Tegin see nädalavahetusel palju asju esimest korda. Käisin Prantsusmaal. See riik pole mu unistuste edetabelis kunagi kõrgel kohal olnud, kuid asjatult alahindasin kunagiste kuningate rikkust ja edevust. Alustuseks olin veidike aega (sellest veidikesest ajast, mis ma seal olin) Normandias. Vaatasime üle rannad, mis muutsid viimase suure sõja käiku. Rahvast oli paljudest erinevatest riikidest. Käitusid siis vastavalt või vastupidiselt stereoptüüpidele, mis rahvuste kohta eksisteerivad. Soomlane ja rootslane olid suhtlemismaniakid, valjuhäälselt ja kõiki viisid oma eluga kurssi. Isegi mina, kes hoidsin neist eemale, tean palju lapsi neil on ja kuidas riik motiveerib erinevaid elukutseid. Valgevene neiu sahmis bravuurselt ringi, suhtles familiaarselt kõigiga ja aeg-ajalt käis ja sosistas erinevatele inimestele midagi kõrva. Mulle näiteks soovitas keset loengut minna punkrit vaatama, pidavat seda väärt olema. Pikk ja ilus serblanna suitsetas kõik vabad hetked. Poolakas oli nii asjalik ja konkreetne, et austusest tema vastu ei julgenud ka samasse söögilauda temaga sattuda. Äkki solvan oma tühise silmavaate ja töntsi maitsemeelega teda. Ameerikast oli tõeline daam, selle sõna kõige paremas möttes. Ei rääkinud palju, et toppinud oma nina teiste asjadesse, samas, kui temaga suheldi, siis vastas soojalt. Ameerika vanahärra aga jäi keset loenguid magama, krooksus ja luristas, jõi alati kõik alkoholi otsa, mis lauale asetati (seetöttu sättisin söögi ajal ennast tema lauda, sest siis ei tundunud ma suurim joodik ruumis ja mis seal salata, mulle meeldivad naturalistlikud vanamehed). Iiri neiu oli vaoshoitud ja omaette hoidev. Kreeklanna kõikidest suurem ja vaikselt kuid tüütult pealetükkiv. Ning viimaseks teine eestlanna, kes rääkis puhtalt seitset keelt peale emakeele, omas kolme kõrgharidust ja tegi hulle asju ideest teoks. Arvan, et mina mängisin oma stereotüübi kõige paremini välja. Ei suhelnud, ei vaimustunud pisarateni, ei loonud elukestvaid sidemeid, ei laskunud smooltooki. Olin igal pool õigel ajal, ei esitanud ühtegi eri nõudmist ja vastasin lakooniliselt ja suhteliselt tõrjuvalt lähenemiskatsetele. Olin isegi liiga omaette, aga selline sõbralikkus ja ülesuhtlemine, mis algas vööraste inimestega juba esimesel hetkel kohtumispaigas on liig. Kolmkümmend ego, kes oli välja valitud sadade tahtjate seast (ma siiani imestan suu ammuli, mis minu trump oli. Eriti kui nägin ja kuulsin teisi kandideerijaid).
Märgiksin siiski, et jääb pikaks kripeldama kaks ütlemata jäänud hüvastit. Suhtlesin horvaatlannadega nende poliitikast, sõjast ja õppekavadest. Vähemalt läksime sööma koos ja lahkusime loengutelt koos ning ka väljasõidu kohalikku linnakesse tegime koos. Suures lahkumise saginas ei saanud nende kätt suruda ja seda oleks ma tahtnud teha. Äkki ei pidanud nad seda vajalikuks. Ma tundsin, et mulle oleks tarvis olnud see suhe viisakalt lõpetada. Jääb kripeldama.
Lugu jätkub...
"Ma armastan seda, kes mind armastab." Patrick Modiano "Silmapiir"
No comments:
Post a Comment