Ring

Olen seda lugu jaganud täna juba kahe inimesega, aga ikka pean selle siia kirja panema. See on ikka päris lugu, seob kokku neljateist aasta taguse teo. Olen juba kolmel korral arvatud uude seltskonda, kes treenib korvpallivõistlusteks. Mina lihtsalt pikendusena, aitan neil treenida. Tase on üle minu pea, kombinatsioonid ja katted üle minu mõistuse ja isikused üle minu olemuse. Esimesel korral käisin ja komistasin, koperdasin ja kobistasin. Välja mängitud olukorrad lasin käest ja enesekindlus kadus ja kadus. Trenni lõpus olin juba siiski suutnud ennast koguda ja näidata möningaid oskusi. Igatahes kutsuti mind jälle. Teisel korral oli buust parem, tegin petteid ja proovisin ise läbi murda (mõned korrad õnnestusid). Jäin ootama kolmandat korda, kus pidi rohkem inimesi kohale tulema. Ja tuligi. Riietusruumi sisenedes nägin juba oma kunagist terviseõpetuse õpetajat. Mäletan teda selgelt. See aine mulle ei meeldinud, õpetaja lihtsalt vahendas. Samas oli arrogantne ja nähvas, seega oli targem hoida madalat profiili, mida ma muidugi ei teinud. Õnneks ta ei mäletanud mind ja meie vaidlusi (miks mina mäletan?). Pidin ennast tutvustama ja oma nime mitu korda kordama. Muide, hästi mängis. Endiselt. Aga mu suurim hirm kädistas teises nurgas lakkamatult. Miskit soojamaareisi juttu, kleidist, jõuludest .... siis suutisn hakata oma riietumisele keskenduma. Tegemist oli mu ülikooliaegse praktikakoordinaatoriga. Mingit ainet andis ka meile (vist mitmeid), mida käisin suuliselt vastamas koos sõbrannaga. Muidugi tegi asja huvitavaks see, et läksime vastama otse peolt, kus veel pool tundi enne õpetajaga kohtumist ölle sisse kallasime. Oi, mul tuli ka see pidu meelde. Sünnipäev Mustamäel, grill ... uued "kavalerid", kokkulepe botaanikaaia külastuseks, unistused Saaremaa mereäärset majast ja kiiktoolist ... Aga oluline tänast päeva silmas pidades on purjus üliõpilased vastamas (naissoost). Aine iseenesest oli selge. Kuigi üldse ei mäleta, millega tegu oli. Ei hakka oma dokumente ka otsima. Mäletan manitsusi, vaheletõmbamisi ja öllehaisu. Ja suhete rikkumist selleks ajaks kui praktikale minema pidin. Ja tagasi tulles, lihtsalt tahtis mulle teiste ees tagasi teha selle, mis me temale olime kuue silma all teinud. Aga oli inimene, kes astus minu kaitseks, kes rääkis sellest, kuidas ta näeb esimest korda sündinud ... . Ja ka sellest ei ole tänane jutt. Kuigi see mälestus tõstis täna kaotatud enesehinnangut.
Siis täna .... esimesel veerandajal kordus stsenaarium esimesest trennist. Ei saanud häid sööte kätte, ei realiseerinud vabaks mängitud kohti. Olin samal poolelel terviseõpsiga ja vastas oli siis kardetud õppejõud. Ta mängis ka hästi. Kahju. Teisel veerandajal sain lauavõitluses küünarnukiga pähe ja kaotasin pildi miskiks ajaks, loodan, et väga lühikseseks. Siis lasin enda käest palli välja kratsida ... ausõna ... käed on katki. Kolm korda võib teist osapoolt arvata. Ma loodan, et nüüd oleme tasa :) :) Karma.

Maadlesin 2009. aasta Nobeli laureaadiga. Paeaegu päriselt. Ausõna mulle meeldib, kui mängitakse vormiga, aga see ei olnud see kord. Kohati ma nagu hakkasin aru saama, aga siis kadus järg käest. "Peas kasvab rohi. Kui me kõneleme, niidetakse seda." Hakkan nagu läbi hammustama ja siis tuleb kohe järgmine lausete paar. "Ja lehed on meil kõigil. Lehed langevad maha, kui sa enam ei kasva, sest lapsepõlv on möödas. Ja lehed tulevad jälle, kui kortsu jäädakse, sest armastus on möödas." Ja nii kogu aeg. "Kalmistuid hoidis isa kaelas, seal, kus särgikrae ja lõua vahel on kõrisõlm." ... küünekäärid, mooruspuu, kelidid, suvemaja, jõgi, vabrikuinimesed, õmblejad, juuksurid, kleidivöö, laulev vanaemaja, kanapiinaja, juuksekarvad, ülekuulamine, verejoojad, armuke, pähkel, ... Aga lugu oli mõtlemapanev, tuttav ... mõistetav, kaasahaarav.

"Öeldakse, et lund sajab ainult siis, kui head inimesed surevad."
"Kui me vaikime, siis muutume ebameeldivaks, kui me räägime, muutume naeruväärseks."

Herta Müller "Südameloom"

Abi

Olen väga tundlik headusele. See võtab mu lausa põlvist nõrgaks. Läksin kahe "eksväikesesõbraga" disc golfi võistlustele. Ootamatu otsus, sest plaanisin jooksma minna. Aga ei suutnud vastu panna olukorrale ja kutsele. Teeolud olid kehvad, aga õnneks polnud roolis uljaspea (ikka saavad neist normaalsed inimesed). Kohale jõudsime heas tujus, naerda oli varahommiku kohta saanud rohkem kui tavaliselt. Kohal avastasime "täiskiilasjäise" spordiraja. Tsiteerides klassikuid: "Seekord on kõige turvalisem ketas metsa visata, sest seal pole jääd!" Ühesõnaga võtsin kohvitopsiga liiva kaasa, et saaks enne viset sätutada nii parema kui ka vasaku lallu alla. Tugevamad ostsid endale naelikud, mille naelad enne päeva lõppu kadusid. Muidugi alguses nad seda ei teadnud.
Tegelikult mu jalanõudel puudus igasugune pidamine. Aga minu esikoha eest võitlev kaasmängija, andis mulle abikäe igal võimalusel (sõna otseses möttes) ja käis ka korvist mu ketast toomas. Ma olin nii vaimustuses tema abivalmidusest, ... et unustasin oma võistluse ja tundsin ennast turvaliselt .... siiski lõpuks ta jäi teiseks ja mina oma võistlusklassis .... elu polegi õiglane :). Samas teises ringis mul abimeest polnud ja ma kukkusin omale mälestuseks mõnusa sinika.
Üks tuttav oli hommikul kella kaheksast joonud liitri ölle ja poole üheksast läks sampa peale üle. Praalis, et mulle teeb ikka pähe. Ülehindas ennast ja pärast tunnistas oma viga. Lõbus oli. Tõepoolest oli võistluste kohta meeleolu paljudel väga ülemeelik. Nõuti auhindu viienda koha eest ja eripreemiaid eriliste saavutuste eest. Mul oli nii hea olla, et ma vist laususin faustilikult, et kaunis hetk veel viibiks.
Koduteel poisid norisid mu kallal, sest olin kaasa võtnud topelt riided ja muud tavaari, mida ma ei suutnud valitseda. Küll tuli mu telefonile helistada, et ta asukoht kindlaks määrata, küll tuli auto peatada, et vaadata, kas mu kindad said pragasnikusse. Ja oma saiakest ma ei leidnudki. Tuli teha poepeatus. Ei ostnud saia, ostsin juua.

Mul on hea meel, et ei läinud jooksma, vaid valisin päeva seltskonna järgi.

Pihile???

Vastupidiselt mõnele teisele, ajab minul pidevalt üle ääre. Või siis vähemalt see üks asi ei mahu kaane alla ära.

Samas juhtub ikka elu ka. Lasime endale teha uued spordipluusid, kuhu pannakse ka numbrid peale. Alguses räägiti ikka õigetest võistlusnumbritest, aga siis hakkas läbi kajama, et võib ikka muu kahekohalise arvu ka võtta. Surfasin netis ja vaatasin oma iidolite tegevusi ja särginumbreid. Mitte, et ma nende sarnane olla saaksin, vaid mõtetes nende annet austan ja seda ka välja näitan. Kuna 12 võttis meeskonna tsenter endale (see oli mu number lapsepõlve võistkonnas), siis oli asi keeruline. Kaalusin 10, 14 ja 18 vahel. Väga sarnastel põhjustel. 23 ja 45 oleks ka meeldinud, aga see oleks liiga läbinähtav olnud. Seega küsisin, et kas võib ikka võtta lambinumbri. Ikka kindlasti. Kahtleva peanoogutuse jõul lasen endale seljale trükkida 56. Tõenäoliselt pluusi tellija hammustas läbi. Vaatas mulle otsa ja ütles: "Ah, et siis ikka nii." Aga võib-olla ei meeldinud talle, et ma võistlusnumbri juurde ei jäänud, sest teised vist jäid. Sellest sain ma muidugi alles hiljem teada, kui nimekirja vaatasin.

"Tegelikult me oleme kõik "plaažide mehed" ja "liiv" säilitab vaid mõneks sekundiks meie sammude jäljed" Patrick Modiano "Hämarate Poodide tänav" See lause sobib minu pihtimist vajava loo juurde suurepäraselt. Seega eks ikka ootame, et see kurikuulus aeg leiab koha, kus saan oma uusi teadmis jagada. :)

Aga kui rääkida nimetatud kirjanikust, siis kui ma just prantsuse keelt ei kavatse õppima hakata (tegelikult võiks ju), siis on ta studeeritud. See viimane mainitud raamat oli kõige mõnusam lugeda. Ja kuidagi naljakas oli see, et tegelane rändles ringi ka sellel tänaval, kus minagi, kui ma sellel lühikesel ajal Pariisis olin. Mu hotell asus tegevuskohast vähem kui saja meetri kaugusel. Elu viskab vimkasid. Loed raamatuid, et elada teiste elu ja kukud ikka enda oma otsa. Samas ikka hea meel, et on, kuhu komistada.

Muusikal on lõhn. Kuulasin "Enter the sandmani" .... sellel oli Mazda lõhn. Puitrool, sünteetilised istmekatted, mööbliriidest rohelised istmekaitsed, kummist porimatid ja aimatav lõhnakuusk kuskil tuhatoosis, kuhu polnud keegi kunagi tuhka raputanud. Selline lõhn ja mitte pilt. Pilt on ikka selline, et mina istun kõrval, jalad tagumiku all ja tahtes sarnaneda Sinule, siis turvavöö pesulõksuga fikseeritud kehast eemale. Aga pilt tuli hiljem, enne oli lõhn. See aroom oli ka siis, kui ma korralikult istusin roolis ja sõitsin tööle. See pilt tuli veel hiljem.

Asi hakkas huvitama. Kuulasin U2 "Stuck in a moment" ja sellel oli lõhn. See ei olnud Koidu tänava hais. Õnneks. Vaid ühe naisterahva lõhn. See oli nii tugev, nagu oleks ta sel hetkel seal arvuti kõrval olnud. Aga pilt oli teine. Voodi, flaierid ... suits. Nüüd tunnen ka seda lõhna. Mulle ikka meeldib veel suitsulõhn, eriti kui see on meesterahva küljes. Tõenäoliselt meenub mulle sellega mu turvaline lapsepõlv.

McGyvery teemalaulul on puidu, tavoti  .... lõhn. Ja meeste juuste lõhn. ... Pilt ... Suured käed tugitooli leenil. Suured jalad põrandal. Kahel peenikesel jalal seisev televiisor. Toa keskel laud, millel polnud ühtegi sõrmejälge (sest seda ei tohtinud lihtsalt puudutada) ... Turvaline. Ja minu käed juustes, mitte enda omades.

Üks unustas veel rohkem, aga see unustas üldse sündidagi.

Ära üle pinguta

"Sõdi oma vaenlase kätega" Olev Remsu "Bussiga Poolas II". Tegin nii. Ühesõnaga saatsin edasi mulle adresseeritud kirja vähe kõrgemale ja loobun ise võitlemast seda lahingut. Eks näis, kas toimib. Kui ei toimi, ei kaota ma ikka midagi. Lihtsalt rohkemad inimesed on infoga kursis.
Vahepeal on kõvasti saanud mälumängida, inimsuhetes ragistada, oma peas kedratud jagamatud lugu erinevates versioonides. Endiselt annab ja võtab see mult energiat. Pean endale Milko looma. Oleks Osski olemas, tema ikka itsitaks koos minuga ja siis muidugi noomiks ka (ma kujutan elavalt ette pisikest beeži mokka kõkutamas ja pead üles-alla noksutamas).

Käisin doonoriks. Hemoglobiin oli üle hulga jälle korras. Hea tunne kohe. Hakka või jooksma.

Aga looks kirjutan seekord jälle hääletamisest. Võtsin mina väikse sõbra auto peale. Noormees küsis, et kas ma iga päev kuulan Vikerraadiot. Vastasin, et loomulikult mitte, ainult siis kui ma hääletajaid peale võtan. Noormees vaatas mulle otsa ja küsis: "Kas sellepärast, et te siis paistate teistele intelligentsem välja?" Ma siis kostsin vastu: "Ei, sellepärast, et ma harin hääletajaid." Poiss: "Aga teie tööpäev on ju läbi."

Ja nüüd küprokit panema.

Oks ja kivi

"Iseenda vastu ei maksa võidelda, sest selles võitluses on kaotaja alati juba ette teada." Mario Vargas Llosa "Tädi Julia ja kirjamees"

Sellega võtan kokku oma otsuse pöörduda tagasi teismeikka. Ühesõnaga tunnen ennast röömsamalt, piiran ennast vähem ja ei nõua suurt midagi teistelt. Valin välja meelelahutust ja kohustust. Siiski olen juba hea maitse piire ületanud mõned korrad. Üks jääb sambana välisriiki ja teine ... loodan, et mitte mõne mehe ajju. Teisest küljest tunnen ennast elavamana.


Avastasin, et mõni inimene oma abiga tekitab suurt segadust ja välja võib tulla üks suur ja puust hobune. No, kuidas Sa ütled inimesele, et hoia eemale, ma teen asja ise ära. Avastasin, et inimesed ei tee enne teatrisse minekut kodutööd ja seetöttu on "sunnitud" lahkuma poole etenduse pealt. Kas ei meeldi neile ropud sõnad või lihtne sisu. Ühesõnaga kui panen ilusa kleidi selga, tahaks ka ilusat asja näha. Või kuidagi nii. Samas ega ma isegi midagi põhjapanevat ei ütle hiljuti nähtud monoetenduse ja Draamateatri "Leke" peale. Natuke teist masti oli "Hea põhjatuule vastu" Tartus, aga raamat jättis sügavama mulje ja selgitas rohkem olukorra tagamaid kui etendus. Ei saa mainimata jätta, et meesnäitleja meeldis väga. Lihtsalt meeldis.

Tartusse sõites ei olnud oma eluvormis. Ilm ilmselt oli parimas vormis. Udu, lumi, jää ja pimedus. Reede ja Tartu maantee. Vihjan sellele, et ei olnud oma murega sugugi üksi. Seetöttu nägin ka murelikumat tüüpi, kes üritas möödasõitu aeglasemast autost teha, kuid keerutas ja lendles ning lõpuks maandus kraavis vaade vastassuunas, aga siiski ratastel. See juhtus minust umbes 10 meetri kaugusel ja umbes kolme sekundi jooksul (mul puudub ajataju).

Ajule möjub hästi, kui on palju tööd ja tegemisi. Seda olen viimase nelja päeva jooksul järginud, jälginud ja jäljendanud.

Pran vol 3

Ma olen Prantsusmaast kirjutanud rohkem kui mõnest sellisest riigist, mida ma armastasin enne kohale sõitu. Ütleme siis nii, et see maa inspireerib mind. Paneb mind tundma paremana ja ... halvemana. Kusjuures mõlemat korraga. Tegin nelja päevaga üle viie asja esimest korda elus. Rääkimata kindlasti pisiasjadest, näiteks WC poti kasutus põigiti.
Minnes edasi järjejutuga, olen  rongis, mis viib osa rahvast Pariisi, et nad jõuaksid hommikul või lõunal lennukile. Ainuke kurvastav uudis oli see, et Caeni maha jääjad said Normandia rahvuskööki maitsta, samas kui meie saia närisime. Teisest küljest olin luristanud austrit ja närinud tigu ilma naudingut saamata. Viimane meenutas mulle jalanõu tallanahka. Tõenäoliselt oleksin pakkunud, et saapatald pole oma esimeses nooruses või et veel rohkem teemasse minna, siis varastatud represeeritud rahvuselt hukkamise käigus, siis konserveeritud, marineeritud ja serveeritud. Selle ühe limuski allaneelamine nõudis  minult patriootlikku pingutust. Konnasid mu üllatuseks ei pakutud. Ühesõnaga rongis saia mugides ja hispaanlanna perepilti vaadates olin rahul õnnelik ja tegin õhtuseid plaane.
Kella poole üheteistkümne paiku küsisin hotellis kaardi ja suuna triumfikaarele. Sain peale palutu veel imestavad silmad ja hoaiatava manitsuse öisest Pariisist, liiga pikast teest ja jahedast öhust (üle kümne kraadi). Pistsin kadjama. Kahekümne minuti pärast olin näinud pesakonda kodutuid, kes puhkasid metroo õhuvahetuse sõrendikel reas nagu Tallinna kilud, ja loomulikult Triumfikaart ennast. Istusin sinna asetatud pingile ja kujutasin finišeerivaid jalgrattureid oma silmateleviisori eest möödumas. Unistasin sellest, kuidas ma seda kunagi reaalselt näen. Mõtlesin veel ka tennisele ja jalgpallile, mis selles linnas mind võiks ees oodata. ... Võtsin suuna sätendavale tornile ja kohal ma olin. Istusin üksinda keset platsi otse insenerisaavutuse alla ja kaalusin pikali viskamist kui meenus, et ma siiski olen üksi vööras linnas. Istusin ja pisarad voolasid, sest oli kyll ilus, kuigi ma ei tahtnud lasta seda enda ligi (olin sigakaine, sest ei raatsinud 10 eurost 250 ml veini putkast osta ... see kitsidus oli esmakordne kogemus, mille tõin ohtlikkuse altarile tegelikult). Olin önnelik, et sain olla üksi. Olin enne seda valetanud kreeklannale, et kaareni ja tagasi on kahe tunni tee, lihtsalt selleks, et garanteerida üksi minek. Tegelikult ma tean lausa mitut ... mitut eestlast kellega oleks tahtnud öösel lamada Eiffeli all. Mõned neist kindlasti oleks keeldunud pikali viskamast, aga oleks tolereerinud minu emotsoone. Mõni oleks valvanud mu tegevust, teine eemale jalutanud, kolmas kiiruga pilgu peale visanud ega linnukakat pole ja neljas ja viies lasknud mul vastutada mu enda tegude eest. Võib-olla kaks oleks mu kõrval. Võib-olla oleks pea mu pehmele kõhule toetanud. Ei suuda endale praegu meenutada, miks olen alati Prantsusmaa esimesena oma reisi sihtkohtadest välistanud. Ja sama kuidagi sisendanud oma sõbrale. Mine isahane tea. Jajaja ... tema peale mõtlesingi seal monstrumi all.Tema kõhule oleks oma pea toetanud.  Aga seda saan ma teha kunagi kuskil teises dimensioonis.
Ei olnud ju lootusetult hilja. Jõudsin ka mööda Elysees tänavat kunstimuuseumi poole patseerida. Sealt kõrvaltänavaid leides hotelli pöörduda. Jätsin hommikuks kunstimuuseumi maja ja kirjandusklassikaks saanud kiriku. Kolmteist kilomeetrit ja hotellis ma olin. Pakatades emotsioonidest, mida tahtsin jagada. Soovides külma jooki, et janu leevendada. ... Saada kinnitust, et mina olen mina. Ja ...

Hommikul veel kaheksa kilomeetrit veidras uimas ja entusiasmis tormelda.

Ehk siis Prantsusmaa. Palju esmakogemusi, jagamatuid. Kahju, et ma katoliiklane pole. Kripeldavad ka, et ei saanud korralikult head aega öelda.

Kas lõpp on hea?

Pran vol 2

Loengutes ja rongis sattus minu juhuslikuks pinginaabriks hispaanlanna, kelle vähene inglise keele oskus ja minu puudulik prantsuse (ja loomulikult ka hispaania) keele oskus hoidis meie suhte kontrolli all. Viimasel vestlusel lennujaamas ütles ta mulle nägemiseni asemel hoopis aitäh. See kummitab mind siiani. Tõenäoliselt selle eest, et ma tal lihtsalt olla lasin. Või? Kuigi rongis ühel suvalisel hetkel võttis ta välja oma mobiili ja näitas oma perekonna pilti Jaapanis Valge Haigru lossi taustal. Nice. Abikaasa, kolm poega ja tema. Jutt läbi.
Huumoripunktid annaksin rumeenlasele, keda märkasin seetöttu, et ta võttis seminaridel sõna. Tema mind ilmselt juhuslikult. Lahkumisel tuli noormees minu juurde ja tegi lõunaeurooplase tseremoonia: musi ühele ja siis teisele ning jälle esimesele põsele ja ütles, et tõenäoliselt jääme üksteisest puudust tundma.
Saksa mees oli sümpaatne. Tundus. Ega ma ei kontrollinud. Ja siiski siiski meeldisid mulle horvaatlannad enim. Võib-olla selleks, et nägin unes oma lemmikjalgpallurit (kuidas küll see asjaga seotud on?) Mötlesin, et kuna hüvasti ei jätnud, siis kohtume veel. See annab hingele rahu. Inimestega peab saama konkreetselt suhted lõpetada. Ka minisuhted. Mälestuste nimel.

Avastasin, et valu ja kaotust korvatakse iluga. Räägin surnuaedadest. Ameerika sõdurid on saanud endale silmailu pakkuva viimse puhkepaiga Omaha rannal. Meri, männilaadsed puud, valged marmorist ristid, mis igasse suunda vaadates moodustavad read. Need olid need mehed, kelle omaksed arvasid, et hukkunud sõjamees peaks jääma sinna mulda, kus ta oma elu andis. Mu lemmikfilmi algus ja lõpp on filmitud nende valgete ristide taustal, kuid sõjategevus oli viidud Iirimaale, sest prantslased on 70 aasta jooksul rannaääre maju täis ehitanud, mida 1944. aastal seal polnud.
Peale rahvaste paabli (mõne kindlasti unustasin) oli hirmuäratav ka Caeni linna ühistransport. Meie tunnise seikluse saab kokku võtta sellega, et olenemata rahvusest, ei hammustanud keegi süsteemi läbi ja erinevat teekonda kasutades ja enam-vähem üksteisest sõltumata jõudsid kõik ühte bussi samal ajal kokku ja hilinesime võimasalt õhtusöögile. Point .... Nii eemaldumine punktist A kui ka lähenemine punktile A käis sama bussipeatuse kaudu. Ja ja ja. Samal pool teed samale poole, kuid vastassuunas. Ja ja ja.
Linna sisenedes väljusime bussist. Jätsime bussipeatuse meelde, vaatasime teisele poole teed ja saime aru, et lahkuda tuleb sealt. Lahkumise ajal läksime siis saabutud peatuse vastaspoolele. Nagu Eestis ja Horvaatias asi käib. Seisime natuke aega ja avastasime, et meie bussid seal siiski ei peatu. Küsisime teed. Meid juhatati 400 meetrit eemale nurga taha, kus juba poolatar ootas bussi. Olime õnnelikud, sest nutikas üksik ja iseseisev poolakas ju ei eksi. Sinna ka ei tulnud busse. Peatus oli. Läksime järgmisse kohta ja nägime bussi, mis kandis meile vajalikku numbrit. Jooksime ja bussijuht ütles, et ta tuleb sealt suunast, kus me minna tahame, aga ta võib meid peale võtta ja hüüda, kus peame maha minema, et siis oma suunas bussi ootama jääda. Bussijuht viis meid sinna, kus teekonda alustasime kolmekesi. Jajaja. Nägime, et tuttav ameeriklanna tüütab inimesi oma murega. Hüüdsime teda. Üks mees soovitas meil trammiga kesklinnast veidi eemale sõita ja seal bussi oodata. Ei pidavat siis saama enam eksida. Jõudsime ühesuunalise tee bussipeatusesse ja suund oli ikka kesklinna poole, mitte meile vajalikus suunas. Asi oli juba koomiline. Kuskilt liitus meiega veel jooksev ja veidi paaniline valgevenelanna koos ukrainlannaga. Nad olid veendunud, et siia linna tuleb meil pikaks jääda ja öhtusööki sellel kalendripäeval enam ei saa. Tuli buss, suunaga kesklinna. Läksime peale, hakkasime bussijuhiga kõik rääkima. Ma kindlasti veel lisasin eestikeelseid lauseid, et asi oleks selgem. Aga siis vaatasime sõiduki sisse ja seal ei olnud mitte ühtegi vöörast nägu. Kõik meie seminari tüübid. Algas meeletu homeeriline naer ja teine eestlanna hüüdis mulle üle bussi, et see on õige buss ja kuskilt keerab vajalikule poolele. Läbisegi algas muljete vahetamaine, kuidas keegi bussile sai.
Nüüd möistate, miks ma Pariisi vallutasin jalgsi. Aga sellest juba hiljem.

Jätkub ...

Pran vol 1

Tegin see nädalavahetusel palju asju esimest korda. Käisin Prantsusmaal. See riik pole mu unistuste edetabelis kunagi kõrgel kohal olnud, kuid asjatult alahindasin kunagiste kuningate rikkust ja edevust. Alustuseks olin veidike aega (sellest veidikesest ajast, mis ma seal olin) Normandias. Vaatasime üle rannad, mis muutsid viimase suure sõja käiku. Rahvast oli paljudest erinevatest riikidest. Käitusid siis vastavalt või vastupidiselt stereoptüüpidele, mis rahvuste kohta eksisteerivad. Soomlane ja rootslane olid suhtlemismaniakid, valjuhäälselt ja kõiki viisid oma eluga kurssi. Isegi mina, kes hoidsin neist eemale, tean palju lapsi neil on ja kuidas riik motiveerib erinevaid elukutseid. Valgevene neiu sahmis bravuurselt ringi, suhtles familiaarselt kõigiga ja aeg-ajalt käis ja sosistas erinevatele inimestele midagi kõrva. Mulle näiteks soovitas keset loengut minna punkrit vaatama, pidavat seda väärt olema. Pikk ja ilus serblanna suitsetas kõik vabad hetked. Poolakas oli nii asjalik ja konkreetne, et austusest tema vastu ei julgenud ka samasse söögilauda temaga sattuda. Äkki solvan oma tühise silmavaate ja töntsi maitsemeelega teda. Ameerikast oli tõeline daam, selle sõna kõige paremas möttes. Ei rääkinud palju, et toppinud oma nina teiste asjadesse, samas, kui temaga suheldi, siis vastas soojalt. Ameerika vanahärra aga jäi keset loenguid magama, krooksus ja luristas, jõi alati kõik alkoholi otsa, mis lauale asetati (seetöttu sättisin söögi ajal ennast tema lauda, sest siis ei tundunud ma suurim joodik ruumis ja mis seal salata, mulle meeldivad naturalistlikud vanamehed). Iiri neiu oli vaoshoitud ja omaette hoidev. Kreeklanna kõikidest suurem ja vaikselt kuid tüütult pealetükkiv. Ning viimaseks teine eestlanna, kes rääkis puhtalt seitset keelt peale emakeele, omas kolme kõrgharidust ja tegi hulle asju ideest teoks. Arvan, et mina mängisin oma stereotüübi kõige paremini välja. Ei suhelnud, ei vaimustunud pisarateni, ei loonud elukestvaid sidemeid, ei laskunud smooltooki. Olin igal pool õigel ajal, ei esitanud ühtegi eri nõudmist ja vastasin lakooniliselt ja suhteliselt tõrjuvalt lähenemiskatsetele. Olin isegi liiga omaette, aga selline sõbralikkus ja ülesuhtlemine, mis algas vööraste inimestega juba esimesel hetkel kohtumispaigas on liig. Kolmkümmend ego, kes oli välja valitud sadade tahtjate seast (ma siiani imestan suu ammuli, mis minu trump oli. Eriti kui nägin ja kuulsin teisi kandideerijaid).
Märgiksin siiski, et jääb pikaks kripeldama kaks ütlemata jäänud hüvastit. Suhtlesin horvaatlannadega nende poliitikast, sõjast ja õppekavadest. Vähemalt läksime sööma koos ja lahkusime loengutelt koos ning ka väljasõidu kohalikku linnakesse tegime koos. Suures lahkumise saginas ei saanud nende kätt suruda ja seda oleks ma tahtnud teha. Äkki ei pidanud nad seda vajalikuks. Ma tundsin, et mulle oleks tarvis olnud see suhe viisakalt lõpetada. Jääb kripeldama.

Lugu jätkub...

"Ma armastan seda, kes mind armastab." Patrick Modiano "Silmapiir"

Prožektor

"Kui just tema praegune elu seda kustutanud ei olnud, nii nagu liialt ere prožektorivalgus paiskab varjusügavikku kõik, mis tema kiirtevihust välja jääb." Patrick Modiano "Unustuse kaugemast otsast"

Mul on hetkel käsil mitmeid projekte ja siis veel on aju välja töötanud uusi, mis tunduvad ka piisavalt ahvatlevad. Seega teha on. Igapäevases elus juhtub ka läbielamist väärivaid sündmusi. Tunnen, et pilk on suunatud tulevikku, kuid järjest rohkem suudan olla ka koha peal (olevikus). Ühel hommikul käis mul peas üks kõlks ja ma avastasin, et mul ei olegi vaja õnnelik olemiseks igasugustest häirijatest lahti saada. Pean hoopis laskma neid olla enda elust väljas pool, ilma ristumata. Minu asi on parandada ainult seda osa maailmast, mis minu omaga kohtub ja mis toob minust välja parima. Ma ei peagi laskuma sisututesse dialoogidesse ja õhtul voodis kahetsema teravaid lauseid nii füüsiliselt, et Une Mati kardab mulle läheneda. Mul on mitmeid väljakutsuvaid ja positiivseid projekte, mille peale möeldes juba käsi hakkab sügelema. Selle kõik võtangi oma prožektorivihku.

Avastasin, et mul on ikka üpris tihti piinlik veidrate asjade pärast. Minu tavapärane jooksurada läheb mööda surnuaiast. Ma ei karda surnuid, pigem ei meeldi mulle leinavad elavad. Jooksen mina rahulikult oma mugavustsoonis (inimeste juuresolekul ma ei pinguta, piinlik hakkab) kui inimesed väljuvad autost, mustas riietuses, ja kannavad pärgi ning lahtisi lilli. Seal ongi haudvaikus. Ja siis mina ähin ja puhin ja maandun eriti raskel plärtsatusel oma kannale. Proovin ennast küll vaos haoida ja lasta inimestel olla, aga üks matuseline mustas märkab mind. Olen ju hämaruse töttu endale erksa oranži tuulejope peale tömmanud ja helehallide pükste alt paistavad neoonkollased jooksukingad. Ühesõnaga ei sulandu seltskonda ja siis mind nagu ma ütlesin märgati. Ja teretati. See häälitsus, mis mina oma kõrist välja lasin (teretuseks), ei meenuta inimest. Pigem mingit isast looma pulmamängude ajal. Ma ju üritasin vähem hingeldada ja oma keha rohkem sirge hoida, et oleksin vaiksem. Teretamiseks, aga lasin keha lõdvaks ja hingamise valla ja sealt see krööks tuligi. Ja vat siis pingutasin küll, et kiiremini kaduda sündmusplatsilt. PIINLIK.

Peale mälumängu otsustasin üksi ujuma minna. Lihtsalt ennast tühjaks rahmida. Mälumängul polnud rahmimisega midagi pistmist. Pigem panin ajajoonel sündmused paika. Kuna olin üksi, siis otsustasin kiirusele rõhku panna. Kroolisin (oma vigast kroolistiili) kolmkümmend minutit ehk ühe kilomeetri ja mõtlesin veel viis minutit lihtsalt vees võimelda. Mu kõrval rajal oli üks täiusliku kehaga noor mees. Ta aeles vees oleva pulga otsas, iga lihast töötas läbi. Kuna keegi mind korrale ei kutsunud, siis loomulikult jätsin oma tegevuse katki ja vaatasin (lausa jöllitasin) oma naabrit. Ta muidugi nägi seda. Ta jätkas oma tegevust. Ma märkasin, et mind märgati ja hakkas ikka hirmus häbi. Läksin suure plärtsatuse saatel veel mönda ringi ujuma, samal ajal mötlesin kuidas mees on vaeva näinud ja tööd teinud samal ajal kui mina kodus ja tööl küpsist suust sisse ajan, tema vormib reeglipäraselt oma keha, et ise õnnelik olla ja teiste silmadele pai teha. Järgmine mõte oli otse kui pörgust saadetud. Sellel konkreetsel noorel mehel võib ikka valus vaadata olla hukka läinud kehasid. Tema säästmiseks otsustasin mitte enne teda veest välja minna. Aga ta võimles ja mina muutkui ujusin. Vähemalt ei ajanud süsivesikuid suust sisse. Selili, koera, kombaini, liblikat ... või mida iganes. Jahe hakkas. Tema võimles. Nelikümmend minutit üle oma plaani olin vees sulberdanud. Muidugi tema ka. Ja siis tuli mulle teine piinlik möte pähe. Äkki ta mötles, et ma tema pärast teen oma esinemiskava. Tahan ka muljet avaldada (sellise vigase ujumisoskusega). Virgumise hetkel lootsin küll uppumise peale. Kiirelt veest välja ja sauna poole. Loomulikult mõned libisemised ja nendega seotud kohatud käteliikumised. PIINLIK.

See on valgusvihus.

Spiraal

Meie korterelamu hakkab vist varsti valmis saama. Käisin vaatasin oma keldri üle. Moosid ja tabalukk on kadunud ja palju-palju ehitusprahti on asemele tulnud. Võtsin toast kühvli ja harja ning asusin teiste jäätmeid koristama. Paari sekundi pärast oli selline tolm keldris, et ma ei näinud isegi elektripirni kuma laes. Kui sai juba alustatud, siis pole viisakas pooleli jätta, seega pühkisin pörandat tunde järgi. Sain suure kilekoti jagu ebamäärast ollust. Vabamesin sellest. Viisin uued hoidised sisse ja lukustasin tuttuue tabaga ukse. Sellega peaks nüüd kelder korras olema. Jääb veel oodata mehi vannituppa ja eluruumidesse. Tegelikult mu kannatus katkes. Kuus kuud pole oma väikest lallut saanud vaiba peale panna, seega magamistuppa asetasin kaltsuvaiba maha ja istusin tükk aega lihtsalt tühjalt selle peal. Oli hea tunne küll. Siis töusin püsti ja imiteerisin vaibal jooksmist. Lihtsalt. Ei pidanudki loogiline olema.

Lugesin Jevgeni Vodolazkini "Lavr" raamatut. Tagakaanelt sain teada, et lugu on 15. sajandi külaravitsejast ja müstiline. Üks müstilisemaid kohti oli lk 62, kus siis keskajal metsas kõndides ... "Lume alt roomas välja kõiksugu metsasodi: mullused lehed, värvi kaotanud riideräbalad ja tuhmunud plastpudelid." Ega muud ma sellele romaanile ette ei heida. Haaras mu täiesti endasse. Huvitav elufilosoofia sobib ka tänapäeva maailma. Inimeste vahelised dialoogid olid väga sisukad. Peategelase valikud ei tekitanud minus kordagi küsimusi. Kõik oli nii inimlik ja loogiline, samas nii müstiline ja usuga seotud.

"Geomeetria huvilisena kõrvutan ma aja liikumist spiraaliga. See on kordumine, kuid mingil uuel, kõrgemal tasemel. Või, kui soovid, siis uue kogemine, kuid mitte puhtalt lehelt. Koos mälestusega varem kogetust."

Maa röömud

Hea on elada maal. Lähed teed väheke sporti ja saad selle eest autasu. See saab võimalikuks, sest kõik tugevad inimesed elavad linnas. Sain jooksu eest kuldmedali. Ja töesõna võitlesin selle koha välja, sest pool maast olin kolme naise seast kolmas ja teise poole maast lootisn, et oma kättevõidetud esipositsiooni maha ei uimerda. Lõpp hea, kõik hea. Avastasin, et peale Paide-Türit polnudki jooksnud ühtegi kilomeetrit. Ilm on kehva ja muu tempo on kiire, seega ei jätku võhma jooksu jaoks. Proovin ennast parandada.

Kuna üks sõber kolis Poola elama, siis tutvusin Olev Remsu "Bussiga Poolas I" raamatuga (sain raamatud ka hetkel Poolas elava sõbra käest). Ammutasin teosest endale huvitavaid fakte. Ja osa muidugi kinnistas ka vanu. Panen kirja kolm uut teadmist, et siis järgmine kord oskan otsida.

"Meil peetakse neid (kurgi) individualistlikeks, kes rohkem üksi või siis perekonniti tegutsevad. Poolas on nad kollektivistlikud."  --- "Poola kured ajavad oma konnaasju ühisel jõul ja nõul, meie omad nokitsevad omaette."

Helilooja - Krzysztof Penderecki (???)
Kašuubid - Günter Grass
Malbork (Marienburg)

Nii vaikselt see maa elu läheb ...

Komplimendid

Hea tuju loojad:

Hommikul töttan poodi, sest aju vajab midagi magusat. Kell on napilt kümme. Poe ees on püsikliendid suhteliselt vaaruvas olekus. Kell on napilt kümme. Üks vanameestest töstab pilgu ja hõiskab: "Tere hommikust, kaunitar!" Ma pole nii südamest tükk aega naernud. Pisarad tulid ka silma.

Küsin kolleegilt, et kas ta võtab osa ühest üritusest. Vastus oli väga konkreetne: "Ainult siis, kui Sina lähed. Ja just nii ongi."

Olen ujula saunas. Üks naisterahvas vaatab mind üle. Võiks lausa öelda, et revideerib. "Sul on sportlase keha. Mis sporti Sa oma elus teinud oled? Ujunud ... kindlasti ujunud ... laiad ölad ja pikad jalad."

Hiljem kuulsin loo tema sportlaskarjäärist, mis algas Vene ajal. Tema 47kilogrammine neiu võitis vuntsides ja musklis idasaksa neiusid. Kõik see toimus aga Nõukogude Liidu piires, sest Saksamaale teda ei lastud, sest vanaisa oli valesse surnuaeda maetud. Riideid ka eriti polnud saada. Ühel päeval sai terve koondis identsed Adidase kostüümid ja siis tundsid nad ennast ikka väga suure ja tähtsanad. Kahjuks kloorine vesi sööb trikoosid, seega oli varsti jälle häda majas.

Käisin Pulmas. Tore oli. Ignosin kõike ebameeldivat ja analüüsisin oma omaduste üle. Vaatasin üliröömsaid tantsukepsutajaid ja ei suutnud nendega nii paljugi samastuda, et oleks kasvõi ühe tantsuslise liigutuse teinud õhtu/öö jooksul. Tantsu peetakse spordiks. Aga mitte minu ala, ilmselgelt.

:)

Kohustused

Jäuraksin sõna kohustuslik üle. Julgesin öelda, et sõna kohustuslik tuleneb sellest, mille vastu on kohustus ja selle mitte täitmine saab kaasa tuua sanktsioonid. Kui ei ole neid kahte poolt, siis on reguleerijaks südametunnistus/ huvi. Ise lähtun sellest vaatepunktist. Ei tee midagi oma väärtushinnangute vastu ega huvipuudusest, kui selle tagajärg ei muuda mu elukvaliteeti. Olen nõus võtma kohustuse ka ainult selle pärast, et vältida hilisemat näägutamist (sanktsiooni). Nii .... nüüd toimus üritus, milles osalemine pigem tundus aja raiskamisena ja keegi ei võida mu kohalolust ega kaota mu puudusest (kaasa arvatud ma ise). Karistusi ei ole ... järelikult pole kohustuslik. Nii ma käitusin ja nii ma ütlesin. Aga tuli välja, et valedele inimestele, sest sellest tuli ikka suur palagan ja süüdlaseks jäin kogu ürituse läbikukkumises loomulikult mina. Ma nimelt (võib-olla poleks pidanud) jagasin oma vaateid ka väikeste sõpradega, kellest siis suur osa näitas näpuga minu peale (eeskuju), kui nad puudusid tegevustest, mis oli neile korraldatud. Nad ei pannud tähele seda aspekti, et nendel järgnes hiljem puudumisele tagajärg. Seoses sellega ka tegelikult minul. Ühesõnaga ... või siis kahe või kolme sõnaga ... oma vales kohas suu paotamisega tegin endale kohustusi. Aga see pole esimene kord.

Loen/ lugesin Ozzy elulugu. Selline veider lause algus seetöttu, et olen raamatust sõltuvuses. Pöördun selle poole ikka tagasi. Võtan mõne episoodi ja loen üle. Mõnikord kurva ja mõnikord kurbnaljaka. Tee, mis teed, aga elul oln ikka katsumusi inimesele oma nägemuse järgi, mitte sellel alusel, mis keegi on välja teeninud. Päris saatuse kaltsunukud me pole, aga see sama küsimus ... mida meie eluviis siis ikkagi meie kehaga teeb või jätab tegemata? Mees on huvitav. Kuigi minu elu igavaim kontserdielamus on just nimelt tema esinemiselt pärit. Kvaliteet oli kehva ja sõnadest ei saanud aru. Ja esineja ise ka kuidagi aeglane ja tölpinud. Huvitav, mis see aasta siis oli? 4.06.2007

Mulle meeldib see, et Ozzyle meeldivad inimesed. Suudab neist seda paremat näha. Ei pea viha. Eneseirooniaga on ka kõik korras ...

Jälle sügis

Sügisel on endiselt armumise lõhn. Ma ei tea, kas see tuleb lapsepõlvest, kui sai värviliste lehtede sahistamise saatel pargis ringi jalutatud või siis jahedal poolööl pusa väel õues lödisedes jutustatud. Tuppa ei raatsinud minna. Või olen suvel nii palju vitamiine akumuleerinud, et nüüd on vaja seda vabaks hakata laskma. Tahaks igast uuest asjast kinni haarata, inimesi üllatada. Ei lase ennast segada köördis pilkudest. Lihtsalt tunda seda nooruse rahutust. Meenutab aega, kus sain endale uue pusa ja ema ütles, et sellega hakkan koolis käima. Seega ootasin ja ootasin, millal see kool algab. Mul nii palju anda ja ei taha enam oodata, millal ja kellele.

Muidugi mu erinevate toitude talumatus on ajas hullemaks läinud. Kõht valutab (nüüd ma nagu Ristikivi halan tervise üle) ja ülakeha on imelikult kärnas. Kahjuks on teismelise iga nii kaugel, et sellega oma vinnilist, mädanevat keha ei põhjenda. Võib-olla tahakski.

Täna käitusin nagu sõge teismeline. Tahtsin üllatada inimest. Aga päeva lõpus avastasin, et mind ikkagi huvitas, kas ta sidus minu ja üllatuse kokku. Tahtsin nagu mingisugustki tagasisidet. Nüüd ma ei tea kas üllatutigi. Oleks ikka täiskasvanulikult läinud ja öelnud, et tegin Sinu jaoks selle asja. Eks ta ole.
Enda tarvis vist pean arsti juurde minema ja vaatama, millised toidud veel menüüst tuleb välja jätta, sest elukvaliteet natuke kannatab kui aeg-ajalt laskun keset lauset kägarasse kui kuulist tabatud.

Minu parim unenägu. Istun oma ema-isa kodus söögilaua taga enda põlisel kohal. Vastas suitsetab isa Rumbat (mida siis veel). Arutame kuidas leida tasakaalu enda tahtmiste ja reaalsuse vahel. Räägime aforismlikke lauseid. Need on erinevatest filmidest kokku sulanud meie dialoogiks. Ja lõpetuseks autofbluuu ütles: "Ära vali endale parimat meest, vali mees, kelle kõrval Sina oled parem naine." (Ma isegi vist tean ühte suht sisutut filmi, kust selline lause mu ajju jõudis). Arutlus jätkus.

Kui ma ärkasin, siis ma sain asjast aru. Ma leidsin enda jaoks vastuse, mida olin otsinud kaua. Mitte enda pärast, ikka isa pärast.

Käisin ooperis. Viimati külastasin sama maja ilmselt 15 aastat tagasi. Kõik oli nii nagu ma mäletasin. Vist. Ja "Faust" polnud üldse hull. Loomulikult meeldis mulle kõige rohkem kurat ja kõige vähem naiste aariad. Aga siiski mu üllatus oli suur, sest ma ei igavlenud ega teinud nägu, et naudin kultuuri, vaid ma täesti tegin seda. Viimast lauset üle setetades ma nautisin kultuuri, ei igavlenud. Minu ülikooliaegne ooperielamus oli ikka poole mornim. Nagu paljude muude asjadega .... ei mingit üldistust. Igale asjale tuleb läheneda individuaalselt. Varsti jälle ... nii umbes paari aasta pärast.

Tegelikult mulle ikka meeldib tagasiside.

Jooks, jooks

Järjest ilusamaks läheb. Tundub, et naeratamine toob naeratusi. Olen täiega armunud. Mitte sellisel  skandaalsel füüsilisel moel, vaid kuidagi midagi peas heliseb ja helgib. Võib olla ka rinna sees. Aga kui nüüd järele möelda, siis on tegemist pelgalt füüsilisega. Kuidas ikka seletada 21 kilomeetrit jooksu. ...
Arvestades mu võitlust raua ja vähese treenitusega, tundus, et see aasta jääb maraton jooksmata. Õnneks on olemas poole lühem maa ja sellega peaks põdurast peast ja jalutades ka hakkama saama. Sellise suhtumise võtsin ja asusin rajale. Ikka üksi ja omas tempos. Nii nagu mul see pull käib. Üheksandal kilomeetril olin 2.20 tempos. Ausõna, see rahuldas mind ja oma uue treeningkava alguseks sobis ideaalselt (järgmine aasta paljaste päkkadega?). Sellel hetkel tundus, et ei aja iiveldama, pulss on minu kohta pigem madal ja jalad tõusevad maast ikka üle paari sentimeetri õhku. Ühesõnaga -  mõtlesin 2.15 peale ja tõstsin tempot. Must möödus üks oranžis pluuses mees, kelle tempot hakkasin kopeerima. Esialgu, seni kuni oma rütmi kätte saan ja siis üksi edasi sörgin. Kümnenda kilomeetri lõpuks oli mees mind märganud. Muide tema oli teisel ringil (jooksis ikka tugevate distantsi). Joogipunktis fikseerisin kella ja tegin järeldused, et samuti edasi on sobiv. Mees juba ootas mind. Ja seal me siis jooksime järjest kiirenevas tempos. Pulss hakkas juba jumpsima, proovisin ennast natuke mehe ja vööraste inimeste selja taha peita ja vaikselt hoogu maha võtta, aga oh ei. Sealt ta juba keeras pead ja vaatas mulle otsa ja hüüdis: "Kamaan, kamaan!" Jänesehaakidega põikasin ta kõrvale ja kannatasin edasi. Kaheksateistkümnendaks kilomeetriks sain aru, et aeg tuleb juba alla 2.10 (ma ei jookse kunagi teist poolt kiiremini kui esimest, aga nüüd hakkas vahe juba 10 minuti suuruseks paisuma). Mõtlesin, et tegelikult mul pole seda vaja, et ennast tühjaks pigistan. Aga väike kosutus joogipunktis, kui juba oranž mees mulle rahva vahelt lehvitas. Nii me siis koos munakividele keerasime. Vaatasime otsa ja naeratasime ning lidusime juba kiireima kilomeetri ajaga Kaarli kiriku juurde. Ja siis spurt (waf?) Sellest tsirkusest ei kavatsenud küll osa võtta. Need kümme sekundit, mis viimase 400 meetri pealt võidame, ei ole küünlaid väärt. Pole ju koha peale võistlus. Pulss oli juba minulikule tasemele jõudnud. Naeratasin mehele ja lisasin: "Go". "No, no, no ... you too". Ja seda ütleb mees, kes lõpetab maratoni ja mina jonnin poolmaratoni pealt. Võtsin siis oma rasked koivad jalge alt välja ja asusin suruma. See võis koomiline olla. Vere maitse tuli suhu, aga teadsin, et kui hakkan aeglustuma, siis ta aeglustub ka ja seda ma oma hingele ei soovinud võtta. Seega finišikoridori jõudes tuli välja, et nüüd tuleb need viimased viiskümmend meetrit veel võidu teha mehega, kes mind on praktiliselt tühjaks jooksutanud. Rahvale nalja või nii. Mis tal viga, ta ju vööramaalane, mul ikka mõni tuttav publiku seas. Pärast iroonilised küsimused, et kas soovisin lõpuga kaotatud aega tagasi teha vms.
Lõpp. Hingasin paar korda hüsteeriliselt ja kõik muutus normaalseks. Noormees (nüüd oli aega kaeda) tänas mind kui oma tempomeistrit (waf?). Siis soovis ta teada, mis aja ma välja jooksin ja läks oma teed. Ma va tohlakas ei mõistnud midagi ütelda ega küsida. Vaatasin talle oma nõutute ja päikesest punaste silmadega otsa ja saatsin nüüd juba tuttavat selga kuni rahvamassi sulandumiseni. Ja olingi nii armunud sellesse lätlasesse? itaallasesse? ungarlasse? (noh vaatasin aegu ja nuputasin). Oma kehva vormi pealt tegin tänu talle hea joosku (ise olen rahul), ei andnud alla, sest oli vööra ees häbi ja nagu välja tuli ka kohustus. Ja olengi armunud sellesse olukorda. Ma saan aru inimesest, kes ütles, et tal on tunne, et jooksmine teeb temast parema inimese. Selles valguses ma näen, et ühel päeval on mul poolmaratoni aeg 2.00 (ma tean, et kõik kiired inimesed itsitavad nüüd pihku, aga ma ikka naeratan).

Selline kannatamine tasub ennast ära.

Naeratus

Kuidagi on nii, et asjad ja sündmused liiguvad kutsutu suunas. Eelmisel aastal sain ühe vana mehe pööningult 1896. aasta Nikolai II portree, samaaegses raamis. Lasin puurida tööl seina augu, riputasin pildi ja sealt see viimne tsaar mind vaatab. Seetöttu ostsin ka endale Henri Troyati raamatu "Nikola II". Mitte ainult. Selle kirjaniku elulugude kirjutamislaad mulle sobib. Olen mitmed kuulsad Venemaal elanud inimesed tema kaudu endale tuttavaks teinud.
Inimlikus plaanis mulle Nikolai meeldis. Otsustusvõimet oleks võinud rohkem olla. Loomulikult ei istunud mulle tema pödur võimuhimuline naine. Samas ta armastas oma meest ja lapsi. Ja ma ju tean, millesse inimesed hakkavad uskuma, kui lootust enam pole. Ja kui tegemist on oma lapsega.

Aga ühe mu sõbra naine tuli välja avaldusega, et mulle nagunii ei meeldi naised :) Ju siis nii on. Seega ma ei juurdlegi tsarinna üle enam.

Teise elamuse sain Andre Tamme "Lapsepõlvekülast". Jutt naiivselt helge. Kõik on roosamanna. Kõik on head psühhologiseerimata tegelased. Dialoogid olid nõrgim koht. Nad olid pärit nagu mõnest üleeelmise sajandi didaktilisest lasteraamatust. Muidugi meeldis mulle, et minu vanaemast ja isast oli kenasti kirjutatud. Neist ei saakski ebakenasti kirjutada. Selleks peaks inimestel olema ulme hea fantaasia.
"Hästi tore pere on Põllu talu vanal perenaisel ja tema ise on üks kuldne hing, auks ja uhkuseks kogu külale."

"Jah, üks mõnus ja abivalmis mees on see meie naabrite veoautoga väimees."

Ma ise mäletan vahemaid ja inimesi natuke teisit, aga ma olin väiksem ka (nagu mainitud on mitmel korral). :) Tegelikult see raamat pani mind naeratama.

Käisin täna teatris ja selle asemel, et nautida etendust, hakkasin mõtlema näitleja isikliku traagiliste juhtumite peale. Kruttisin ennast ikka nii üles, et naerukohtadel julgesin kõvemini nuuksatada, et mitte päris ära lämbuda. Etenduse lugu rääkis mehest, kes tellis enadale palgamörvari. Aga laheda tooni andsid eelarvamused, mis inimestel on erinevate rahvustega seoses. Üks tegelane ütles toredasti: "Mind ei huvita Su riigi invaliidistunud ajalugu." Ja tegelikult nii ongi.

Käisin seenel, ronisin Roostal, ....,  sain valusa õppetunni (mille üle hetkel on väga hea meel. Kummaline küll, aga tänu sellele toimus nagu vabanemine. Ebaõnnestumise töttu sain painest lahti. Imelik, aga ma naeratan, kui sellele mõtlen). Olen näinud ilusat uut kodanikku. Olen saanud kutse teiste suurest röömust osa saama. (Kaks viimast mõtet panevad mind ka naeratama).

Naerata ometi.

Pole põhjust kurta

Käisin korra Amsterdamis. Tundus tõesti, et ainult korra, sest oleks tahtnud rohkem näha, rohkem jalutada, rohkem ... . Kõik, mis kogesin, oli käimist väärt. Väiksed ja suured ölled. Tõsiseltvõetavad ja lihtsalt nime pärast muuseumid. Rahvast oli palju ... nagu ükskord Türgis, kus kõik elanikud pluss turistid olid kogunenud ühte kohta, sama oli ka Amsterdamis. Järjekorrad ... Tegelikult tagasi vaadates on see isegi humoorikas, et seisad sabas selleks, et näha samu asju, mis on internetis :) Tegelikult on vahva näha ja katsuda köigi turistidega koos erinevat nänni. Trügida ja naeratades vöörale inimesele oma keeles midagi "inetut" öelda. Mõnikord ma unustasin ennast ja kasutasin rahvusvahelisi sõnu.

Korrastasin just oma meened ja mälestused ja panin riiulile laagerduma. Tõenäoliselt satun kunagi veel Hollandisse, sest üks tähtis asi jäi nägemata :)

Spordiga on asjad kummalised. Hirm on tulnud. Pole ju väga halvasti läinud, aga süda väriseb ... ei taha enam hetkel ... Tahaks lahkuda väärikalt. Jooks hakkab natu-natu välja tulema, kuigi südamel on ikka oma mötted. Tuleb minutis palju, palju tümpsuda, viimati oli rekord 216.

Iga samm võib olla viimane, aga ometi astume edasi.

Nii on

Kui ma olin väga noor. Nii umbes 7. Maal vanavanaema juures oli üks noormees. Minust umbes viis aastat vanem. Ai, küll ta oli ilus. Pikk, sihvakas ja minu vastu väga kena. Ega ma ei tea, kas tal eriti alternatiive oli. Käis temagi vanaisa juures maal, kus järgmine naaber elas sügaval metsas, kuid tema vanus algas kindlasti numbriga seitse ja seal taga oli veel mõni arv. Seega seitsmeaastane oli kindlalt võluvam. Igatahes see noormees jooksis minuga ja mägis peitust. Andis oma väikseks jäänud kalossid mulle, millesse olin sama kiindunud kui noormehesse endasse.  Tema vanaisa suri, maja müüdi. Tulid uued inimesed. Minu vanama suri. Kaugeks jäi koht ja unustusse inimesed. Möödus kõvasti üle kahekümne aasta, kui ühel töisel asjajamisel tuleb mu juurde meesterahvas, kellel üks mure lahendada, millega mina saan teda aidata. Seisame esikus ja räägime. Töised ajad saavad tehtud. Noormees ütleb, et kas sa ei tunne mind ära, olen see noormees su vanaema juurest. Mul ei lähe pilt kokku. Aju ei lase. Vastuolu on suur. Vestluskaaslane on must lühem ja ümaram, prillid peas ja ilma kalossideta. Mu lapsepõlve armastus sai sekundiga otsa. Olin natuke kurb. Aga see uus mees oli ju ka tore. Ikka olin kurb.

Arthur Japin "Suur maailm"

"Inimene on nii pikk nagu ta vari, iga kord, kui vaatad, taas veidi erinev."
"Usu mind, Lemmy, ainult üks asi on hullem kui tunda, et sind on ära kasutatud ..." --- "... see on tunda end kasutuskõlbmatuna."
"Kui su käised on liiga lühikesed, kas sa raiud siis käed otsast?"

Lõit

Lõhkusin veel mõned kopratammid. Hea rassimine oli. Sel tüübil on ikka täitsa selge, kuidas vesi peatada ja muda okstega kokku põimida. Tammide lõhkumisest põnevam oleks näha, kuidas see loom seda ehitab. Kuskile kraavi, kus see kedagi ei sega.
Igatahes, kui ma räägin, et käin metsas kettaid lennutamas, siis ma pole päris täpne. Tegemist siiski kultuurse ja tsiviliseeritud pargiga. Vat nüüd käisin metsas, kus oli nii tihe, et ainult sipelgas mahutus okste vahelt läbi (ja tõenäoliselt see imepeenike kobras ka). Üks inimene oleks napilt metsisele peale astunud ja kuna tundsime ennast mõnusalt miski putukapesas, siis saime küünarnukki (üks paremasse ja teine vasakusse sekundilise vahega) nõelata või hammustada või susata. Mina küll ei suutnud valusähvatuses tuvastada, mis see just oli. Seda tean, et kolm päeva sai kratsida.

Iga päris eestlane peab ikka kord aastas tegelema Tammsaarega. Käisime Vargamäel. Seekord unistustest oli jutt. Mõnes mõttes on tore, et lugu nii selge, et ei pea näpuga jälge hoidma. Saab keskenduda seekord siis näiteks unituse tahule. Ei meeldi see, et kohti müüakse rohkem, kui tegelikult rehetaresse mahub. Enda füüsiline ebamugavus hakkab tunda andma ka siis, kui etendusse sisse elan. Tehku siis pilet euro võrra kallimaks ja lasku inimesi vähem ja on toredam.

Ikka ja jälle meeldis mulle Mari. Eelkõige näitleja. Nii ilus ja ilmekas ja ... . Samas kunagi varem meeldis mulle ka Mari ... eelkõige näitleja. Raamatus ei mäleta, et ta mu lemmik oleks olnud.

Udo Uibo raamat "Sõnalood" on hetkel laual. Hakkasin suurest inspiratsioonist kohe ise sõnu looma ja kasutama selliseid, mis juba vananenud või murdelised. Põnevasti kirjutatud ... Hetkel lemmik.

Käisin esimest korda elus veel ühes Eesti kohakeses ... Järva-Jaanis.

Varsti, varsti ...

Uni

Mul on suur uni. Maailma suurimast hobusestki suurem. Olin sunnitud täna kaks tundi autoroolis olema. Selleks jõin portsu energiajooki, võtsin peale hääletaja, et ta lobiseks minuga (tegelikult 30 minutit täisvaikust) ja hiljem kuulasin raadiost teadussaadet, kus sundisin ennast kaasa mõtlema kosmoloogia valdkonnas. Igatahes jõudsin koju enne vihma. Isegi enne tähesadu.

Mis siis väsitab?
Ma ei tea, sest tegelikult puhkan. Mõni päev füüsilisest tööst ja teisel päeval emotsionaalsetest mõttetegudest. Mulle meeldivad päris mõned inimesed. Selleks, et oma poolehoidu väljendada, olen suhelnud. See küll ei väsita, pigem ikka kosutab. ... Olen ka oma aega veetnud vabatahtlikuna. Väga tugevdav tegevus. Hariv. ... Esimest korda ujumas käinud. Päris ujumas. Karastav. ... Paar päeva tagasi olin kinos üle paari aasta. Film oli nii nii emotsionaalne, et sellest üle saamiseks kulub natuke maailmas mulle antud ajast. ... Kuid see ei väsita mind. Ravib? ...

Just möödus sisutihe nädalavahetus, kus ühtegi tegevust ei teinud kaks korda (kui nüüd just söömine ja see teine asi välja arvata). Tartus tutvunud erinevata kujudega, näinud meest, kes oligi orkester, saanud nii positiivseid uudiseid, et maailm tundub grammi võrra õiglasem koht. Aaa ... Autoga mööda kruusateed sõitmine väsitas mind küll. Samas tegevuse hetkel hoidis ikka ekstra kikkis.

Jalka MM ka ei lähe peris nii nagu ma unistasin.

Ja nüüd ma sööks seda torti, millest eile loobusin. Võtaks kohe mitu tükki.

Tempo

Tore, kui on palju tegevusi. Pole hetkekski igavust tundnud. Aga alati on aga. Tempo tapab. Distants ei tapa.

Käisin üle kolme aasta Saaremaal. Puud on nii pikaks sirgunud, et ei tunne vanu ja armsaid kohtasid ära. Tugitool ahju kõrval on teine. Diivan on teine. Akna kõrval ei ole habemeajamiseks mõeldud harjakest. Õnneks vana peegel oli alles. Samalaadne oli ka reaktsioon: "No, nüüd ma kukun küll istuli." Ainult kolm aastat tagasi üks teine kukkuski. ... Oli sama, aga nii vööras.
Aeg saare peal oli tore. Nagu vanasti ... lõbusad jaanipäevad mere taga.

Jooksin teistkordselt "kõvamehejooksu". Ilm oli lahe ja ujuda jahe. Või oli see nüüd vastupidi. Mulle meeldivad üritused, kus täiskasvanud inimesed saavad ametlikult mudas roomata ja üle seinade turnida. Ükskord Inglismaal ronisime üle aia ja naabrivalve kutsus meiel nö mehed peale :) Sellel jooksul seda muret pole. Ei pea kartma, et mudatriibud näos mu rohkem naeruväärseks teevad.

Nali naljaks. Aga sain ka ühe võidu võistlustel. Mitte üksi, vaid koos majasõbraga. Me moodustame hea paari, temal on külmad närvid ja minul strateegia. Mõlemad võivad ka alt vedada :) Vedasidki, aga millegagi me selle võidu välja teenisime.

Timur Vermes "Ta on tagasi":

"Ühele noorele ettevõtmisele pole midagi ohtlikumat kui kiire edu."

"Kõige rohkem ärritab mind nende hommikuinimeste juures see kohutav heatujulisus, otsekui oleksid nad juba kolm tundi ärkvel ja jõudnud Prantsusmaa vallutada."

"Need on kriisihetked, mis toovad esile tõelise juhi."

"On hämmastav, milliseid teid leiab saatus, et jõuda oma sihile."

Vist on suvi ... aja planeerimine (krohvimine, pahteldamine, jooksmine, disc golf, kodused toimetused, hea seltskond, lugemine, kohustused maal ... ootamatused).

Radikas

Istun kodus ja ootan, et mõni tuleks ja paneks radiaatorid paika. Pidid kaheksast tulema, aga kes varem on kellast hoolinud (hetkel kell 11). Muidu pole hullu, aga meil kõik mööbel kiletatud ja teha pole suurt midagi. Istun vaibatul pörandal ja vaatan internetist Zlatani ilusaid väravaid. Ta on õnneks löönud neid piisavalt palju. Saab aega täita küll. Jooksma tahaks minna, aga enne ei saa, kui nad kohal on. Ei tea, kas siiski.

Olen juba mõned päevad oma uude erialasse sisse seadnud. Krohvinud ja pahteldanud. Esialgu mulle selline elu meeldib, aga võib-olla seni, kui hakkab rutiiniks kujunema. Võlub see, et päevakava on paindlik, söön siis, kui köht tühi ja lähen hingan värsket õhku, siis kui tahtmist on. Erineb praegusest töökorraldusest tunduvalt, kus iga asi käib kella järgi. Õhtuks peab lihtsalt miski asi olema loogilises kohas, et järgmine päev jätkata.

Zlatan Ibrahimovic ja David Lagercrantz "Mina, Zlatan"

"Unistused võivad teoks saada ja su õnnelikuks teha."
"Aga unistused võivad ka teoks saada ja su hävitada." (Mino Raiola)

Avastus enda kohta

Avastasin enda juures suure vastuolu. Ma armastan inimesi, kes on enesekindlad, tereva keelega ja järjepidevad. Loen neist raamatuid, vaatan filme ja saateid ... naudin nende seltskonda. Muigan, kui panevad kellegi "paika", nutan röömust, kui neil hästi läheb.

Ma ei kannata inimesi, kes oskavad kõike (ja seda valjuhäälselt kuulutavad), kes annavad oma väärtusest ja oskusest igal sammul märku ja tõmbavad teiste enesehinnangut sõnadega alla (mõnikord tulemusteta, aga nad üritavad).

Kus siis selle piir on? Ma ei tea ... Ma lihtsalt tunnen selle ära. Ühesõnaga, kui abi palun ja keegi enesekindlalt ütleb, ma aitan, sest ma oskan. Siis ei taha teda. Tahan kedagi, kes ütleb, et ei pruugi osata, aga annan endast parima. Parim on parem ja kindlam.

Pidin selle küsimuse kallal juurdlema, sest on paar töökaaslast (mängukaaslast), kellega ma ei saa ühes paadis sõita, kuna kardan oma heaolu pärast, kuigi nad väidavad, et oskavad navigeerimisest esmaabi ja pimetrükini kõike. Vaadates neile silma, on näha, et nad ise usuvad sellesse.

Mul on keeruline ennast alla suruda. Tahaks kohe sarkasmiga peale lennata. Tahaks küsida, et kas nad ei usu, et "koledad/ rumalad/ lihttöölised" elavad täisväärtuslikku elu. Ja ainus, kellele sa pead midagi tõestama, EI OLE teine inimene. Kõike ja palju muudki tahaks öelda. Öelus?

Sellist tõket ei ületa alkotööstuse abil. Üldse olen kogenud oma elus paari lugu, kus inimene esialgu on kuidagi keeruline omaks võtta, aga aeg on erinevad situatsioonid kätte mänginud. Mõnel puhul on aidanud aeg muukida lahti veidra huumorisoone ja teisel puhul on aeg andnud võimaluse koos olemiseks. Samas pole üksi lugu alanud sellega, et tegemist oleks olnud "kõigeoskajatega" (ja sellest tekkinud sündroomiga, mis mul avaldub). Seda tõket ma ei suuda ületada.

Meenub üks viie aasta tagune lugu, kus meesterahvas, kes õpetas mulle mängu, mis mind hetkel ikka väga vihale ajab ja ebakindlaks teeb. Too mees tegi mulle pidavalt "tüngasid", unustas autasustamata või kutsus mu asemel kellegi teise. Veel oli kummalisi näiteid diskrimineerimisest. Porisesin mõnikord terve autotee selle üle (oi, seda ma oskan). Nüüd aga mäletan neid lugusid (ega ma unusta), aga selle mehe nägemine toob mulle alati naeratuse suule. Tahaks ikka mõne heatahtliku nalja visata. Naudin ta seltskonda ja olen avastanud, et mis iganes kunagi oli, ka tema istub koos olles sööma meie lauda. Olen tema poja ande fänn ja loodan, et ühel päeval tõmbab kõik kotti.

Aga ikkagi, kust tulevad inimesed, kelle kõrval Erki Nool on tagasihoidlikkuse kehastus. Või?

Või ikkagi olen ma nii kade? Ma ei tea, aga see häirib mind. Muidugi, ma ju ei oska midagi :)

Ühel päeval olin koos oma väikeste sõpradega, kes on suureks kasvanud. Toredad inimesed on välja kukkunud :) Mul oli nii hea meel nendega aega veeta. Rääkida lumelaudadest, vihmast, sukeldumisest ...

Maja remont võiks valmis saada.

Põnev

Nonii. Kolm pidavat olema kohtu seadus. Või siis pelgalt statistika. Sõitsime rattaga. Nagu teised tavalised inimesed ilusa ilmaga. Üheksa kilomeetrit kodust eemal lõhkes jälle majasõbra rattal tagarehv. Kolmandat korda. Esimene kord olime 50 kilomeetrit kodust ja teisel korral 3 kilomeetrit. Täna oli keskmine õnn.

Jalutasime kodu poole. Äkki märkasime metsa ääres kraavi, kus oli võimas tamm. Ühel pool suur kõrge vesi ja teisel pool väike nireke. Kuna jalutamine koos rattaga oli suht nüri, siis läksime kraavi kaema. Võtsin veest esimese oksakese ja viskasin kaldale. Võtsin järgmise juba hoogsamalt. Viiendat, kuuendat oksa haarates lendas juba muda igas ilma kaares. Üks tükike langes põsele, teine pükstele ja nii see otsus sündis. Pastlad jalast, silm särama, põlvist saati mutta ja võitlus kopratammiga algas. See oli päeva parim osa. Tund aega jalgupidi kevadises vees ja kätpidi oksi kahlates. Tamm lõhutud ja vesi hakkas voolama ühtlaselt. Nüüd on sealt põhjavesi päästetud. Küsimus, kas vesi oli külm, oli liiast. Tegevus oli nii soojendav (igas mõttes). Miks ma kasvasin täiskasvanuks?

Ehk siis vana sõbra Kurt Vonneguti juurde: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha."

Tralfamoorlased võiksid mu ka ajas rändama viia, et saaksin lahedate hetkede juurde tagasi hüpata.

Elamused

Olin ammu sulgenud oma eluloos ühe peatüki, aga tuli välja, et liialt kiirustades. Lühidalt - kui kuskil on kiiks, siis ma selle enda ligi tõmban.
Käisin kolmepäevastel võistlustel, kus närvid olid läbi ja tulemused jäid selle taha pidama. Samas õhtuti sain olla mina ise. Siidrit sisse kallata ja omale tegevust otsida. Teise võistlusjärgse öö hakul sundisin sõpra endaga lauatennist mängima. Meiega liitusid veel mõned seltsilised, kuid peale esimest raundi otsustasid kõik pokkeri kasuks. Ikkagi istudes tegevus. Paar leedu poissi, üks läti vanamees ja kaks noormeest Venemaalt ikkagi tahtsid ping-pongi mängida. Kolm tundi möödusid naerdes ja higistades. Vene duracell oli tõeliselt lahe (majasõbra sõber suurtel võistlustel paarismängult). Tema energiamäär lubas teha liigutusi rohkem kui vaja oleks. Samas naeris ka nakatavalt. Aga mitte see ei ole minu elu. Mitte ka tore teismeline, kellega sai võrdselt võidetud ja kaotatud, vaid ikka vanamees naaberriigist. Kui kõik olid juba väsinud ja mina istusin pingil veel ainult selleks, et oma reketeid oodata ja magama minna, siis lätlane soovis muga mängida veel ja veel. Kõik vaikselt lahkusid. Sain ka õhtule. Järgmisel hommikul juba mu uus läti tuttav vestles minuga öisest magamisest, hommikusöögist ... Peale autasustamist tuli mind kallistama (kallistama???? mind????) ja loomulikult soovis, et läheksin järgmistele võistlustele, mis toimuvad Lätis ... Majasõber irvitas, et mida see vanamees ikka sulle teha saab. Selles suhtes on tal kindlasti õigus.

Kuna ma juba olen emotsionaalne, siis likvideerin oma vana võla. Sain meeletu elamuse Christopher McDougalli raamatust "Jooksjana sündinud". Ma ei oska põhjendada, aga oleksin nagu uue usundi endale saanud. Ennast ületavad inimesed ... ja ebaloogiline pingutus tundub loogilisena.

Bannister ütles: "Gasell ärkab Aafrikas igal hommikul üles, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta süüakse ära. Lõvi ärkab Aafrikas igal hommikul, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, sest muidu jääb ta nälga. Pole vahet, kas sa oled lõvi või gasell - kui päike tõuseb, on targem punuma pista."

Ja Emil Zatopekist sai mees, kes ... minu jaoks. "Kohmakat nohikust Tšehhi sõdurit, kelle jooksustiil oli nii hirmus, et ta nägi välja "justkui oleks teda äsja südamesse pussitatud..." "Zatopek oskas joosta nii, et kui ta võitis, oli ka vastasel hea meel."

"Sa olid vapustav," ütles Scott.
"Muidugi. Vapustavalt aeglane," vastasin. Raja läbimine oli mul võtnud 12 tundi, mis tähendas, et Scott ja Arnulfo oleks võinud selle teist korda läbi teha ja ikkagi mind võita.
"Seda just mõtlesingi," ütles Scott. "Ma tean, mida see tähendab. Tean väga hästi. Selleks on vaja rohkem meelekindlust kui kiireks jooksuks."

Ja veel palju väljakirjutisi ...

Raud

Sain vastused arsti käest. Mul suur rauapuudus. Mõnes mõttes kergendav teadmine. Ma pole äbarikumaks jäänud, pole üle öö vananenud. Lihtsalt need mehikesed, kes aitavad jooksmise ja muu füüsilise ajal hapnikku vedida, olid jalga lasknud. Salaja töölt minema põrutanud. Huvitav, kas palgasüsteem on kehva või puudus piisav motivatsioon? Igatahes hakkan uusi kasvatama. Erinevaid tablette närima ja võtsin jälle kavasse kõrvenõgesetömmise. Ei mäleta, et eelmine kord sellest lugu oleks paranenud ... aga hullemaks ka ei läinud. Peedisalat ja maasikad on aktiivselt menüüs. Loodan saada asjaga kiiremini ühele poole kui arsti panustatud kuus kuud.

Kuna intensiivne trenn on kuu aega välistatud, siis olen nädala jooksul kaks korda teatris käinud. Midagi peab ju vaba ajaga peale hakkama. Draamateatris käisime "Hävituse inglit" vaatamas ja Linnateatris "Lantimiskunstnikud".
Esimese etenduse puuduseks oli liiga pikk keerutamine ühe teema ümber ja teisel jäi sisu nagu puudu. Üldiselt olid mõlemad meeldivad tükid toredate näitlejatega. Draamaka omas oli eluline element üle völli keeratud,  kuid kogu oma absurdsuses siiski mõtlema panev ja naerma ajav. Linnateatri etendus ajas naerma, kuid mõtlema ei pannud. Puhas meelelahutus. Eriti meeldis mulle tegelane Nohik, kelle maneerid meenutavad mulle ühet mu sugulast, keda väga austan. Lugu, oma esimesest sekskogemusest, oleks võinud vabalt tulla mu sugulase suust. Mitte, et tal oleks selline elu, vaid sedasi ta oma elust räägiks.

Ma tunnen puudust mõnuga jooksmisest. Ma ei uskunud, et mina kirjutan kunagi selliseid sõnu. Aga selline kõrvakohina ja silmavirvendusega ponnistus võtab igasuguse isu.

Raud
Oh, raud
Tule tagasi mu manu!

Hambaarst

Käisin jälle hambaarsti juures. Viimati olevat ma käinud 2009. aastal, aga ma arvan, et arstil on ebatäpsed andmed. Sellisel segasel aastal ma kindlasti ei tegelenud oma hambumusega. Ühesõnaga võtsin ennast kokku ja läksin, enne kirjutasin ka e-kirja, kus andsin märku, et maod ja hambaarstid on minu suurim öudusunenägu. Pole kindel põhjuses, miks ma madusid kirjas mainisin. Võib-olla tahtsin ikkagi oma hirmu suurust määratleda. Või lootsin, et ka hambaarst kardab reptiile, et mõistab mind.

Kuidas siis oli? Hullem kui ma ennustasin. Esiteks olen veendunud, et kõik need hullud undavad aparaadid on välja möelnud Hitleri käsilased teatavatel eesmärkidel. Ja uuendusena viimasest korrast on miski veider värk, et vett pritsib silma ja nainaaukudesse. Või on mu suu aastatega kuju vahetanud. Vahepeal tekkis uppumistunne, kojamehevajadus ...
Ma ei kannata undamist oma suus üle 5 sekundi, aga võin joosta 5 tundi. Mis siis selle asja nii vastikuks teeb? Valu???
Ma pole kindel, et see on hullem valu kui see, mida tunnen joostes, kui pulss on 190. Aga siis reguleerin ise valu tekkimist. Nüüd on vöörad käed suus ja ei reageeri isegi mu lalisemisele, mida erineva valjususega lasen endast välja hetkest kui puur suhu läheb. Miks meil naerugaasi ei anta?

Lakke olid pannud televiisori, kust oleks saanud põtru vahtida, aga eelistasin silmad kinni panna ja isegi jõuga neid kinni hoida. Suu oleks ka hea meelega sulgenud. Mingil hetkel arsti abiline ütles, et väljas sajab rahet. Hakkasin lootma, et arst viskab puuri nurka ja läheb kaeb seda loodusime sama hoolikalt kui ta mu viimast hammast uurib. Asjatu. Jätkas möllamist. Ma ei julgenud silmi avada, kartsin näha tädi hullunud pilku, mis ütleb: "Mis rahe? Mul on siin hambad, inimpiinad ..."

Kuna viimasel paaril nädalal on mind vaevanud lihaste tõmblemine, siis nüüd oli lõualiigutaja lihase kord (hea ajastus). Kartsin, et hammustan tahtmatult arstil puuri käest, neelan selle alla ja paari minuti pärast mind ei vaeva enam lihased, mis tõmblevad. Mind vaevab hoopis minirelakas, mis mu organismist otsib väljapääsu. Eriti hull olukord, kui ta mu sisemise kõrva juurde põrisema satub.

Siis kartsin, et saan pragada oma ebakohase käitumise pärast. "Lõpetage oma lõuaga vigurdamine!"

Tegelikult kestis see kokku vähem kui kümme minutit ja mu mikroauguke sai parandatud ja miski asi lihvitud. Ma aga sain endasse imetud kogu maailma vaeva.

Nüüd jälle tükk aega hooleta.

Turvavöö

Eile olin pahur oma nõdra kesta peale. Ei jaksa midagi teha, iga liigutus viib pulsi lakke, paneb silme eest virvendama. Tahaks ju nautida füüsilist tegevust, aga mis seal nautida, kui reaalsus on konkreetselt valus. Ei taha arvata, et pole veel maratonist taastunud. Ikka ei taha seda, et ise olen endale oma hädad kaasa toonud.

Kogu see vaimne ja füüsiline nüristumine annab tunda igapäevastes tegevustes. Läksin mina WC-sse. Lihtsalt. Istusin ja hakkasin nihelema ja pabistama. Nimelt ei leidnud kuskilt turvavööd, mida kinnitada. Ja nii ei saa ju asju ajada. Äkki virgusin ja hakkasin ikka üle mõistuse kõvasti naerma. Arvan, et läbi avauste kostus see viienda korruseni välja. Võib-olla õuegi. Tuvid pööningul kindlalt ehmusid lendu.

Nägin metsa all rästikut. Peale seda oli iga voolik mao moodi ja liikumine puude all osutus väga vaevaliseks. Aeganõudvaks.

Kodus pole õhku ka juba pea kuu aega. Kiled on akna ees ja hinga oma väljahingatut ja söögihaise. Võib olla selleks aju segast panebki. Sellise miinushapnikuga suudavad töötada ainult treenitud ja tugevad. Minul aga peab aken konstantselt avali olema.

Suvise reisi töttu võtsin ette oma kaheksanda "Minu ..." raamatu. Arvan, et see on umbes selline number. Ei hakka kontrollima. Margot Roose "Minu Amsterdam" ei olnud  just minu ettekujutus enne reisi teen selgeks raamatust. Natuke liiga sildistav, üldistav ja lahterdav. Mulje jäi nagu suhtelist must-valge maa see Holland. Mis muidugi minu ettekujutuses pole nii. See oleks koht, kuhu varsti elama läheks, sest mulle meeldib see, et seal on kõike ja keegi ei eristu ka siis kui ta tahaks eristuda. Või kuidagi nii.

Panen kirja asjad, mis suvele kaasa võtan sellest raamatust: Jordaan, jonge kaas, belegen kaas, oude kaas, overjarige kaas, Blijburgis ja Ruigoordi hipiküla.

"... tasakaalu purunemise järgneb alati tegevus."

Lets do.

Nii on ...

 
Ma vannun. Vannun veel natuke. K... K...

Miski nagu ei klapi mu peas ja kehas.

Jooksin märtsi viimastel päevadel oma elu teise maratoni. Olgem ausad, raske oli. Aga paar päeva peale eneseületust tundsin ennast kui üks kangelane jõulude ajal. Eks selle nimel teengi selliseid absurdsusi. Nüüd hakkab emotsioon haituma, kuid see, mis tegevusega võitsin, on alles. Uued tuttavad, kellega läbisin joostes koos 35 kilomeetrit. Uus lugu mu ebaküpsusest. Uus füüsiline eesmärk.

Peale pikka jooksu sattusime kenade jõukate inimeste juurde golfiklubis. Pakuti süüa ja juua. Tegelikult süüa võtsime ise ja jooki tõi peoperenaine meile morsikannuga. Laua äärde tulles arvas, et kontvööraste dressides ja plätudes külalistega (kellest üks unustas isegi sünnipäevalist õnnitleda) peaks ka vestlema. Selleks sobis küsimus: "Palju jooksite?" Järgnes kiire vastus: "Kogu kannu jooks tühjaks."

Veel üks omapärane lugu. Juba paar päeva lugesin Charles J. Shieldsi "Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu". Võtsin vastu otsuse, et reedel loen lõpuni. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et 11. aprill 2007 suri kirjanik. Veider, see reede oli 11.04. Mitte, et ma sellele mingit tähendust omistaks. 11. aprill on minu jaoks ikka hoopis teisel põhjusel ajalukku läinud.

Aga kui sellest juba juttu tuli, siis avastasin, et olen Kurt Vonnegutiga sarnane. Mitte, et oleksin nii andeks. Kahjuks pole pooltki nii töökas ega järjekindel. Sarnane pigem tema nö negatiivsete omadustega. Suhtumine perekonda, vastuolulisus parem- ja vasakpoolsetel mõtetel jne. Aga tõenäoliselt hakkan tema loomingut hoopis uue pilguga uuesti uurima.

"Koosseisuliseks jobuks olemine tähendab, et sul ei ole sõpru, et sind vaadatakse nagu võõrast"

"Me oleme need, keda teeskleme olevat, seepärast peame ette vaatama, keda teeskleme olevat."

"Avalikkuse ees kasvas Vonneguti maine asjatundja ja pahurdajana, kuid tegelikult ei tundnud ta end nii tujukana."

Sedasi siis.

Hirm nahas

Terve oma elu on otsinud ta oma ülesannet. On tööd teinud, on inspiratsiooni oodanud. On ennast alandanud, on teisi väärkohelnud. Kolistanud mööda ämbreid ja räästaaluseid. Valinud tuttavaid ja kaotanud sõpru. Oodates elult ideaalolukordi või stsenaariumi järgimist. Piitsutanud ennast, ületanud takistusi. Möttetuks tunnistanud.  Igasuguse järje kaotanud. Valinud kulgemise, vihastanud ja rööprapsinud. Rohinud peenart siit, sealt ja keskelt. Ostis suurest hirmust spordisokid. Luges raamatuid eneseületajatest ja tööloomadest.
Avastas, et tema elustiil on tema ankur. Ehk siis kuidas sai Kurt Vonnegutist nii hea kirjanik - aastaid kirjutamist ja äraütlemisi. Kuidas sai Jordanist maailma parim korvpallur - pidev trenn ja mööda visked. Ühesõnaga, ei pea milleski andekas olema - peab lihtsalt tahtma millegi nimel tööd teha. Ei tohi karta eksimist.
Ta ei taha olla enam allaandja.

Ta oleks nagu tugevam ... ehk teaks rohkem ja ei taha midagi. Teine oleks nagu nõrgem ... ehk teaks vähem ja tahaks rohkem. Aga igapäevases suhtlussituatsioonis nö tugevam kohmetub, vaatab maha, valib hoolega sõnu. Ometigi ei taha ta midagi, ei karda midagi, aga miski nagu sunnib. Lapsepõlv tuleb meelde. Aga siis tahtis midagi. Vähemalt see tunne. Koolipeol, pika koridori lõpus, enne füüsikaklassi vahetasid üks teine tugevam ja üks teine nõrgem kohad. Tugevam küsis tunnete kohta ja nõrgem kehitas õlgu. Järgmisel hetkel olid rollid vahetunud mõneks nädalaks. Aga kui siis veel kehitati õlgu, siis sai näitemäng läbi. Tagasi vaadates oli ilus etendus. Nüüd ei ole ega tule etendust. On kohmetus, ei ole tundeid ega õlakehitust. Pole sellist situatsiooni, aga lihtsalt tugevus ja nõrkus. Tavaline elu, mitte selle algus. Ja miski kummaline kaheksateist aasta tagune paralleel.

Hirm nahas.

Mis nüüd?

Selle aasta esimene poolmaraton tehtud. Tingimused olid talvised, kuid porised. Lund sadas otse näkku, ripsmed keeldusid lörtsi raskuse all üles poole tõusmast ja samal ajal jalad lirtsusid poris. Hea, et kõike ei näinud. Ainus eesmärk oli olla viimasest parem. Sain hakkama. Start on tehtud.

Armumise tunne pole ka kuskile kadunud. Mõtlen olnud ja oleks võinud asjadele. Mõtlen erinevatele tõlgendamistele. Mõtlen reaalsuset põgenemisele. Mõtlen lapsepõlvele. Miks mitte tulevikule?

Eelmisel nädalal oli mul kahetunnine vestlus tähtsa ülemusega. Ma ei saanud aru, mis minust taheti ja kas üldse taheti. Aga miski taak kukkus küljest, sest üle pika aja oli suhtlus. Kuigi kasutati ütlust, et ma ütleksin Sulle halvasti, aga ei taha Sulle haiget teha. Huvitav, kas jäi siis tegemata see haiget?

P. Sauteri nö lasteraamat tekitas mus suurt imestust. Tõesõna, kas ma loeks lastele juttu nokupuust ja peerupallist.  Mõtlesin ja lugesin. Isegi mu väikstel sõpradel jäi suu lahti. Panid kirjanikule diagnoose. Pildid ei teinud asja paremaks. Jõudsime arusaamisele, et lasteraamatud võiksid nunnud olla. Kasvõi natuke.

Mis nüüd saab, mis edasi?

Vist

Selline ootusärevus, armumise tunne vist. Mitte sõna otseses mõttes, vaid kirjeldavalt. Süda taob kiiremini, midagi on õhus. Liblikaid ei ole kõhus. Tegelikult ei oska seda sõnadesse panna. Või vastupidi, kõik fraasid, mis iseloomustavad mu olekut võivad tegelikult teelt eemale juhtida. Iseloomustavad sõnad tegelikult ei iseloomusta minu tunnet. Mitte, et see ainulaadne oleks. Paar korda varem on sama jama olnud, aga siis sai asjale anda kas inimese nime, saavutuse suuruse, adrenaliini määra. Nüüd seda pole. Ainult ilm on ilus. Ja tunne.

Mongooliasse ei plaani minna. Need korrumpeerunud riigid pole minu teema. Pole piisavalt raha ega iseloomu, et ennast kehtestada ja läbi närida kasuahnusest. Lugesin Roy Strideri "Minu Mongoolia" selleks, et õigustada enda metafoori, et on riik, millest ei sõltu midagi. Pigem oli teistsugune raamat. Polnud riigist, millest ei sõltu midagi.  Mulle meeldivad raskustega võitlused ja inimesed, kes oma armastustundele järgi ei anna.  Ich Bogdiga seotud peatükid ... mmmm .... Ja koera saamise ja endale saamise lugu. Tahan ka ennast ületada ja premeeritud saada. :)

See on nüüd küll mu lemmik "Minu ..."

Äkki tuli see tunne raamatust?

Päris?

Käitun oma südametunnistusega kooskõlas. Või nii vähemalt võiks. Hüppan oksalt oksale ja vaatan, et endast palju plära maha ei jätaks. Või midagi nii. Küünarnukk on enne suve haige, eriti ei meeldi see info. Ei oska ka midagi peale hakata, lootsin, et läheb üle. Nüüd selle süstiga ei hakka ju jamama. Või?

"Minu sees elab mürgine vanamees - ei tea, kas ta tuleb sealt kunagi päris välja ja hakkab vasakule ja paremale mürki pritsima või lahkub suvalises suunas ja annab ruumi mõnele teisele tüübile." 
Täpselt seda ma tunnen. Pidevalt tahaks iroonilisi ja sarkastilisi märkusi teha, eriti malbetele ja pehmetele inimestele. Eriti nendele, kes vaatavad mind siiraste silmadega ja püüavad mõistatada, mis toimub mu deformeerunud ja jäises ajus.

"Veider, keegi teeb mingi teo ja seda veetakse lohinal pool elu järele."
Mõni kahetsus ei saa kunagi otsa. Ühel päeval kiirabi ukse taga oodates majasõpra (järjekordne hüppeliiges), hakkasin lahinal nutma, sest oli üks teine päev, üks teine inimene ja teine situatsioon. Aga siis oli juba hilja. Väga hilja.

"Solvuda on nii lihtne, selleks piisab pisikesest liigutusest, pisikesest eiramisest, pisikesest petmisest. Solvaja ei pane ise seda tähelegi. Solvumisest ülesaamisega on aga tükk tegemist. Koolis seda ei õpetatud."

Tean täpselt ja tunnen, et ka mina olen kuskil midagi valesti teinud, sest kui solvumine on nii suur, et traditisoone eiratakse ja jäetakse tegemata midagi, mida on tehtud viimased kümme aastat. Ja mida ma siis tegelikult tegin?

Tegelikult mulle meeldivad Peeter Sauteri mõtted. Ainult üks on imelik, Laura ei olnud mu lemmiktegelane selles romaanis. Jättis kuidagi selgrootu naise mulje, isegi pettumus oli see lõpu sõrmuste ostmine ja muu, aga raamat oli ok. Jutt siis "Ära jäta mind rahule" teosest.

Äkki peaks ka lihtsalt olema?

Mot maas

Mõtlesin välja oma lemmikreaalsuse. Kui olen alksi tarbinud natuke rohkem kui tarvis ja vähem, et kaotaks sündsustunde. Sellises olukorras oleks nagu väsinud, aga uni on väga hüplik. Pidevalt olen olekus, et kohe-kohe jään magama või siis kohe-kohe virgun. Samas ei tee kumbagi ja kogu välismaailm (kaasa arvatud koera niuts ja kraapimine, pidev värisemine külmast) oleks nagu teisest reaalsusest. Natuke nagu häirib, aga samas pikendab seda olekut, et magama ei saa jääda ja ärgata ei jäksa. Jalgadega on ka oma teema - tahaks hästi pikaks sirutada, aga selliselt, et varbad ikka teki alla jääks ja puusad paigast ei nihkuks. Külmast tõmban alajäsemed jälle kõhu alla ja siis tekib ilge kihu sirutamise järele. Ja nii tunde ja tunde. Vahepeal on lagi, mis nagu liiguks, aga kuna olen piisavalt adekvaatne, siis tean, et tegelikult ju ei liigu. Ainuke asi, mis sellise õndsuse rikub, on pidev vajadus WCsse joosta. Ei hakka sauterlikult kirjeldama toiminguid. Aga need on kõige tavalisemad käimlas käimise põhjused.

Häirivad inimesed, kes teavad ja oskavad kõike (vestlustes, pole nende pädevusi kontrollinud päris elus). Oskavad kaasa rääkida ja enesekindlusega kirjeldavad toiminguid, mis nad ilma õppimata ja loomulikult teevad. Rohkem, ilusamini, võimsamalt, lõdvemalt jne. Mina pean iga asja pärast meeleltult vaeva nägema  - kõva ja puine nagu ma olen (unustasin lisamata, et meeletult aeglane ja tegutsedes liiga kiire pulsiga). Järelikult olen piisavalt kade, et nautida teiste edu (nende jutus). Veel ei saa aru inimestest, kes mind kardavad. Muide, leidsin ühe hingesugulase, kes rääkis, kuidas isegi ta õde kardab teda. :) Oleks mul õde, siis see oleks hirmust juba soolasammas. Kui just ta ei saaks hakkama maailma hirmsama ja koledama tondiga.

Mu õpetaja täna küsis teiste ees, et miks mul on nii madal enesehinnang, siis tegi iroonilise nalja mu isa kohta (keda ta ei tundnud, lihtsalt arvas, et sobib konteksti). Ühesõnaga täna juhtus tööl kolm asja, mis teevad otsustamise järjest kergemaks ja kergemaks. Üks tore pool-kolleeg oli ka viimast päeva tööl - kellega ma nüüd vestlen õppekava sõnastuse ja enda uimasuse teemadel? Ikka sain oma trumploo lauale panna (Võtsin solgi ja rahakoti ja mõtlesin, et viskan prügi konteinerisse ja lähen sealt edasi poodi. Selgusehetkel avastasin, et olen keset Maximat, prügikott käe otsas lohisemas). See lugu on südametemurdja. Kuid seekord vist murdsin pigem enda oma. Nii kiiresti hakkas inimene mulle meeldima? Kahtlane.

Ma ju usun ...