Jaanipäev

Palju on öelda ja seetõttu oleks tark varakult ütlema hakata.

Reisilt tagasi, täis teadmisi ja emotsioone. Esiteks, kui mul nupp kunagi äritegevusega nokkima hakkab, siis lähen Dublinisse kõrvaklappe müüma. Pole elus näinud, et igas eas inimesed keset tänavat oma kõrvad nii klapitanud oleks. Ei tea, kas rääkisid telefoniga või kuulasid muusikat. Igatahes, turg oleks tugev. Edu alus muidugi pidi see olema, et ma tean midagi, mida teised ei tea. Nüüd avalikustasin oma plaani ja röövisin võimaluse ärimeheks hakata. Kindlasti varsti saab lugeda lehtedest kuidas innovaatilised eestlased Iiri turul audiovahendeid müüvad. Mul on seda varem ka ette tulnud, aga mastaabid on erinevad.

Miks Iirimaa sümbol on lammas? Idast läände sõites tee ääri vahtides tundus, et lehm on lehmas kinni. Tegelikult olid nad ronilehmad, sest sellist asendit mägedes Eesti lehmad ei suudaks võtta. Lahenduse võiks pakkuda see, et neil on ajas ja evolutsioonis jalad arenenud erineva pikkusega ja pea ei hakka ringi käima kui ta pidevalt alaspidi on. Nägin ka sinist pulli. Täitsa sinist.

Euroopa äärel olen kõikunud. Vaadanud ookeani ja kuulanud tuult. Ületanud piirdeid, kus on kirjutatud, et ohtlik. Milline metafoor. Euroopa äärel on ohtlik, sest vastu vaatab mikimaa. Kalju ulatus merest 200 meetri kõrgusele ja selle äärel oli varbavaheplätuga väga seiklusrikas turnida. Muidugi eesolev kõndija otsustas koperdada tee kõige kõrgemal ja kitsamal kohal. Arvan, et ei pea viis järgmist aastat ühtegi õudusfilmi vaatama. See ports on käes.

Sama teemaga jätkates, oli ka väga lihtne ärevuselaks saada liikluses. Tormata teele, vaadata Eesti mõistes õigele poole, veenduda, et masin ei lähene ja siis kuulata pidurite vilinat teiselt poolt. Kesklinnas õnneks oli teele kirjutatud juhised, kuhu peaks oma silmad suunama enne ristmiku ületamist. Üks oli unustanud muidugi lugemise. See lisas veel mõned õudukavabad aastad.

Tahtsin bussi sisenada juhi uksest ja väljuda sama teed. Aga see oli lihtsalt naljakas.

Miks mul hakkas kummitama väljend lapsepõlvest: "Läks Saksamaale öökulliks"

Kuu

Ilm hakkab sellist kuju võtma, mis soosib mõttetegesust, sportimist, elamist ja eelkõige hingamist. Veider oli käia ringi märja särgiga ja sooja peaga.

Mingisugune stabiilsus hakkab jõudma mu maailma. Vähemalt esialgu paistab nii.

Samas kuulsin just lugu, mis minu nimel ja minu heaks tehti ja hinge tekkisid vastakad emotsioonid. Minu ametialane tegevus pandi kahtluse alla, eirati seda, mida ma õpetanud olen, aga teisest küljest sunnin veel inimesi tegema adrenaliinirikkaid tegusi (ja ei olnud kuidagi kohustuslikud). Nüüd mõtlen välja ametlikku reageeringut. Välja peaksid paistma ju asja mõlemad pooled. Kahjuks üllatusmoment rööviti mult.

See vist ikka võrdub kuu allatoomisega taevast. Minu esimene. Pole nii kindel, aga võib-olla ajas on eelmised oma sära kaotanud. Tajun tugevalt kuidas väärtushinnangud pidevalt modifitseeruvad. Hetkel polegi tühine tunne. Lollused täidavad mannavahuna mu armistunud elu.

Ees on oodata palju kenasid momente. Terve trobikond.

Tükk puud

Puutükk keset merd. Lained viivad, kuhu soovivad. Vahtu pritsib vastu nina ja suud. Silmapiiriks on ainult joon, kus taevas ja meri kokku saavad. Jalad põhja ei ulatu ja enese päästmiseks ei saa muud teha kui kannatlik olla ja usaldada tuult ning vett. Ei tundu just eriti kindlad elememdid siin maailmas. Ja selles tühjuses, mida kõik on nii täis, olen ainult mina ja mina ja mina.

Vat selline tunne on mul hetkel.

Mul on tagumiku alt tool tõmmatud, aga ma jätkan istumist. Põlved valutavad, aga kangekaelsusest ei vaheta positsiooni. Loodan, et iste tuleb tagasi. Või mida?

Tahan olla näitleja etenduses. Aga ei soovi, et teised seda tükki näeksid. Käin proovis, aga lahkun seinaääri mööda. On tühi tunne, aga ei saa aru ka mis seda täidaks. Aplaus kindlasti ei päästa. Eneseteostuse mõnul ei lase sisse hiilida. Võlts kiitusel tagant tõugata. Olengi lihtsalt osatäitaja. Kui mu tegelane välja kirjutada, siis oleks vaja ainult kosmeetilisi muudatusi laval ja elu läheks edasi.

Vaikselt olen hakanud igas plaanis oma osalust vähendama. Lõpuks mulle ei jää eesriidenöörigi. Ühest küljest ei taha olla tujurikkuja ja teisest ei taha oma tuju rikutud saada.

Liikuv metafoor.

Madal madal

Kui poleks olemas 6. detsembrit, siis võiks lahmida ja öelda, et eila oli hull päev. Üksi asi ei sujunud ja löögid tulid sealt, kust seda kõige vähem oodata oskasin. See, et töö on nagu Kolgata tee, ei vaja enam mainimist. Minu madal edasijõudlus tuleb kindlasti ka sisemise motivatsiooni kõikuma löömisest. Aga et mind doonoriks ei tahetud, sest hemoglobiin madalaks osutus, vat see võttis jalust nõrgaks. Kihutasin rattaga tuhatnelja kodu poole, et süüa üks roheline ubin ja siis annetada oma verd neile, kes seda vajavad, osutus tühjaks tööks ja vaimu närimiseks. Tädi pigistas kahel korral mu näpuotsa, aga tulemus jäi ikka alla 120. Mitte, et ma ei teaks, mis tunne see on. Olen varemgi võidelnud oma verega ja rauda ja peeti suust sisse ajanud. Kuid eelmine kord oli mul see näitaja nii üleval, et arstitädi pidas vajalikuks öelda, et napilt napilt mahub normi piiresse ja pügala võrra kõrgemaga saadaksid mind koju tagasi. Ma ei teadnud, et hemoglobiinitase võib kõikuda nagu ööpäevane temperatuur kõrbes.

Seega kui uudise teada sain ja mind ära põlati, siis võitlesin ikke suurelt ja suurelt pisaratega. Ei mäletagi taktikat, mis mind aitas, aga voolama asi ei hakanud. Igatahes oli see traumaatiline kogemus.

Madala hemoglobiini tunnuseks on jõuetus ja väsimus. Hakkasin seda samal sekundil kohe tundma. Ei jaksanud koju jalutada. Ja õhtune jooks jäi ka ainult neljakilomeetri pikkuseks. Kuklas tagus teadmine, et ei jäksa ... ei jäksa. Tegelikult olid palavusest jalad paistes ja rattasõidust sääred töntsid. Ma ei hakka kirjeldama tundeid, mis valdasid mind, kui oma saamatuse avastasin.

Päeva lõpus meelitas mu higine ja räsitud keha ligi suure hulga sääski. Sellest võitlusest lahkusin füüsiliste haavadega. Nii väike ja nii õel ei saa olla.

Siiski ... siiski oli märk sellest, et tulevik võib helgem olla. Istusin maja ees trepil ja ootasin oma Godot. Saabusid ainult vereimejad ja kaks väikest nunnut tüdrukutirtsu, kellel rihma otsas koer. Vaatasin ja mõtlesin, et miks neiudel selline "vanainimese" kutsu kaasas on. Tundus kohe selline. Lapsed küsisid mu käest, et ega ma ei tea, kelle oma valge karvakera on. Olevat neile vastu jooksnud, rihm järel lohisemas. Hea, et noortel on empaatiavõime, abivalmidus, pealehakkamine. Tahe teha maailma paremaks paigaks.

Tuli mu Godot.