Käisin verd andmas. Ei tea, kas tegin päris õigesti, sest olin just tervenenud. Eelmine aasta samal ajal tegin sellega endale liiga ja pödesin seitse kuud tagajärgi. Tegelikult on oluline, et ei tee teistele liiga. Õhtul kossu jõudsin mängida. Vahepeal vöttis muidugi motika maha uus mees, kes ropendab ja tahab teha oma mängu. Riidleb meeskonnakaaslastega, kes ei käitu tema joonise järgi. Ma küll pole olnud tema meeskonnas, aga aeg-ajalt tahan kaitsta teisi, kes on (tegelikult saavad nad ilma minu abita hakkama, isegi paremini, sest nad ei vöta kõike südamesse). Nad on ikkagi mehed.
Käisin ühes lõunapoolses Eesti linnas. Koolitusin, vaatasin teatrit ja sukeldusin nooruspõlve (kui nii võib öelda). Ehk suhtlesin, seal hulgas ka portsu vööraste inimestega (osa neist olid Saaremaalt ja sama vanad kui mu väiksed sõbrad).
"Estoplasti" etenduses oli palju näitlejaid (oleks ökonoomsemalt saanud). Lugu oli olemas ja ilusti mängiti välja sõbralik ja kokkuhoidev kollektiiv. Ülejäänu osas on mul arvamus, et vorm peaks toetama lugu ja mitte varjutama. Oli paar head kohta, näiteks see, et ärme täiusta triikrauda, vaid mötleme välja riide, mis ei kortsu. Ja loomulikult veneaegsed järjekorrad, mida saab pidevalt näidata erinevas kontekstis ja nendele, kes päriselt seal kunagi seisnud on, mõjuvad nad ikka. Kipun arvama, et kauaks see mulle meelde ei jää. Kurb on see, et unustasin lilled ostmata. Oleks tahtnud ikka näitlejale lavale saata, natuke ju tunnen ka teda. Tsuts-tsuts.
Kinnitust sai ka üks mu väike kahtlus, aga see ei muuda midagi. Ma arvan. Ma lihtsalt pean natuke rohkem pingutama selles suhtluse osas.
Siis väike punane koirohu joogike ja mitu tundi täiesti vööras seltskonnas, kus tegelikult nägin, et maailmas pole suurt midagi muutunud sellel ajal kui mina kodus olen istunud. Isegi laulud on samad. Siiani itsitan. Ja reflekteerin. Loodan, et sellel lool on humoorikas teine osa ... ja mitte minuga. Ihiiiiihiii.
Teen sporti vähe.
No comments:
Post a Comment