22 December, 2015

Kokku/lahku


Premeerisin ennast paari hea raamatuga. Pole just käitunud ideaalselt, aga mõnes kategoorias olen kindlalt auhinda väärt. Pühade puhul on tunded ärevad. Uudiseid lugedes tulevad pisarad silma, ajalugu meenutades läheb pilt täiesti häguseks, muusikat kuulates jääb hapniku väheseks ja vestlust üleval hoides küsin küsimusi, mille vastuste leidmine teisel osapoolel vötab aega. Mõtlesin, mis neutraalse küsimuse peaks minult küsima, et ei tahaks või ei suudaks vastata. Toit, film, kirjandus ja muusika leiaks mu puhul kindla reageeringu. Isegi autodest võiks midagi pajatada. Eriti Golf 2.

Aga tegelikult on korvpall haaranud mu meeled. Analüüsin enda tegemisi ja vaatan videosid. Vanuse töttu ei jõua keha ajule järele ja kui platsil liialt teisi jälgin siis saan moka rulli. Nii juhtus viimane kord, kui vaatasin, mida teised teevad ja söötu ei oodanud. Võitlesin pisaratega. Ja mitte selleks, et nii valus oleks olnud. Pigem selleks, et olin teisi ja ennast alt vedanud. Aga sellises olukorras on meil kaks võimalust: alla anda või proovida veel võimsamalt. Surun ego alla ja üritan. Tasusid on ju mitu. Kunagi peab ju asi minema hakkama. Tee tööd ja näe vaeva ja ära lase oma ebaõnnestumistel enesehinnagul alla minna. Millegi töttu tuleb ju sõna ebaõnnestumine sõnast ÕNN. Seega on olemas ka õnnefaktor. Õnn soosivat ju tugevaid.

Avastasin, et on inimesi, kes suhtuvad minusse soosivalt. Kas olen selle välja teeninud? Või töesti piisab lihtsalt sellest, et olen olemas (kui tsiteerida klassikuid :)) Huvitavad telefonikõned pühapäeva hommikuti ja meeldivad tähelepanuavaldused reedeti. Eelkõige imponeerib sõnapidamine. ... ja siiski ei unune mul märkus kelleltki kolmandalt: Sinuga saab lennata. See on mu mälestus, mis on nagu füüsiliselt olemas. Kuna muud ju pole. Lõhnamälu hakkab paari kuu vältel tuhmuma. Mõnikord lihtsalt nuusutan õhku, et leida midagi, mis materialiseeruks. Ma sõidaks kasvõi maailmaotsa, et seda leida. Õnnetunne lõhnas.

"Rääkisin" kõige armsamaga. Ma tahaks teada tema kogemusi. Tema heakskiitu või halvakspanu. Võimalusi ju oleks olnud. Mis iganes see tähendab minu ja tema jaoks. Liiga palju olematuid vestlusi on elus pidamata jäänud. Liiga hilja hakaksin enda elu elama. Sain aru, et pehme tasub olla, isegi siis kui maailm üritab Sind "kõvastada". Pehmus on tegelikult tugevus. Enda jagamine on julgus.

Mulle meeldivad väga paljud inimesed. Ilmselt see 150 on täis. Kuid vähemalt 10-lt tahaks vastu saada. Enesehinnanguks oleks tore.

Huvitav, kas uus soeng ja kõrvarõngad aitaksid?

Fred Jüssi "Reisikirju":

"Inimesed tahavad ikka, et teised mõtleskid ja oleksid samamoodi kui nemad. Inimene saab koos olla ainult omasugustega, ja ka mitte omasugustega, sest kes siis omasugustega koos saab olla."

"... mehed on nagu suured lapsed - nad tahavad sõdida ja mängida. Sõdimiseks on meestel relvad, aga mängimiseks naised (Rousseau)"

"... see, mis ei kasva kokku, kasvab lahku ..."



16 December, 2015

Ikka jälle ...


Vana rahvas ikka teab, et aeg annab vastuseid. Kõige selle taustal on ka õige, et tark ei torma. Ma natuke tormasin, sest kannatus oli katkemas. (Loodan, et ei pea kunagi seda tormlemist õigustama). Kuigi tagant järele vaadates ega ma poleks saanud selle vastusega isegi mitte hingerahu. Segane ja kaootiline jutt lühidalt kokku võtta tähendab seda, et nädal aega tagasi vaevanud küsimus on saanud vastuse. Ma isegi ei tea, kas see vastus mulle meeldib või mitte, aga selles suhtes oli mul tösi, et mul oli vaja seda teada. Vastuse tulemus --- show must go on. Või kuidagi nii. Või ma loodan ... või ...

Aga elu teed on ikka imelikud. Ka keskmise inimese omad. Sattuda oma tegevusest ja rumalusest "veidratesse" situatsioonidesse. Avastada, et ainuke, kes enda käitumist ja tegevust pahaks paneb avalikult ja ametlikult, olen ma ise. Aga ikka tegelikult. Olen ikka aastatega rohkem harjunud endaga ja ka alkoholi mõjuga endale. Siiski olid kogused ka suuremad, kui ma viimasel ajal olen tarvilikuks pidanud. Võtan oma õppetunni vastu :) Aga positiivne on see, et kaks kolleegi on selle tulemusena kuidagi veel lähedasemaks saanud.

Et siis ennast karistada, lugesin midagi sellist, mida ma ei talu: Julia Juzik "Beslan". Tõepoolest sain sada hüsteeriahoogu, aga ma pidin sellel "läbi elama". Minu mured on kükitavad mannaterad.

"... mures muutub inimene egoistik: sukeldub oma kannatustesse, rabeleb ja vähkreb."


08 December, 2015

Miks? Miks? Miks?


Kui mingi ebameeldiv asi juhtub või hea asi lõppeb, siis selle juures on alati oluline põhjus; miks see juhtus. Isegi siis, kui vastus on loogika vastane ja minu jaoks põhjendamatu, on see siiski vastus. Ja just praegu on hetk, kus ma vajan vastust. Ükskõik millist. Ma lepin olukorraga, sest mul on kõik head asjad elus olemas ja väiksed seiklused on lihtsalt boonuseks, .... aga vastus. Töepoolest ma saan aru, miks inimesed hakkavad usklikuks.

Ehk kui ihule tekib uus sinikas, siis ma ju ei proovigi seda endalt eemaldada, aga mind huvitab lugu selle tekkimisest. See paneb mind sinikat vaatama, kas kangelaslikkuse märki, kobaduse sümbolit või midagi kolmandat. Ehk ma isegi õpin sellest põhjusest midagi enda või teiste kohta. Elu on ju veel ees, õppetunnid kasulikud. Ma saan suhestuda endaga. Uuesti.
Ma vöin endale tuhka pähe raputada. Kilode viisi, aga ma tean, et see ei pruugi olla vastus. ... Või vääramatud loodusjöud või konkurents või kaine möistus või valikud. Ma tahan vastust.
Ma ei teadnudki, et sisemus võib krampi tömbuda ka selliste pisiasjade peale. Imelik see inimese sisemus.

Tegelikult päriselu on tore olnud. Igapäevased tegevused ja üllatused. Soojad inimesed ja töesti paika loksuvad elemendid. Positiivseid emotsioone isegi naabrimehega jagamiseks. Viskasin kettamängus vöistluse sees holari, klubivöistlusel yllatasin kõiki oma hea puttimisnärviga. Refereerides majasõpra umbes täpselt: möistan su osavust, kuid imestan, et su närvid sind alt ei vedanud. Ja selle lause ajal sain aru, et seoses mu pseudomikroprobleemiga oli mu närvilisus olematu. Ja ega ma oodanud ka sealt midagi. Seda suurem üllatus mulle. Julgen küll tunnistada, et olin rahul, et olin sellel hetkel õnnelikuma käega puttija võistlusel. Isegi siis, kui keegi lasi mul vöita, tunnen head meelt, et tean selliseid inimesi, kelle jaoks on teise inimese rööm suurem oma egost ja saavutusihast. Aga viimane lause kehtib ainult juhul, kui ... :)

Käisin teatris ja nägin Ita Everit laval hullamas. Enam ei karda vananemist.

21 November, 2015

Risttee


Lubasin oma järgmise tundevoolu kirjutada WC-paberile ja siis saata ta kõige kaduva teed, aga pisike soe jook ja päevased soojad suhtlused aitasid kallutada netiavaruste kasuks. Ja siit nad tulevad:

1. Risttee
See pole risttee, kus tuleks valida, millise raja kasutamisel kiiremini tulemuseni jõutakse. Siin tuleb möelda protsessist, mida endale ja teistele lubatakse ja arvestada, et kõik teed ajas on ühe pikkused. Naeratus, mille kinkisid, jääb alles (klassika)! Valu, mille põhjustasid ... kuidas sellega on? Päriselt.

2. Ihu
Kas ihu, aju ja hing suudavad teha meeskonnatööd? Mul aeg-ajalt ei tee. Ajul on nägemus paigas. Ka see, kuidas ihu ja hing rahuldavalt funktsioneeriksid. Aga hing arvab, et aju peaks rohkem tegelema faktide ja nende analüüsiga ning jätma kõhutunded ja liblikad teiste rõõmuks. Hing tahab kogeda uut ja täita imaginaarseid tühimikke. Ning keha nõuab ülesandeid mõlemalt osapoolelt. Hüüab: sundige mind hüppama hüpikuks, ujuma oimetuks, jooksma hingetuks, seisma sambaks ja tundma füüsiliselt tundmatut (kahemötteliselt). Kui aju ja hing kehal seda käsivad, siis ta saab garanteerida neile järelnaudinguid. Päriselt.

3. Igapäevaelu
Tore on saada energialakse vaheldusest. Teatrist, kinost, koolitusest ... aga eelkõige teistest inimestest. Olen kaks nädalavahetust tundnud suurt toetust oma umbmäärasele hingeelule. Olen tundnud kooseksisteerimist, sümbioosi ja sundimatut naeru.
Ja nüüd OOTAN lihtsalt lubamatut (ja ootangi). Kuigi tean, mida suur britikirjanik selle kohta ütleks: "... pettumus on garanteeritud!"
Aga tegelikult mina olengi oma elu peremees. Ja olen sattunud kokku maailma toredamate kaasperemeestega ... Päriselt.

Käisin silamaarsti juures. See, mis teada sain, oli naljakas ja natuke ka traagiline.

Ja tõsi on see, et inimene leiab seda, mida otsib. Täna rongis lugesin Roald Dahli "Kaheksa ootamatut lugu" ja sain kaheksa õpetust endale. Mõtted ja asjad jõuavad sinna, kuhu vaja ja sünnib see, mida soovitakse ning kättemaks on magus ainult sellele sooritamise hetkel ...

Kehamälu - mälukeha!

08 November, 2015

Lendamine


Emotsioon õpetab. Emotsioon tekitab sõltuvust. Emotsioon paneb liikuma.

Käisin üle maailma pika aja Saaremaal. Juba praamile minnes süda värises. Lapsepõlve tunne tuli peale. Autoaknast tulevad pildid olid samad, kui ma tahtsin, et nad oleksid. Tekkis hingelise kojujõudmise tunne, kuhu hakkas segunema uue ootust.

Esimese asjana võtsime hotelli hommikumantlid ja sisenesime spaamaailma. Töepoolest uus elamus. Astud saunast sauna, istud ja ootad, et millal põnev hakkab. Muidugi seltskond oli kirev ja elamustest tulvil, seega tuim ei olnud, aga hinge ei kriipinud ka. Viimaks leidsime sauna, mis vastas meie ettekujutusele ja paari veehoobiga sai nahavahe kuumaks.

Öössi magada hästi ei saanud. Padi ei torkinud ja tekk oli paras, aga ise ei mahtunud ära. Mõtted ei tuhmistunud, uue päeva ootus oli liialt kirev. Sain Ivar Soopani raamatu "Rännakud murtud maal läbi" ja natuke kahetsesin, et arvutit polnud puhkusele kaasa võtnud, oleks saanud mõne tööasja tehtud, selle asemel, et tolmeda voodis ja loota, et vasakul küljel on parem olla kui paremal ja viie minuti pärast veenduda, et mul pole nii palju külgi, et hea hakkaks. Õnneks tuli päästev hommik ja päev täis segaseid lugusid. Nii palju inimelude virrvarri pole minu ajus kunagi varem tantsu löönud. Iga eksemplar on ainukordne ja tundmist väärt. Võta ainult aega ringi vaadata ja avastad, et pole olemas tavalist elu. Kes selle müüdi ja normi on üldse välja töötanud, kui selgub, et keegi ei ela selle järgi? Aga lastele õpetatakse lasteaiast saadik kuidas tulevikus asjad on. Väliselt.

Sport on lahe ja korvpall on võimas. Isegi siis, kui ei leia platsil oma kohta, iga tegelane proovib midagi selgeks teha, kasutatakse väljendeid, mis minu leksikas on kaheti mõistetavad ja pealtvaatajad segavad mul sada protsenti "väljakul" olla. Samas iga turniiri viimases mängus suudan ma endaga rahu teha. Nii ka see kord.

Käisin surnuaias. Heade inimeste abiga. Pime oli ja mälestus haua asukohast hägune, aga mötlesin mötet, et kui ma pean selle üles leidma, siis see ka juhtub. Nii oligi. Hing sai natuke kergemaks. Andsin märku vanaisale oma tunnetest.

Ja naelaks päevale oli avastus, et maailmas on olemas veel "minu inimesi". Kes on nõus öössi jalutama kuus kilomeetrit, jooksma vöidu kilomeetri, jooma seguseitset ja seda kõike minimaalsete keeleliste vahenditega. Ning kui midagi on vaja öelda, siis täpset, näiteks: "Sinuga saab lennata!" Ja nagu sentimentaalsele raamatukangelasele kohane, see lause pani mind lendama.

Minu teistsuguse elu esimene peatükk: "Läti rahvatants!"

"Võiks ju öelda, et vaat nii on hoopis lood, aga nõnda lihtsalt need asjad ei käi. Tegu on ikkagi legendiga ja legendidel on kombeks muutuda aja jooksul põnevamaks ja kindlamaks, kinnitamaks seda, mida legendi looja või edasirääkija soovib kinnitada."

29 October, 2015

Naine


Tabasin ennast möttelt, et suhted on läinud sassi. Mitte selles möttes, et inimestega läbi ei saaks, vaid seda, et ootan valedelt inimestelt rolliväliseid tegusid ja sõnasid (ja nagu ootangi). Aga kuna sellises olukorras tuleb nõudlusele ja pakkumisele sisse väike kääripoiss, siis tekib tühimikke järjest juurde ja juurde. Suudaks siis leppida mõttega, et inimene on väärtus, kas siis minuga või minuta. Suudaks elada selliselt, et ma ei saa mängida oma lemmikrolli mitte kunagi oma elus. Isegi, kui ma katsetan mõnikord kellegi peal. Ja suudaks mõnda rolli otsast peale alustada. Või ... või alustada kuskilt uuesti, koos uute "dialoogidega". Või ... see kolmas variant.

Ühel päeval avastasin, et mulle ikka meeldib autoga sõita. Eriti üksi ja eriti vööraid teid pidi. Pidin minema Põltsamaale, aga otsustasin ignoda kõiki tuttavaid teid. Jälgisin silte ja korra vaatasin ka paberkaardilt võimalusi, aga ülejäänud aja märkasin tee ääres olevaid talumaju ja veneaegseid masinaid. Töepoolest kruusateede ääres on viimaseid rohkem kui peatee läheduses või peal. Kuulasin "pulgalt" laule, mis mind nutma ajasid ja paradoksaalsel kombel tundisn ennast väga hästi ja eelkõige elavana. Või siis ütlen selle sõna välja, mida olen kartnud. Tunnen ennast järjest rohkem naisena. Ja tahan, et see oleks mu rolli järjest rohkem sisse kirjutatud. Seda kirja pannes millegi töttu punastasin.

Selle avastuse kütkes lugesin Mudlumi raamatu "Ilus Elviira". Ja tõmbasin kohe toone maha. Minu naiseks olemine erineb peategelase omast. Isegi sinnani, et keeruline oli kohati samastuda. Kuigi:

"See oli õudne ja vastikult magus tunne, mis tekitas hirmsat hingelist segadust."

Peale kõike muud nägin ühte sõpra üle nelja aasta ja tänu sellele sain ikka imetleda, kuidas inimesed jõuavad ja tahavad ja oskavad. Võrratud "isendid". Naised.

18 October, 2015

Taevas


Tulin just trennist ja asusin kohe kirjutama. Selline meeldiv rammestus on peal ja mitte ainult füüsilisest rassimisest. Lihtsalt oli tore olla koos vahvate inimeste, väikelaste ja ... loomadega. Nüüd istun ja lihtsalt olen. Valetan endale, et mul pole kuskile kiiret ja miski ei vaja tegemist. Hoolimata sellest, et tolm mu nina on ammu kinni löönud ja kindlasti oleks mu ülemustel ka tore, kui ma üht-teist lisaks teeks. Aga see päev ei ole täna. Vaatan lihtsalt taevast. Viimasel ajal on palju värve siginenud sinna. Erinevaid punakaid ja lillakaid toone. See on nii hüpnotiseeriv, et mõnel hommikul ja öhtul segab mul autot juhtimast. Õnneks muidugi on tee selge. Praegused värvid meenutavad ühte isa flanellsärki. Lilla ja sinine läbi udu. Mõnusalt sumedalt tuhm. Ma ei hakka sellest rääkimagi, kuidas see lõhnab.

Lugesin Armin Kõomägi "Lui Vutooni" lõpuni ainult kohusetundest, et kui sai juba alustatud, siis viin asja viimse leheni. Nautimist takistasid minu jaoks liialt palju ihulisi kirjeldusi, mis ei avanud sisu rohkem, kui nende puudumine. Ja tegevus ei viinud kuhugi. Ja miskid grotesksed unenäod. Polnud minu tassike teed ja seetõttu ei plaani ka oma ajus teha selle raamatuga tehteid paremale ja vasakule.

"Keera kõigele selg, ära tee kellestki välja, nõrgad kaovad iseenseset."

11 October, 2015

Sügav


Istun autos kõrvalistmel. On hämar. Tuttaval teel on remont. Autokaas peegeldab rövedalt. Tagumine auto istub kahtlaselt seljas. Möödume vajalikust teeotsast. Hämming. Esimesel vöimalusel keerame teelt maha "kodupoole". Istun rooli. Avastan ennast keset tundmatut kruusateed. Lahedalt käänuline. Täiesti pime ja auto armatuur näitab bensiiniloto algust. Juba tunnen, et selle pärast tasus hommikul ärgata.  Elu on kõik see, mis ei toimu stsenaariumi järgi. Ja ma ei saa aru, kuidas saab mitte seda olukorda nautida. Järgmisel sildistamata ristmikul soovikin keerata vasakule (kodu ju asub seal kuskil), aga ei lubata. Võetakse välja telefon. Kuid minu õnneks ei ole levi. Võin keerata. Ja ma endiselt ei saa aru, kuidas on inimesed nii erinevalt üles ehitatud. Või siis mitte. Mõlemal tõusis vererõhk ja pulss kiirenes, aga tölgendus on erinev. Loomulikult jõudsin koju, loomulikult "teadsin" kuhu tee välja viib ja loomulikult ei saanud bensiin otsa. Aga ainuüksi see võimalus ... Äkki siit kuskilt algab minu elu.

Päälinnas vaatasin "Everesti" 3D. See kaasaegne lahendus paneb mu pea ikkagi valutama. Miski ei klapi, aga film oli kõigest sellest, mis mul elus puudu on. Muidugi oli rusuv, et unistusi ei õnnestu täita ka siis, kui absoluutselt kõik endast annad. KÕIK. Ma sain ikka mitu mitu paanikahoogu kinos. Arvan, et järgmine kord ostan pileti üksi viimsesse ritta, sest muidu vöörad kinolised hakkavad mu pärast ikka liialt muretsema.

Käisin korvpalli mängimas. Juba tuli paar mängu välja. Ma ei tea, kas enesekindluse jaoks seda piisavalt, aga kuskilt tuleb ju alustada. Ootan vöimalust Saaremaale mängima minekuks. Lihtsalt koht juba peaks soodustama mind. Ja mulle meeldivad need inimesed, kellega korvpalli mängides kokku puutun. Nii nii erinevad, aga see siduv PALL.

Üldiselt on tavapärane elu pihta hakanud. Mälumängud, jooksud, kohtumised sõpradega. ... Töö ...

Eelmine kord mainisin, et õpin suhtlema. Seekord ütlen, et lugesin ilukirjanduslikku teost, mis õpetas mind õpikust enam. J. M. Coetzee "Aeglane mees" pani mind ikka tugevalt sõnade ja tunnete tähenduse üle juurdlema. Kuigi ma pole peategelase äärmuslikus situatsioonis, siis situatsioonis olen ikkagi. Tore raamat, kuigi natuke ärritas. Proua Costello näiteks.

"Need, kelle ellu sa oled sündinud, ei sure. --- Sa kannad neid enesega kaasas, nagu loodetavasti kannavad sind enesega kaasas need, kes tulevad pärast sind."

"Saatus annab inimesele kätte kaardid ja tal tuleb nendega mängida."

"Hoolitsus pole armastus."

" ... kui kellegi armastus on piisavalt sügav, polegi vastuarmastust vaja."

02 October, 2015

See tee


Täna, keset kõige tulisemat tööhoogu, tabasin ennast möttelt, mis mind hakkas painama. Ma avastasin  ühel suvalisel tunnil midagi enda kohta ja see tekitas rahutust. Hakkasin vägisi oma aju teise suuna peale keerama. Siis avastasin, et see möte ise on ju inimlik, aga mulle ei meeldi see, et ma seda üldse mötlen. Keeruline. Ja tegelikult läks töö ka vussi, sest ju ma pole piisavalt naine, et kahte asja korralikult korraga teha.
Aga juba varem olen ennast mässinud sellisesse emotsioonide, tahtmiste, unistuste, mötete ja lootuste sasipuntrasse. Tahaks hakata kuskilt otsast seda harutama, aga ikka üllatun enda üle. Kas ma pole juba piisavalt kaua enda sees elanud, et mõista mis mind käivitab ja mis tagasi hoiab? Kas ma pole juba piisavalt kaua täiskasvanu olnud, et tegutseda alati loogiliselt? Kas ma pole juba piisavalt elanud selles ühiskonnas ja nende normide keskel, et teada, mida minult oodatakse ja millist käitumist aktsepteeritakse?

Ehk kui asjad paika panna, siis kindel on see, et mulle meeldib mu töö (isegi kui naabrimees arvab, et mu töö segab tema tööd). Mulle meeldib sport (töenäoliselt saan selle kaudu ka oma tunnustuse). Mulle meeldivad head inimesed (nagu varem mainitud, siis nendest jääb midagi ka endale külge). Mulle meeldib rutiin, aga mulle meeldib ka pulssi kõrgeks ajada.
Mis ma jauran... Sain enda kohta midagi teada ja tegelen asjaga.

Tegelikult tulin koju ja vaatasin filmi, mis ajab nutma. Lahistasin väsimiseni, kuid jäi väheks. Nüüd püüan ka ennast tühjaks kirjutada. Oeh ...

Käisin ooperis Paul Hindemithi "Cardillacit" vaatamas. Ooper on ooper. Ja kord aastas vast on mul vaja endale kleit selga ajada ja vaadata sellist etendust. Seekord paelusid mind jalanõud. Nostalgia möttes oli piletid ostetud sinna, kus ülikooli ajal oma elu esimese ooperi vaatasin. Sealt paistsid näitlejate valged jooksu- ja kossutossud hästi silma. Ikka huvitav, sest eelmise aasta elamusest erines suuresti. Hakkab tekkima õpitud armastus ja vist tahan vaadata ära ka mõned "kuulsused".

Otsustasin midagi ette vötta ka oma kehva suhtlemisoskusega. Lugesin huvitava öpiku läbi. Mõnda kohta isegi mitu korda. Raamatuks oli Dale Carnegie "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi". Kusjuures mu teooria, et raamatud aitavad, sai kinnitust. Piisas ainult sellest, et sellise pealkirjaga teos oli mu kirjutuslaual, kui noormees küsis, et kas selle kirjatüki lugemise põhjus on sõprade puudumine mu elus. Ja ta lubas hakata mu kõige suuremaks sõbraks. Järgmine kord panen midagi Aalaska-teemalist nähtavale kohale.
Oli huvitav lugemine mitmes möttes. Sain raamatust töuke otsida lisainfot erinevatele mainitud ajalooseikadele, katsetasin väikese sõprade peal teooriat ja muhelesin vanaaegse keelestiili üle.

"Kriitika on kirjatuvi sarnane, kes alati pöördub tagasi oma kodukohta."

"Inimesi koheldes pidagem meeles, et meil pole tegemist mitte loogiliselt arutlevate olenditega, vaid tundeolenditega, kellel on eelarvamused ja kes tegutsevad uhkuse ning auahnuse ajel."

"Te võite võita ennem sõpru kahe kuuga, tundes siirast huvi teiste inimeste vastu, kui kahe aasta jooksul, mil püüate panna teisi inimesi enda vastu huvi tundma."

"Õnn ei olene välistest, vaid sisemistest teguritest."

"Kui te vaidlete, nääklete ja vastu raiute, siis võite vahel ka võita, kuid see võit on tühine, sest te ei võida iial vastase heatahtlikkust."

"Tilk mett püüab ennem kärbseid kui vaat sappi."

"Esimene asi, mida inimestega suhtlemisel tuleb õppida, on oskus lasta teisi omal viisil õnnelik olla."

"Ainult kord käin ma seda teed. Seepärast: kui võin teha kellelegi head või olla lahke mõne inimese vastu, pean tegema seda kohe. Ma ei tohi seda edasi lükata ega hooletusse jätta, sest teist korda ei käi ma enam seda teed."

26 September, 2015

Uiteil


Ühel hetkel ma tabasin ennast veidrustel. Ma sätin ennast korda, annan maksimumi endast tööl, ületan oma võimeid trennis, surun väsimuse ja valu maha ning naeratan. Ja teen seda mitte ainult enda jaoks, vaid inimese jaoks, kes seda nagunii ei kuule ega näe. Kuigi on muidugi usundeid ja teooriaid, mis ütlevad, et koguaeg vaatab ja jälgib. Samas tundub see ikka puhtrealistlikule inimesele võimatu. Ühesõnaga olen parem inimene kellegi jaoks, kes sellest enam osa ei saa.

Ikka mötlen selle üle, et kas ma andsin endast piisavalt tagasi.

Veel avastasin, et liiga palju suhteid põhineb võimuvöitlusel. Kellel keda rohkem vaja on. Kes on üksi parem kui koos. Olen isegi langenud kummaliste suhete lõksu, aga seal on lihtsalt lahti rääkimata, mis üksteiselt soovitakse. Ja samas ei suuda ma kunagi võtta teist inimest kui puhast meelelahutajat oma elus. Ikka tahan, et elu oleks õiglane ja vördne. Kuigi see muinasjutt kustus ühel 6. detsembri päeval.

Praegu jookseb mul peas mitu multikat. Üks igatahes on selline, kus ma lihtsalt lähen ja harjutan nr 6 palli viskamist korvi. Olen nõus meeste trennis lolliks jääma ja vähe tabama, aga naiste trenni võtaks prioriteediks. Selles vallas on lihtsalt rohkem väljundeid. Ja ka konkurentsi.

Igatahes käisin seenel, kuid korjasin ka pohli.

21 September, 2015

See päev


Inimestel on erinevaid kiikse ja omadusi. See ei muuda meid muidugi vähem inimeseks. Miks saavad inimesed haiget, kui kõik, mis ma teen, teen vaid endale. Kui tegelikult ma käitun ainult endaga. Aga ma pean kandma märki, et olen halb ja tundma ennast piinlikult. Ma ei ole sellest huvitatud. Samuti ei ole ma sellest huvitatud, et inimesed minu tegusid võtavad kuidagi endasse puutuvalt. Igasugused inimesed, ka kõige lähemad. Mida iganes ma ka ei teeks, ei kahanda see austust ja armastust tähtsate inimeste vastu. Ma lihtsalt ei taha kontrollida kõike endaga seonduvat. Ju mu ajukeemisas on see puudu- või ülejääk, mis sunnib mind hüppama vette tundmatus kohas. See kõik ei tee mind kehvemaks oma ala asjatundjaks. Ega ka ebakõlmatuks kodanikuks. See kõik ei tee mind isegi halvemaks kaaslaseks ega sõbraks. Ja kui ei oleks seda miskit veidrat survet, siis tunneksin toredusejudinaid möeldes eluvõimalustele.
Lihtsalt on hetki elus, kus ma valin lõbusa kohustuste vaba elu. Kus ma eksperimenteerin ja tunnnen, et on veel asju, mis tuleks enne vananemist ära teha. Lihtsalt on hetki elus, kus tahan ennast enda parameetrite järgi tunda väärtuslikuna.

Jooksin oma sünnikohas igaaastast jooksu. Võistlesin korvpallis. Ei tulnud kõik päris välja, aga ma ei anna alla, sest läbi kukkumiste kaudu jõuan edasi. Isegi kui pean oma ego veel kümme korda alla suruma ja kehva olema, siis üheteistkümnendal korral saan vajalikule tasemele, sobitun keskkonda.

Et on see päev, kust positiivset energiat on lendamiseks, aga miski minust väljast sunnib jalad mutta trampima.

17 September, 2015

Rutiin


Olen vaikselt uude režiimi sisse elanud. Teinud enda jaoks loogiliseks kahe maja vahet jooksmise ja proovin ka sportimist hakata paigutama vabadesse hetkedesse (kahe maja vahet jooksmine ei lähe arvesse). Aga kõige esimesena tegin ennast haigeks. Täitsa ise tegin. Ei võtnud oma keha nõrgenemise märke tõsiselt ja surusin ennast ikka disci mängima (peavalu kiuste), jooksma (hingamisraskustele sülitades), korvpalli plõksima (jalalihaste valust hoolimata). Tulemuseks on vatiseesoleku (liik) tunne, kähisev hääl, nohisev nina ...
Jooks oli suhteliselt piinarikas. Jalad ja hingamine olid mölemad nutused. Peale seitsmeteistkümnendat kilomeetrit oleks nagu nuiaga pähe saanud ja edasine oli puhtalt mina versus loogiline mõistus ja tervis. Õnneks lõppes see lõputu piin 21 kilomeetriga. Samas ketast oli uimasena hea visata, enda eksimusetele reageerisin tuimalt. Ei jaksanud ega tahtnudki ennast tagant utsitada, mis omakorda möjus putile hästi. Ei mingit pinget. Tahtmise tunne tuli tagasi. Eks ta nii käib nagu sulle-mulle saag.
Lugesin raamatut vulkaanidest (Alexandra Witze ja Jeff Kanipe "Lõõmav saar") ja imestan vaikselt, miks varem loodusnähtused pole mind köitnud. Teisest küljest kui vähe ma tean asjast ja enne raamatu lugemist ei adunud ma sedagi. Ja muidugi nüüd tahaks hirmsasti Islandile minna. Hirmus hirmsasti.

Vaatasin Rakvere etendust "Sinatraga kuu peale". Oli lugu, olid tunded, olid ägedad naised. Töenäoliselt mitte väga pikalt mu meeltes, aga olles seal ja sellel hetkel, ma kella ei vaadanud ja oma elu peale ei mötelnud.

03 September, 2015

Seest suurem


Töö, võistlus, teater. Ja kõige olulisem on siiski see lõhn, mis on sügisel. Iga aastaga tunnen seda järjest selgemini; järjest eredamalt ta mu ninasõõrmetesse tungib. Uute asjade ja adrenaliini lehk nostalgia vinega. Ja puud pole veel värvilisedki. Seega jõuab tunne süveneda kui vihmasel päeval läbi  kollaste, punaste ja pruunikate lehtede sahisedes sammudes.
Tahaks seda tunnet ebaeestlaslikult sõnadesse panna. Nagu teaksin, et saan midagi uut ilma vanast samaväärsest loobumata. Nagu oleksin seest suurem. Nagu uus kallis auto, millel on kõik vana ja armsaks saanud odava masina omadused.

Teatriks oli iirlase raamatu järgi tehtud etendus, kus noormees soovis noorust ja igavesi naudinguid. Suhteliselt raamatu järgi tehtud lugu. Seega sai keskenduda detailidele ja inimestele. Plusse ja miinuseid kokku võttes tundus, et õpetlikkus jäi domineerima. Lõpuks veel rõõmsate ja ilusate vanainimeste pildid panid I-le punkti. Tee või tina, ei ole ka peale etendust veendunud, et tahaksin olla 80-aastane. Mitte, et hetkel ka 15-aastane olla tahaksin.

Kui nüüd töö asjadega joonele saan, siis panen oma väärtushinnangud paika ja asun kogemusi ja emotsioone koguma, mis siis ka vanaduses valuutaks kõlbaksid.

"Enne kui sa mind armastad, pead sa õppima jälgi jätmata läbi lume jooksma."

"Su vead ei muuda su voorusi vähem tõeliseks."

"... veski, millel pole vilja jahvatada, muutub paratamatult vägivaldseks."

Harold Pinter "Kääbused"

24 August, 2015

Midagi helendab


Hakkasin vahepeal intensiivsemalt tööl käima. Midagi polnud muutunud. Toredad kaaslased ja ka need, kes kohe asusid kahemöttelisi e-kirju saatma (tegelikult ikka peris ühemöttelised ... manäitan,kessiinonboss kirju). Võtsin endale naaberasutusest ka tööd. Väljakutse pärast, sest tegelikult peaks mul ikka täistöö olemas olema. Vähemalt nii ma asjast arvan. Eks paistab, hakkan jälle tegema midagi sellist, milleks mul ettevalmistust pole, aga tahe on. Alguses mötesin, et vaatamata ilusale palvele ja toredale vöimalusele, vastan eitavalt. Kuid siis lugesin Seth Godini raamatu "Mida teha, kui on sinu kord" täitsa läbi ja sain sellest täitsa aru. Ehk autori enda sõnadega "Eksida on vähem kulukas kui mitte midagi teha." Ja mis on kõige hullem, mis juhtuda saab (tingimusel, et ma endast annan parima nagu mul plaanis on)? Paari lausega:

"Võidab see, kes kõige rohkem läbi kukub."

"Raamat, mis muudab sinu elu kõige rohkem, on raamat, mille sa ise kirjutad."

"Kas sa üritad pukte omavahel ühendada või lihtsalt kogud punkte juurde?"

"Kalamehed teavad, et meri on ohtlik ja torm hirmus, kuid nad pole kunagi pidanud seda piisavaks põhjuseks, et kaldale jääda." (Vincent van Gogh).

Käisin eila jooksmas. Hirmus raske oli. Muutes klassikute sõnu, siis nii mootor kui ka rehvid tegid liiga. Süda valutas. Mitte ülekantult, ikka otseselt. Meenus kohe üks Eesti sportlane, kes jooksis ennast pildituks ja see Anule meeldis. Talle meeldib, kui sportlane kõik endast rajale jätab (midagi ei jää sisse). Ma oleks eile ta lemmik olnud. Tegelikult meeldib talle see vaene muhulane ... vat ta jäi täiega rajale.

Tegelikult valutas süda ikka kahtepidi. Tegin täiesti teadliku ja kindla otsuse, et ei osale ketta viskamise meistrikatel. Tundus loogiline ja õige. Aga kui võistluste aeg käes oli, siis jooksin iga viie sekundi tagant tulemusi vaatama ja mötlesin, et kuidas mul sellel vöi tollel rajal oleks läinud. Siit sain väärtusliku õppetunni. Kui ikka on vaja, siis on vaja. See nädalavahetuslel lähen võistlema.Vat neid mötteid ma mötlesin, kui jooksin.

Selles segaduses oli mul vaja aega. Natuke nagu omaette, aga natuke rahvaga. Ning lõpuks kujunes nii, et läksin täiesti üksinda käsitöölaadale. Istusin autosse, vaatasin kaarti ja sõitsin kohale. Tuiasin rahvamassis ja ei tundnudki ennast üksikuna. Meenus üks kontsert, mida kunagi omapäi kuulamas käisin. Mingil hetkel tundus, et maailm keerleb ümber minu ja kõik need inimesed ja see kiilakas trummar-laulja on just minu pärast kohale tulnud. Aga laadal ostsin kunagiselt krossiratturilt kalapasteeti ... lihtsalt selleks, et sain talt osta. Olen tema murele ja uuele töusule kaasa elanud ja nüüd sain seda kuidagi minimaalselt vormistada. Hiljem asetasin oma nunnu lambateki maha, ostsin pehmet jäätist (lootes, et see on kuidagi seotud kunagise Suurbritannia peaministriga) ja kuulasin bändi. Olin selliselt tunde (ausalt). Jäätis muidugi oli varem otsa saanud. Kui tekike niiskeks muutus, siis otsustasin lahkuda (selle töö tegi maa, mitte ma). Möelda vaid, olin jälle kohas, kus on palju inimesi, aga mitte üks nägu polnud isegi tuttavlik (bänd ja kalamees välja arvatud). Teistega ja endaga on ikkagi vöimalik olla.

Sain möne asja selgemaks.


18 August, 2015

Takistusteta tee


Käisin Murastes. Nägin palju ilusaid kutsikaid, kellest tulevikus saavad targad riigiabilised. Minus tärkas kohe sajaga koerinimene. Teised teadsid rääkida, et öösel oli uni kehvapoolne, sest kutsukesed haukusid. Kuulsin küll seda, aga see ei toimunud vinguvalt minu ukse taga, seega magasin nii nagu ma ikka vööras kohas magan ja ei lasknud sellel helil ennast rohkem segada kui vöörast löhnast padjal või tekil.

Tegin seal ühe huvitavaima jalutuskäigu oma elus. Olin unustanud maha rätiku ja oma maakonda tutvustava joogi (eeskava jaoks oli vaja). Üks ilustae silmadega tulevane politseinik juhatas mind lähimasse poodi. Kuskilt peale naabrivalve silti keerata metsa ja siis trepist üles ja majade vahel ja oled kohal. Lihtne ju. Kohe peale silti ma ei teinud keeret, sest miskid suured ja kollased kopad olid ees. Pöörasin metsa siis natuke hiljem. Tuiasin siis ühest eramajahoovist teise ja kolmandasse, aga ei mingit treppi kuskile üles, ainsad terpid olid maja uksest sisse. Löpuks oli möödunud 1,5 tundi ja mina  seisin keset Paldiski maanteed ja silmasin kaugustes poodi. Kella uurides avastasin, et olin liikunud 8 kilomeetrit. Rätikut poes ei müüdud ja kahtlustasin, et eeskava olen ka maha jalutanud, seega võin tagasi tuiama hakata. Siiski ostsin provianti ja liikusin tagasi lihtsalt ehku peale teises suunas, kui olin tulnud. Ei tahtnud enam 1,5 tundi vöörastes valdustes koerte pärast väriseda. Lühidalt - leidsin trepi, mis oli kõrgem kui ma aimata oskasin ja jõudsin välja täpselt koppade juurde. Mul kulus selleks 18 minutit.
Minu seikulus. Järgmine päev sain teisi viia vaateplatvormile merd kaema. Oli inimesi, kes alahindasid selle panga kõrgust ja vaateplatvormile viivaid treppe nähes keeldusid üles tulemast. Ja vat eelmine päev oli mul selline asi märkamatuks jäänud.

Minu taldrikuloopimises on hetkel väike möön. Kuidagi asi ei tule loomulikult. Pole ju see aasta meeletult treeninud. Jooksvalt ja sujuvalt ja meeldivas seltskonnas pigem asju aetud. Aga ju kõik asjad kokku.

Lugesin Bear Grylls "Muda, higi ja pisarad". Raamat saavutusest, eneseületamisest, seiklushimust, mitte loobumisest. Kõik elemendid, millest ma lugu pean. Ja noore mehe suhe isasse oli nii soe, et ma lausa füüsiliselt tundsin seda. Eks ta lisandub mind inspireerivate raamatute kategooriasse, kuid ei maandu esiviisikusse. Minu maitse jaoks kohati liiga paljusõnaline. Kasutab ühe asja ümberütlemiseks mitmeid ja mitmeid lauseid ja ridu. Ja nii jõuab see kuidagi loosungitesse välja. Kuid kõik see muidugi ei kahanda tema saavutusi. Minul jääb ilmselt Everestile ronimata, aga see vast on pigem selles kinni, et tegemist pole mu unistusega. Tahaks käia nii kõrgel, kui veel ilma hapnikumaskita saab.

"Intuitsioon on mõistuse müra."

"Hirm sunnib väliselt vintske välja nägema, kuid muudab sisemiselt nõrgaks."

"Hirm õpetab olema väga kannatlik."

"Kuid mul oli unistus ja see muudab inimesed alati ohtlikuks."

"Üldiselt piiravad meie saavutusi vaid uskumused, mida me endale peale surume."

"See oli õpitud oskus: võta vastu, mis antakse, ja lase edasi."

"Edu on võime liikuda ühe läbikukkumise juurest järgmise juurde, kaotamata seejuures indu." (W. Churchill)

"Elus pead sa olema võimeline süütama omeenda tule."

"Kui sa suudad leida tee, kus pole takistusi, ei vii see tõenäoliselt kuhugi."

"Kui me oleme koos heade inimestega, siis jääb nende headusest midagi sulle külge."

"Ei saa püsida igavesti maailma tipus."

09 August, 2015

Koeruseuss


Poola pealinn on tänaseks külastatud. Suudan alati menüüst leida pakkumise, mida tegelikult ei ole (või siis just otsas). Ei kannata üldse kuuma ilma. Armastan loomi, linde ja inimesi. Väike koeruseuss elab minus sügaval. Pole jalanöusid, mis kuskilt tunda ei annaks. Mälu teeb trikke.

Söitsime kohale propelleriga lennukiga (tagasi ka). Raputas vähe, urises palju. Lennujaamas vöttis meid vastu tuttav inimene lillede ja siidriga. Järgmisel päeval tutvusime vanalinna hoonetega ja vaatasime vesise suuga, kuidas uusi juurde ehitatakse ja olemasolevaid renoveeritakse. Sellele rahvusele kohe meeldib majadega ja majadel töötada. Samas ei olnud see nii, et üks mässas ja ülejäänud, suitsud ees, kraavipervel juhendasid, vaid igal mehel oli oma töölöik. Siia Eestisse tulevad vast need, kes kodumaal üle on.
Teisel päeval matkasime loomaaeda. Vaatamata kuumale, olid elajad olemas ja möned neist väga aktiivsed. Eriti avaldasid muljet jääkarud. Lustlikud, mänguhimulised, ilusad. Jõehobu ajas propelleriks muutunud sabaga oma väljaheidet laiali, tiiger urratas uniselt, ninasarvik söi porgandit ja elevandid jalutasid kogu oma ilus. Mulle meeldivad loomad.

Kolmandasse päeva jäi "vargus". Sattusime (öigustatud sõnavalik) Rahvusstaadionile ilma piletita. Lihtsalt sisenesime avatud ustest seni, kuni olin keset mänguväljakut. Istusime erinevatel toolidel ja avastasime trepi, kust sai ka kõrgemale vaatama minna. Seal küll tuli üle piirde ronida, aga kui tee oli juba ette vöetud, siis ei saanud ju pooleli jätta.

Viimase päeva jätsime muuseumi ja miniväljasöidu jaoks. Muuseum oli hariv, kuid ülesehituselt eksitav. Tegin seal huvitavaid tähelepanekuid inimeste, rahvustunde, eksponaatide ja "vöitjate" kohta.
Parki söitsime linnaliinibussiga. Ühelt bussilt teisele saamisega oli jälle väike adrenaliinihetk, aga bussijuht halastas ja avas juba sulgunud uksed. Kondiga oli selles masinas kehvasti. Ülemöistuse palav ja öhuvaba transport oli. Kohale jöudes kavatsesime endale lunastada kassast piletid, mille saime, aga tasuta. Nii pidi olema. Võtsime oma vabapääsmed ja läksime kondama. Ühel hetkel seisis meie körval mees, kes nõudis "tiketit". Vaatasime üksteisele otsa (kolmekesi korda mööda) ja saime aru, kui palju sotsiaalseid töökohti meie linnapead veel saavad luua. Tasuta piletite kontrolör on ikka veel parem, kui liftis nupuvajutaja, kes vötab kolm kohta niigi kitsas ruumis oma kanda. Nujah, peale nupu vajutamise ta veel annab märku viimasele liftile trügijale, et tema enam ei mahu. Aga kontrollida piletit, mis antakse tasuta??? Päriselt ajas ka ikka naerma.

Kodus avastasin huvitava ekirja. Meil on meililist naistega, kus täpsustame oma treeningraafikut. Nimekirjas terve pesakond inimesi. Niii. Ja siis loen viimast kirja, kus seisis: "Sööge sitta." Vaatasin saatjat ja olin kergelt ikka väga väga jahmunud. Intelligentne ja malbe naisterahvas ja selline kiri. Järgmise päeva öhtuks selgus, et see oli keegi teine samanimeline vale inimene, kes oli juba paar nädalat saanud meie listi kirju (keegi oli listi aadressi valesti sisestanud). Ja siis andis selliselt märku, et oli eksitud. Klassika.

Läbisin oma elu kolmanda maratoni. Raske oli. Poola väsimus jalgades. Kuumus oli suur ja öhk oli äikeseeelne. Ma teadsin, et tuleb raske kulgemine. Samas ma teadsin ka seda, et ma kannatan nii palju, kui ma ennast kannatada lasen. Tehtud.

Täna olen veidi umasem kui muidu ja discid ka ei lennanud. Särtsu oli vähe ja tulemust oli palju. Kuid nii ongi öiglane. Keha tuleb kuulata.

31 July, 2015

Kes otsib see leiab?


Mingid asjad, mida pole olemas, aga tegelikult on. Mingid olukorrad, kui möeldakse üle ja ei lasta asjadel omasoodu minna. Vaja on omistada tähendust tuulehoole, vihmaussi teekonnale ja lihtsalt meeldivale situatsioonile. Mingi olukord, kus kaks meest läksid riidu, sest üks ei näidanud suunatuld ja teine pööras sellele tähelepanu. Ja päris riid. Ja mina pole kellegi poolt. Aga kuidas see välja paistab?

Kõige selle segaduse juures proovin elada ilma eel- ja järelanalüüsita. Samas olen saanud inimeste kohta liialt palju lisainfot (kohati ka vastuolulist), et ei saa enam aru, kuhu mina nende inimeste maailmas paigutun. Sellel hetkel, kui nendega kokku puutun. Teisi hetki pole ju minu jaoks olemas. Näiteks naisterahvas, keda pidasin enesekindlaks, osavaks, tubliks, töökaks ... maksab siis löivu tunnetevallas. Ja mina arvasin, et saan talle oma nörkusi näidata. Eip. Meesterahvas, kes töusis mu söprusehierarhias myhinal ... äkki solvas mind. Ja see ei olnud selles, et kas ma vötan tema sönad endale analyysimiseks, vaid ta tahtiski mulle nö kohta kätte näidata. Vöi mötlen yle?

Kohtasin inimest, keda viimati nägin umbes kuus-seitse aastat tagasi. Või siis veel rohkem. Igatahes on ta vahepeal abiellunud, kaks last saanud ja lahutanud. Ja imestage imestage ... mina elan endiselt samas kohas. Auto vast on teine. Esialgu kohmetus, siis pinnasondeerimine ja lõpuks vana hea avatus minu vana hea köögilaua taga ilgelt kehva vöidetud veini saatel (mille parim osa oli jääkuubik). Seega alustasin teist nädalat alkolibistamisega. See tähendab ... ei yhtegi päeva ilma. Ja siis imestan jooksma minnes, miks pulss kahesajale läheneb hirmsal kiirusel ja maks pistab ja kindlasti on veel organeid, mis pitsitavad. Körvetistest pole mötet rääkida, sest see on ju iseenesest möistetav, et käib alkoga kokku. Täna ei joo.

Aga järeldus siis selline, et inimesed otsivad midagi, mis nad arvavad, et neil puudu on. Ma ise ka täidan auku. Kuna sama materjaliga ei saa, siis vaatan, mis sinna sobib. Palju teisi toredaid inimesi :) Otsin ja otsin.

Leidsin elulugudest mehe, kes tunneb oma isa vastu sarnaseid tundeid kui mina. Aga sellest peale Poola reisi.

22 July, 2015

Kohtumised


Suvi. Aeg lendab. Asjad juhtuvad. Inimesed kohtuvad. Olen proovinud vötta maksimaalselt aega enda jaoks. Kui tahan, siis teen ja kui ei taha, siis ei tee. Proovin puhkust anda oma tahtejõu lihasele. Kindlasti on vääratamisi, aga see olen kõigest mina.

Käisin tarkade linnas. Tegin teistsuguseid tegevusi, kui tavaliselt, kuid ikkagi oli tore. Nii mõnus oli olla, et tahtsin hüüda faustilikult. Sama nädala jooksul nägin mitut inimest üle aastate. Meenusid kõik need asjad, miks nad mulle kunagi meeldisid. Midagi pole muutunud. Ja imelikul kombel olen ainuke vananeja mina. Teistel ei avastanud grammigi midagi uut (noh, selles möttes, et vanadust).

Käisin saarel. Mitte kõige suuremal. Sellel teisel. Lihtsalt olime nagu keskklassi keskealised. Töö ja ujumine, vein ning väike vaikne ja rahulik muusika. "Ja vaikne muusika mängib." Jah ... ka möned taaskohtumised, mis ei olnud nii südamilikud. Pigem asised. Ootuste vastataslt palju linde ja loomi. Kitsed, nugis, kährik, kormoraanid, tundmatud linnud ja "emukari" (viimast märkas ameeriklane).

Ees on ootamas veel toredaid kohtumisi ja koosviibimisi. Loodan, et ka üllatusi.

"Iha kui niisugune, mis paneb sind tagasi tõmbuma ja ootama, ootama liiga kaua, riskima peaaegu kõigega, vaid selleks, et näha, mis juhtub."

"Ma ei pea teadma, mida ma tahan, et teada, mida ma ei taha!"

"Nagu tavaliselt, tehti elus väikese tulemuse nimel suurt kära."

"Armastusega röövitakse inimeselt midagi - oma salajane tasakaalunärv, aususe väike kuiv tuum."
Alice Munro "Kerjustüdruk"

06 July, 2015

Muhe


Suvi tuuritab täistempol. Kohti, kuhu minna tahaks ja läheks on sadu. Kuid tähtis pole see, mis ma teha kavatsen, vaid see, mis ma teen. Ja ma valin. Arvesse tulevad mitmed nünansid ja sellel aastal järjest enam ka ressursid. Ühesõnaga eelmine nädal kihutasin autoga ühest linnast teise, et ajada asju, mis pakkusid avastamisröömu, pönevust, ühtekuuluvust, uudishimu, kohustust ... Nimekiri kindlasti pole lõplik, sest üks sündmus võis kanda mitut erinevat tunnet.

Kuu esimesel päeval vaatsin üle kaks tähtsat meest (no, kui Jürks ka arvesse läheb, siis kolm). Eks see paras iroonia ole. Saavutusi on mu eluraamatus mitmeid, aga austatakse "tühja koha pealt". Aga eks ma ise mötlesingi enda jaoks päris pöhjuse, miks Kadriorru minna. Eelkõige oli huvitav autoga sinna jõuda. Kõik need teede remondid ja parkimispiirangud panid iile ikka väärilise punkti.
Õhtul käisin Pärnus õppimas ikka veel taldrikute lennutamist. Võib tunduda, et olen selles vallas juba käega löönud, kuid tegelikult on mul veel tahtmist visata kettaid kaugele ja täpselt. Lihtsalt see aasta avastasin, et mulle meeldib muu elu ka. Ja ikka tuleb valida ja valida. Tegelikult arvan, et pole halbu valikuid teinud. Käisin seikslusjooksul, teatris, noort sugulast vaatamas disci võistluse asemel.

Rakveres vaatasin Arto Paasilinna "Maailma parimat küla". Olen ka seda raamatut lugenud. Annaks nii etendusele kui ka raamatule keskmisest körgema hinnangu, aga kindlasti ei kuulu lemmikutesse. Loomulikult on raamatul eelis. Tihti ilmuvad uued tegelased saavad oma loogilise osa ja saatuse, aga teatris jäid nende ilmumised ja kadumised ja ülesanded eklektiliseks. Üldse ei meeldinud see muusikaosa, kus erinevad tegelased rääkisid ühe "salakuulaja" seiklustest. Sisu osas oli ka erinevusi. Ma ei suutnudki selle karu südame muutmise lugu enda jaoks lõplikult seletada. Või siis nii lihtne see oligi Soome vana mütoloogia ja metafoor said lihtsalt kokku. Ja kaua seda pagulaste lehma lüpsta saab?

Tegelikult ma ei virise. Kokkuvöttes oli muhe.

Ja kuna ma olen ületanud vanuse kriitilise piiri, siis avanevad mulle uued uksed. Üheks selliseks oli pühapäev koos "küpsete" inimestega (eks päike andis ka oma osa). See oli veel muhedam, sest see juhtus minuga.

"Ent miski pole maailmas igavene, isegi pohmakas."

29 June, 2015

Unenägu


Imelik lugu juhtus. Unenägu kõigutas mu tundemaailma nii reaalselt, et hommikul pidin oma eelmise õhtu minut-minutilt läbi mötlema, et ikka veenduda, et selle tunde läte polnud päriselu. Nii õrn ja habras oli ärgates olla. Töenäoliselt oli midagi sarnast mu elus umbes kakskümmend aastat tagasi. Võib-olla mitte ... Võib-olla ma tahan, et olen midagi sellist tundnud. Täna joostes ei saanud "seda" oma peast välja, sünnipäeval käies oli "see" olemas. Isegi pildid jooksid. Võimatud pildid. Tegelikult on see huvitav kooslus meeldivusest ja kipitusest hinges. Moosilõhn napilt enne körbema minemist. Midagi sarnast, kui puudutad kedagi esimest korda. Võib-olla. Või paned käe pimedasse kotti ja tunned midagi, aga ei näe seda.

Tegin läbi seiklusjooksu. Kolmandat korda elus. Ujusin nii külmas vees, et lõi hinge kinni, jooksin maastikul, mis tegi pölved nörgaks ja roomasin mudas. Viimane pakkus kõige lapsikumat röömu, sest ma teadsin, et oma riided pesen ise, seega võin julgelt ennast siruli lasta ja kätega plärtsida (mitte nagu vanasti, kus tuli aru anda, miks ikkagi roosa jope on nii määrdunud). Üle seina ronides lõhkusin käe, aga seda märkasin alles saunas, kui üleliigse soga oma kehalt eemaldasin. Ühesõnaga adrenaliin ei lasknud valu tekkida. Ja hiljem oli juba ükskõik.

Studeerisin kahe autori Laurence J. Peter, Raymond Hull raamatut "Peteri printsiip" ja sain oma töökoha suhtes palju rahulikumaks. Pean töökaaslastele ka seda soovitama. Sissejuhatuses öeldu, et peale selle teose lugemist ei vaata enam tööl toimuvaid hierarhilisi protsesse sama moodi, on täielikult töene. Sain sealt palju ideid ja möned tsitaadid:

"Aja jooksul on igal ametikohal tendents minna töötaja kätte, kes on oma kohustuste täitmiseks ebakompetentne."

"Töö teevad ära need töötajad, kes ei ole veel oma ebakompetentsuse tasandile jõudnud."

"Headest alluvatest ei saa häid juhte."

"Haara härjal sabast, las sarvist haarab mõni teine."

"Koordinaator - töötaja, kelle ülesandeks on ebakompetentsusest välja kurnata kompetentsust."

24 June, 2015

Juuksed


Jaanipäevad on toredad. Saab ametlikult põletada ja tulega mängida. Jätsin eila õhtul juuksed pesemata ja sain öösel oma karistuse. Ärkasin tossuhaisu peale ja sattusin kergesse segadusse aja ja ruumi osas. Tekksi tunne, et olen Saaremaal, olin tulnud tuppa teeristilt, kus oli saanud põletada Purtsa pinu puid. Tundus isegi, et juuksed on takused (miski tolle vee eripära töttu). Aga vanaisa norskamist ei kuulnud. Väga kaua ei saanud selles lummas olla, sest reaalne elu tuli meelde. Ja selleks korraks on kahjuks leekidega mässamine läbi.

Avastasin seaduspärasuse. Kui tekib rohkem vaba aega, lähevad inimsuhted kohe veidramaks. Liiga palju on vist hetki, et analüüsida igat omadussõna ja käeviibet. Naitetrennis "juhuslikult" paukuvad uksed ... Tööl segaselt visatud vihjed ... Tuttavate ütlemata jätmised ...

Käisin teatris "Pal tänava poisse" vaatamas. Oli midagi silmale ja hingele.  Tuli meelde isegi see, kuidas ma rongis seda raamatut viimati lugesin ja lõpus nutma puhkesin. Siis hakkas piinlik ja ennast kerra tömbasin puupingile, et keegi mind ei näeks ega tunneks. Olid veel väga vanad ajad ja väga vanad rongid. Nüüd sain oma emotsioonidega hakkama. Nimelt ei pidanudki neid varjama.

Käisin "võidujooksul", kus millegi töttu oli ainult 24 osalejat ja need ei olnud mitte meie küla inimesed. Kõik puha spordiklubidest ja kiired kui selleaastased tuuled. Ehk siis minu tavapärane eesmärk,  mida iganes, aga mitte viimane. Ja nii ma siis ühte prouat hoidsin algusest lõpuni oma selja taga. Tegelikult jäi sinna mõni veel.

Lähen juukseid pesema.

15 June, 2015

Seitse minutit


Elu on üks suur muinasjutt. Tegelased selles aga erinevatest lugudest. Filmides ja raamatutes peaksid erinevad inimesed mingis etapis põrkuma, kuid päriselt ei saa me üpris tihti aru, kui palju mu elu võib sõltuda tundmatust kaubaautojuhist.

Minust endast sõltub muidugi ka palju. Käisin kettaid lennutamas terve nädalavahetuse. Tulemused polnud säravad, aga koht oli rahuldav. Ja seltskond üle hulga aja ka lihtsalt priima terve aja. Meenusid need algsed ajad, kui kogu võistlus oli fannnn.

Aga ketastest juhtus palju suuremaid asju. Oli üks pidu, kus tundsin ennast ebaloomulikult kenasti. Ennast enda nahas ja teiste seas. Keegi polnud parem ega halvem, suurem ega väiksem, vördsem ega ebavördsem. Selline heas möttes kanad örrel pidu. Ainuke mure oli see, et lõhkusin ühe oma suurimatest illusioonidest. Mul oli nägemus, kuidas ma silkan palja jalu pikki kilomeetreid (teadagi, kust raamatust ma inspiratsiooni sain). Asi algas ja lõppes sellega, et tulin peolt paljajalu 11 kilomeetrit. Ilm oli vapustav, nägin korraga nii päikse loojumist kui ka töusu. Linnud vadistasid omas keeles mulle kõigest. Oli rahu ja vaikus ning kummivilin asfaldil. Ja poole maa peal olid minu jalad liikuvad villid. Sellised, mis näevad tänaseni välja ebaesteetilised. Lugu muidugi see, et koju, kolm tundi magamist ja võistlustele. Hakkama sain. Ei jäänud magama ja energiajooke ei konsumeerinud. (Ja paljajalu selleks, et kontsaga oleks hullem olnud).

Käisin vaatamas ultramoodsat etendust "Vanamees ja meri". Sümbolid siseheitlusest, inimese muutumine ja seda keskkonnas, kus tegelased ei räägi, kuid vaikus pole. Merekohin, metalsed helid ... Ja selle tüki pöhjal väidan, et elu on meeletult aeglane. Igale detailile pühendumine vötab "oma aja". Etendus oli oma kummalisuses terviklik ja sõnum oli olemas.

Ja muidugi maailma toredamad nädalavahetused, kus olulised on inimesed, kes on meie kõrval ja meie sees. Iga tegevus on töepoolest detail, millele tuleb aega leida. Kuulata noori bände, ehitada pilli, vaadata vanu inimesi nende keskkonnas, mängida piljardit, nautida häid sööke ja tunda ennast jalgpalliplatsil eestlasena.

Ja tänasest on mul kutse.

03 June, 2015

Teadagi millesse


Mõnel päeval ma möistan oma elukutse valikut. Eila oli üks neist. Käisin oma väikste sõpradega kettaid korvi loopimas. Tuul oli vaalasuurune. Seega esimese õpilase esimene vise oli selja taha. Teine õpilane virutas oma ketta jäädavalt katusele ja kolmas vise lendas kaugele, kuid korvist teises suunas. Nalja ja naeru oli rohkelt. Sellise ilmaga peaks esimest korda purjetama minema, aga meie valisime teise tee. Mis meil siin sisemaal üle jääb.
Töepoolest oli mönus, kuid kõrvus undas tuul ka veel peale magama minekut. Ja juuksed olid liialt pusas.

Sellega seoses meenub mulle nädala algus, kus mööda könniteed tulles lähenes mulle tiira-taara meesterahvas. Kui mind märkas, siis astus murule (tegelikult nii suur ma nüüd ka pole) ja lausus pehmel keelel: "Tuul sasib nii ilusti Teie juukseid!" Ise nii ebaadekvaatne, aga teeb veel sellise tähelepaneku. Tänasin härrat. Liikusin juuste ja seeliku lehvides reipalt edasi.

Selle suurusega seoses meenub mulle eilne päev, kus minu kaasõpilane tegi mu kohta salaja märkuse ja suurest uudishimust hakkasin seda temalt välja pressima. Lõpuks ju targem annab järele ja selline see siis oli: "Käsivars on jämedam kui keskosa." Kas mul oli nüüd vaja seda teada? Eks ole kunagi ju tööd tehtud ja vaeva nähtud.

Eelmisel reedel vötsime töökaaslasega ette töise reisi Rakverre ja Väike-Maarjasse. Ma olen ikka uhke oma orienteerumisoskuse üle. Mõningad enesekindluse puudumisel tekkinud peatused tee ääres, aga muidu otsejoones sihtkohani. Ja nüüd siis need väljendid, et Eestimaa on päriselt nii ilus. Muutkui vaata ja unusta roolimine sootuks. Kuidas ma saaksin selle välja vahetada palmide vastu igaveseks.

Nädalavahetus möödus lahedas seltskonnas, kust ei puudunud ka üllatused ja väike ketta päästeoperatsioon, mis pani südame kiiremini pöksuma. Meenus öllemönu. Peale pikka jalutuskäiku ja vähest söömist oli just see külm ölle, mis andis heaolutunde ja pani silme eest läbi jooksma ilusaid hetki elus. Nagu kaaslane märkis: "See ölu läks nüüd küll õigesse kohta!"

Aina ümisen laule, nt "Aino" ja muid romantilisi viise. Vist olen armunud :) Teadagi millesse :)

25 May, 2015

:) :) :)


"Alguste inglit pole ma iial kohanud. Võib-olla on ta seisnud mu alguste juures, aga algust ei tunne ju ära." Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"

Kui nüüd tagasi möelda, siis see iseloomustab minu eelmist nädalat. Võiksin ritta panna must miljon omadussõna, mis ma kõik olen läbi, üle ja kaasa elanud. Ja kõikide nende emotsioonide algpunkt on kuskil palju kaugemal kui eelmine nädal.
Alustan kronoloogiliselt, sest hierarhiasse panekul tuleb mängu praegune hetk ja see ju kogu aeg muutub. Õnneks on aeg lineaarne ja sellega probleeme ei teki.

Mängisin jälle korvpalli, täiesti uues vöistkonnas. Imetlusväärne oli see, et paari minutiga oli inimestel nende roll selge. Oleksin võinud ju rohkem korvi tabada, aga tegelikult tegutsesin oma vöimete piires. Ja korvi all :) Pärast oli kohe nii hea tunne nagu lapsepõlves, kui maja ees hommikul üksi palli plätsutama läksin ja viieteist minutiga võistkonna öue sai ilma telefoni ega muud kanalit kasutamata. Piisas minust ja pallist ning sellest plätsutamiset, mis me koos tekitasime. Ja päriselt - korvpalliisu tuli tagasi. Täiega. Kuigi pikk hooaeg ja vahepealsed tagasilöögid, siiski piisab ühest "naeratusest", et asja möte uuesti meenuks.

Nägin inimest, kes oli kunagi mu jaoks tähtis. Tore oli, aga oli ka kohmetus. Ei osanud kuskilt otsast alustada ja pärast ka lõpetada mitte. Kas kallistamine oleks olnud asjakohane? Kas tuleb aeg, mil ... ? Tundus, et kõik see, miks ta mulle kunagi meeldis, oli alles (ja rohkemgi veel :)).

Käisin väikste sõpradega kohalikku vaatamisväärsust kaemas. Ja jälle meenus mulle see, miks mulle meeldib see, mida ma teen. Asjalikkus seotud absurdiga. Kuidas väikesed sõbrad pingutasid ja giid siis oma eluvaatega korraliku käitumise neile keeruliseks tegi.

Jooksin naistejooksu. Tunne hakkab tagasi tulema, kuigi see pole õige koht oma tempo (ja sportimise) jaoks, siiski oli üleootuste vahva. Enesetunne hea, mitmed toredad tuttavad enne, pärast jooksu ja ka selle ajal.
Sain endale raamatupoest kolm uut raamatut, sest kohe-kohe on saabumas uus raamaturiiul, mis peaks katma kogu suure toa seina ja lahendama hunnikute probleemi.

Käisin onu juubelil. Sai 50. Pidu oli väga söömiskeskne, samas sai suhteid soojendada sugulastega, mis aja- ja ruumitökete töttu on tekkinud. Tegelikult ju tahaks suhelda ja eelkõige koos asju teha. Iga kord luban, et nüüd ja nüüd. Õnneks vahepeal ka õnnestub. Või siis on kellegi sünnipäev või pulm.

Käisin peol. Jälle. See aasta vist rohkem kui varasemas elus kokku. Ja millised lood ma sealt sain. Üleelusuurused. ...

Eesti kuulsaim mees (ei, mitte president :)) tahtis minuga klaarida ühte ammust lugu, kus ta korvpalliväljakul olevat mu nutma ajanud ja ma olevat poole mängu pealt minema tormanud. Ka treener ütles, et ta olevat liiale läinud (tegelikult oli kergejõustikutrenn). Ta kandvat seda taaka sellest hetkest saadik kaasas ja küsis, et kas olen talle aneks andnud. Ma ei tea, et see oleks minuga juhtunud. Ja nuttes palliplatsilt koju tormamine on minule tulnud seoses vanadusega ja alles hiljuti. Et ka varem? Miks ma ei mäleta? Pärast muidugi veiderdasime ja viskasime nalja, et mõni inimene on lihtsalt parem kui möni teine. Ja tulevikus lubasin teda teretada (kusjuures jah, siiani ma ei julgenud seda teha, ... kas juured peituvad korvpalliplatsil?)

Mulle tehti komplimente, mida tavaliselt tehakse ilusatele naistele. Ei tundunud völtsid. Tegijaks meesterahvas, kes kunagi soovitas mul kasvöi ükskord elus naisterahvana käituda. Samas vöiksin ju igapäevaselt rohkem temaga suhelda, aga nagu ikka hoopis peomelus valin turvalise söbra. Nii ongi õige.

Kuulsin ka lugu, kuidas minust tegelikult lugu peetakse. Tekitas kummastava tunde.

Ja kohtumised suurimate söpradega olid nii nii soojad ja vajalikud. Kes meeldivad, need meeldivad ja teised on statistid :) Ma pole öel, aga mulle piisab neist 5 ilusast, olulisest inimesest. Mönus tunne. Ja ikka on tore ennast jagada nendega, kellel on südames ammu välja vöidetud koht. Asjade algus ...

"Edu on kunstis alati hirmutav ja läbikukkumine masendav."

"Kõik, mis ma olen andnud, olen ma kelleltki saanud."

"Et ka kõige tühisem inimene on tegelikult huvitavam kui kõige suurem kunstiteos."

"Haiget saab äkki, aga valu läheb üle enamasti tasapisi."

"Ma ei leina. Aga miski väike minus leinab kogu aeg." T. Õnnepalu

Niitsin eila 5 tundi muru. Järelvibratsioon on siiani.

17 May, 2015

Magamine


Olen nädala elanud nagu vatis. Röömustanud ja kurvastanud. Ühesõnaga lubanud endale emotsioone raadiost muusikat kuulates, telekast filmi vaadates ja lehest uudist lugedes. Eelkõige aga sporti vaadates. Viimaselt korvpallikohtumiselt koju tulles olid ikka pisarad silmas.

Ühel päeval ma ütlesin, et kolm kossutrenni nädalas on liig ... ega must elukutselist ei saa. Aga ju nii peabki olema, sest mind kutsuti järjekordsele kohtumisele ühe "uue" võistkonna koosseisus. Loodan, et olen seekord enesekindlam :) Seega on kolm trenni piisav.

See nädalavahetus sõna otseses möttes magasin. Tahan erksamaks saada ja tulevasteks sündmusteks ette valmistuda. Ikka tegelikult jooksin ka. Ja disci harjutasin. Aga ülejäänud aja magasin. Isegi ei unistanud mitte. Veits lugesin.

Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" - ei olnud nii üllatav, kui esimene sama autori raamat. Teisest küljest jälle tundus terviklikum ja vähem hüplikum. Kõige kodusemad olid kuninga kirjeldused. Tema dialoogid olid kuidagi kivirähulikud. Kohe tugevalt tekkis selline paralleel.

"Teise maailmasõja ajal tekkis "Marssali naps": üks osa viina, üks osa akvaviiti, sorts džinni ja kaks sortsu vermutit."

11 May, 2015

"Silmavaade"


Kunagi üks naisterahvas rääkis oma presidendi kohta ülevoolavaid sõnu ja siis üks meesterahvas lisas sinna portsu juurde. Oli tore lugu. Täpselt samuti tunnen ennast praegu. Palju positiivseid omadussõnu ja siis veel natuke. Lugu ise hakkab kaugelt ja töenäoliselt lõppeb veel kaugemalt (et tuleb teine ja kolmas ja neljas .... osa), kuid refrääniks on see, et mulle meeldivad inimesed ja uued situatsioonid. Ihu läheb kohe imelikuks, kui selle peale mötlen. Kujutada ette õhtut seltskonnas, kus on täpselt kaheksa tuttavat nägu ja paarsada vöörast. Tegelikult saaks sellest emotsioonist rääkida ainult konkreetselt.

Ühesõnaga korvpallivõistlused esimest korda uues naiskonnas. Mängud olid pingelised ja pabistasin selliselt, et kõrvus kohises. Samas sain palju mängida ja võiks öelda, et viimaseks kohtumiseks arvasin, et enesekindlus on töusnud, kuid vöta näpust. Siis sai see hoobi ootamatust kohast. Nimelt uue mängijana mu kaaslased proovisid mind innustada ja õpetada. Hüüdes mu nime pidevalt. (Aa, pean veel rääkima, et enne mänge küsisin, et kas võin kanda oma kossupükse, kuna need on laiemad ja mugavamad. Vastuseks sain, et siis tömban endale liigset tähelepanu. Ole teistega ühesugune ja keegi ei märka sind. Tundus loogiline, kuigi püksid olid ebamugavad). Tagasi jõudes viimase mängu juurde, kus juba julgemalt ja otsustavamalt tegutsesin, hüüti mulle pingilt: "Tubli, ..." ja nii korduvalt, kuni ühel hetkel kui mötted olukorrast välja sain, siis panin tähele, et sellised hüüded tulid meesterahvaste häälega ja igalt poolt. Ma siis viskasin minutisel vaheajal nalja, et mul ju on samad püksid kui teil, aga ikka hüütakse minu nime. See oli viimane sulatusahi ja olin meeskonda omaks vöetud. Naer liidab.

Õhtul juba tundsin ennast lahedalt oma uute tuttavate seas. Väike drink ja mitmed lood. Ja siis seltskondlik osa, kus esialgu tundisn ennast ebamugavalt ja pögenesin telefoni (see on mul miski uus komme). Ühel hetkel see krabati mu käest ja tekkis vestlus, kus eelkõige vabandati, et mu olukord selles viimases mängus ebamugavaks tehti, aga kõigile tundus, et oleks tore sama hüüda, mis mu mängukaaslased. Ütleme nii, et saadi andeks, sest kõigist paarisajast inimesest ma olin juba päeval seda meesterahvast märganud ja ta oli mulle meelde jäänud. Elu on imelik, mu ei mäleta tavaliselt must mööduvaid inimesi. Ja edasi oli juba puhas fannnn. Kunagi oli mul pluuse, kus oli kirjas, et laif is fann (täpselt nii).

Kojusõidul peeti mulle maailma iroonilisem loeng. Tegelikult oli lihtsalt olukord irooniline. Räägiti, et minu vanuses peaks naisterahavas juba lapse peale mötlema. Ammu juba. Iroonia? Sellest, et sama naisterahvas rääkis mulle (tervele mu klassile) umbes 16 aastat tagasi, kuidas hoiduda rasestumisest (ja suguhaigustest). Mulle meeldis see iseseisev, konkreetne ja sportlik "tädi" juba siis.

Aga mis kõige põhilisem. Ma kuulsin inimeste isiklikke lugusid, mis panid mind tundma ennast normaalsena. Teistel ka adrenaliinivajadus, ka teinud veidraid asju ... mõni ikka nii naljakas ... , aga kuna pole minu lugu, siis ei kirjuta ... Aga itsitan. Appi kui vabastav see teadmine on.

Eriti tore, mis mulle öeldi, et ma pole eriti jutukas :) :) Mul on huvitav "silmavaade" :) :)

04 May, 2015

Kulgemine


Ühel päeval ütlesin kõvasti välja, et pole ammu midagi ajalooga seotut lugenud. Vist hakkas piinlik, sest raamatukogusse minnes hakkas kohe silma Theo Sommeri "1945. Ühe aasta elulugu". Tõlge oli tip-top ja oligi kena meelde tuletada erinevaid asjakesi sellest perioodist. Natuke häiris see sõjasüü veeretamine ja kes kellest siis nüüd rohkem kannatas. Aga mis teha, see Teine maailmasõda kord juba on selline. Nüüd võin jälle oma teise armastuse manu minna ja ilukirjandusele pühenduda. Või reisikirjandusele. Või spordile.

"Ebainimlikkus pole rahvuse tunnus, loomastumine on ideoloogilise sõgeduse, rassiuhkuse või religioosse fanatismi tagajärg."

"Võitja on see, kes saadab lahingusse viimase pataljoni."

"Kõige pimedam hetk on alati enne päikesetõusu."

"Kui küla põleb, jookseb igaüks oma maja poole."

"Nagu elektripliidi plaat: kohe, kui vool katkeb, see jahtub."

"Sõda oli sundinud liitlasi kokku hoidma, rahu ajas nad laiali."

W. Churchill: "Mr. Attlee is a very modest man, and he has plenty to be modest about."

"Aatomiajastu tähtsaim põhiprintsiip: ennast kindlalt tunda tohid ainult siis, kui oled vastase saanud pantvangi võtta."

Ühel päeval, kui tundsin rahutust hinges ja sügelust tallas, läksin Viljandisse järvejooksule. Esimest korda elus jooksin seal. Kunagi mõtlesin, et proovin elu jooksul ikka igas Eesti linnas silgata, seega selles kontekstis panin märgi jälle maha. Võrreldes eelmise nädalavahetusega oli enesetunne rohkem sportimise sarnane, aga veel on tee minna, et saavutada oma parim vorm. Päev oli vahva. Nägin tuttavaid ja kaks isegi kisendasid raja ääres mu nime. See äratas mind mu jooksumõtetest ja pani rohkem ümbrust kaema ja inimestele lehvitama. Jõudsin ju nädal varem järeldusele, et naeratav inimene on parem inimene. Kusjuures selle ümber järve padistamisega kadus see järv ikka paar korda mu vaateulatuselt. Usaldasin kaasjooksjaid ja ikka jõudsin lõppu.

Istun oma dilemma otsas ja kaalun võimalusi, kas osalen nädalavahetusel korvpallivõistlustel või säästan enda enesehinnangut võimaliku purunemise eest. Teisest küljest olen mina ju see, kes alati räägib, et kes ei proovigi peale visata, see viskab vähem kui see, kes pooled oma visetest mööda viskab. Kas jään oma enda filosoofia ja teooria ohvriks?

Kas kõike peab elu jooksul proovima? Ma räägin seaduslikest asjadest.

26 April, 2015

Tühi kõht


Mul on pidevalt kõht tühi. Ja kui sööma hakkan, siis selgub, et nii tühi polegi. Aju ja magu ei suuda väga konstruktiivset koostööd teha. Avastasin, et tahaks rohkem aega õues veeta. Kasvõi niisama, aga olla õues. Seega pean ühe kolmest kossutrennist kuidagi ära jätma. Ise tean küll, mida mu süda ütleks, aga kohusetunne ja vastutustunne räägivad muud. Ehk seal, kus tahaksin lõpuni käia, pole mu osalus elu ja surma küsimus ning seal, mille ära ütleksin, on iga inimene arvel. Samas olen mina ka tähtis ning ma näen kui palju ilusam on elu, kui oma enesetunnet väärtustan, mitte alati ennast viimasele kohale ei sätuta.

Ühesõnaga rohkem metsa, rohkem jooksma, rohkem ratta selga.

Reedel avastasin, et lippude tundmine tasus ennast ära. Pühapäeval tundsin, et nädalavahetus on liiga lühike ja 20 meetrit mäkke töusta on liiga palju.

Ja hetkel olen laetud sellise energaiaga, et järgmise nädalavahetuseni panen klemm kõrvuni libedalt.

"Suurepärane viis sõjapidamiseks - ole valmis end võitmise eest kaitsma." Chris Kyle "Ameerika snaiper"

19 April, 2015

Mulle meeldib


Käisin verd andmas. Ei tea, kas tegin päris õigesti, sest olin just tervenenud. Eelmine aasta samal ajal tegin sellega endale liiga ja pödesin seitse kuud tagajärgi. Tegelikult on oluline, et ei tee teistele liiga. Õhtul kossu jõudsin mängida. Vahepeal vöttis muidugi motika maha uus mees, kes ropendab ja tahab teha oma mängu. Riidleb meeskonnakaaslastega, kes ei käitu tema joonise järgi. Ma küll pole olnud tema meeskonnas, aga aeg-ajalt tahan kaitsta teisi, kes on (tegelikult saavad nad ilma minu abita hakkama, isegi paremini, sest nad ei vöta kõike südamesse). Nad on ikkagi mehed.

Käisin ühes lõunapoolses Eesti linnas. Koolitusin, vaatasin teatrit ja sukeldusin nooruspõlve (kui nii võib öelda). Ehk suhtlesin, seal hulgas ka portsu vööraste inimestega (osa neist olid Saaremaalt ja sama vanad kui mu väiksed sõbrad).
"Estoplasti" etenduses oli palju näitlejaid (oleks ökonoomsemalt saanud). Lugu oli olemas ja ilusti mängiti välja sõbralik ja kokkuhoidev kollektiiv. Ülejäänu osas on mul arvamus, et vorm peaks toetama lugu ja mitte varjutama. Oli paar head kohta, näiteks see, et ärme täiusta triikrauda, vaid mötleme välja riide, mis ei kortsu. Ja loomulikult veneaegsed järjekorrad, mida saab pidevalt näidata erinevas kontekstis ja nendele, kes päriselt seal kunagi seisnud on, mõjuvad nad ikka. Kipun arvama, et kauaks see mulle meelde ei jää. Kurb on see, et unustasin lilled ostmata. Oleks tahtnud ikka näitlejale lavale saata, natuke ju tunnen ka teda. Tsuts-tsuts.

Kinnitust sai ka üks mu väike kahtlus, aga see ei muuda midagi. Ma arvan. Ma lihtsalt pean natuke rohkem pingutama selles suhtluse osas.

Siis väike punane koirohu joogike ja mitu tundi täiesti vööras seltskonnas, kus tegelikult nägin, et maailmas pole suurt midagi muutunud sellel ajal kui mina kodus olen istunud. Isegi laulud on samad. Siiani itsitan. Ja reflekteerin. Loodan, et sellel lool on humoorikas teine osa ... ja mitte minuga. Ihiiiiihiii.

Teen sporti vähe.

16 April, 2015

Repliik


Miski või keski peaks mulle õpetama, kuidas suhelda inimestega, kellega mulle meeldib suhelda. Lihtsalt juhtub nii, et on tore inimene, on võluvalt vaimukad vestlused ja siis ma rikun kõik selle miski möttetu repliigiga, mis esmapilgul võib ju tunduda humoorikas (vähemalt mulle). Lühidalt avastasin ennast jälle miski hunniku otsas, mida ma kühveldada ei suuda. Esiteks puuduvad mul looduslikult kaasa antud tööriistad (normaalne suhtlusoskus) ja teiseks ei saa nagu täpselt aru, kust ma alustama peaksin ilma et hunnik veel suuremaks ja lõplikult ületamatuks ei muutuks.

Õpin oma keelt talitsema. Samas ma ei taha seda juhtumit vötta ka kui ainult õppetundi, liiga toredad vestlused lähevad tulevikus ju kaotsi.
Või loodan, et aeg ja juhus mängib mulle võimaluse kätte oma viga parandada ja ma ei pea mõtlema välja lugu, kuidas oma sõnade pärast vabandama minna. Ehk ootan kannatlikult talve ja vean siis vett sõelaga. Elu ja surma küsimus ei ole, aga tähtis ikka. Ja ripakil asjad mulle ka ei meeldi. Ja tegelikult ma ju ei tahtnud kedagi solvata. Aga välja tuli nagu alati.

Olin üle miljoni aasta haige. Ei, mitte kodus ja teki all vaid ikka tööl ja trennis, aga siiski haige. Ühel öhtul surusin oma pöhimötted mulda ja söin kaks valuvaigistit, et saaks magada ja järgmisel päeval tööd teha. Hääl oli küll pärit nagu zombifilmist ja väike rockikähin on siiani sees, aga midagi ei jäänud tegemata. Tegelikult ühel ilusal ilmal loobusin küll jooksust, sest ventilatsioon ikka ei lasknud hapnikku ligi ühestki avast.

Sõna rockikähin meenutas mulle ühte vana ja head sõpra, kellega vestlustest tunnen ikka suurt puudust. Ka nendest, kus me eriarvamusele jäime, ka nendest, mis ületasid hea maitse piire ja nendest, mida pidasime maha ja mille lõppedes ei muutunud maailmas midagi, aga meie sees küll. Ma pean teda külastama ...

Avastasin endas ka väikese dilemma. Kas oma taasleitud lapsepõlvesõbraga suhe üles soojendada ja otsida kanaleid kontaktideks või jätta asi nii nagu on. Üllatavate hetkede jaoks.

Tundub, et praegu keerleb mu möttemaailm suhtluse ümber. Peaks kursustele minema. Ikkagi on küsimus sparringupartneris :)

Homme kihutan Lõuna-Eestisse :) Suhtlema.

07 April, 2015

Nagu ... vist


Neli emotsiooni on vaja jagada. Oli vist neli?
Käisin maal. Sellisel maal, kus veetsin toredaid lapseõlve päevi. Tee oli tuttav, kuigi esimest korda elus olin ise roolis sinna sõites. Mõni majagi oli tuttav, aga puud olid pikemaks kasvanud, lambamaa oli võsas, onn oli haihtunud õhku, hammustava koera peremeeste majakatus oli sisse vajunud ja hoov, kus kasvasid maailma ilusamad daaliad, oli kokku kuivanud. Maja ees seisid uhked autod. Pika laua taga oli palju vööraid inimesi, kuid raamaturiiulis oli palju tuttavaid raamatuid. Mäletan neid õhtuid, kui sirvisime üks haaval kõik läbi ja järgmisel õhtul sama ring. Ainult "100 autot" ma ei leidnud (hiljem küsisin selle raamatu kohta ja sain vastuseks, et ka küsitav oli seda raamatut mingil perioodil otsinud, kuid polnud leidnud). Kui raamat oleks riiulil olnud, oleksime töenäoliselt hakanud mängima vana tuttavat "ava suvalisest kohast ja küsi auto kohta suvaline küsimus".
Käisin seal peol nagu aru saada on. Sattusin kõrvuti istuma oma lapsepõlve suure sõbraga, kellega koos onni ehitasime, kopratamme lõhkusime, kaklesime (lõhkusin ta onni akna millegi töttu), raamatuid sirvisime ja vett vedasime ning teisi asjalikke ülesandeid täitsime. Ja nagu poleks kümmet aastat vahel olnud, nagu poleks erinevat elu elanud. Kohe teadsime, kust juttu alustada. (Ahjaa, 4 aastat tagasi kõige halvemal sündmusel nägin ka teda, aga ma ei mäleta sellest suurt midagi). Need punktid, mis meid kunagi sidusid, olid alles. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Käisin tööl. Igapäevast asja ajamas. Sain ametliku teadaande, et mind ootab tähitud kiri. Ametlik teadaanne tekitas ärevuse, aga tähitud kirja pidasin mõne kirjastuse pealetükkivaks reklaamiks. Ootasin päeva lõpuni, et siis kirja lunastamine ja raamatukoguskäik ühendada. Ei näinud laual enda nimega kirja ... siis vaatasin hoolega ja avastasin, et mu nime ees on miski imelik PANI. Vaatasin veel ja nägin Poola marke. Ikka ei koitnud. Rebisin ümbriku lahti, sest nüüd juba oli uudishimu. Ja seal oli Poola pealinna tutvustav raamat. Sõbrad on vahvad. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Käisin sünnipäeval. Nägin ühte toredat tüdrukut, kellega suhtlemine on olnud viimasel ajal kuidagi keerukas. Mulle piisas, et nägin teda, rääkisin smooltooki ja märkasin teda naeratamas. Mul oli hea meel, et läksin. Ja mitte ainult selle pärast ... muidu oli ka tore. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Saime mälumängus kolmanda koha, sain maailma parima tagasiside oma töö kohta ja olen võitnud ühe väikse väikse noormehe südame. See ongi õnn.

"Kui lobised sellest, millest on vaja, siis saad kõik, mida sul vaja ja isegi natuke rohkem. Kui lobised sellest, millest ei ole vaja, siis satud Kuhu Vaja ..." Vladimit Voinovitš "Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I"

See on hea lugemine, kui enda elus asju juhtub. Seal pole eriti kellegagi ennast samastada (tegelased pole sellised psühhologiseeritud tüübid, vaid ikka miski idee kandjad :))ja sobib iisi lugemiseks. Paar korda sai kõkutada. Unenäo kohti ei nautinud eriti, aga üldiselt oli sujuv lugu. Isegi erinevad nimed ja auastmed ei tekitanud segadust.

31 March, 2015

Aeglane kõndija



Lugesin artiklit naisest, kes tegi sporti, sest tal olid mured, mida otsustas lahendada spordiga. Tulemus oli see, et annuseid tuli suurendada ja suurendada.

Lugesin raamatut naisest, kes asus metsikule matkale leina pärast ja lootuses ennast leida. Ta lõpetas teekonna ja leidiski ennast.  Ja see füüsiline pingutus, mis annab meile "kohale jõudes" kirjeldamatu naudingu. Rääkimata protsessi mõnust (välja arvatud maratoni 35. kilomeetril tahaks küll olla kuskil mujal keegi teine. Vähemalt mina need kaks korda olen tahtnud).
Inimene on suurepärane ja tahtejõud on kõige suurem looduses eksiteeriv jõud. Loomulikult võtab maakülgetömme kohe oma, kui tahtejõu lõdvaks lased või valvsuse kaotad.
Aga eneseotsingud? Sport ja käsitöö on elemendid, mis panevad mind natukesekski oma keha ja ajuga vaherahu sõlmima. Ma konkreetselt näen, mis ma suudan. Aga igapäeva töös see pole nähtav. Seega, kas ka mul on sport vahend, mitte protsess ise?

"Ma olen aeglane kõndija, kuid ma ei lähe kunagi tagasi" Abraham Lincoln - selle tsitaatdi leidsin Cheryl Strayed i raamatust "Metsik". Parim naisest (ja naise) kirjutatud raamat, mida hetkel tean. Elasin nii intensiivselt tegevusele kaasa, et ka mul jooskis higi ja see vaheldus külmavärinatega. Olin kurb kaotatud mälestusesemete pärast ja kuidagi sain aru tema käitumismotiividest. Ja muidugi tahan ka ise kohe hakkata hullusi tegema.

Ma vist ostan endale selle raamatu inglisekeelse variandi. Ikka juurte juurde tagasi.

20 March, 2015

Tuul


See vanuse asi hakkab kinnisideeks muutuma. Nimelt tuli meile uus kolleeg, kes näeb vähe räsitud välja ja ka lõhnab ebameeldivalt. Otsustasin härjal sarvist haarata ja küsisin otse ta eelneva elu ja tegevuse kohta. Leidsime ühised tuttavad ja mingil hetkel taipasin, et tegemist on minust noorema mehega. Mul tekkis nii tugev tahtmine peegli juurde joosta ja saada kinnitust, et ma näen parem välja. Töesõna, ma oleks mehele pakkunud isegi üle kümne aasta vanust juurde.

Peale seda hakkas jälle peas trummeldama ja trummeldama ...

Ma ei ole nii vana, et peaksin kirstulaudu koguma, hoopis oma kogemusi kasutades peaksin hakkama elu elama. Ma näen unenägusid sellest, kuidas ostan endale uhke seljakoti ja topin ainult hädapärast täis ning pistan matkama. Lõpuks peaksin kuskile mägedesse jõudma. Mu sõbrad naeravad mu unistusi. Ütlevad, et kuni Pärnuni saaksin ilma kotita minna. Sinna tooksid koti järgi, kaugemale ei viitsivat nad sõita. Ok, lähme siis autoga Poola. Kes sõidab? Üks ei taha ja teine ei oska. Tösi ta on. Võtaks siis vähemalt koera. No, kuidas siis matkama lähen? Pole üldse kurb ega nukker, aga miski kihutab mind takka. Kardan elu maha magada. Tahaks kogeda midagi suurt ja võimast. Nagu keskeakriis või uus puberteet? Või üks teine looduslik kutse?

Eelmise aasta suvine ebaõnn formuleerus talviseks õnnestumiseks. See tegi tuju paremaks ja kehakaalult kergemaks. Vähemalt tunde. Saavutasin selle hetke maksimumi. Sport on ravim. Ja hea koht on tunnustus.

Ja viimase märkusena lihtsalt mainin, et Valdur Mikita "Lingvistiline mets" pole minu raamat. Veerand ajast ei saanud aru, millest kirjutati, teise veerandi ei saanud aru miks kirjutati, kolmanda ja neljanda veerandiga mul tekkis suhe. Miskit isegi meeldis ja miskit olin samalaadselt möelnud. Mulle tundus, et pooled mötted jäid lõpuni lahti kirjutamata. Kui enam aru ei saanud, siis läksid mötted oma teed uitama. Sellised informatiivsed osad, et kust sinisilmsed pärit ja kes elavad 58. laiuskraadil olid huvitavad tähelepanekud, aga selle info edasine analüüs ei paelunud. Sünesteesia? Miks sellest nii palju räägitakse?

"Lõhnad, maitsed ja puudutused on asjad, mida on võimatu salvestada."


04 March, 2015

Uhuhuuu


Kunagi keegi ütles, et inimene kannatab nii palju, kui ta ölgadele pannakse ja ei kraadigi rohkem. Ma murdusin täna kõige ebasobilikumal ajal ja ebasobilikumas kohas. Nimelt naiste kossutrennis. Nii vööraste inimeste ees ikka ma tavaliselt olen tugev. Olen varemgi vihastunud ja veiderdanud, aga täna purskasin pisaratesse otse keset mängu. Mitte just päris lambist, hakati seletama mulle, kuhu ma miski katte ajal jooksma pean ja prooviksin visata kolme sekundi alast väljast. Noogutasin ja tegin oma, sest minu tugevus on korvialune võitlus ja seda ma kasutan. Mingil hetkel olin jälle tähelepanu keskpunktis ja teema sama. Kontrollimatult hakkasin nutma ja tulin koju ära, ilma ühegi sõnata, higised riided seljas ja pea täis korvpallist loobumise mötteid, eelkõige naiste korvpallist. Nagunii see nr 6 pall on alamööduline. Ma ei saa aru, miks ei või korvi all võidelda, kui sellega oma meeskonda teenin. Nüüd jätan kirjutamata rida roppe sõnu, mis mul meeles mölgub. Ma pole veel valmis seda emotsiooni klaarima. Jätan ka kirjutamata vördluse ühe suure NBA mehega, keda ei palutud korvist väga kaugelt visata, kuna tabavus läks iga sentimeetriga väiksemaks, mis mees eemaldus korvist. Võibki juhtuda, et ei asu enam naiste trenni. ... Ja eelmine kord see ribi ... Ja paar korda tagasi laks lagipähe.

On juhtunud asju, millest ma loodan siiani, et olen täiesti valesti aru saanud. Lihtsalt möistsin sõnu ebakorrektselt. On juhtunud veidraid asju mulle liiga lähedal. On juhtunud keerulisi asju liiga "oma" inimestega. Ja ikka tahaks, et keegi formuleeriks selle olukorra korrektsete sõnadega, täpsete ajamääradega. Heade inimestega juhtub halbu asju. Kas head inimesed teevad halbu asju? Kes siis halb ja mis hea on? Kas ma pean kellegi või millegi poolt olema? Filmides on sellised tegelased hoopis teistsugused. "Kino on üks suur pettus."

Lähen magama, paar ööd on liiga palju möelda saanud, aga maailm pole sellest parem koht.

23 February, 2015

Vanadus


Ma ei saa aru, mis selle vanusega on? Vaatan noori ja ilusaid inimesi ja hellus poeb hinge. Samas kuulates nende juttu, tahaks vahele hüüda, et kuu pärast pole sellel kõigel enam mingisugustki tähtsust.
Tahaks, et ei kaoks kunagi seiklusjanu (õnneks hetkel pole vähenemise märke õhus), et ei räägiks vanainimeselikult elu parimast päevast, kus lobisesin õdusas kohvikus sõbranjega terve tunni ja põhiteemaks on lapselapse saavutused (minu puhul siis metafoor).
Ma võin ju veel teha metsikusi, sest ei vastuta kellegi ees peale enda. Võin veel hüpata langevarjuga, ronida mägedes, sukelduda mere põhja ... minna kuuks seljakotiga suvalisse kohta. Tutvuda uute inimestega.
Ma olen ühe päeva tegevusetult kodus istunud (küpsetanud, jooksnud 7 km, lugenud, filmi vaadanud) ja juba tundub mulle, et olen päeva raisku lasknud. Olen asjatult päeva surmale lähemale astunud. Nagu see Tammsaare jutustus, kus poiss ei oska vaba päevaga midagi peale hakata ja seetöttu nutma puhkeb. Aga ta on ju alles poiss. Aga ma oleks võinud vähemalt luua midagi.
Keeldun vanaks saamast. Homme ronin angaari katusele ja teen käbidest pomme. Katsetan suusahüppeid, turnin poolelioleva maja treppidel ja kujutan ette kuidas iga osake omale kohale läheb ja maja valmis saab. Ja onni võiks ehitada. Taksitada teeehitust, tömmates välja poste, mis tähistavad tulevase maantee kohta.

Teisest küljest - leidsin ühel päeval oma kirjutatud luuletused (tõenäoliselt esimese armastuse puhuks) ja siis oli mul hea meel, et sellise dramaatilisuse endast välja olen kasvatanud. Nii õrnad tunded teevad inimese enda ka hapraks. Midagi on vähemalt vanadusega paremaks läinud.

Ribi hakkab ka järgi andma.

19 February, 2015

Valus roie


On möödunud möned päevad ja mul on juba mida kirjutada.

Käisin päälinnas lauatennist mängimas ja vihastusin vana inimese peale, kes pole kolme aasta jooksul leppinud, et ma servin käest. Ta on kas seniilne või ikka väga halb kohaneja.

Käisin naiste kossutrennis ja sain sellise obaduse, et arvasin, et see ongi infarkt. Vasaku rinna all käis tuline jutt läbi ja aju ei tajunud enam ümbritsevat, mis hakkas järjest kiiremini ümber päikese tiirlema ja pöörlema. Algul proovisin valuga leppida ... , et vähendada seda, siis avastasin, et pinnapealne hingamine on abiks. See omakorda tekitas pideva hapnikupuuduse ja eelkõige ajus. Näiteks koju tulles ei mäletanud enam kuidas avada trepikoja ust ja muljusin oma Nissani pulti selliselt, et aju registreeris sellel hetkel valuna põidla otsas toimuva. Kahjuks uks ikka ei avanenud. Oma osa selles segaduses oli kindlasti ka naabrimehel, kes keelab meil kasutamast erinevaid üldkasutatavaid elektrilüliteid. Mingil hetkel hingasin sügavamalt ja sain ka õige võtmega ukse kallale. Trepist üles tulek oli hull Everesti tripp.

Öössi algas agoonia. Hingata on valus, külili magada on valus, kõhuli ei saa jälle hingata ja nii see trall oli hommikni. Päästjaks osutus äratuskell. Tööl oli ikka juba maru imelik olla. Valu hakkas silmnägemist võtma ja pea käis ringi. Teisel paanikahool sellel aastal tegin otsuse arsti juurde minna. Muidugi ei tohi sellises emotsionaalses seisus tähtsaid liigutusi teha, aga ju mulle tundus, et arsti poolt pakutav valuvaigisti on parem kui see, mille ostan rohupoest.

Arst oli väga väike mees, kes palus mul ülakeha paljaks koorida ja näidata kohti, mis valutavad. Pean mainima, et need kohad asusid tema silmade kõrgusel ja minul ei olnud seal silmad. Siis mudis haigeid kohti ja ka kohti sealt lähedalt. Mul vahepeal virvendas valust ja siis ebamugavusest. Lõpuks kuulas mu kopsu ja ütles, et pilti tegema ei hakka, kops töötab. Ja homme on veel valusam. Miskit sorti põrutus ja veel midagi. Aaaaa ... Küsis, et milliste ravimitega ma tavaliselt valu vastu võitlen ja vastasin ausalt: "Alkoholiga." Arvas, et sellisel juhul ei hakka mulle vängeid rohte välja kirjutama, vaid kolm korda päevas tavaline ibukas mõjub ka. Kui ei mõju, siis kaks paratsetamooli (või ma ei tea, mis asja) korraga sisse. Küsisin veel, et kas sporti võib teha. Arst vastas: "Kui ikka neli aastat on olümpia jaoks treenitud, siis ei tohi ju küll ühel valul lasta võistlust vahele jätta."
Kusjuures see lause ei teinudki haiget, sest aju suudab õnneks endiselt registreerida ühe valu korraga. Ja jälle lubasin endale, et enne suren, kui lähen arsti juurde. Aga, valus on ju.

Käisin teatris. Olin nõus ühe vanamoori maha lööma, sest naermine on sellise haige roidega ikka väga masohistlik tegevus. Aga see vanamoor elas etendusse nii sisse, et kui lavalt öeldi, et mehed räägivad naistest hästi, aga oma naisest ikka halvasti, siis tädike mõmises nõustuvalt üle saali. Igal teisel päeval oleks ma talle Lutsu preemia välja kirjutanud, aga täna ei olnud see nii tore. Eriti, kui see olukord iga natuksese aja tagant uuesti meelde tuli ja naer tahtis ikka ja jälle seest välja paiskuda. Muidugi hommikused aevastusehood olid umbes sama hullud. Aga teatrist ... "Karin ja Pearu" oli terviklik ja hästi kokku pandud. Vahepeal ma muretsesin, et see meesosatäitja paneb kogu lava põlema, sest unustas põleva tiku lauale lebama ... Ja siis arvasin, et ka tema saab infarkti, kui nii üle mängib, aga mingil hetkel ta jahtus maha ja muutus loomulikuks vanainimeseks, kes korrutab oma lugu.

Veel meenus mulle, kuidas käisin autoavariist lömmis näoga kunagi koos perega kinos ja vana tädi mu kõrvalt varjamatult mu sihvril olevaid adidase triipe passis ja lõpuks sisisesin, et kui talle väga meeldivad, siis võin talle samasugused teha. Hiljem oli ta rohkem filmi peale väljas.
Veel meenus, kuidas ma mingi aparaadiga, mis mu südamelööke registreeris, Vargamäel etendust vaatamas käisin ja mu naabrid mu pideva surina ja pinina peale mind kaastundlikult vaatama hakkasid.
Veel meenus mulle, kuidas ma olin teatris Energiamuuseumis, kus tegelased täisvaikuses palvetama hakkasid ja mu kõht korises üle ruumi. Samas ei võinud ta oodata mõned sekundid, sest siis algas muusika. Aga eks eelmine päev oli saanud mõnda valu leevendada. Oli ju ülikooliaeg ja ebaterveid kohti mitmeid.

Veel meenus ...

Kõik asjad on seotud minuga, mitte etendusega ... vat selline imelik on elu. Tee, mida sa teed seal laval, aga mulle jääb meelde mu oma kõhukorin ja seetöttu ka muu. Mu maailm ikka keerleb ümber minu.

Jään siis seda veel valusamat päeva ootama.