Minnes edasi järjejutuga, olen rongis, mis viib osa rahvast Pariisi, et nad jõuaksid hommikul või lõunal lennukile. Ainuke kurvastav uudis oli see, et Caeni maha jääjad said Normandia rahvuskööki maitsta, samas kui meie saia närisime. Teisest küljest olin luristanud austrit ja närinud tigu ilma naudingut saamata. Viimane meenutas mulle jalanõu tallanahka. Tõenäoliselt oleksin pakkunud, et saapatald pole oma esimeses nooruses või et veel rohkem teemasse minna, siis varastatud represeeritud rahvuselt hukkamise käigus, siis konserveeritud, marineeritud ja serveeritud. Selle ühe limuski allaneelamine nõudis minult patriootlikku pingutust. Konnasid mu üllatuseks ei pakutud. Ühesõnaga rongis saia mugides ja hispaanlanna perepilti vaadates olin rahul õnnelik ja tegin õhtuseid plaane.
Kella poole üheteistkümne paiku küsisin hotellis kaardi ja suuna triumfikaarele. Sain peale palutu veel imestavad silmad ja hoaiatava manitsuse öisest Pariisist, liiga pikast teest ja jahedast öhust (üle kümne kraadi). Pistsin kadjama. Kahekümne minuti pärast olin näinud pesakonda kodutuid, kes puhkasid metroo õhuvahetuse sõrendikel reas nagu Tallinna kilud, ja loomulikult Triumfikaart ennast. Istusin sinna asetatud pingile ja kujutasin finišeerivaid jalgrattureid oma silmateleviisori eest möödumas. Unistasin sellest, kuidas ma seda kunagi reaalselt näen. Mõtlesin veel ka tennisele ja jalgpallile, mis selles linnas mind võiks ees oodata. ... Võtsin suuna sätendavale tornile ja kohal ma olin. Istusin üksinda keset platsi otse insenerisaavutuse alla ja kaalusin pikali viskamist kui meenus, et ma siiski olen üksi vööras linnas. Istusin ja pisarad voolasid, sest oli kyll ilus, kuigi ma ei tahtnud lasta seda enda ligi (olin sigakaine, sest ei raatsinud 10 eurost 250 ml veini putkast osta ... see kitsidus oli esmakordne kogemus, mille tõin ohtlikkuse altarile tegelikult). Olin önnelik, et sain olla üksi. Olin enne seda valetanud kreeklannale, et kaareni ja tagasi on kahe tunni tee, lihtsalt selleks, et garanteerida üksi minek. Tegelikult ma tean lausa mitut ... mitut eestlast kellega oleks tahtnud öösel lamada Eiffeli all. Mõned neist kindlasti oleks keeldunud pikali viskamast, aga oleks tolereerinud minu emotsoone. Mõni oleks valvanud mu tegevust, teine eemale jalutanud, kolmas kiiruga pilgu peale visanud ega linnukakat pole ja neljas ja viies lasknud mul vastutada mu enda tegude eest. Võib-olla kaks oleks mu kõrval. Võib-olla oleks pea mu pehmele kõhule toetanud. Ei suuda endale praegu meenutada, miks olen alati Prantsusmaa esimesena oma reisi sihtkohtadest välistanud. Ja sama kuidagi sisendanud oma sõbrale. Mine isahane tea. Jajaja ... tema peale mõtlesingi seal monstrumi all.Tema kõhule oleks oma pea toetanud. Aga seda saan ma teha kunagi kuskil teises dimensioonis.
Ei olnud ju lootusetult hilja. Jõudsin ka mööda Elysees tänavat kunstimuuseumi poole patseerida. Sealt kõrvaltänavaid leides hotelli pöörduda. Jätsin hommikuks kunstimuuseumi maja ja kirjandusklassikaks saanud kiriku. Kolmteist kilomeetrit ja hotellis ma olin. Pakatades emotsioonidest, mida tahtsin jagada. Soovides külma jooki, et janu leevendada. ... Saada kinnitust, et mina olen mina. Ja ...
Hommikul veel kaheksa kilomeetrit veidras uimas ja entusiasmis tormelda.
Ehk siis Prantsusmaa. Palju esmakogemusi, jagamatuid. Kahju, et ma katoliiklane pole. Kripeldavad ka, et ei saanud korralikult head aega öelda.
Kas lõpp on hea?
No comments:
Post a Comment