss kirju). Võtsin endale naaberasutusest ka tööd. Väljakutse pärast, sest tegelikult peaks mul ikka täistöö olemas olema. Vähemalt nii ma asjast arvan. Eks paistab, hakkan jälle tegema midagi sellist, milleks mul ettevalmistust pole, aga tahe on. Alguses mötesin, et vaatamata ilusale palvele ja toredale vöimalusele, vastan eitavalt. Kuid siis lugesin Seth Godini raamatu "Mida teha, kui on sinu kord" täitsa läbi ja sain sellest täitsa aru. Ehk autori enda sõnadega "Eksida on vähem kulukas kui mitte midagi teha." Ja mis on kõige hullem, mis juhtuda saab (tingimusel, et ma endast annan parima nagu mul plaanis on)? Paari lausega:

"Võidab see, kes kõige rohkem läbi kukub."

"Raamat, mis muudab sinu elu kõige rohkem, on raamat, mille sa ise kirjutad."

"Kas sa üritad pukte omavahel ühendada või lihtsalt kogud punkte juurde?"

"Kalamehed teavad, et meri on ohtlik ja torm hirmus, kuid nad pole kunagi pidanud seda piisavaks põhjuseks, et kaldale jääda." (Vincent van Gogh).

Käisin eila jooksmas. Hirmus raske oli. Muutes klassikute sõnu, siis nii mootor kui ka rehvid tegid liiga. Süda valutas. Mitte ülekantult, ikka otseselt. Meenus kohe üks Eesti sportlane, kes jooksis ennast pildituks ja see Anule meeldis. Talle meeldib, kui sportlane kõik endast rajale jätab (midagi ei jää sisse). Ma oleks eile ta lemmik olnud. Tegelikult meeldib talle see vaene muhulane ... vat ta jäi täiega rajale.

Tegelikult valutas süda ikka kahtepidi. Tegin täiesti teadliku ja kindla otsuse, et ei osale ketta viskamise meistrikatel. Tundus loogiline ja õige. Aga kui võistluste aeg käes oli, siis jooksin iga viie sekundi tagant tulemusi vaatama ja mötlesin, et kuidas mul sellel vöi tollel rajal oleks läinud. Siit sain väärtusliku õppetunni. Kui ikka on vaja, siis on vaja. See nädalavahetuslel lähen võistlema.Vat neid mötteid ma mötlesin, kui jooksin.

Selles segaduses oli mul vaja aega. Natuke nagu omaette, aga natuke rahvaga. Ning lõpuks kujunes nii, et läksin täiesti üksinda käsitöölaadale. Istusin autosse, vaatasin kaarti ja sõitsin kohale. Tuiasin rahvamassis ja ei tundnudki ennast üksikuna. Meenus üks kontsert, mida kunagi omapäi kuulamas käisin. Mingil hetkel tundus, et maailm keerleb ümber minu ja kõik need inimesed ja see kiilakas trummar-laulja on just minu pärast kohale tulnud. Aga laadal ostsin kunagiselt krossiratturilt kalapasteeti ... lihtsalt selleks, et sain talt osta. Olen tema murele ja uuele töusule kaasa elanud ja nüüd sain seda kuidagi minimaalselt vormistada. Hiljem asetasin oma nunnu lambateki maha, ostsin pehmet jäätist (lootes, et see on kuidagi seotud kunagise Suurbritannia peaministriga) ja kuulasin bändi. Olin selliselt tunde (ausalt). Jäätis muidugi oli varem otsa saanud. Kui tekike niiskeks muutus, siis otsustasin lahkuda (selle töö tegi maa, mitte ma). Möelda vaid, olin jälle kohas, kus on palju inimesi, aga mitte üks nägu polnud isegi tuttavlik (bänd ja kalamees välja arvatud). Teistega ja endaga on ikkagi vöimalik olla.

Sain möne asja selgemaks.

Takistusteta tee

Käisin Murastes. Nägin palju ilusaid kutsikaid, kellest tulevikus saavad targad riigiabilised. Minus tärkas kohe sajaga koerinimene. Teised teadsid rääkida, et öösel oli uni kehvapoolne, sest kutsukesed haukusid. Kuulsin küll seda, aga see ei toimunud vinguvalt minu ukse taga, seega magasin nii nagu ma ikka vööras kohas magan ja ei lasknud sellel helil ennast rohkem segada kui vöörast löhnast padjal või tekil.

Tegin seal ühe huvitavaima jalutuskäigu oma elus. Olin unustanud maha rätiku ja oma maakonda tutvustava joogi (eeskava jaoks oli vaja). Üks ilustae silmadega tulevane politseinik juhatas mind lähimasse poodi. Kuskilt peale naabrivalve silti keerata metsa ja siis trepist üles ja majade vahel ja oled kohal. Lihtne ju. Kohe peale silti ma ei teinud keeret, sest miskid suured ja kollased kopad olid ees. Pöörasin metsa siis natuke hiljem. Tuiasin siis ühest eramajahoovist teise ja kolmandasse, aga ei mingit treppi kuskile üles, ainsad terpid olid maja uksest sisse. Löpuks oli möödunud 1,5 tundi ja mina  seisin keset Paldiski maanteed ja silmasin kaugustes poodi. Kella uurides avastasin, et olin liikunud 8 kilomeetrit. Rätikut poes ei müüdud ja kahtlustasin, et eeskava olen ka maha jalutanud, seega võin tagasi tuiama hakata. Siiski ostsin provianti ja liikusin tagasi lihtsalt ehku peale teises suunas, kui olin tulnud. Ei tahtnud enam 1,5 tundi vöörastes valdustes koerte pärast väriseda. Lühidalt - leidsin trepi, mis oli kõrgem kui ma aimata oskasin ja jõudsin välja täpselt koppade juurde. Mul kulus selleks 18 minutit.
Minu seikulus. Järgmine päev sain teisi viia vaateplatvormile merd kaema. Oli inimesi, kes alahindasid selle panga kõrgust ja vaateplatvormile viivaid treppe nähes keeldusid üles tulemast. Ja vat eelmine päev oli mul selline asi märkamatuks jäänud.

Minu taldrikuloopimises on hetkel väike möön. Kuidagi asi ei tule loomulikult. Pole ju see aasta meeletult treeninud. Jooksvalt ja sujuvalt ja meeldivas seltskonnas pigem asju aetud. Aga ju kõik asjad kokku.

Lugesin Bear Grylls "Muda, higi ja pisarad". Raamat saavutusest, eneseületamisest, seiklushimust, mitte loobumisest. Kõik elemendid, millest ma lugu pean. Ja noore mehe suhe isasse oli nii soe, et ma lausa füüsiliselt tundsin seda. Eks ta lisandub mind inspireerivate raamatute kategooriasse, kuid ei maandu esiviisikusse. Minu maitse jaoks kohati liiga paljusõnaline. Kasutab ühe asja ümberütlemiseks mitmeid ja mitmeid lauseid ja ridu. Ja nii jõuab see kuidagi loosungitesse välja. Kuid kõik see muidugi ei kahanda tema saavutusi. Minul jääb ilmselt Everestile ronimata, aga see vast on pigem selles kinni, et tegemist pole mu unistusega. Tahaks käia nii kõrgel, kui veel ilma hapnikumaskita saab.

"Intuitsioon on mõistuse müra."

"Hirm sunnib väliselt vintske välja nägema, kuid muudab sisemiselt nõrgaks."

"Hirm õpetab olema väga kannatlik."

"Kuid mul oli unistus ja see muudab inimesed alati ohtlikuks."

"Üldiselt piiravad meie saavutusi vaid uskumused, mida me endale peale surume."

"See oli õpitud oskus: võta vastu, mis antakse, ja lase edasi."

"Edu on võime liikuda ühe läbikukkumise juurest järgmise juurde, kaotamata seejuures indu." (W. Churchill)

"Elus pead sa olema võimeline süütama omeenda tule."

"Kui sa suudad leida tee, kus pole takistusi, ei vii see tõenäoliselt kuhugi."

"Kui me oleme koos heade inimestega, siis jääb nende headusest midagi sulle külge."

"Ei saa püsida igavesti maailma tipus."

Koeruseuss

Poola pealinn on tänaseks külastatud. Suudan alati menüüst leida pakkumise, mida tegelikult ei ole (või siis just otsas). Ei kannata üldse kuuma ilma. Armastan loomi, linde ja inimesi. Väike koeruseuss elab minus sügaval. Pole jalanöusid, mis kuskilt tunda ei annaks. Mälu teeb trikke.

Söitsime kohale propelleriga lennukiga (tagasi ka). Raputas vähe, urises palju. Lennujaamas vöttis meid vastu tuttav inimene lillede ja siidriga. Järgmisel päeval tutvusime vanalinna hoonetega ja vaatasime vesise suuga, kuidas uusi juurde ehitatakse ja olemasolevaid renoveeritakse. Sellele rahvusele kohe meeldib majadega ja majadel töötada. Samas ei olnud see nii, et üks mässas ja ülejäänud, suitsud ees, kraavipervel juhendasid, vaid igal mehel oli oma töölöik. Siia Eestisse tulevad vast need, kes kodumaal üle on.
Teisel päeval matkasime loomaaeda. Vaatamata kuumale, olid elajad olemas ja möned neist väga aktiivsed. Eriti avaldasid muljet jääkarud. Lustlikud, mänguhimulised, ilusad. Jõehobu ajas propelleriks muutunud sabaga oma väljaheidet laiali, tiiger urratas uniselt, ninasarvik söi porgandit ja elevandid jalutasid kogu oma ilus. Mulle meeldivad loomad.

Kolmandasse päeva jäi "vargus". Sattusime (öigustatud sõnavalik) Rahvusstaadionile ilma piletita. Lihtsalt sisenesime avatud ustest seni, kuni olin keset mänguväljakut. Istusime erinevatel toolidel ja avastasime trepi, kust sai ka kõrgemale vaatama minna. Seal küll tuli üle piirde ronida, aga kui tee oli juba ette vöetud, siis ei saanud ju pooleli jätta.

Viimase päeva jätsime muuseumi ja miniväljasöidu jaoks. Muuseum oli hariv, kuid ülesehituselt eksitav. Tegin seal huvitavaid tähelepanekuid inimeste, rahvustunde, eksponaatide ja "vöitjate" kohta.
Parki söitsime linnaliinibussiga. Ühelt bussilt teisele saamisega oli jälle väike adrenaliinihetk, aga bussijuht halastas ja avas juba sulgunud uksed. Kondiga oli selles masinas kehvasti. Ülemöistuse palav ja öhuvaba transport oli. Kohale jöudes kavatsesime endale lunastada kassast piletid, mille saime, aga tasuta. Nii pidi olema. Võtsime oma vabapääsmed ja läksime kondama. Ühel hetkel seisis meie körval mees, kes nõudis "tiketit". Vaatasime üksteisele otsa (kolmekesi korda mööda) ja saime aru, kui palju sotsiaalseid töökohti meie linnapead veel saavad luua. Tasuta piletite kontrolör on ikka veel parem, kui liftis nupuvajutaja, kes vötab kolm kohta niigi kitsas ruumis oma kanda. Nujah, peale nupu vajutamise ta veel annab märku viimasele liftile trügijale, et tema enam ei mahu. Aga kontrollida piletit, mis antakse tasuta??? Päriselt ajas ka ikka naerma.

Kodus avastasin huvitava ekirja. Meil on meililist naistega, kus täpsustame oma treeningraafikut. Nimekirjas terve pesakond inimesi. Niii. Ja siis loen viimast kirja, kus seisis: "Sööge sitta." Vaatasin saatjat ja olin kergelt ikka väga väga jahmunud. Intelligentne ja malbe naisterahvas ja selline kiri. Järgmise päeva öhtuks selgus, et see oli keegi teine samanimeline vale inimene, kes oli juba paar nädalat saanud meie listi kirju (keegi oli listi aadressi valesti sisestanud). Ja siis andis selliselt märku, et oli eksitud. Klassika.

Läbisin oma elu kolmanda maratoni. Raske oli. Poola väsimus jalgades. Kuumus oli suur ja öhk oli äikeseeelne. Ma teadsin, et tuleb raske kulgemine. Samas ma teadsin ka seda, et ma kannatan nii palju, kui ma ennast kannatada lasen. Tehtud.

Täna olen veidi umasem kui muidu ja discid ka ei lennanud. Särtsu oli vähe ja tulemust oli palju. Kuid nii ongi öiglane. Keha tuleb kuulata.