Nagu ... vist

Neli emotsiooni on vaja jagada. Oli vist neli?
Käisin maal. Sellisel maal, kus veetsin toredaid lapseõlve päevi. Tee oli tuttav, kuigi esimest korda elus olin ise roolis sinna sõites. Mõni majagi oli tuttav, aga puud olid pikemaks kasvanud, lambamaa oli võsas, onn oli haihtunud õhku, hammustava koera peremeeste majakatus oli sisse vajunud ja hoov, kus kasvasid maailma ilusamad daaliad, oli kokku kuivanud. Maja ees seisid uhked autod. Pika laua taga oli palju vööraid inimesi, kuid raamaturiiulis oli palju tuttavaid raamatuid. Mäletan neid õhtuid, kui sirvisime üks haaval kõik läbi ja järgmisel õhtul sama ring. Ainult "100 autot" ma ei leidnud (hiljem küsisin selle raamatu kohta ja sain vastuseks, et ka küsitav oli seda raamatut mingil perioodil otsinud, kuid polnud leidnud). Kui raamat oleks riiulil olnud, oleksime töenäoliselt hakanud mängima vana tuttavat "ava suvalisest kohast ja küsi auto kohta suvaline küsimus".
Käisin seal peol nagu aru saada on. Sattusin kõrvuti istuma oma lapsepõlve suure sõbraga, kellega koos onni ehitasime, kopratamme lõhkusime, kaklesime (lõhkusin ta onni akna millegi töttu), raamatuid sirvisime ja vett vedasime ning teisi asjalikke ülesandeid täitsime. Ja nagu poleks kümmet aastat vahel olnud, nagu poleks erinevat elu elanud. Kohe teadsime, kust juttu alustada. (Ahjaa, 4 aastat tagasi kõige halvemal sündmusel nägin ka teda, aga ma ei mäleta sellest suurt midagi). Need punktid, mis meid kunagi sidusid, olid alles. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Käisin tööl. Igapäevast asja ajamas. Sain ametliku teadaande, et mind ootab tähitud kiri. Ametlik teadaanne tekitas ärevuse, aga tähitud kirja pidasin mõne kirjastuse pealetükkivaks reklaamiks. Ootasin päeva lõpuni, et siis kirja lunastamine ja raamatukoguskäik ühendada. Ei näinud laual enda nimega kirja ... siis vaatasin hoolega ja avastasin, et mu nime ees on miski imelik PANI. Vaatasin veel ja nägin Poola marke. Ikka ei koitnud. Rebisin ümbriku lahti, sest nüüd juba oli uudishimu. Ja seal oli Poola pealinna tutvustav raamat. Sõbrad on vahvad. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Käisin sünnipäeval. Nägin ühte toredat tüdrukut, kellega suhtlemine on olnud viimasel ajal kuidagi keerukas. Mulle piisas, et nägin teda, rääkisin smooltooki ja märkasin teda naeratamas. Mul oli hea meel, et läksin. Ja mitte ainult selle pärast ... muidu oli ka tore. Nii hea tunne oli. Nagu õnnetunne, vist.

Saime mälumängus kolmanda koha, sain maailma parima tagasiside oma töö kohta ja olen võitnud ühe väikse väikse noormehe südame. See ongi õnn.

"Kui lobised sellest, millest on vaja, siis saad kõik, mida sul vaja ja isegi natuke rohkem. Kui lobised sellest, millest ei ole vaja, siis satud Kuhu Vaja ..." Vladimit Voinovitš "Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I"

See on hea lugemine, kui enda elus asju juhtub. Seal pole eriti kellegagi ennast samastada (tegelased pole sellised psühhologiseeritud tüübid, vaid ikka miski idee kandjad :))ja sobib iisi lugemiseks. Paar korda sai kõkutada. Unenäo kohti ei nautinud eriti, aga üldiselt oli sujuv lugu. Isegi erinevad nimed ja auastmed ei tekitanud segadust.