"Iseenda vastu ei maksa võidelda, sest selles võitluses on kaotaja alati juba ette teada." Mario Vargas Llosa "Tädi Julia ja kirjamees"
Sellega võtan kokku oma otsuse pöörduda tagasi teismeikka. Ühesõnaga tunnen ennast röömsamalt, piiran ennast vähem ja ei nõua suurt midagi teistelt. Valin välja meelelahutust ja kohustust. Siiski olen juba hea maitse piire ületanud mõned korrad. Üks jääb sambana välisriiki ja teine ... loodan, et mitte mõne mehe ajju. Teisest küljest tunnen ennast elavamana.
Avastasin, et mõni inimene oma abiga tekitab suurt segadust ja välja võib tulla üks suur ja puust hobune. No, kuidas Sa ütled inimesele, et hoia eemale, ma teen asja ise ära. Avastasin, et inimesed ei tee enne teatrisse minekut kodutööd ja seetöttu on "sunnitud" lahkuma poole etenduse pealt. Kas ei meeldi neile ropud sõnad või lihtne sisu. Ühesõnaga kui panen ilusa kleidi selga, tahaks ka ilusat asja näha. Või kuidagi nii. Samas ega ma isegi midagi põhjapanevat ei ütle hiljuti nähtud monoetenduse ja Draamateatri "Leke" peale. Natuke teist masti oli "Hea põhjatuule vastu" Tartus, aga raamat jättis sügavama mulje ja selgitas rohkem olukorra tagamaid kui etendus. Ei saa mainimata jätta, et meesnäitleja meeldis väga. Lihtsalt meeldis.
Tartusse sõites ei olnud oma eluvormis. Ilm ilmselt oli parimas vormis. Udu, lumi, jää ja pimedus. Reede ja Tartu maantee. Vihjan sellele, et ei olnud oma murega sugugi üksi. Seetöttu nägin ka murelikumat tüüpi, kes üritas möödasõitu aeglasemast autost teha, kuid keerutas ja lendles ning lõpuks maandus kraavis vaade vastassuunas, aga siiski ratastel. See juhtus minust umbes 10 meetri kaugusel ja umbes kolme sekundi jooksul (mul puudub ajataju).
Ajule möjub hästi, kui on palju tööd ja tegemisi. Seda olen viimase nelja päeva jooksul järginud, jälginud ja jäljendanud.
No comments:
Post a Comment