Jõulutundetu

Pühad on. Meeleolu pole väga pühalik - üks halb uudis ajab teist taga ja hinges on motoorne rahutus. Tahaks kuhugi minna, aga kohal olles juba muutuvad soovid. Tahaks midagi teha, aga tehes ei kuku asjad välja nagu plaanitud. Mitte, et häid momente poleks olnud. Mõned vestlused, mõned veinid, natuke viina. Siiski mitte ühtegi jõulupidu, kuhu oleks oodatud olnud. Paar intiimsemat laadi olengut annavad need meepiisad tõrvapotti. Mis mul viga on?

Seda saab ravida alati lugemise ja spordiga. Joosta ma ebainimlikes tingimustes ei taha. Jõusaal annab oma toonuse, vahest ka ujumine.

Lugesin seekord jälle mälestusi: Julia Klaar "Võitlus ellujäämise eest". Raamat naisterahvast, kes 1944. aastal põgenes Eestist oma viie lapsega. Eesmärk oli Rootsi jõuda, kuid selleks tuli Saksamaal, Tšehhis ja Poolas oma saatusega võidelda. Eesmärgiks õige tihti oli kõht täis ja soe sisse. Novembris käisin kuulamas lugusid humanitaarõigusest ja nende kaante vahel oli tähelepanu pööratud Punase Risti tegevusele Poolas. Minu varasemad teadmised ja uued teadmise haakusid. Mälestuste kirjutajale oli meelde jäänud, et üks Punase Risti tegelane oli talle öelnud, et ma ei saa Sind aidata, sest olen erapooletu. Inimesed lootsid Punase Risti hernesupile, sealt saatavatele voodiriietele. Ja oli neid, kes ka seda ära kasutasid.

Kohati oli lugu väga kaasahaarav. Reisid rongidega, laagrite ja õuduste kirjeldused. Erinevalt paljudest teistest meenutustest ei olnud need väga intiimsed. Ei midagi mõtetest, tunnetest, puhas kirjeldus (va siis kui Julia sai kirja näol elumärgi oma abikaasalt). Isegi laste käitumisest polnud juttu. Nad lihtsalt rippusid ema käe otsas või elasid külmas korteris ja ootasid kevadet. Oli tunne, et nüüd naisterahvas murdub ... Siiski jõudis Rootsi, kuhu ka ta mees talle peale sõjahaavadest paranemist järgi läks. Ühe pere lugu.

"Juhtus sedagi, et nii venelaste kui ka sakslaste kolonn oli üheagselt vee juures peatuma jäänud. ... Nagu saatuse irooniana jagas eesti ema kusagil Böömimaa mägiküla tänaval joogivett oma mõlemale teetolmus marssivale vaenlasele."

Ja mina vingun, et jõulutunnet ei ole ... Ja sellest ma ei ole veel valmis kirjutama ...

Minevike müüja

Mõtlesin, et oleks aeg pöörduda ilukirjanduse juurde. Läksin ja lappasin raamatukogus tagasi toodud raamatute laual. Leidsin sealt moodsa aja sarjast Jose Eduardo Agualusa "Minevike müüja". Võtsin selle, kuna hea õhuke ja töö kõrvalt võimalik lugeda. See juba oli täiesti vale eeldus. Raamat ei ole sujuv jutustus, vaid teemad hüppavad ja tegelased hüppavad (siiski mitte sportlikus mõttes). Alguses ei saanud üldse aru, mis toimub. Liiga ilutsev, liiga keeruline. Mõistsin küll, et kirjanik ei taha Angola poliitikast ja probleemisedt kirjutada realismi võttes, aga seetõttu tundus mulle ka, et mõni loo ots polnud lõpuni kirjutatud.

Hirmsasti meeldis, et peategelaseks oli geko. ... Felix Ventura müüs minevikke. ... Ja siis inimesed kes said mineviku, aga nende päris minevik ajas neid ikka taga. ... Ja taustaks kogu Angola lugu. Võimuvõitlus, presidendid, mustad ja valged. Kokkuvõttes seebiooper - laps, kes oli jäänud vanemateta, keda piinati. Isa, kes otsib oma tütart ja mineviku müüja, kelle juures saavad kokku, maksavd kätte. ... Geko sureb.

"Kord viidi mind ühele peole. Mingi vanake sai saja-aastaseks. Ma tahtsin teada, kuidas ta end tunneb. Vaene mees vaatas mlle arulagedalt otsa ja ütles: "Ma nüüd ei teagi, kõik käis nii kähku." Ta pidas silmas oma sadat eluaastat ..."

"Minevik on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao mitte kunagi kuhugi."

"Julgus ei ole nakkav, hirm aga küll."

"Kui apelsin läheb mädanema, võtame selle korvist ja viskame prügikasti. Kui me seda ära ei viska, lähevad teised ka mädanema."

Ega ma endale nüüd uut lemmikraamatut ei saanud, aga mida rohkem lasen settida ideel, seda enam see minuni jõuab. No, Angualusi on saanud ju ka preemiaid oma kirjutamiseoskuse tõttu. Ma pole ühtegi saanud oma lugemisoskusega. (Või oli kunagi esimeses klassis ...???) Ma ei taha ka kirjandusteadlaste viha alla sattuda ja võtan ebasilmakirjalikult teose kokku - kui enam ei loe, siis tundub eemalt parem. Samas ei pidanud ennast sundima lõpuni minekuga. Tahtsin teada, mis sellest gekost saab. Teised tegelased ei tundunud nii põnevad. Kuigi teose lõpus oli nende lugu kohatult adrenaliinirikas. Kaasahaarav.

Ja leidsin midagi endale ka:
"Mõnedes inimestes avaldub juba väga varakult anne äpardumiseks. Ebaõnn rõhub neid kui kivi kaelas, mõnikord rohkem, teinekord vähem, ja nemad lepivad sellega kergelt ohates."

Kordamine on tarkuse ema

Elus esimest korda käisin vaatamas sama teatri etendust, samade näitljatega teistkordselt. Ja ongi nii, et mälu on vahepeal trikke teinud. Mõni asi väga tugevalt mällu sööbinud, aga teine unustusse vajunud. Etenduseks oli Draamateatris "Eesti matus". Enne teatrisse saabumist meenutasin seiku. Ilmekalt tuli meelde Kersti Kreismanni inisev hääl ja Jan Uuspõllu lugu plahvatusohtlikust keldrist. Imelik oli see, et Lembit Ulfsakut ma üldse ei mäletanud. Siberilood olid ka saanud uue varjundi. Aga eks ma vahepeal olen liiga palju mälestuste raamatuid lugenud ja matus on minu jaoks omandanud teise tähenduse. Nii uue, et ma komöödia ajal südamest pillisin ja naersin ainult korra (ülejäänud korrad muhelesin) ehk siis kui Jan oma lapsepõlve maatöödest rääkis. Issver, mis elu inimesega teeb. Oli paar päris head kildu: "Jutt jookseb nii et võiks ämbri alla panna." Lembitu üleskasvataja oli nii eestiaegne mees, et vene ajal ei ostnud rongiga kunagi kuupiletit, sest kes teab, millal vene aeg otsa saab ja siis ju pilet enam ei kehti.

Inimtüübid panid mõtlema, et kui minule jätta alles mu silmapaistvaim ja tugevaim omadus ja teisi vähendada, siis kes ma neist oleksin? Tahaksin loomulikult olla Jan, kes ei tahaks. Mõnes mõttes need lapsepõlve rohimised maal vanaema juures ka natuke annavad põhjust hingesugulust tunda. Aga teisest küljest?

Ei kahetse, et ühte etendust "kordamas" käisin. Arvan, et kümme aastat on minust teinud teise inimese. Seda siis tähendabki autori surm. Tegelikult vaatasin kahte erinevat etendust.

Täna algas talv. Panin siis talvejope selga ja inglipastlad jalga.

Ootus

Mõned mõtted lähevad minuga koos hauda. Mõned tunded lähevad minuga koos hauda. Mõni kibestumus ja mõni rööm jääb ka saladuseks. Kuid spontaansed vihapursked ja läbimõtlemata teod on juba jagatud teistega. Need jäävad maailmale. Loodame ainult, et neid edasi ja tagasi ei jagata. Sellest siis tekibki usaldus.

Mulle meeldib ujuda, sest see ei aja higistama. Mulle ei meeldi võrkpall, sest see ei aja higistama. Ma ei pretendeeri tammsaarelikele paradoksidele, kuid tegelikult see vastus nii lihtne ongi. Tegelikult on veel lihtsam. Ma tahan tunda. Ujudes tunnen oma käelihaseid, esialgset võhmapuudust ja märgi juukseid otsa ette kleepumas. Võrkpallis tunnen ennast kasutuna ja pärast mängu ei ole isegi rammestust. Harjutan visalt veel, äkki tööga tuleb armastus.

Ma armastan sügist, kuid ma tahan jalga panna heledad pastlad ja see suur pori on isegi mu kõige tumedamad pastlad määrinud. Seega mu inglijalatsid peavad ootama külmakirmet ja heledat maakatet. Eks jalad ootavad lund ja juuksed kasvamist.

Ma ei ole just suur jõulufänn, aga seda jõudeolekut ja teleka ees aelemist ootan juba, ees on tassitäis sooja alkoholi, kus ligunevad rosinad ja pähklid. Rohkem pähklid. Küünlad ajavad tuppa lõkkehaisu ja tunne on, et tulevikus saab kõik ainult paremaks minna. See arvamus on nii kaua, kui aur peast lahkub ja reaalsus tümitama hakkab.

Ma siis ootan külmakirmet, juustekasvamist, töövilju, jõule ...

Pelgupaik

Otsustasin põgeneda. Ja selleks sobivad kohad, kus on hea või vähemalt viimati, kui seal viibisid, siis oli hea. Ning nüüd selleni, et füüsiliselt tegelikult ei pagenud ma kuskile. Võtsin raamatu "Aja jälg kivis. Inglismaa", mille autor on Helgi Erilaid. Marssisin jälle läbi Londoni, vaatasin tuttavaid hooneid ja ei saanud enam aru, kas see tunne tuli raamatust või aastate tagusest reisist. Ma olen vist tihedalt mainimud, et käik Londonisse oli kunagi mu unistuste reis. Käik Londonisse süvendas mu abstraktset armastust inglaslikkuse vastu. Kuid külastuse hetkel olin ju kõvasti noorem ja veel kõvemini lollim. Siis ei olnud ajalooline arhitektuur mu eluarmastus. Nüüd vaataksin Londoni Towerit kindlasti pisarsilmis ja suu avatud. Siis oli mul aga rumal süda avatud (nii avali ta praegu vast olla ei suudakski).

Towerist on mul ka huvitavad mälestused, üks hull turist otsustas astuda üle piirdeaia, et saada kindlust paremini pildile, aga see karvase mütsiga punases kostüümis mees otsustas teda kohe oma relvaga sihtima hakata ja kriiskas midagi (mu meelest mitte mõnes kõneldavas keeles). Ülejäänud inimesed olid ähmi täis, aga peategelane fokusseeris rahus edasi, kuni korralekutsuja, püss pikalt ees, temani jõudis. Nüüd ehmatas ka pildistaja. Huvitav, kas sai hea ülesvõtte? Enamik teisi turiste said kindlasti elupildi muidu jäigalt püsti seisvast maskotist.

"Aja jälg kivis" räägib põneva loo kaarnatest, kes petavad vareseid. Peidavad liha maa sisse, kaevavad jälle välja ja panevad kivid asemele. Siis tulevad varesed ja kraabivad kivid välja. "Kaarnad aga kihistavad kusagil kaarnate naeru ja on eluga rahul."

Westminister Abbey tuletas meelde selle väiksuse tunde, mis mind haaras, kui seisin kiriku ukseavas. Seistes seal mõtlesin suursuguste inimeste peale, kes selle ehitisega seotud on. Tahaks tagasi, vaataks uuesti ja nüüd juba mõtleks konkreetsemalt. Kas muidugi see igakord parim lahendus on? Ka loetud teos andis uusi nüansse, mida saaks vaadata, millisele skulptuurile lisatähelepanu pöörata.

Tulles välja rongijaamast (esimesel päeval), keerates jõe poole oma näo, oli esimene nägemus Westminstery palee koos oma kuulsa kellatorniga. Huvitav, kas see võttis hinge kinni, sest seda pilti olin enne reisi kodus raamatust vaadanud ja vaadanud. Nüüd oli päris. Raamat viis mind sügavamale kui mu oma jalad tegid. Aga kõik hakkas segunema, see raamat, varasemad loetud teosed, filmid ja mu enda reis. Aga tegelikult see ongi see pakett, mis minuga kaasa saab. Pole oluline tömmata teravaid jooni selle vahel, millal esmaspäevast saab teisipäev. See kõik on ühe elu lüli. Kinnistasin ajju veel korra, et selle kuulsa hoone tegi Charles Barry.

Oli olnud pikk päev. Jalutasime Püha Pauli katedraalini, astusime sisse ja siis tädi hakkas meile seletama, et nad hakkavad sulgema. Küsisime, et kas võime vähemalt sissekäigu juures uste lukustamise hetkeni seista. See luba meile anti. Mällu on segunenud päris nähtu ja hilisemad ja varasemad videod ja pildid. Kuid selleks hetkeks oli too suurim kirik, millesse sisenenud olin. "Arhitektuur vihjab igavikule" - Christopher Wren.

Nüüd läheksin varem kohale. Imetleksin barokki ja mõtleksin milline oleks katedraal ilma tulekahjudeta.

Lugu Kristallpaleest oligi lugu. Kui ise ennast ei saa sättida teosesse, siis omandab tekst teistsuguse tähenduse. Mitte põgenemise, vaid jälle kui informatsiooni allika. Ma isegi ei suuda ette kujutada, kuidas Joseph Paxton selle 600 meetri pikkuse ja 136 meetri laiuse klaasist hoone peale tuli, kui ta polnud mitte midagi sellist varem ilmas näinud.

Kaasaegsest Londonist meenus veel Gherkin. Silme ees on, aga südames eriti mitte. Võib-olla kolmekümne aasta pärast. Nii väga armastan ajalugu.

Hilisemad Inglismaad tutvustavad lehed kirjeldasid elemente, mida ise pole näinud, aga väga tahaks. Mainin siis sajandat korda, et Inglismaale läheks veel ja veel ja veel. Iirimaa ei ole Inglismaa.

Vaja üle vaadata Windsori loss, Canterbury katedraal, Brightoni kuninglik paviljon ja Stonehenge ...

Sain teada, et sellest sarjast veel Prantsusmaast ja Itaalisast ka raamat olemas. Meie raamatukogus Itaalia varianti polnud ja Prantsusmaale ei saa ma põgeneda, sest puuduvad pelgupaigad, samas Roomas on tuttavad tänavad olemas.

Helgi Erilaid oli palju asju kirjeldanud kordamise metoodikat kasutades. Seega kui esimesel juhul jäi tunne peale, siis teisel sama asja mainimisel juba toimis kinnistamine. Tuli ette ka kolmandal korral sama teema kirjutamist. Aga nii oligi turvaline põgeneda.

Hea, et on häid kohti ja häid inimesi.

Siber

Keegi kunagi ütles, et hetkel valitsevad raamatute maailmas elulood. Seega komistan minagi pidevalt nende otsa. Viimane oli Anu Korbi koostatud ja toimetatud "Siberi eestlaste elud ja lood". Selles kogumikus on 15 teksti Siberi eestlaste mälestustega. Sõna on saanud inimesed, kes on sündinud Siberi eesti asunduses ajavahemikul 1917-1943.

Jutustajate vanemad olid enamikul juhtudel „vabatahtlikult“ valinud oma elukohaks selle Venemaa paiga. Kiitsid sealset loodust. Märkisid talve karmust ja suve soojust. „Talvel oli Siberis lumi kaelani ja mõnes kohas üle pea.“ „Muidu oli Siberis hea elada, aga kui vihma sadas, ei pääsenud me külast välja.“
Kuid ka oma osalust ajalookeerdkäikudes. Kirevad mälestused Venemaa kodusõjas olnud punaste ja valgete terroriseerimisest ja ka külaelanike nutikusest ellujäämisel. "Mamma jutustas kodusõja ajast: tulid valged, need röövisid; tulid punased, need ka röövisid." Uute rünnakute eest tuli toitu ja samakat peita.

Kõik rääkisid elu keerukuset seoses kolhooside tulekuga. Oma loomad tuli ära anda, muidu said kulakuks (kuhu kulakud saadetakse???) ja ränka tööd tuli teha põhimõtteliselt aganate eest.

Kodudes rääkisid eesti keelt, aga koolis haridust anti vene keeles. Kodu tarbeks võis heina teha alles siis, kui majandi oma tehtud oli. Ja selleks, et lahkuda Siberi külast, pidi olema pass, aga selle saamine võis olla pikk ja piinarikas protsess. "Meil külas passe ei olnud. Kui me Siberis läksime kuhugi, anti tõend." Mõnda meest jooksutati ühest ametiasutusest teise, et omale reisitunnistus saada.

"Siberis on kaselehed nagu meil siin pärna lehed, suured, Siberis on ju rammus maa."

Aga sellest elust on mõtteid igasuguseid nagu ka tänapäeva Eesti omastki: „Mina isiklikult kahetsen, et ma Eestisse tulin. Ma kadestan seda õde, kes Siberisse jäi. Mina olen vaimselt Siberiga seotud. Mulle ei tee tuska, et ma lapsepõlves näljas olin. Aga mu vend, kes võeti 17-aastaselt sõjaväkke, meenutab just näljas olemist.“

Minu oma pilt sai jälle avaramaks. Millega lihtne inimene läbi ajaloo on pidanud rinda pistma. Kuidas terve elu on valikute tegemine ja valimise hetkel ei näe ju keegi tagajärge. Siiski tuleks leida igas elemendis positiivset poolt. Mõnel jutustajal on see loomulik. Räägib kehvast toidust, aga samas lõbusatest tantsuõhtutest ja lapsepõlve mängudest. Mõni armastab Siberit ja mõni Eestimaad, aga tugevamad on oma südame avanud mõlemale.

See on see, mida me oma elul laseme endaga teha.

Mina - katkine klaas

Sinna, tänna elukene veereb. Toob kaasa adrenaliinirikkaid juhtumisi. Laupäeval Prismas soovisin maksta kaardiga, aga sealne aparatuur langes rivist välja (ikka juhtub). Kuid suurte segaduste lühikeseks kokkuvõtteks, mul pole kaupa (kuna keeldusin oma kaarti teist korda veel läbi tõmbamast ja vahetuse vanem keeldus mulle sellisel juhul moona kaasa andmast) ja selgus, et see summa siiski Prismale läinud - seega pole ka raha. Masinate eksimusest saan veel aru, nad teevad seda, mis neid on õpetatud, aga inimesed peaksid olema avatuma mõtlemisega. Eks mõned kirjad siia ja telefonikõned sinna ja elu läheb edasi. Aga miks nii käänuliselt?

Eila sõitsin nagu tavaliselt autoga koju. Suur rekka möödus minust ahvikiirusel ja lennutas suure kivipoisi mu esiklaasi. See oli hullem pauk kui tammepuud tabades. Esialgu ei näinudki viga, aga siis avastasin peegli juurest ülevalt nurgast ikka augu ja pragunemise. Eks esimese külmaga saan omale tutika esiklaasi. Hetkel lihtsalt pole võhma sellega tegeleda. Eks elu läheb edasi. Aga miks nii käänuliselt?

Kõige selle taustal kaob silmast rõõm ja hingest tahe.

Vene aeg

Selleks, et mälumängus olla tippvormis, tuleb aeg-ajalt erinevaid raamatuid lugeda. Vähemalt selline on mu arvamus. Studeerisin Lauri Vahtre "Elu-olu viimasel vene ajal" ja avastasin, et peale faktiteadmiste andis see raamat ka nostalgilise emotsioonilaksu. Ma olen juba nii vana, et mälestus autolahvka ootamisest tekitab mingi mälusseiga, kus Mehukatti pudeli nägemine toob siirupi maitse suhu, kus pilt keppjalgadega televiisorist annaks nagu märku, et midagi pole muutunud. Mitte, et ma tahaks NSVLi, aga ma tahan seda turvatunnet, mis oli pere kesekl koos nende asjadega. Isegi vangilaagris võib olla noorus ilus aeg. Aga muidugi ei pruugi.

Mis siis veel tulid tuttavad ette: valuutapoed (ema ostis sealt mulle jope), pingviinijäätis (ostsin Tartus Emajõe äärest enne Piirisaarele minekut), puukingad (millest ühe tiiki viskasin, kui King Kongi filmi lõpuni vaatamata emaga kinost lahkusime) ja tegelikult nüüd tuli juba terve slaidshou silme ette. Eriti vahva oli see, et mu sõpradel olid samasugused mänguasjad nagu mul, ainult ühe tüdruku ema oli leulupoemüüja ja tal oli veidi suurem valik erinevaid mänguriistapuid. Ta ema vist oli isegi Tšehhoslovakkias tiiru ära teinud. Olid ajad, olid majad, ainult autosid oli vähem.

"Kaua aega oli odava ja igavesti saadaoleva toidupoolise võrdkujuks kilu, kuni seegi 80ndail defitsiitseks delikatessiks muutus."

Tõepoolest, tänan Sind kapitalismus.