26 September, 2013

Läheb paremaks


Teater tuli jälle maale. Meile etendati Neil Simoni "Meie, mehed". Päris teatris on toolid mugavamad ja juba maikuust kontidesse trügiv väsimus poleks võib-olla igas kõõluses tunda andnud. Polnud nii naljaks, kui ma "Päiksepoiste" autorilt oleksin eeldanud. Lugu iseeneset ju nagu päris, näitlejad ka asjalikud. Elamus kesine. ... Võib-olla minu negativismi pärast. Laias plaanis mulle meeldis, et käisin seda tükki vaatamas. Sõin portsu komme ja võitlesin tooliga. Tõenäoliselt oli mu kaaslane veel suuremas raskuses istekohaga. Kahjuks see ei lohuta mind. Igatahes on olemas erinevaid mehi ja autori vaatenurgast tundub, et meestele ikka meeldib olla koos naistega. Samas on nad oma harjumuste, iseloomude käsutada. Ja isegi armastus ei suuda seda muuta.

Kuna hakkasin teatri peale mõtlema, siis üks vilkuv tuluke arvuti ekraanil andis märku, et Vanemuises tuleb uus lavastus. Reklaam mõjus selliselt, et võtsin Daniel Glattaueri" raamatu "Hea põhjatuule vastu" ja lugesin läbi. Tegelikult eriti ei saa aru, milline see etendus välja näeb. Tundub nagu väljakutse. Äkki saan selles suhtes valgustatud.
Raamat ise oli armastusest, moraalist, ihast, millegi puudumisest kõige olemasolu tasutal. Isegi tundsin seda pinget ja adrenaliini, mis e-kirjade kaudu suhtlus inimestele annab  ... ja mille võtab. Täielikuks pettumuseks oli koht, kus Emmi mees oma kirja teele saatis. Ma ei tea, aga see tõmbas päriselulisust maha ja andis märku, et tegemist siiski ilukirjandusega. Sinnani olin valmis uskuma, et see võib juhtuda igapäevaelus. Või, et ongi juhtunud :) Või, et ma tean :)

"Pealegi meelditakse iseendale siis veidi rohkem, kui meelditakse teistele."

"Ma olen juba selline inimene: lähtun kõige hullemast, et saaksin koguda endas vastupanujõudu, mille abil seda siis taluda, kui see tõepoolest reaalsuseks peaks saama."

Kõik on juhtunud ...

24 September, 2013

Natuke negatiivne kirjutis


Arvan, et olen hetkel kuidagi väga närviline ja üles keeratud. Suutsin rikkuda suhteid oma kossutrennis, loodan, et asi ei läinud katki lõplikult ja rahulikud mehed unustavad tuulde visatud sõnad ja andestavad ülevoolavatele naistele nende mõtteavaldused (kusjuures üks kuulus bänd läks ka kunagi laiali naiste pärast). Aga kurb on see, et tekkis kummastav vööristus ka noormehega, kes on minu jaoks ikkagi päris sõber. Oleme koos ja eraldi ühiseid kilomeetreid maha tallanud. Muidugi võib siin rääkida sellest, et tuleb arvestada paarisrakendiga. Ja solvad naist, solvad ka meest. Äkki annab aeg ...

Töötada kohas, kus enam ei arvestata inimese oskustega, on katsumus. Tunnen, et minu koolitamisse ja pädevuste tõstmisesse on investeeritud suurelt aega ja raha ja nüüd ei öelda mulle, et kukkusin läbi või astu ära, vaid pigem istu oma teadmistega ja aja oma pisikest rida (mida oleks saanud teha ka ilma arenemata). Ja pigem pole öeldudki, vaid teised teavad, on kuulnud, märkavad. Nujah, aga mind ei kutsuta enam arutelude juurde (kus varem struktuuri kohaselt käisin) ja see on paras märk. Äkki aeg annab ...

Avastasin, et lisaülesande juurest on ka mu nimi eemaldatud. Seda tööd tegin töökoha väliselt. Aga siis meenus mulle suhete rägastik. Milline ülemus on kelle sugulane, kes magab kellegagi, kellele ma ei meeldi millegi tõttu, mis pole suures osas minu enda isikuga kuidagi seotud jne. Eesti värk. Nii väike, et uut töökohta peaksin otsima teisest süsteemist, aga tahaks oma teadmisi, vilumusi, kogemusi kasutada ilusama Eesti nimel. Sugulus sakib ...

Peale kõike muud avastasin, et ma pole ka õige ugrimugri. Rein Sikk "Minu Ugrimugris" kirjeldab inimesi, kelle maailavaade ei sarnane minu omale. Ei ole kiindunud muusikasse ja pigem tatsaksin vene disco saatel, kui jauraksin regilaulu (kui ei peaks kumbagi valima, siis ei valiks ka). Mõistan pigem vene korravalvureid. Rahvariided? Ilmselt pole ma veel katki läinud.

Mind hoiatati, et autor on romantik, aga et nii suur romantik ...

Aeg annab, aeg võtab ...

12 September, 2013

Tahaks lennata ...


Keerulised ajad. Aga nalja saab. Päriselt juhtunud elu. Viiekümnendates meesterahvas käis avalikus raamatukogus pornot vaatamas. Hiljem oli põhiline mure, et naine teada ei saaks.
Meie tööd on hakatud tugevalt kontrollima. Alguses oli solvumine, aga siis jõudis minuni teadmine, et lihtsam on mööta aega ja kaugust ning kõrgust. Stiilipunktide jagamiseks pead juba spetsialist olema. Seega leppisin olukorraga.
Vahepeal olen jooksnud oma neljanda poolmaratoni Tallinnas. Sellst pole midagi rääkida, sest nüüd ma juba tean, et suudan sellist distantsi täielikult joostes läbida. Aga jooksmine teeb mind endiselt õnnelikuks. See on aeg, kus olen oma unistuste maailmas. Kuigi olen enda jaoks juba mugavusjooksu leidnud, kus ei pea eriti pingutama ja pulss lakke ei hüppa.
Mis veel?
Olen astunud mõned sammud, et oma teine suur unistus teoks teha. Esimene vasikas läks aia taha. Aga aeg annab ...

Roald Dahl "Sinu kord" oli raamat Teise maailmasõja lenduritest. Väikesed lood nende muredest ja röömudest. Sain oma teadmiste pagasisse mõned faktid (lennukid, millega lennati sõjas - Messerschmittid, Spitfire´id, Junkers 88-d, Focke-Wulfid jne). Sain üle elada lendurite surmahirmu ja kaotusvalu. Nende kahte maailma - reaalsus ja see, mis peas toimus. Mu meelest oli see emotsiooniraamat.

"Ma arvan, et põhjus, miks ma surra ei taha, on asjad, mille juhtumist ma loodan."

06 September, 2013

Kõik on uus septembrikuus


Sügis on alanud. Inimesed räägivad üksteisest mööda, reageerivad ebaadekvaatselt, kuid ausalt. Sõimati kaunitarist spetsialisti mendiks (aga ta ju kontrollis lihttöölisi).
Sügis on alanud. Hakkasin mõtlema, et milline inimene ma olla tahaksin. Ei soovinud analüüsida ennast hinnanguliste omadussõnadega, pigem saavutuste ja tagajärgede keeles. Nagu arvata oli, jooksin suurde ummikusse. Sain aru, et möödikud pean ise mõtlema, aga see sõltub jälle mu enesekriitikast. Ühesõnaga tahaksin olla enda suhtes leebem inimene ... aga mitte ullike.
Sügis on alanud. Õhus on edevuse lõhna. Pole päästev vihm ega kõdunevad lehed, vaid see, mis jääb nende kahe vahele. Vanasti arvasin, et see on armumine, aga nüüd mulle tundub, et pigem värskus, mis asendab suvekuumuse, paneb inimesed samastuma õhulisusega. Või midagi sellist.
Sügis on alanud. Elu muutub. Rohkem riideid peab selga ajama.
Sügis on alanud. Sain ühe pettumuse. Lugesin Jaan Krossi "Tabamatust", ootasin võimast lugemiskogemust nagu "Rakvereromaani" vm sellise puhul, aga kujunes kuidagi võitluseks aja ja raamatuga. Mulle meeldis kontekst ja ajaloolised tegelased, aga vist ei meeldinud see iseloom, mida Jaan Kross oli tegelastele andnud. See on ainuke loogiline seletus. Muidugi olid kirjeldused (ja paralleelid) vahvad; mehe välimus midagi tuttpüti ja sipelgakaru vahepealset, hanemunapealine ajakirjanik, hobunäoline tuletõrjepealik jne. Ja kui raamatu käest panin, siis jäigi see küsimus õhku, mis päriselt juhtus. Teos pani mõtlema, aga mitte enda üle, vaid ajaloolise tõe üle. Internetist ei leidnud teose arvustusi. Imelik.

Alanud on kossuhooaeg, uued väljakutsed, põnev tulevik.

"Siin majas on ju kõigil ustel lukud, mis ragisevad nii, et nende ragin jääb vist igaveseks mu selgrooüdisse."