30 May, 2013

Teine kallas


Kas väsimus võib inimeses välja tuua tema halvimad omadused? Kas lootusetuse tunne võib inimesed lihtsalt torisema panna? Kas on nii raske maailmale naeratada kasvõi selleks, et ta natukegi vastu naerataks? Ma võiksin nendele küsimusele puhtsüdamest vastata JAH. Vähemalt mulle tundub nii. Igal pool kuhu vaatan, tahaks kohe hakata oma sõnadega maad harima, oma sarkasmiga külvama ja irooniaga lõikama.

Miski ei tule hetkel hästi välja. Olen oma võimete madalseisus. Igas valdkonnas vast. Tegelikult pigem vist keskendumishäired. Olen oma ühte tööülesannet nii palju edasi lükanud, et saan vist teha esimest korda asja ööl enne tähtaega. Nii kaua pidin elama, et selle tunde kätte saada. Võtsin endale homseks ühe ülesande, mille ajal saan teha oma asja.

Sain teada, et armastus on nii oluline poola kirjaniku Katarzyna Grochola "Armastuse avaldus" juttudest. Ma lausa valasin pisaraid, kui raamatukest lugesin. Mulle tundus, et nii ongi. On ootus, on usk ja on päris elu. Naine ootab oma meest, aga mees see pühapäev ei tule, jääb veel tööle. Naisel on järgmise pühapäevani veel aega. Nagu Penelope. Naine, kes armastab oma kassi ja meest. Ja lõpuks kui kassist ilma jääb mehe vägivaldsuse töttu, siis loobub ka mehest. Järgneb mees, kes peab naist omandiks ja paneb ta rutiini sisse. Arvab, et armastab naist, aga tegelikult seda tunnet, et armastab naist. Kui maailm on tavapäratu, naine magab, kui mees töölt tuleb, siis tasakaal kaob. Isa saadab naise ja poja mere äärde ja lubab pojale mida iganes, kui ta teist kallast näeb. Öössi läheb poeg seda otsima. Vahepeal olid veel mõned lookesed, aga viimane võttis mul hinge kinni. Õdede rivaliteet, surmahaigus ja elu lõpp. Andestus, ikka veel tõestaks ennast. See oli nii valus lugu. Kõik armid muutusid taas haavadeks. Lisandusid veel uued ka, sest ikka on mõnus ennast süüdistada asjades, mis oleks võinud kõik teisiti minna. Ikka on veel meeles ütlemata head sõnad. Ikka materdan ennast veel mõne korra pärast, mil jätsin külastamata .... ja nii kolmel rindel.

"Ta juba teadis. Teadis, et tal on vaja vaid minna. Et lähemale jõuda. Peab olema niisugune koht, kust teine kallas paistab. Ja ta leiab selle koha üles. Mis sest, et vesi on nii külm. Ta teab, et ta näeb, kui ta teisele kaldale natuke lähemale jõuab. Ta tõestab seda kõigile. Tõestab isale. ..."

22 May, 2013

Totukeotuke


Jooksin oma kolmanda ametliku poolmaratoni. See oli siis naabrite juures Riias. Otsustasin, et kui järgmine kord sinna satun, siis võtan oma ilma kaasa, sest nende poolt pakutu oli põhjamaa inimese jaoks liiast (on ikka lõunanaabrid). Raske oli igat pidi. Tõenäoliselt oli treenitus nõrgapoolne, varasemad taastumise hädad ja kliima. Natuke tegin sohki ja kõndisin ka. Ju oli siis vaja südant rahustada.
Tegelikult Riias käik oli igati lahe, tagasiteel kõkutasime nagu teismelised. Ju selleks hetkeks jõudsid kõik jooksmisest vallanduvad positiivsed kemikaalid mõjuma hakata. Kusjuures, vaatamata minu villis jalgadele ja ringlevale peale, andis tagasi treeningmotivatsiooni jooksmiseks.
Sõber (ma arvan, et võin sedasi öelda) jooksis maratoni. Nii kaua, et haaknõelad, mis hoidsid numbrit särgil, läksid roostetama. Tegelikult on see rooste lugu tõsi, aga ta ikka vapper küll. Ma poleks küll näinud seda kohta, kust ma veel poole peale jookseks. Veel avastasime, et raskust peaks möötma kilomeetrites (mitte kilogrammides) ja on olemas küpsised, mida hetkel süües, saab täiskõhutunde nelja tunni pärast.
Järgmine päev selgus, et tegelikult ma ikka oskan natuke korvpalli ka. Kuigi jalad olid nagu puunukul, siis tahtsin ju ennast natuke tõestada. Peale trenni jäi hea maitse suhu.

Tuju on natuke paranenud.

18 May, 2013

Jah...olen paha


Hiljuti püüti mulle selgeks teha, et see kriitika (isegi ebaõiglane), mille me saame, sellega me peame õppima elama. Otsustasin siis omale antud (hiljutise) tagasiside panna ühte lausesse: "Suure tagumikuga tümikas, halva iselooguga (ei suuda koostööd teha), mugavustsoonis istuv, ainult raha eest ennast liigutav ning viimane, kuid mitte vähem oluline, korvpalli ka ei oska mängida." Kui ma olin selle lause endale formuleerinud ja naljaga ja mitte naljaga seda erinevas kontekstides kordama hakkasin, siis see ei mõjunud parandavalt, vaid pigem masendavalt. See hakkas ikka rusuma, et olen selline ja pigem see, et on asju, mis mõjutavad nii palju minuga suhtlemist. Mõne nendest lausetest ma vaidleks vastu, kuid ma ei viitsiks võidelda, et ennast õigesti näidata. Ju siis on põhjus selle arvamiseks. Nu tagumik on ju silmaga nähtav :) Ning Jordan ma ka kahjuks pole.

Kui läheks uude kohta ja hakkas paremaks inimeseks. Ehk siis suhtleks rohkem inimestega ja nendega, kellega meeldib suhelda, et neid surnuks ei räägiks. Vist sellise mõtte võtan. Ja olen avatud uutele tööpakkumistele.

Tänasest hakkan vähem rääkima.

09 May, 2013

Poolsõber


Vestlesin eila ühe inimesega. Äkki ta kasutas lauses sellist väljendit nagu poolsõber. Palusin definitsiooni. Selline väljend keeras minu maailma kohe pea peale. Ta ütles, et rohkem kui tuttav, aga matkale ei läheks. Asi muutus veelgi segasemaks. Vaatasin vestluskaaslast ja mõtlesin, et ta on mu sõber. Saame nädalas paar korda kokku, matkal olen temaga käinud, oma äkilist iseloomujoont talle demonstreerinud. Aga  ... et siis poolsõber. Uue teadmise taustal elan mingis kahtlases kastide maailmas. Tuttav, poolsõber, sõber. Mul on veel kasutusel kolleeg ja väljend "ma tean seda inimest" (mis minu jaoks tähendab, et ma teretan teda). Ja siis veel lisakategooriad - jõusaaliklemm, kossusõber ...

Siis mõtlesin, milliseid ohvreid toovad pärissõbrad oma sõprade nimel. Loobuvad sõbra nimel kogu oma isiklikust elust, selleks et sõber saaks nautida oma elu kuskil kaugel. Või siis olen mina poolsõber ja ei vääri tervet töde. Töde sellest, et tegelikult pole minu pakutav meeltmööda, aga taktitunne, hea kasvatus ei luba seda väljendada. Mis see siis teeb? Ma arvasin, et sõber on see, kellega saab vähemalt tema kategoorias aus olla. Kossukaaslasele ütlen, et see sööt oli küll sitt ja ei karda, et järgmine kord mind mängu ei kaasata. Aga see matka metafoor? Oleme olnud ühisel teel? See nõuab ju ausust?

Vaatasin üle oma laua noort kolleegi ja tahtsin teda ka kuskile definitsiooni alla paigutada. Kas selleks piisab sõber olemiseks, kui ta mulle meeldib ja oleme teineteise suhtes abivalmid? Või peab ikka koos sinna matkale ka minema?

Kogu see jura ja jauram pani mind jälle tundma maailma üksikumana ...

08 May, 2013

Kaks mõtet


Käisin mina eila jooksmas. Mitte palju, aga natuke ikka. Tegin oma tavapärast ringi tavapärasel ajal. Vastu tulid tavapärased jalutajad ja koju ruttajad. Ma juba teretan enamikku neist. Välja arvatud ühte noormeest, kellega olen kolm aastat "koostööd" teinud, oma meelest enam-vähem läbi saanud. Nüüd näen teda, kui jooksmas käin, söögikohtades ja ükskord isegi rongis (veider, et sellisedi asju mäletan). Aga ei piiksugi kummagi suust. Ma ei tea, et oleks kuidagi negatiivseid seikasid juhtunud seoses noormehega. Aga ei taha esimesena olla viisakas. Kunagi ammu, kui Saksamaal käisin (siis kui kõik ilus ja hea veel elas), jooksin Berliini suures ja uhkes pargis igal hommikul. Mulle tulid vastu kohalikud tervisesportlased ja kolmandal päeval juba naeratasime ja lehvitasime. Vat nii juhtub välismaal, aga mitte Eestis.

Eile helistas vanaema. Ma pole ta häält kuulnud üle kahe aasta. See on minu valus valik olnud. Telefonis oli varjatud number, aga tervitust kuuldes hakkasid pisarad voolama. Kogu minu ebaõiglane käitumine hakkas ennast tunda andma. Info, mida ta jagas, oli minu jaoks möttetu, aga see helistamise fakt iseenesest. Vanaema arvas, et viimati kohtusime 1,5 aastat tagasi. Tema andmed on ebatäpsed. Ma mäletan seda päeva, kui astusin ootamatult ruumi ja vanaisa suurest röömust toolist mööda istus (ja ta oli kaine). See fakt jääb mind tõenäoliselt kummitama kogu eluks.

Mul oli kaks mõtet.

02 May, 2013

Sisekaemus


Mõtlesin, et mida ma olen viimastel aastatel õppinud. Kogu selle keeruka eluga toimetuleksuks vajaminevat. Arvasin, et äkki on osalemine, millest olen hakanud paremini arusaama. Tähtis pole võit, vaid osavõtt. Mitte, et varem oleks esimene koht mu eesmärk, kuid tundsin pigem, et selleks, et millestki osa saada, pean ka panustama. Vastasel korral karistasin ennast eemale jäämisega. Pole mu abi vaja, järelikult pole ka mind vaja.

Minu aeglase jooksuhobi taustal tundub, et olengi nautlema hakanud kuskil massi moodustamist. Selleks tropiks olen piisavalt hea. Ilma irooniata, kusjuures. Ilma panustamata, kusjuures. Või siis mõistmine, et minu kohalolek on üks põhjus, mis asi saab toimuda. Laias laastus, mitte egotsentrism
Ja olulisim õppetund on kõige kaduvusega seotud. Ehk see kurika ja mõsilaua lugu, kus ka hea saab otsa, kuigi ootaksime, et ülbe saaks oma karistuse.

Kui hakkan enda elu üle liialt süübima, siis aitavad lühikesed romaanid ja pikad novellid. Elada viiskümmend lehekülge kellegi teise elu. Täna kasutasin selleks Doris Lessingu "Vanaemad". Pesuehtne raamat suhetest ja ühiskonnast. Ja lõpuks võiks mainida, et tunded on tähtsamad kui moraal. Aga positiivse tunde andis raamatukene, sest ta näitas, et inimsuhetes on lähedus olemas. Sõbrannade, sõprade ja armukeste vahel.
Mulle meeldis ka meeldetuletus suhtelisusest. Kui alguses naistele tekkis tunne, et neid võidakse lesbideks pidada, siis tundus asi hirmus. Hiljem, kui tekkis kahtlus, et nende päris "moraalitus" välja lekib, oli omasooihalus ok. Perspektiivimuutus.

"Ta püüdis mitte jätta endale aega mõtlemiseks. Mõtlemine, mõtisklemine, sisekaemus ei olnud talle vöörad, aga ta tundis, et need olid tema vaenlased, kes ootasid võimalust ta jalust rabada."