Jõulutundetu

Pühad on. Meeleolu pole väga pühalik - üks halb uudis ajab teist taga ja hinges on motoorne rahutus. Tahaks kuhugi minna, aga kohal olles juba muutuvad soovid. Tahaks midagi teha, aga tehes ei kuku asjad välja nagu plaanitud. Mitte, et häid momente poleks olnud. Mõned vestlused, mõned veinid, natuke viina. Siiski mitte ühtegi jõulupidu, kuhu oleks oodatud olnud. Paar intiimsemat laadi olengut annavad need meepiisad tõrvapotti. Mis mul viga on?

Seda saab ravida alati lugemise ja spordiga. Joosta ma ebainimlikes tingimustes ei taha. Jõusaal annab oma toonuse, vahest ka ujumine.

Lugesin seekord jälle mälestusi: Julia Klaar "Võitlus ellujäämise eest". Raamat naisterahvast, kes 1944. aastal põgenes Eestist oma viie lapsega. Eesmärk oli Rootsi jõuda, kuid selleks tuli Saksamaal, Tšehhis ja Poolas oma saatusega võidelda. Eesmärgiks õige tihti oli kõht täis ja soe sisse. Novembris käisin kuulamas lugusid humanitaarõigusest ja nende kaante vahel oli tähelepanu pööratud Punase Risti tegevusele Poolas. Minu varasemad teadmised ja uued teadmise haakusid. Mälestuste kirjutajale oli meelde jäänud, et üks Punase Risti tegelane oli talle öelnud, et ma ei saa Sind aidata, sest olen erapooletu. Inimesed lootsid Punase Risti hernesupile, sealt saatavatele voodiriietele. Ja oli neid, kes ka seda ära kasutasid.

Kohati oli lugu väga kaasahaarav. Reisid rongidega, laagrite ja õuduste kirjeldused. Erinevalt paljudest teistest meenutustest ei olnud need väga intiimsed. Ei midagi mõtetest, tunnetest, puhas kirjeldus (va siis kui Julia sai kirja näol elumärgi oma abikaasalt). Isegi laste käitumisest polnud juttu. Nad lihtsalt rippusid ema käe otsas või elasid külmas korteris ja ootasid kevadet. Oli tunne, et nüüd naisterahvas murdub ... Siiski jõudis Rootsi, kuhu ka ta mees talle peale sõjahaavadest paranemist järgi läks. Ühe pere lugu.

"Juhtus sedagi, et nii venelaste kui ka sakslaste kolonn oli üheagselt vee juures peatuma jäänud. ... Nagu saatuse irooniana jagas eesti ema kusagil Böömimaa mägiküla tänaval joogivett oma mõlemale teetolmus marssivale vaenlasele."

Ja mina vingun, et jõulutunnet ei ole ... Ja sellest ma ei ole veel valmis kirjutama ...

Minevike müüja

Mõtlesin, et oleks aeg pöörduda ilukirjanduse juurde. Läksin ja lappasin raamatukogus tagasi toodud raamatute laual. Leidsin sealt moodsa aja sarjast Jose Eduardo Agualusa "Minevike müüja". Võtsin selle, kuna hea õhuke ja töö kõrvalt võimalik lugeda. See juba oli täiesti vale eeldus. Raamat ei ole sujuv jutustus, vaid teemad hüppavad ja tegelased hüppavad (siiski mitte sportlikus mõttes). Alguses ei saanud üldse aru, mis toimub. Liiga ilutsev, liiga keeruline. Mõistsin küll, et kirjanik ei taha Angola poliitikast ja probleemisedt kirjutada realismi võttes, aga seetõttu tundus mulle ka, et mõni loo ots polnud lõpuni kirjutatud.

Hirmsasti meeldis, et peategelaseks oli geko. ... Felix Ventura müüs minevikke. ... Ja siis inimesed kes said mineviku, aga nende päris minevik ajas neid ikka taga. ... Ja taustaks kogu Angola lugu. Võimuvõitlus, presidendid, mustad ja valged. Kokkuvõttes seebiooper - laps, kes oli jäänud vanemateta, keda piinati. Isa, kes otsib oma tütart ja mineviku müüja, kelle juures saavad kokku, maksavd kätte. ... Geko sureb.

"Kord viidi mind ühele peole. Mingi vanake sai saja-aastaseks. Ma tahtsin teada, kuidas ta end tunneb. Vaene mees vaatas mlle arulagedalt otsa ja ütles: "Ma nüüd ei teagi, kõik käis nii kähku." Ta pidas silmas oma sadat eluaastat ..."

"Minevik on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao mitte kunagi kuhugi."

"Julgus ei ole nakkav, hirm aga küll."

"Kui apelsin läheb mädanema, võtame selle korvist ja viskame prügikasti. Kui me seda ära ei viska, lähevad teised ka mädanema."

Ega ma endale nüüd uut lemmikraamatut ei saanud, aga mida rohkem lasen settida ideel, seda enam see minuni jõuab. No, Angualusi on saanud ju ka preemiaid oma kirjutamiseoskuse tõttu. Ma pole ühtegi saanud oma lugemisoskusega. (Või oli kunagi esimeses klassis ...???) Ma ei taha ka kirjandusteadlaste viha alla sattuda ja võtan ebasilmakirjalikult teose kokku - kui enam ei loe, siis tundub eemalt parem. Samas ei pidanud ennast sundima lõpuni minekuga. Tahtsin teada, mis sellest gekost saab. Teised tegelased ei tundunud nii põnevad. Kuigi teose lõpus oli nende lugu kohatult adrenaliinirikas. Kaasahaarav.

Ja leidsin midagi endale ka:
"Mõnedes inimestes avaldub juba väga varakult anne äpardumiseks. Ebaõnn rõhub neid kui kivi kaelas, mõnikord rohkem, teinekord vähem, ja nemad lepivad sellega kergelt ohates."

Kordamine on tarkuse ema

Elus esimest korda käisin vaatamas sama teatri etendust, samade näitljatega teistkordselt. Ja ongi nii, et mälu on vahepeal trikke teinud. Mõni asi väga tugevalt mällu sööbinud, aga teine unustusse vajunud. Etenduseks oli Draamateatris "Eesti matus". Enne teatrisse saabumist meenutasin seiku. Ilmekalt tuli meelde Kersti Kreismanni inisev hääl ja Jan Uuspõllu lugu plahvatusohtlikust keldrist. Imelik oli see, et Lembit Ulfsakut ma üldse ei mäletanud. Siberilood olid ka saanud uue varjundi. Aga eks ma vahepeal olen liiga palju mälestuste raamatuid lugenud ja matus on minu jaoks omandanud teise tähenduse. Nii uue, et ma komöödia ajal südamest pillisin ja naersin ainult korra (ülejäänud korrad muhelesin) ehk siis kui Jan oma lapsepõlve maatöödest rääkis. Issver, mis elu inimesega teeb. Oli paar päris head kildu: "Jutt jookseb nii et võiks ämbri alla panna." Lembitu üleskasvataja oli nii eestiaegne mees, et vene ajal ei ostnud rongiga kunagi kuupiletit, sest kes teab, millal vene aeg otsa saab ja siis ju pilet enam ei kehti.

Inimtüübid panid mõtlema, et kui minule jätta alles mu silmapaistvaim ja tugevaim omadus ja teisi vähendada, siis kes ma neist oleksin? Tahaksin loomulikult olla Jan, kes ei tahaks. Mõnes mõttes need lapsepõlve rohimised maal vanaema juures ka natuke annavad põhjust hingesugulust tunda. Aga teisest küljest?

Ei kahetse, et ühte etendust "kordamas" käisin. Arvan, et kümme aastat on minust teinud teise inimese. Seda siis tähendabki autori surm. Tegelikult vaatasin kahte erinevat etendust.

Täna algas talv. Panin siis talvejope selga ja inglipastlad jalga.

Ootus

Mõned mõtted lähevad minuga koos hauda. Mõned tunded lähevad minuga koos hauda. Mõni kibestumus ja mõni rööm jääb ka saladuseks. Kuid spontaansed vihapursked ja läbimõtlemata teod on juba jagatud teistega. Need jäävad maailmale. Loodame ainult, et neid edasi ja tagasi ei jagata. Sellest siis tekibki usaldus.

Mulle meeldib ujuda, sest see ei aja higistama. Mulle ei meeldi võrkpall, sest see ei aja higistama. Ma ei pretendeeri tammsaarelikele paradoksidele, kuid tegelikult see vastus nii lihtne ongi. Tegelikult on veel lihtsam. Ma tahan tunda. Ujudes tunnen oma käelihaseid, esialgset võhmapuudust ja märgi juukseid otsa ette kleepumas. Võrkpallis tunnen ennast kasutuna ja pärast mängu ei ole isegi rammestust. Harjutan visalt veel, äkki tööga tuleb armastus.

Ma armastan sügist, kuid ma tahan jalga panna heledad pastlad ja see suur pori on isegi mu kõige tumedamad pastlad määrinud. Seega mu inglijalatsid peavad ootama külmakirmet ja heledat maakatet. Eks jalad ootavad lund ja juuksed kasvamist.

Ma ei ole just suur jõulufänn, aga seda jõudeolekut ja teleka ees aelemist ootan juba, ees on tassitäis sooja alkoholi, kus ligunevad rosinad ja pähklid. Rohkem pähklid. Küünlad ajavad tuppa lõkkehaisu ja tunne on, et tulevikus saab kõik ainult paremaks minna. See arvamus on nii kaua, kui aur peast lahkub ja reaalsus tümitama hakkab.

Ma siis ootan külmakirmet, juustekasvamist, töövilju, jõule ...

Pelgupaik

Otsustasin põgeneda. Ja selleks sobivad kohad, kus on hea või vähemalt viimati, kui seal viibisid, siis oli hea. Ning nüüd selleni, et füüsiliselt tegelikult ei pagenud ma kuskile. Võtsin raamatu "Aja jälg kivis. Inglismaa", mille autor on Helgi Erilaid. Marssisin jälle läbi Londoni, vaatasin tuttavaid hooneid ja ei saanud enam aru, kas see tunne tuli raamatust või aastate tagusest reisist. Ma olen vist tihedalt mainimud, et käik Londonisse oli kunagi mu unistuste reis. Käik Londonisse süvendas mu abstraktset armastust inglaslikkuse vastu. Kuid külastuse hetkel olin ju kõvasti noorem ja veel kõvemini lollim. Siis ei olnud ajalooline arhitektuur mu eluarmastus. Nüüd vaataksin Londoni Towerit kindlasti pisarsilmis ja suu avatud. Siis oli mul aga rumal süda avatud (nii avali ta praegu vast olla ei suudakski).

Towerist on mul ka huvitavad mälestused, üks hull turist otsustas astuda üle piirdeaia, et saada kindlust paremini pildile, aga see karvase mütsiga punases kostüümis mees otsustas teda kohe oma relvaga sihtima hakata ja kriiskas midagi (mu meelest mitte mõnes kõneldavas keeles). Ülejäänud inimesed olid ähmi täis, aga peategelane fokusseeris rahus edasi, kuni korralekutsuja, püss pikalt ees, temani jõudis. Nüüd ehmatas ka pildistaja. Huvitav, kas sai hea ülesvõtte? Enamik teisi turiste said kindlasti elupildi muidu jäigalt püsti seisvast maskotist.

"Aja jälg kivis" räägib põneva loo kaarnatest, kes petavad vareseid. Peidavad liha maa sisse, kaevavad jälle välja ja panevad kivid asemele. Siis tulevad varesed ja kraabivad kivid välja. "Kaarnad aga kihistavad kusagil kaarnate naeru ja on eluga rahul."

Westminister Abbey tuletas meelde selle väiksuse tunde, mis mind haaras, kui seisin kiriku ukseavas. Seistes seal mõtlesin suursuguste inimeste peale, kes selle ehitisega seotud on. Tahaks tagasi, vaataks uuesti ja nüüd juba mõtleks konkreetsemalt. Kas muidugi see igakord parim lahendus on? Ka loetud teos andis uusi nüansse, mida saaks vaadata, millisele skulptuurile lisatähelepanu pöörata.

Tulles välja rongijaamast (esimesel päeval), keerates jõe poole oma näo, oli esimene nägemus Westminstery palee koos oma kuulsa kellatorniga. Huvitav, kas see võttis hinge kinni, sest seda pilti olin enne reisi kodus raamatust vaadanud ja vaadanud. Nüüd oli päris. Raamat viis mind sügavamale kui mu oma jalad tegid. Aga kõik hakkas segunema, see raamat, varasemad loetud teosed, filmid ja mu enda reis. Aga tegelikult see ongi see pakett, mis minuga kaasa saab. Pole oluline tömmata teravaid jooni selle vahel, millal esmaspäevast saab teisipäev. See kõik on ühe elu lüli. Kinnistasin ajju veel korra, et selle kuulsa hoone tegi Charles Barry.

Oli olnud pikk päev. Jalutasime Püha Pauli katedraalini, astusime sisse ja siis tädi hakkas meile seletama, et nad hakkavad sulgema. Küsisime, et kas võime vähemalt sissekäigu juures uste lukustamise hetkeni seista. See luba meile anti. Mällu on segunenud päris nähtu ja hilisemad ja varasemad videod ja pildid. Kuid selleks hetkeks oli too suurim kirik, millesse sisenenud olin. "Arhitektuur vihjab igavikule" - Christopher Wren.

Nüüd läheksin varem kohale. Imetleksin barokki ja mõtleksin milline oleks katedraal ilma tulekahjudeta.

Lugu Kristallpaleest oligi lugu. Kui ise ennast ei saa sättida teosesse, siis omandab tekst teistsuguse tähenduse. Mitte põgenemise, vaid jälle kui informatsiooni allika. Ma isegi ei suuda ette kujutada, kuidas Joseph Paxton selle 600 meetri pikkuse ja 136 meetri laiuse klaasist hoone peale tuli, kui ta polnud mitte midagi sellist varem ilmas näinud.

Kaasaegsest Londonist meenus veel Gherkin. Silme ees on, aga südames eriti mitte. Võib-olla kolmekümne aasta pärast. Nii väga armastan ajalugu.

Hilisemad Inglismaad tutvustavad lehed kirjeldasid elemente, mida ise pole näinud, aga väga tahaks. Mainin siis sajandat korda, et Inglismaale läheks veel ja veel ja veel. Iirimaa ei ole Inglismaa.

Vaja üle vaadata Windsori loss, Canterbury katedraal, Brightoni kuninglik paviljon ja Stonehenge ...

Sain teada, et sellest sarjast veel Prantsusmaast ja Itaalisast ka raamat olemas. Meie raamatukogus Itaalia varianti polnud ja Prantsusmaale ei saa ma põgeneda, sest puuduvad pelgupaigad, samas Roomas on tuttavad tänavad olemas.

Helgi Erilaid oli palju asju kirjeldanud kordamise metoodikat kasutades. Seega kui esimesel juhul jäi tunne peale, siis teisel sama asja mainimisel juba toimis kinnistamine. Tuli ette ka kolmandal korral sama teema kirjutamist. Aga nii oligi turvaline põgeneda.

Hea, et on häid kohti ja häid inimesi.

Siber

Keegi kunagi ütles, et hetkel valitsevad raamatute maailmas elulood. Seega komistan minagi pidevalt nende otsa. Viimane oli Anu Korbi koostatud ja toimetatud "Siberi eestlaste elud ja lood". Selles kogumikus on 15 teksti Siberi eestlaste mälestustega. Sõna on saanud inimesed, kes on sündinud Siberi eesti asunduses ajavahemikul 1917-1943.

Jutustajate vanemad olid enamikul juhtudel „vabatahtlikult“ valinud oma elukohaks selle Venemaa paiga. Kiitsid sealset loodust. Märkisid talve karmust ja suve soojust. „Talvel oli Siberis lumi kaelani ja mõnes kohas üle pea.“ „Muidu oli Siberis hea elada, aga kui vihma sadas, ei pääsenud me külast välja.“
Kuid ka oma osalust ajalookeerdkäikudes. Kirevad mälestused Venemaa kodusõjas olnud punaste ja valgete terroriseerimisest ja ka külaelanike nutikusest ellujäämisel. "Mamma jutustas kodusõja ajast: tulid valged, need röövisid; tulid punased, need ka röövisid." Uute rünnakute eest tuli toitu ja samakat peita.

Kõik rääkisid elu keerukuset seoses kolhooside tulekuga. Oma loomad tuli ära anda, muidu said kulakuks (kuhu kulakud saadetakse???) ja ränka tööd tuli teha põhimõtteliselt aganate eest.

Kodudes rääkisid eesti keelt, aga koolis haridust anti vene keeles. Kodu tarbeks võis heina teha alles siis, kui majandi oma tehtud oli. Ja selleks, et lahkuda Siberi külast, pidi olema pass, aga selle saamine võis olla pikk ja piinarikas protsess. "Meil külas passe ei olnud. Kui me Siberis läksime kuhugi, anti tõend." Mõnda meest jooksutati ühest ametiasutusest teise, et omale reisitunnistus saada.

"Siberis on kaselehed nagu meil siin pärna lehed, suured, Siberis on ju rammus maa."

Aga sellest elust on mõtteid igasuguseid nagu ka tänapäeva Eesti omastki: „Mina isiklikult kahetsen, et ma Eestisse tulin. Ma kadestan seda õde, kes Siberisse jäi. Mina olen vaimselt Siberiga seotud. Mulle ei tee tuska, et ma lapsepõlves näljas olin. Aga mu vend, kes võeti 17-aastaselt sõjaväkke, meenutab just näljas olemist.“

Minu oma pilt sai jälle avaramaks. Millega lihtne inimene läbi ajaloo on pidanud rinda pistma. Kuidas terve elu on valikute tegemine ja valimise hetkel ei näe ju keegi tagajärge. Siiski tuleks leida igas elemendis positiivset poolt. Mõnel jutustajal on see loomulik. Räägib kehvast toidust, aga samas lõbusatest tantsuõhtutest ja lapsepõlve mängudest. Mõni armastab Siberit ja mõni Eestimaad, aga tugevamad on oma südame avanud mõlemale.

See on see, mida me oma elul laseme endaga teha.

Mina - katkine klaas

Sinna, tänna elukene veereb. Toob kaasa adrenaliinirikkaid juhtumisi. Laupäeval Prismas soovisin maksta kaardiga, aga sealne aparatuur langes rivist välja (ikka juhtub). Kuid suurte segaduste lühikeseks kokkuvõtteks, mul pole kaupa (kuna keeldusin oma kaarti teist korda veel läbi tõmbamast ja vahetuse vanem keeldus mulle sellisel juhul moona kaasa andmast) ja selgus, et see summa siiski Prismale läinud - seega pole ka raha. Masinate eksimusest saan veel aru, nad teevad seda, mis neid on õpetatud, aga inimesed peaksid olema avatuma mõtlemisega. Eks mõned kirjad siia ja telefonikõned sinna ja elu läheb edasi. Aga miks nii käänuliselt?

Eila sõitsin nagu tavaliselt autoga koju. Suur rekka möödus minust ahvikiirusel ja lennutas suure kivipoisi mu esiklaasi. See oli hullem pauk kui tammepuud tabades. Esialgu ei näinudki viga, aga siis avastasin peegli juurest ülevalt nurgast ikka augu ja pragunemise. Eks esimese külmaga saan omale tutika esiklaasi. Hetkel lihtsalt pole võhma sellega tegeleda. Eks elu läheb edasi. Aga miks nii käänuliselt?

Kõige selle taustal kaob silmast rõõm ja hingest tahe.

Vene aeg

Selleks, et mälumängus olla tippvormis, tuleb aeg-ajalt erinevaid raamatuid lugeda. Vähemalt selline on mu arvamus. Studeerisin Lauri Vahtre "Elu-olu viimasel vene ajal" ja avastasin, et peale faktiteadmiste andis see raamat ka nostalgilise emotsioonilaksu. Ma olen juba nii vana, et mälestus autolahvka ootamisest tekitab mingi mälusseiga, kus Mehukatti pudeli nägemine toob siirupi maitse suhu, kus pilt keppjalgadega televiisorist annaks nagu märku, et midagi pole muutunud. Mitte, et ma tahaks NSVLi, aga ma tahan seda turvatunnet, mis oli pere kesekl koos nende asjadega. Isegi vangilaagris võib olla noorus ilus aeg. Aga muidugi ei pruugi.

Mis siis veel tulid tuttavad ette: valuutapoed (ema ostis sealt mulle jope), pingviinijäätis (ostsin Tartus Emajõe äärest enne Piirisaarele minekut), puukingad (millest ühe tiiki viskasin, kui King Kongi filmi lõpuni vaatamata emaga kinost lahkusime) ja tegelikult nüüd tuli juba terve slaidshou silme ette. Eriti vahva oli see, et mu sõpradel olid samasugused mänguasjad nagu mul, ainult ühe tüdruku ema oli leulupoemüüja ja tal oli veidi suurem valik erinevaid mänguriistapuid. Ta ema vist oli isegi Tšehhoslovakkias tiiru ära teinud. Olid ajad, olid majad, ainult autosid oli vähem.

"Kaua aega oli odava ja igavesti saadaoleva toidupoolise võrdkujuks kilu, kuni seegi 80ndail defitsiitseks delikatessiks muutus."

Tõepoolest, tänan Sind kapitalismus.

Ootamatu lõputa lugu

Alustaks jälle tarkuseteradega, mida sporti vaadates ikka kuulda saab. Jalgpallis pidi olema nii, et parem targalt seista kui lollilt joosta. Ma proovin seda oma ellu üle kanda. Pigem tööellu, sest selles teises maailmas ma nagunii seisan tühja kogu aja, mis olen hõivatud elatise teenimisega. Polegi vaja vist rassida eriti, sest meil juhtub nii kõvasti töötamisega nagu püksi pissimisega tumedatesse pükstesse, algul on endal soe, aga keegi teine nagunii ei märka. Hiljuti muutus elu politseiriigiliseks. Uus kolleeg pidavat stopperiga ukse peal seisma ja vaatama, kas kõik jõuavad õigeks hetkeks tööpostile. Ise veel seda kogenud pole. Selle eest aga ananüümseid süüsistusi oma pädevuse kohta. Oleksin pidanud oma uue töökoha plaanimist tõsisemalt võtma ja nõuetekohase proovitöö saatma. Aga ju ma tollel hetkel kartsin ka natsa tulemusi. Mu väiksed sõbrad kaaluvad üles kõik iroonilised märkused, mis kõrgemalt poolt suvaliselt alla saadetakse. Jah, tegelikult nii ongi.

Eks ma ise üks saamatuse hunnik olen ja lasen kõigil märkustel siseneda oma mõranenud hinge. Las need ülemused kiruvad mind sööklas, mina peaks edasi liikuma või siis vähemalt edasi seisma - targalt. Hullem, et mind ei kiruta on ju see, et märgade pükstega üksi edasi seisan.

Avastasin, et üks sõber on väga väga tubli - just minu väärtushinnangutele põhinedes. Nüüd nii tark, et äkki mul rumalal, arengupeetusega, madala enesehinnanguga tüübil vist tema seltskonda enam asja pole. Rääkimata sellest, et tal on kaks maailma ilusamat last, ja ... . Kolm elementi elus, mis mu jaoks tähtsad. Seega kadeduse uss tõstis pead. Aga loodus on minu vastu kõigis kolmes punktis :) Minu vastu ja parema maailma poolt.

Nüüd on see kibestumus Internetti pandud ja siit ta välja ei saa.

Mul hakkas kergem, sest ega mul enam pole ju inimest, kellele ilma püändita lugusid vesta.

Meeskond

Uusim avastus - tagumik, mis ei sobi isegi istumiseks, rääkimata pükste kandmisest. Ja siit võiks juba suuri üldistusi teele saata. Aga kas kellelgi oleks sellest ka mingisugune kasu? Vaevalt. Aga kui elu lihtsustatult võtta, kas siis on parem?

Olen terve elu armastanud meeskonnamänge, aga nüüd tundub mulle, et ei saa hakkama selles süsteemis. Üksi joosta ja ainult endast sõltuda tundub konkreetsem. Ise söön, ise joon, ise nõudki ära toon. Peale esmaspäevaseid võrkpallitreeninguid ja teisipäevaseid korvpallivõistluseid olen üpris tihti nõutu. Esiteks ei ole organismis sportimise tunnet. Ei väsimust, ei rammestust, ei pingutust. Teiseks ei ole ka ajus meelelahutuslikku tunnet. Pigev pinge, mis ma tegema pean, kas teen kõik õigesti ja peale poolt tundi kasutult platsil seismist tekib eksistentsiaalne probleem, miks ma üldse hetkel olen siin. Jõusaalis õlised kangid virvendavad silme ees nii kutsuvalt. Isegi külabassein lainetab oma jaheda veega meelitavalt. Ja ennekõike see tunne pärast sooritust. Isegi kui oled oma lihastelt võtnud kolmveerandi, siis ikkagi kaalub see üle, et on küll hea seltskond võimlas, aga sporti pole. Ma nüüd teen paljudele liiga, sest eriti agarad ja usinad saavad naha märjaks ja toovad oma võistkonnale hirmsa koguse punkte (on leidnud õigustatult oma koha selles mängus), aga ma räägin endast. Miks ma seda teen? Siiani seltskonna tõttu ... aga ...

Ja siis tulevad võrkpallis miskid võistlused, millest tahaks ikka täiega kõrvale hiilida. Tunnen ennast juba treeningolukorras s...jupina. Ma isegi ei saa aru täpselt, miks mind sinna platsile seisma on vaja, olen näinud naisterahvaid enda kollektiivis, kes vähemalt poole entusiastlikumalt ON platsil.

Ja tegelikult ma ju armastan pallimänge (va maahoki).

Hambad

Suurt midagi ei toimu, aga samas on närvid pigul kui pillikeeled (just lugesin seda väljendit kuskilt). Hommikune ärkamine, looma talitamine, autoni jalutamine, tööle sõitmine ja siis kuni pimedani "raha teenimine". Koju sööma ja kui veel energiat jätkub siis poodi ja sportima, aga viimasel ajal on enda liigutamine vaevaliseks muutunud. Aju on pehme ja see mõjub laastavalt ka lihastegevusele. Kui keegi küsiks, et mis on olnud huvitavaim lugu paari nädala jooksul, siis jääksin vastuse võlgu, sest kõik päevad tunduvad nii sarnased.

Tegelikult üks päev koer põgenes. Tõmbas ajast ja arust ketiaasa puruks ja läks uudistama ümbruskonda. Selle tulemusel muidugi oli ootamatuid asjaajamisi, autosõite, poeskäike ja tühja arutlemist. Teisel päeval hammustas teine kodune loom mu parema käe näpust mehise tüki. Tekkinud auk ei taha kuidagi kokku kasvada. Jätan pidevaid veriseid jälgi oma teekonnal. Siit võiks tulla õppetund, et rikun kõik, mida puudun.

Ja peale pudulojuste?

Olen sõnadega hammustanud nii mõndagi kolleegi. Mul on küll hea õpetaja, aga kehvad hambad, seega füüsiliselt ei hakka purema kedagi. Tuli meelde, et kunagi lapsepõlves mu väike vend oma piimahammastega tegi mu käele ikka tugeva mustri. Ma ei mäleta millega ma teda tol korral ärritasin. Aga ju põhjus oli, sest ega ma ka siin niisama inimestele pahasti ütle. Ma vähemalt loodan seda.

Aga kui keegi on puuri pandud või nurka aetud, siis ta hammustabki!!!

Saun

Naised saunas rääkisid. Ma arvasin, et see on mingi nali või jutu tõsiseltvõetavuse vähendamiseks loodud sõnakõlks, aga võta näpust. Päriselt need naised saunas räägivad. Ühel õhtul, kui peale trenni ennast napilt saunalavale pressisin, siis kuulsin ikka terve kohaliku kroonika ära. Teised ei pannud tähelegi, et üks vööras, kõrv kikkis, muutkui kuulab ja nohiseb. Suures jutuhoos unustasid nad ka leili visata. Hakkasin enda olukorda analüüsima, istun ja külmetan saunas, kuulan sunniviisiliselt jutte, mis pole mõeldud mu kõrvadele ja ära ka ei lähe. Äkki läheb põnevamaks. Samasugune naine nagu need, kes rääkisid. Uudishimu tappis kassi!

Täna ujumas kargasin naiste riietusruumi ja sain kohe vihkava pilgu osaliseks. Anti märku, et tegemist on naiste garderoobiga (see mu elus viies kord, kus mind meeste patta pannakse). Kui tagi seljast eemaldasin ja mütsi varna riputasin, siis pilk selgines ja sain endale kuskil saja-aastase sõbranna. Rääkis tänasest müstilisest kuupäevast ja ma rumala peaga mainisin, et kunagi aastaid tagasi lõppes sellel päeval Esimene maailmasõda. Ja siis pääses lingu tagant valla lugu. Ei saanudki ujuma minna, sest endast vanemaid tuleb kuulata. Proua ema oli Esimese sõja ajal sõduritele pesu õmmelnud, selle eest Singeri masina endale saanud. Suure näljaga päriselt kartulikoori söönud. Jutustajal tulid endal külmavärinad peale. Ja lõpetuseks ütles midagi eriti olulist. Nimelt, kui ema elas, siis ta ei pööranud sellele kõigele tähelepanu. Olid oma igapäevased toimetused ja tegevused. Aga nüüd ...

Naised saunas räägivad.

Paha suu

Täna ei kirjuta ma endast, vaid hoopis inimesest, kellel on prioriteedid paigas. Meesterahvast, kes seab oma perekonna kõrgemale kui töö. Otustas minna parematele jahimaadele, et kindlustada oma koduste heaolu. Tema käitumine lõi kohe kolleegide suhtumise kahte lehte. Inimesed, kes pole ise kunagi töökohta vahetanud, ei tea tegelikult kui keeruline samm see on. Inimesed, kes ei pea perekonnaga arvestama, ei tea, et siis kaugemate kaaslaste hulga tunded muutuvadki natuke vähem oluliseks.

Ma olen mõlemad etapid oma elus läbinud ja seetõttu olen pigem kaasatundlik kui hukkamõistev, aga kahjuks väljendasin ka vales seltskonnas oma poolehoidu ja nüüd siis endale omaselt ikka paha. Ja lõppkokkuvõttes rääkisin endiselt ja ikka endast. Tüüpish.

Aga eks pean harjuma endaga koos elamisega.

Elukene on selline

Majasõbra juhtumised. Astub suurde Rimisse. Kõnnib paremale ja vasakule. Uurib ühte ja teist riiulit ning lõpuks osatab kilekoti ja lahkub poest. Külastab suurt raamatupoodi. Sirvib ühte ja teist entsüklopeediat. Vaatab klassikalisi ilukirjandusteoseid. Peatub keeleöppe sektsioonis. Osatb Justin Bieberi plaadi ja lahkub poest. Kuu aega tagasi palus Starmani klienditeenendaja tagasi saada majasõbra vana digiboksi pulti. Aeglase tegutsemise ja mõtlemise tulemusel jõuti sinnamaale, et astuti Starmani kontorist läbi. Riid polnud kauge tulema, sest neiu teiselpool letti ei soovinud kuidagi seda pulti vastu võtta. Olevat veel nähvanud, et mis sellega peale hakkab. Lõpuks jättis noormees vägisi riiuallika lauale ja tuli ära. Oli veel mitu kilomeetrit jalgsi tatsunud, et eelmise klienditeenindaja palve täita. Leppige siis omavahel kokku.

Aga kui teine plaat peale panna, siis eilne hingedepäev võttis seest öönsaks. Surnuaia valgusvihud andsid märku, kui palju on inimesi, kes on oma kallitest kaaslastest ilma jäänud. Iga küünal tähistab auku kellegi südames. Täitmatut auku. Seega ärgu tulgu keegi mulle ütlema, et surnuaed on küünalde valguses ilus. Isegi elu pole ilus.

Elu tasakaal.

Eduelamus

Hirmsati tahan kirjutada. Kaks pöördelist sündmust on juhtunud kahe päevaga. Need on tõesõna minu elu muutvad, väärtushinnanguid kõigutavad. Tegelikult kasvas natuke mu enesehinnang. Alustan värskemast ja sellisest, mis ei sõltunud minust karvavõrra, oleks kodus istunud, oleks teised inimesed ikka oma kogemuse kätte saanud. Käisin kohalikus raamatukogus kohtumas kirjanikuga, kellest lubasin kirjutada kunagi oma presidenditöö. Ei taha küll praalida, aga olen ta teostega kursis kuni avaldatud kriitikani välja ja tema enda elulookesed ka kohusetundlikult ajalehtedest läbi lugenud. Selles suhtes ega mul täna uut infot ei tulnud, ainult kontakt oli vahetu, ei helendavat ekraani ega krabisevat paberit. Tegelikult ikka üks üllatus kerkis ka pinnale, talle nimelt meeldib film "Püha Tõnu kiusamine". Rääkige mulle kui tahes puhtast kunstist ja filmimise eripärast, aga siiski arvan, et selles vallas ma ei jõua kirjanikuhärraga ühele arvamusele. Jäägu kasvõi presitenditöö esitamata. Räägiti teatrist, raamatutest, töö tegemisest, kolleegidest. Ja jälle sain aru, kui võrratu on inimene ja milline tahtejõud sunnib meest hommikust lõunani arvuti taga oma väljamäeldud tegelasi sönadega tegutsema panemisele. Ilukirjandus siiski päästab maailma.

Meenub ühe kolleegi märkus, et raamatulugejad valitsevad telekavaatajate üle.

Ja teine veel sügavam kogemus inimesega, kellest olin loonud ülbiku kuvandi, osutus eelarvamusi lõhkuvaks. Sõitsin päälinna oma elu kolmandale ametlikule tööintervjuule. Miks ma seda tegin? Ausalt. Peale suurt (kolossaalset) solvumist ja pudelit veini saatsin oma CV kohta, kus arvasin, et jääb teiste tugevate ja sobivate elulugude raskuse varju. Aga ei, mulle helistati (vaatamata sellele, et kolmel esimesel korral ignoreerisin vöörast numbrit) ja kutsuti kohtamisele. Hiljem vestlusest selgus, et ega ta rohkem poleks minuga enam kontakti otsinud (hakkas mind ülbeks pidama), tal oli valida 57 inimese seast. Kõik see kontakt oli huvitav, tervitasime kui vanad tuttavad, noh, aga ma ju peaaegu tunnen teda, olen tegemistega kursis ja jälgin ikka igapäevaselt tema toodangut. Mulle tehti selgeks, et olen huvitav, CV on kõnekas (tegin ju selle vastavalt vajadusele ja normidele ehk siis aabiku järgi). Ma vadistasin ja vadistasin ja vadistasin. Ühesõnaga üllatavalt ei ole mul suhtlemisprobleeme ja seda mainiti ka teiselt poolelt.

Mis veel ... Mu häältemälu ei vedanud mind ka seekord alt. Telefonis mees ei tutvustanud ennast, aga ma teadsin, kellega ma räägin. Olin ju seda häält vähemalt korra kuulnud.

Sõitsin koju ja olin nii rahul, et selle sammu astusin. See õpetlikkus ja et ma oskan ennast märgatavaks teha isegi paberi peal. Kõik pole veel kadunud. Tulemus mind niiväga enam ei huvitagi.

Eduelamus on pisiasjades.

Aatomtuumapohmakas koos kõigi lisadega

Aatomtuumapohmakad on selleks head, et süüvida kõigi oma võimaluste raames televiisorisse. Muidu oleks äkki laupäeva asjalikult õues sportides veetnud, aga nüüd sain mõne lisateadmise inimeste orjaks müümisest, maameestest, kellel pole naist, mister Anguse lõpututest seiklustest ja midagi jäi kindlasti veel nende WCs käikude ja tukastamiste vahele. Mul on tunne, et janu on neli päeva hiljemgi.

Lõppematud konverentsid on selleks head, et oma ülejäänud aega paremini hinnata. Lihtsalt ennast sealt aatomtuuma kassiahastusest välja rabeleda ja hoopis teistsuguses ringkonnas reklaamida. Loomulikult ei müü inimestele põrsast kotis ja alustan oma tutvustamist sellest, et kõige suurem joodik, keda Sa täna siin näed. Õnneks see ei ajanud kedagi naerma, muidu oleks tundnud, et mu probleemi (pohmelli) alahinnatakse.

Tööpäevad on selleks head, et saab tööd teha. Enam ei pea omaette ennast kiruma. Olen avastanud, et see kõva häälega enda siunamine on sama süvenev haigus kui võõras keel, mida meelesegaduse hetkel kõnelen. Vahepeal tundus juba, et olen korras, aga ei maksa ennast meelitada.

Töökaaslased on selleks head, et nad oskavad teha sellise komplimendi, mis sunnib korraks unustama aatomtuumapohmaka. Päriselt ka.

Oh, süümekas, oh süümekas.

Nobel

Surm kiikab mängu.
Mul on raske käik, mõtlen.
Tal lahendus käes.

...

Ennäe, istun siin
kui kaldale veetud paat.
Õnnelik olen.

Minu huvi igasuguste auhindade võitjate vastu viis sinnani, et uurisin LR ilmunud Tomas Tranströmeri "Suur on mõistatus" ja "Mälestused seiravad mind". Eriti paks teos ei olnud, pigem lahja. Lõppsõna lugedes sain aru, et mees polnudki produktiivsuse musternäidis. Haikude tähenduse üle võiks ju diskuteerida, aga arvan, et võin ikka peris rumal välja paista. Valisin kaks oma meelest kõige erinevamat välja. Peale nende jäi kummitama lause, et timukas on ohtlik, kui tal igav on.

Lood, mis ta oma lapsepõlvest oli kirjutanud, meeldisid mulle väga. Südamlikkus ja mõistmine kumas nendest. Rääkis oma õpetajatest, paanikahoogudest, kasvamisest ilma isata. Tundus, et sõjaaegses Rootsis polnud elu sugugi nii liberaalne kui ma oleks tahtnud mõelda. Õpetajad võisid õpilast tutistada, lahtise käega lüüa??? Meenus ka lugu ühest mu tuttavast rootsalasest, kes ütles, et isegi nende maal pidi ta oma vasakukäelisuse välja ravima.

Tomas Tranströmer kirjeldab põnevalt oma lapsepõlve hobisid - putukate korjamine, raamatukogus täiskasvanute raamatute lugemine (maateadusteemalised), inglaste ülistamine Teise maailmasõja valguses.

Ega ma seda luulet ikke ei mõista, aga ju see on minu rist kanda. Ja õnneks ei jaga ma Nobeli kirjanduspreemiaid. :)

"Oli üks liik südametuid täiskasvanuid, kes kogu aeg pidi juhtima tähelepanu minu veidrustele."

Ja mäel nosisid kitsed tuld?

Milline mees

Sain teada elu parima solvangu: "Ta ei suudaks joomingut organiseerida isegi pruulikojas." Ja mitte ainult seda. Ranulph Fiennes "Hull, halb ja ohtlik tunda" pani mind ikka ja jälle imestama inimese suuruse ja võimu üle. Oma saavutused (missugused saavutused?) kahvatusid olematuks. Ühesõnaga väärtushinnanguid muutev raamat. Teose tagakaanel on öeldud, et mees elas inimvõimete piiri. Mu meelest ikka kaldus tugevalt sinna teisele poole. Oli eliitsõdur, Omaani sultani sõjaväes, käis mõlemal maailma nabal, ronis mägedesse ja jooksis ja jooksis ning seikles ja seikles.

Eriti sügavalt jäi meelde lugu kuidas Ranulph jõhvsaega oma külmunud ja mumifitseerunud sõrmeotsad eemaldas. Enne sättis ikka näpu korralikult kruustangide vahele ja operatsioon algas. Ja mina pirisen siin väikse kääriga tehtud sisselõike üle. Seitse maratoni järjest peale südameinfarkti. Iga päev üks erinevas maailmajaos (mitte, et ma teaks mis see veel on). Ja ma treenin siin, et oma elus ühegi saaks maha joostud. Võitlus kõrgusekartusega toimus ikka mägedes kõige järsematel nõlvadel (Eigeri tipp). Milline mees ... Milline tahtejõud ...

Kõike seda saatsid inimlikud tragöödiad ja juhtumised. Vägikaikavedu maksuametiga, kalliste inimeste surm. Kõikidele eesmärkidele mittejõudmine. Ja see on autobiograafia mitte ilukirjandus, seega mu kaasaelamine oli kõiki emotsioone haarav. Lõpuks tekkis tunne, et mu piiratuses nagu mõistaksin seda meest, nagu oleks sõber või nii. Tahaks teda katsuda, et kas on päris inimene. Või äkki pole mina tõeline, selline vatipreili.

Raha teenib loengutega. Kuulaks neid hea meelega. Mulle tuli aga kogu selles jorus meelde see, et üks mees ronib mägedes mööda 90kraadist seina üles 61aastaselt, aga teisele pole antud olla isegi tubane vanaisa 54-aastaselt.

"Komitee on rühm inimesi, kes üksinda ei tuleks millegagi toime, aga koos otsustavad nad, et midagi ei saa teha."

"Poole ekspeditsiooni rõõmust moodustab selle kavandamine ning hiljem vanade sõdurite kombel meenutuste jagamine."

"Elu mis tahes füüsilise koormuseta pole üldse mingi elu."

Inimene on võimas.

Vincent

Minu saavutused on kõnekad. Lõikasin endale täna kääridega väiksesse sõrme. Ja ikka selliselt, et veri pritsis. Oleks näpp teistpidi olnud, siis tõenäiliselt oleks jupp põrandal.

Milline ilus sügisene ilm. Tuul puhub ja värvilised lehed liuglevad mööda tänavat. Mõni tolmukübe on ka silma kihutanud, aga see ei vähenda sügise ilu. Paksude riietega õues olla ja lihtsalt vaadata toimuvat - sahistada jalgadega läbi pruunide lehtede. Mäletan, et kunagi oli mul ka taoline päeviku sissekanne (kiviajal). Pargis, sügisel, noormehega, madala kontsaga saapad (muidu oleks meesterahvas must liiga palju lühem olnud), ja lohistasime jalgu, sah-sah-sah. Nüüd muidugi on sellel kõigel teine tunne, aga mitte väärtusetum. Saab mõelda, mis on saanud sellest noormehest. Ja kas talle ka sügisel sama pilt meele tuleb.

Eila käisin Tallinna Linnateatris "Vincenti" vaatamas. Lugu rääkis Vincent van Goghi kolmest Londoni aastast. Emotsionalne mees, ratsionaalne peretütar, depressiivne perenaine ja elujaatav käsitööline (unistusega kunstnikuks saada). Ja jälle ma nägin kuidas armastus võidab maailma, muudab väärtushinnanguid, annab silmale põhjuse särada, paneb ennast teostama. Milline kõikvõimas relv? Järelikult ameeriklastel seda hetkel pole, sest on sõdinud Afganistanis kümme aastat ja lõppu ei näi tulevat.

Ma pole just suur kunstinautleja, aga van Goghi värvilised pildid mõjuvad ka minu melanhoolse mõttemaailma jaoks positiivselt ja reaalsust unustavalt. Etenduses muidugi oli närvilisi episoode, mis mu toolil nihelema panid. Õde Anna oli liiga tahumatu ja taktitundetu. Vincent liiga plahvatusohtlik. Ei osanud tema oma muret ega röömu varjata.

Perenaine Ursula Loyer mulle meeldis. Ta oli oma leinas ja kurbuses ikkagi nii loomulik. Ei osanud kirjeldada oma masenduse ja kibestumise põhjust, aga tundis, et olemas nad on. Leidis korra oma õnne. Kandis heledaid riideid ja naeratas. Ja siis kustus kõik taas. Vincent lahkus ja isegi mitte selleks, et joonistama hakta, vaid lihtsalt.

Kojusõidul mõtlesin, et näitlejad on kõikvõimsad. Nad tunnevad oma tegelaskuju häbi, tema armastust ja kurbust. Annavad seda edasi selliselt, et mina tunnen ka. Tahaks isegi aidata. Üksindus kaob, sest näen, et see mis toimub inimesega, on ka varem olemas olnud, seda suudetakse kirjeldada ja leitakse näitamisväärse olevat.

Huvitav, kas selline lugu oli Vincenti elus päriselt?

Naine ei saa vanaks seni, kuni ta armastab ja on armastatud.

Tsepeliin

Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid. Joosta tahaks ja eriti seda tunnet peale jooksu. Eks tuleb homme päevakavasse võtta.

Emotsioonid nr 1. (Ei ole juhtumite kronoloogilises järjekorras)
Seega üks. Inimene avab passi ja vaatab pilti: "Issand kui ilus Sa oled!" Ma pole kunagi kuulnud, et passipildi põhjal inimese välimuse kohta tehakse selline järeldus. Hüüataja oli muga viis päeva ühes ruumis olnud ja siis selline karjatus. Õnneks päästeti mind üldisest häbist ja kolmas kõrvalistuja leevendas oma totra lausega olukorra: "Kuidas see võimalik on, et Sinust ilus pilt. Päris elus Sa ju selline peletis." Õnneks on maailm veel omal kohal.

Emotsioonid nr 2.
Leedukatel on selle toiduga miski imelik suhe. Kõik, mis võimalik, tuleb rasvaga üle kallata ja hea oleks, kui midagi toorest kõrvale anda poleks. See nende rahvuskäkerdis Tsepeliin oli üle mõistuse koleda välimusega. Toredad kaaslased võrdlesid seda alates pullimunadest kuni okseni. Pealtnäha ilusatele pelmeenidele kallasid lisaks sulapekki ja pruuniks küpsenud peekonijupikesed kaunistasid mitte kirsside vaid rosinatena kogu komplekti. Supid olid, oeh ... . Olid siis olid. Kodus sain jälle oma jogurti ja vee juurde tagasi. Loodan, et kõht leebub selle lobi peale ja valu ununeb.

Emotsioonid nr 3.
Inimesed on ikka parim, mida jumal on loonud. Millised suhted, dialoogid ja mine aga poole tee peale vastu ja hiljem kujuneb meeldivaks kooskäidud ajaks see teine pool. Kõigile tuleb võimalus anda, eelkõige endale. Samas seekord ma vast olin liiga avatud. Meelega ei hoidnud nukataha. Tulemus käes, kojusõit oli nii meeldivalt täis juba nostalgiat. Hinges kriipis ja tekkis pisike mure, sest on ju nii suur tõenäosus, et ei kohta neid vahvaid inimesi enam kunagi. Maailm pole muidugi enam nii suur, kui pimeda eesriide taga, aga ega ta väike ka pole. Mõnda tuttavat eestlastki pole aastaid näinud, rääkimata siis naaberriigi kodanikest. Kaunase reisist ei jäänud nii eredaid inimsuhtelisi mälestusi nagu Vilniusest. Aga nagu ma juba korra mainisin, siis olin ise teine.

Emotsioon nr 4.
Võõrad keeled oleks vaja suhu saada. Pidin kuulama ühe onu leedukeelset mõlinat. Olin veendunud, et ta karjub mu peale, sest ta käed ja jalad käisid nagu võimlejal. Teises keeles õppisin informatiivse lause: "Sveriges mest köpta bil." Ja leedulasele kordasin sõna PUNKER seni, kuni ta aru sai, et see sobib igas olukorras kõike kirjeldama. Ülejäänud välismaalased nautisid juba populaarset eestikeelset TERVISEKS. Aga sellega oli nagunii kindlapeale minek.

Emotsioon nr 5.
Arvasin, et olen vanaks jäänud, arvasin, aga ei. Esialgu tundus, et pole mõtet igal õhtul erinevaid rahvuslikke alkohole sisse ajada ja järgmisel päeval koolitusel väsimusest ja organismi rikkumisest haiseda. Tundsin, et juba hakkan oma tüüpilist viga tegema ja seltskonnast irduma. Õnneks viimasel õhtul ei lastud mul seda teha ja inimesed, kes olid mu jaoks varju jäänud, äkki haarasid oma lummusesse. Tükk aega pole selliselt naerda saanud. Totruse näide nr 1-10. Natuke liiga kanget leedu õlle oli taris tsiviliseeritult juua valge veini klaasist. Natuke liiga palju oli enne manustatud Vana Tallinna, erinevat värvi viinamarja jooke, käärima lastud õuna lürbet ja normaalse promilliga leedu õlle. Ühesõnaga pokaali kallates läks natuke ju maha ka (kallaja polnud mina). Kiirelt vudis päästma kohalik noormees valge mopiga. Tegevuspaigaks suur söökla, tegevusaeg hommikul kell kuus ja tegelasteks kaks naissoost eestlast, üks meessoost leedulane ja sama masti rootslane. Puhastamine iseenesest lihtne ja loogiline. Mopiga ringjate liigutustega maad nühkiv leedulane sundis teisi hüppama õhku, kui ta nendeni jõuab. Vanasti vist mängiti seda hüppenööriga. Ja selliselt siis neli üle kolmekümnest ajaloohuvist pakatuvat inimest oma loogilise mõtlemise kaotasid. See päev nad ka seda enam ei leidnud. Vaatasid aga üksteisele otsa ja kõkutasid. Lasid teineteisel oma haigeid põlvi katsuda ja jälle kõkutasid. Iga mees veel kiitles, kellel suurem põlvetrauma. Sport endiselt aktuaalne. Võrdlesid Eesti ja Rootsi ajalehtede uudised ja loomulikult itsitus käis sinna juurde. Ainuke sama uudis oli köördsilmsest opossumist.

Emotsioon nr 6.
WC ja pesemisjärjekorrad ja pidev paberi puudus. Väga Väga ilus Vilniuse vanalinn ja õitsevad võililled ja suurtes kogustes daaliaid. Mitte just väga range ajagraafik ja jalutamine seismise tempos. Võtmeküsimuseks oli an angry latvian lady. Ta nimelt ei näinud koolitusel kõike positiivset, vaid kiunus negatiivsete üle seni, kuni oma poja järgi kutsus ja kodumaale kihutas.

Emotsioon nr 7.
Inimesel pidid vanaduses veidrused süvenema, siis mina pidin pensionipõlves inimest nähes jooksu panema.

Magus ja igatev valu.

Raamat Soomest

Mulle tehti üks huvitav ja vaheldust pakkuv tööline ettepanek. Nagu aeglasele eestlasele kohane, võtsin mõtlemiseks aja. Ma vist kardan spontaansust ja tahan plussid ja miinused kirja panna. Peale kõike muud tahan ka enne välja uurida oma võimekuse uue ülesande täitmise seisukohalt. Seega võtsin endale raamatukogust teise "...minu" raamatu ja asusin algtõdede juude. Ja seal järk-järgult raskema relvastuse manu.

Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome" oli kindlasti informatiivsem Hispaania kohta käivast teosest. Vaatenurk oli vastuvõetavam. Aga ikkagi ei meeldinud mulle üldistused. Ma poleks sugugi rahul, kui ütleksin mõne lause vööramaalasele ja ta tõlgendaks seda tüüpilise eestlase väljenduslaadi või mis veel hullem, meelelaadi osaks. Kirjutaja Soome hõlmas Jyväskylat. Varem teadsin, et selles linnas toimub miski autoralli, kus paljud mu tuttavad on käinud suurt kiirust pealt vaatamas. Peale selle midagi. Polnud kunagi isegi mõelnud selle linna eksisteerimise üle. Nüüd tean veel, et linnas asuvad tervisespordi rajatised ja metsikud pargid. Talvel on külmem kui meil ja kunst oma skulptuuridega on au sees.

Meeldisid ka isiklikud lood sõnavara õppimisest, prügisorteerimisest ja vestlusteemade valikust. Aga see ei läinud enam mu studeerimise arvele. Pigem kroonikalik uudishimu eduka eestlaste elamusest Soome ülikoolis õppejõuna. Endas kasvas taas kalevi all olnud seiklushimu. Juba kujutasin ennast ette Fiatiga mägistel ja jäistel teedel, kultuurierinevustest tingitud piinlikes olukordades ja mõnkord igatsusega kodu poole vaatamas.

Mis ma siis õppisin? Toitude nimesid: lanttulaatikko, porkkanalaatikko, perunalaatikko, munkki. Alvar Aalto on teinud kohaliku ülikooli. Ja kindlasti meelelaadi:

"Lehmadega on soomlastel oma eriline suhe. Esiteks, kuhu vähegi võimalik, sinna pannakse lehm kui kunstiteos üles. ... Lehmi kasutatakse ka reklaamides ja neist kirjutatakse raamatuid. Ja oma autosid kutsuvad soomlased ka vahel hellitavalt plekilehmadeks."

Tegelikult läheks mõnel sügisel Kesk-Soome küll.

Edev kott

Igal inimesel on oma lugu. See on nii põnev, tahaks nende lugudega kursis olla, näha arengut ja teada asjade algust. Aeg-ajalt saan mõne uue inimese maailma pilgu visata, teine kord hakkab mõni vana asi uues kuues edasi elama. Kuid viimasel ajal olen jõudnud tõdemuseni, et olen nii mõndagi lugu valesti tõlgendanud. Olen ennast sättinud inimeste ellu, kus mul tegelikult kohta pole. Pigem vastupidi, olen lasknud üle enda ronida. See ei ole siin kibestumise õppetund, vaid järjekordne koputus täiskasvanud inimeste uksele. Jalga päris vahele pole veel saanud, kuid arvan, et ukse olen juba üles leidnud. Kuna ma ei suuda teiste ego nii palju upitada, kui mu enda ego upitamist vajaks, siis ongi tark jääda statistiks.

Nägin eila poeaknal kotti. Peal olid siilid ja autod. Tugev struktuur, maalähedane värv. Maksis palju eurosid. Tean, et ei saa seda endale kunagi lubada. Selle raha eest ei tahakski. Aga uneleda ja kujutada ennast ette selle kotiga mõnda tänavat liikumas, ma ikka võin. Sama on ka ju inimestega. Tahan suhelda ka siis kui homme sellel ei ole miskit tähtsust ja tagajärge. Kus ei pea analüüsima kuu aega hiljem üksiku lase tagamõtet. Kus ei pea kartma, et vale lahmitud lause kelleski vihapurske esile kutsub. Selleks ongi hea istuda ühes lauas inimestega, keda näeb kolm korda aastas ja kellest tean ainult seda, et meie ainus kontaktpunkt on sport.
Ja homme iga mees oma liistude juurde.

Mõnikord on lahe olla üksik.

Poolmaraton

Läbisin oma elu esimese poolmaratoni (21,1 km). Arvan, et olen röömus. Tegelikult tean, et olen. Kuigi see ei ole kuidagi sissekirjutatud mu eluraamatusse, tundus, et saavutasin midagi. Täpselt ei tea, mis see küll on. Kuid tunnuseks on põhjendamatu enesekindluse kasv. Naeratan aeg-ajalt sama totakalt kui armunud peast. Vist.

Jooks polnud päris jalutuskäik. Peale viieteistkümnendat kilomeetrit algas võitlus endaga. Samas ei tahtnud kiirust ka eriti alla alasta, sest polnud suurt midagi lasta. Ainult väikest oli. Proovisin teepeal pakutavaid spordijooke (nendest kleepus suu kokku), vee sai endale kurku tömmatud ja energiat andev geel maitses kui ..... Ma isegi ei tea teist nii vastikut asja. Äkki banaan? Aga mingil hetkel tundus, et lisabuusti sain küll. Samas võis see ka petekas olla.

Valisin endale selgasid, kelle tempos püsida, aga tegin kogu aeg valesid otsuseid, sest peale kilomeetrit paari mu jänes muutis tempot. Tavaliselt valis kõndimise. Aga äkki neid lihtsalt häiris see, et hingeldasin neile täiest kõrist kuklasse. Sõi nende viimasegi energia. Või ahmisin nende viimase hapnikuraasu.

Sisenemine Tallinna munakivisesse vanalinna, mis natuke tõusis (tõenäoliselt laskumisega võrreldes). Ja siis mõtlesin, et oleksin kodus, oleksin käima hakanud. Motikas oli all ja valutas ka igalt poolt. Praeguseks hetkeks täpselt ei mäleta ka. Ainult positiivne on meeles. Ja siis orienteerusin selgade asemel tuttavatele ehitusobjektidele. Füüsiliselt tundisn, et lähenen kodule. Kaarli kirikut nähes arvasin, et mu rööm on vast sama suur kui patusel kristlasel kirikut nähes. Kohe kohe saabub õnnistus. Ma ei tea, kust ma selle raasu võtsin, millega mu suured ja rasked vesipõlvesed jalad vudima hakkasid. Möödusin veel kümnetest inimestest enne lõppu. Ja kõik.

Sain oma medali ning katkusin jooksutossud jalast. Nii palju ville ühes kohas polnud mu silmad varem seletanud. Kui huvitav, seda valu ma ei mäletanud sörkimise ajal.

Hakkama sain.

Jalg

Saaga algas kolm aastat tagasi. Alustasin oma jooksjakarjääri. Lühikest maad vabaaja tennistega, mis kaalusid tonne. Kui olin pool aastat järjepidevalt sörkinud, siis arvasin, et võin ennast premeerida jooksmiseks mõeldud jalatsitega. Ostsin nunnud valged kanda toetavad asfaldil kasutamiseks planeeritud papud. Suurendasin poole võrra oma treeningmaad ja sealt mu hädad alguse said. Parem jalg sai suuri ville talla alla. Aasta (!!!!!) kannatasin ja siis viskasin oma niked süüdistades nurka ja tõin poest allahinnatud adid. Spetsiaalsed jooksukad. Lisasin veel kolm kilomeetrit oma tavapärasele ringile. Höörumine ei lõppenud. Vesivillist sai verivill, mille alla kasvas hull nahapaksend, mis oli ka tavakõndides hell. Seda hooaega alustasin aprillis uue põlvkonna nikedega. Hakkasin tegema kaks ringi traditsioonilise ühe asemel. Pidin tunnistama, et viga on mu jalas. Kolm ei saa olla kokkusattumus ega juhus. Seega siis arsti juurde, et oma tallast skänn lasta teha.

See oli huvitav kogemus. Mulle näidati arvutimonitoril pilti, mis pidi mu vigast tallaalust kujutama. Kuskil miski olevat mu deformeerunud luu ja seda saavat parandada espessiaale taldadega. Eks lasingi need endale teha (miljoni krooni eest), aga onu polnud veel rahul. Tahtis mu puusi näha (erineval kõrgusel), lasi pluuse üles tõsta ja avastas, et ühe poole selja lihased tugevamad kui teise poole jagu. Ja lõpuks, paremas põlves põletik ja vedelik sees. Vajaks pikka aega külmaravi ja puhkust. Seda teadmist mul küll täna vaja ei olnud.

Viimane arst, mida ma külastan.

Väsimus

Ma ei mäletanudki, et töö nii väsitav on. Hommikul saan küll luugid lahti, aga õhtul vajuvad nad tavatult varakult kinni. Peale nelja hakkavad juba lõualuud rohkem lahti kui kinni olema. Loodan, et see suhteliselt ajutine nähtus. Jalad ja pea ka valutavad. Ühe keha kaks otsa. Kuskil keskel vast on mõni tundetu koht. Aga nagu ikka, veidi veel trenni ja küll minema hakkab.

Vahepeal olen jälle natuke discgolfi mänginud. Ja selle ala tõelisi tegijaid millimeetri võrra lähemalt tundma õppinud. See vast ongi selle nädalavahetuse suurim väärtus. Ei, tegelikult ikka vanade sõpsidega ringi hängimine ja nende uue veidrusega harjumine. Samas mõnel ka uus vana veidrus. Tsiteerides klassikuid: "Naiiiisss"

Eks ma siis puhkan ja värisen.

INIMENE

Minu vaimustus inimese vastu kasvab iga päevaga. Olen näinud, lugenud, kuulnud paljudest edukatest tulemustest, mida inimesed on saavutanud. Milline võim ja tahtejõud on pandud inimese sisse. Kunagi üks mu tänaseks kuulsaks saanud klassivend ütles füüsikaõpetajale, et looduses eksisteeriv kõige suurem jõud on tahtejõud. Aga hetkeks olen veendunud, et noormehel oli selline elutarkus juba nii varakult teada. Selleks just tema kuulsaks saigi. Vaatan imetlusega iga teeääres jooksjat (tahtejõud) ja jalgratturit (tahtejõud). Spordisaadetes olen lummatud sellest eelnevast treeningust, mis tehakse kasvõi selle nimel, et võistlustele pääseda (tahtejõud). Võtan kätte hea raamatu ja saan aru, milline osavus seda kirjutada (tahtejõud). Inimene, kes kaugel kaugel aitab teisi (tahtejõud). Inimene on imeline. Millal mina inimeseks saan? Kus tahtejõudu müüakse? Selle valemi lahendades vast saan inimneste hulka.

Haruki Murakami "What I talk about when I talk about running" - ehe näide mu eelnevast jutust. Jooksis järjest sada kilomeetrit, iga aasta üks maraton (25), treatonid. Kui esimene ebaõnnestus, siis treenis ujumist ja treenis, et siis endale tõestada, et suudab. Milline mees. Lugesin selle raamatu sõna otseses mõttes kapsaks. (Ja veel, tegelikult pole see minu raamatki, aga omanikule köögiviljad tavaliselt on meeldinud.)
Kuidas ta suhtus romaanide kirjutamisse. Aga nagu ta ise ütles, oma olemuselt on ta pikkamaa jooksja.

Murakami saavutused ja selle kirjapanek mõjutas mind suurelt. Sain järjekordselt aru kui tähtis on endale sihtide seadmine ja nende poole püüdlemine. Välised asjad on ainult taustajõuks. Jooksmise puhul pole oluline aeg, pikkus ega see kuidas teised sind näevad, vaid valu, mida ületad.

Ma pole viimasel ajal halbade raamatute küüsi langenud.

"... fugu fish, the tastiest part is the portion near the poison."

" ... an unhealthy soul requires a healthy body."

Hiina

Hiina lapsed peavad olema ikka väga taibukad. Sellised need kompassileiutajate järeltulijad on. Lugesin raamatut "Hiina lood" (Zhang Zhilu, Shen Shixi, Qin Wenjun, Cao Wenxuan). Raamatukogust võttes ma ei teadnud, et tegemist lasteraamatuga, jutud läbi loetud ei teadnud ma, et tegemist on lasteraamatuga. Lihtsalt lõpuks oli autoritest mõned sönad ja sealt selgus tõde. Mingid Hiina Lastekirjanduse Komitee liikmed jne olid need mõtted kirja pannud. Meil ka kindlasti õpetlikke lugusid, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha ja vanemaid peab autama. Ok, võib-olla natuke keerulisemalt raamatusse pandud kui mina selle sõnastasin, sest ega kellelegi ei meeldi lahmiv moraal. Aga nendes lugudes keeruline loo ülesehitus, mitu erinevat tahku ja lõpuks headus ei võida kurjust või lausa vastupidi, keegi ei tea, mis see hea siis õigupoolest on. Millised kirjeldused. Mul tuli suurest pingest kõikide lugude puhul pisar silma. Esimeses jutustuses jäi poiss vanemate ja sõbra vahele. Seitsmendat jahikoera tahtsin ise lausa päästma minna. Kuid siis äkki pani autor mind vanamehe kehasse ja tema pilgu läbi maailma nägema. Ja pidingi lõhestuma. Tütarlapse ja ema suhetes tundsin sellist solvumist ja siis äkki jälle pandi mind nö vastase silmadesse ja sain aru, et hiina lastele tehakse varakult selgeks, et igal asjal on kaks osapoolt ja oma ego tuleb alla suruda. Samas ei tohi üle enda lasta asjadel käia. Appi. Viimane lugu tõenäoliselt saab mu lõputute tsitaatide allikaks. Vanamees, härg, eraklus ja laste päästmine. Kuidas sarve maha saagimisel on peale meeletu valu (nii suur piin, et silmist hakkas ka verd jooksma) hiljem nii oluline ja inimlik seletus. Kuidas algul tuleb haiget teha ja saada, et hiljem asjad meile soodas suunas liiguks. Kuidas inimese vihkaja on päästnud uppumisest 11 last. Millist kirjandust meil veel vaja on?

"Ma olin söönud ära oma sõbrale antud sõna. Miski ei saa olla halvem kui see."


Lugesin teiste blogisi ja arvustusi ka ja sain teada, et tegemist oli lääge ja moraalitseva raamatuga. Kahjuks ma nii vähe haritud, et jäin ikka oma arvamuse juurde. Samas oli see küll tõsi, et lugu koerast ja härjast olid minu meelest tugevaimad. Kuid tõlkijaga ma ei kurjustaks.

Ma olen sellesse lasteraamatusse armunud.

Ikka veel kokkuvõte

Mida vanemaks inimene jääb, seda kiiremaks pidi elu minema. Ma pigem usun, et ma jään aeglasemaks. Eelmine nädal müttasin ringi, kütsin ühest Eesti linnast teise ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ei saatnud korda midagi. Samas said nii mõnedki vöörad minust teada seda, mida tuttavad ammu olid omaks võtnud. Kui midagi ei meeldi, siis kodu poole kadjama. Arvan, et see hüüdlause kajab mu kõrvus vähemalt selle hooaja lõpuni.

Sain teada, et väikstest lastest natuke suuremad lapsed pole mu elurööm. Kuid suudan veel nautida värvilisi hulpivaid pallikesi Emajõel. Suutsin öelda ei ebameeldivatele tööülesannetele. Plaani võetud tennis jäi mängimata (Novak-poiss sai oma teise kaotuse), kuid lemmikvallavanema organiseeritud lendavate taldrikute korvi loopimine sai minulikult tehtud. Muide jalas olid tuttuued sinised kummikud. Arvan, et viimased kummist jalanõud olid mul töesti vene ajal. Jaja, sellega seoses tunnen väikest süümekat, et Eesti vabariigi auks võtsin laupäeval ainult valget veini, kuigi asjakohane oleks olnud pits viina. Isegi singirulle ja täidetud mune polnud, rääkimata sinimustvalgetest koogikestest. Oma patriotismi panuse andsin hümni ajal pisara näol.

Veel mõned kaootilised päevad ja siis hakkavad mu sekundeid sisustama väikesed sõbrad.

Üks oli veel aeglasem, aga tema ei üritanudki.

Suvi

Täna oli esimene reaalsussüst. Kohe kohe kohe, tegelikult juba eile, peab asjalikuks hakkama. Võtan siis ruttu kokku oma suve. Singer Vinger oli nagu kümme aastat tagasi. Sama hea ja mina tundsin ennast ka sama hästi kui kunagi Van Krahli aegadel. Linnu väljaheide tabas mind ühel päeval kolm korda. Loodan südamest, et see oli erinev linnuke, mitte sama, kes mind jälitas. Aga positiivselt mõeldes parem ikka kui nokaga toksima oleks tulnud. Joostes nägin allaaetud öökulli. Olin autos, kui kits alla aeti. Sain kaks uut jutukaaslast. Nägin paiku Eestimaal, mis varem olid ainult kohanimed kaardil või ajalooõpikus. Mängisin palju, ei väga palju discgolfi. Seda tuleb veel. Loodan, et areng ka mulle järgi jõuab.

Kaks korda ehmatas mind rästik. Eila katsusin seda jälkust. Arvasin, et puunott. Tahtsin oma rüvetatud näpu otsast lõigata või silmad peast torgata, miks pidin sellist väärastust nägema. Vuihhh.

Üks päev oli öö otsa gaas lahti. Imestasin, et minu unetus nii kähku üle läks. Magasin kaua, ärkasin ja magasin jälle ja kui kolmandat korda väsimusest diivanile vajusin, siis terasemad peavalus vaevlejad hammustasid loo läbi. Tegin järelduse, et suhteliselt rahulik suidsiidivorm. Õpetlik lugu. Kui tundub, et ühest probleemist saab nii kergesti üle, siis tegelikult asendub see uue ja suuremaga. Parem vana ja tuttav unetus.

Eriti ei taha tööle minna.Inimesed hakkavad pärima muudatuste kohta mu elus. Pole valmis sellest rääkima. Tundub kuidagi liiga isiklik asi.

Oli hea suvi.

Lugeja

"Tegusõna "lugema" ei kannata käskivat kõneviisi. Leidub teisigi tegusõnu, millega ta seda vastumeelsust jagab: "armastama", ... "unistama" ..."

Sellise tõdemusega algab Daniel Pennac´i "Nagu romaan". Humoorikas, kuid mõtlemapanev. Meeletu äratundmisrööm. MEELETU. Olen peategelasega sarnaseid (ei, üks ühele samasuguseid) dialooge pidanud aastast aastasse. Miks mu väikestele sõpradele ei meeldi raamatuid lugeda. Peale soovitust on esimene küsimus teose paksuse kohta mitte sisu. Samas "Nagu romaani" peategelane avastas väikseid nõkse ja pisikesi eksimusi, mida raamatutega tehakse nii koolis kui ka kodus. Raamatu õpetaja tegi vead läbi, jõudis tõdemusele, et õpilased ei armasta lugemist, sest peale seda toimub analüüs, millel võivad olla õiged ja valed vastused. Äkki jätta lugemine sinnapaika, ilma hilisema targutamiseta. Lugeda ette ja mitte midagi küsida. Valida raamatuid õppekavast väljast. Lugemine lugemise enda pärast. Enne mõnu ja küll kunagi hiljem tulevad ka järeldused. Tõesõna oli see minu tassike teed. Mõte hakkas tööle.

"Ja pealegi, kes ennast iga kandi pealt süüdistab, kaitseb end mõnegi nõudmise vastu."
"Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg.)"

Lugeja õigused:
1. õigus mitte lugeda (kasutan)
2. õigus lehekülgi vahele jätta (luuleraamatutes)
3. õigus raamat pooleli jätta (sellega on mul keeruline)
4. õigus üle lugeda (see mulle meeldib)
5. õigus lugeda mida iganes (...aga...)
6. õigus bovarismile (ikka)
7. õigus lugeda kus iganes (mul ükskord autoroolis ei lubatud)
8. õigus sirvida (raamatupoodide nauding)
9. õigus lugeda valjusti (üksi)
10. õigus vaikida (on ka selliseid raamatuid)

Jälle olen rikkam.

Küsinused Hiiumaalt

Mis sorti koer on kitse tagumik? Kuidas on võimalik, et saarel ei näe kogu aeg merd? Miks on mehe ja naise eristamine valges nii keeruline? Kuidas inimese sisse mahub eelmisel päeval kolm liitrit veini ja järgmisel kuus liitrit mahlajooki? Kas südametunnistuse tunnistust väljastatakse kuskil? Kuidas auk kivi sisse saab? Kui sõpradeks juuakse, siis miks süüakse ennast seaks? Mis pill tuleb pika ilu peale? Kas peale missivõistlusi tuleb bändiproov? Kas külm teeb küllale liiga? Kuidas saab endale suhu oksendada? Kui tühjaks saab nutta, kas siis täis saab ka ennast naerda? Miks ma siis veini sisse kallasin? Miks ilus naine ilusas autos ajab ilkuma? Kas väiksearu bussipeatus on suurearu oma vastas? Või hoopis kuskil mujal? Kui mina ehitaks kiriku, siis mille ma paneksin torni otsa? Kuhu saab ilu panna? Kes minu kinni püüab?

Miks need küsimused jäid õhku viimasest reisist Hiiumaale? Kuhu ülejäänud mõistatused kadusid?

Õige vastus on kitarr.

Vargamäe varjus

Nüüd enam mind lapsed ja lilled ja rohi ja kassid ei ajagi naerma. Kuid siiani küsiks kas tohib või ei tohi, kui lähen kaugele kaema.

Käisin teatrietendusel, mis raputas mind täielikult. Võttis emotsioonidega oma haardesse ja ei lasknudki lahti. Eelmine suvi vaatasin üleeelmise aasta väljalaske suveetendust, siis täna oli mullune "Vargamäe varjus". Juba 2010 kevadel peale tutvustuste lugemist jäi "tahan näha nimekirja". Ikka aastaga maas.

Alusan enda kordamisest. Ülle on nii ilus nii ilus. Ja eestlaslik valu nii kriipiv nii kriipiv. Huumorinurgas just kilkama ei hakanud (siiski muigasin suurelt), kuid pisarakiskujal lasin oma tööd teha. Kivist südamega Andrese vestlus jumalaga: "Tee sellest poisist tüdruk, aga lase Kröödal elada." See lõikas vikatina vasakusse säärekonti. Tunne oli nii ehe kui reamees Raianis ärateenimise moment või kui Brüüs lükkab väimehe tagasi õhulaevale ja läheb ise maailma päästma. Ai.

Mulle meeldisid need tunded seal laval, alates armastusest kuni kibestumiseni. Mina, kes samastab ennast Andresega, tundsin mõnu emotsioonidest. Ai.

Peeru oli tehtud väheke lillelapseks, aga see tõi etendusele kerguse. Dialoogid olid, kuidas nüüd öelda, tiined kujunditest. Algul mõtlesin, et selle ja selle peaks ajus tallele panema, aga ma ei suutnud detailidesse süveneda, tuntud lugu haaras mind nii endasse, et tagasiteel juba panin järgmise raamatu ootenimekirja. Ei pea just ennustuskunstiga tegelema, et arvata, mis teosed kordamisele lähevad. See on mul selle aasta suurprojekt.

Mis veel? Jussi kostüüm pani küll mõtlema selle eesmärgi ja tähenduse üle, aga peale Indrek Saare ilusa keha demonstreerimise ma muud otstarvet võrgulisusel ei leidnud. Olen oma silmad nüriks vaadanud.

Aga valikud elus, armastus ja selle pidamine rikkuseks, mälestused, lunastus ... Tammsaare, Lennuk.

Ma vist isegi olen lapsepõlves kirjutanud kirjandi Vargamäe naistest.

"Inimest peab uskuma, inimest peab armastama" Tammsaare

Abi

Suure ärevusega avastasin, et suvi hakkab otsa saama ja mul pole veel kõik plaanitu teoks tehtud. Oeh. Aga samas tahaks natuke omaette olemist ka. Ma pole nii plju suhelnud ühelgi aastaajal. Ausõna. Uued nüansid väikejutuajamises ja sügava vestluse jaoks on lisandunud uusi tegelasi. Olen kohanud ka häbematust, manipuleerimist ja egoismi. Selle kõige taustal on tänane õpetlik lugu üleliia väärtuslik.

Sõitsin raamatukokku (kodust 11 kilomeetrit) rattaga. Plaanisin kohe võtta romantilise tempo, et mitte avalikku asutusse haisema minna. Pealegi peab seal nagunii trepist kolmandale korrusele ronima, seega lisa ähkimist pole ka vaja. Sinna minek kujunes vaimusilmas ettekujutatu sarnaseks. Muidugi olid mõned kopad ees ja kasutada tuli koos ärritunud autojuhtidega sonklikuks kaevatud maanteed. Aga ka seda ma teadsin juba varakult.

Tagasi tulles oli tuul sajaga vastu. Tuhandega võiks lausa öelda. Panin klapid pähe, võtsin käigu, millega peab palju väntama, ja asusin koduteele. Umbes kolmandal kilomeetril sõitis minust mööda vanamees, kellel aastaid tõenäoliselt poole rohkem kui mul ja natuke peale ka. Tema eeliseks oli muidugi asfalt ja peened kummid. Äkki avastasin, et mees kõneleb minuga midagi, kiirelt eemaldasin klapid kõrvast ja lause lõpu järgi taastasin ta jutu sisu. Refereerin suvaliselt tsitaadina: "Ma sõidan Sust mööda, kuna parem ratas vastutuules sõitmiseks, Sa hoia mu tuulekotti." Mismõttes, kas seljatagant vaadates tundus mu jalg nii tönts olema? Vaatasin kellalt sõiduaega, olukord tundus norm. Aga olen harjunud vanemate ja targemate käske täitma, tegin nagu mult oodati. Järgmised viis kilomeetrit ei saanud ma arugi, kust tuul on. Ja kasutasingi vanamehe abi. Analüüsisin veel, et äkki ikka sain valesti aru kaaslase jutust, muusika käis, tuul vihises. Kuid siis vedaja keeras ümber: (nüüd on täpne tsitaat)"Kahjuks pean siin ära keerama. Head teed!"

Mul polegi sõnu. Ühelt poolt selline abivalmidus, kaaslase märkamine ja teisalt ma ju ikka nii tõntsilt ka oma maastikurattaga ei vändelnud. Selg higine ja puha. Tegemist oli ikkagi inimesega, keda kujutaksin ette, et peaks aitama ülekäigurajal teed ületada. Lugema poes ette peenet kirja, kuna prillid jäid maha. Ta murdis mu stereotüübi. Tema aitas mind. Mul on enda pärast häbi, aga kui nägin, et onu oli mu aitamisest õnnelik, siis pean elama kasvöi selle nimel. Ma ei võta kelleltki illusiooni, et ta vajalik on. See mees oli minu jaoks oluline. Kasvõi selleks, et ma hakkaksin teatud asjade üle mõtlema.

Headus on lahe.

Tõde tõde

Selle suve teine ühisüritus. Esimene oli Õllesummer üle saja aasta. Polnud miskit suurt muutunud, palju inimesi, õlle- ja saslõmmilõhn ja segu erinevatest muusikatest. Aga see teine ettevõtmine oli monoetendus "Isa". Paar head võrdlust, huvitav kehakeel, kuid selleks, et täiesti teemasse sisse elada, peaks vist olema mingigi seotus sisuga. Sain küll aru, mille üle naljatleti, kuid ei tekkinud oma linki. Pole seda lastesaamise lugu ikka omal nahal läbi põdenud. Ürgmehel ja minul on suurem kokkupuutepunkt. Aga usaldan naabrite naeruturtsatusi, ju see ka ikka kellegi elust maha on kirjutatud ja siis natuke võimendatud.

Vahepeal pidin korra vaikima ja kuulama, milles alumine naaber mind jälle süüdistab. Nimelt laupäeval, kui meil siin maja ees väike neiu kanalisatsiooni kaevu peaaegu kukkus, siis üldises koosolekutuhinas võeti teema üles, kuidas keegi meie korruselt viskab sodi aknast alla. Vatitupsakaid ja -padjakesi. Tundub küll minulik ettevõtmine. Eriti hirmutav oli lausejätk, et ise veel haritud inimesed. Suures mures ja teistesse teemadesse süvenemistes avastasin, et mu näopuhastusvahendid on otsas küll. Nagu oleks keegi need aknast alla visanud, või nii. Otsustasin uued osta kõige kaugemast poest ja peaaegu pimedal ajal, sest aru saadav ju miks mul neid nii palju kulub - palavatel ilmadel ja pideval vajadusel nägu värskendada ei ole siin miskit pistmist. Õnneks täna ei räägitud minust.

Lugesin läbi toreda raamatu Daniel Kehlmann "Kuulsus". Üheksa novelli, mis põimuvad lõpuks kokku üheks romaaniks ehk nagu tutvustuses on öeldud: lugu, mis on osa loost, mis on osa loost. Novellid olid üllatavalt erinevad ja samas ikkagi ühenduses. Autorit kütkestab lugude seotus ja nende tähendus. Päris elus ei pidavat paljud otsad kokku seotud saama. Tegelaste kompott oli kirju. Samas neid ühendas raamatumaailm või kirjutamine. Eriti meeldis mulle vanadaam, kes läks surema ja teades, et ta on osa teosest, vaidles autoriga ja palus, et ta ikka ellu jäetaks. Lõpuks kirjanik halastas ta peale ja muutis nooreks ka veel kauba peale. Teine lemmik oli näitleja, kellelt ta elu varastati ja isegi iseenast järgi tehes ei olnud ta iseendalik. Lõppkokkuvõttes ta polnud väga kurb, sest anaonüümsus oli parem kui kuulsus. Pidevad vihjed meie elude kohta e-kirjade, telefonide ja arvutite kaudu. Meesterahvas, kes peaaegu sai närvivapustuse, et hotellitoas polnud wifit ning tungis sisse võõrasse arvutisse, et kommenteerida uudiseid. Valus hakkas natuke. Isegi keskastmeboss mobiilifirmas elades kahte elu organiseeris seda sõnumite ja e-kirjadega. Nii vast on lihtsam valetada? Vat see on raamat, millest võiksin pikalt kirjutada, sest tema erinevad tahud mahtusid ühel või teisel moel mu maailma. Tekkisid paralleelid. Alates lennukisõidust ja lõpetades jutuajamisega lemmikkirjanikuga. Leidsin oma.

"Kes ei ole midagi näinud, jutustab meelsasti, aga neil, kes on palju näinud, ei ole äkitselt enam midagi öelda."

"Inimesed on iseenda tahtmiste ja murede kammitsais ning märkavad sellest, mis nende silme all sünnib, väga vähe."

"Väljast ja selge pilguga vaadates ei ole ükski inimene enda sarnane."

"Mis on parem: katta maapind vaibaga või panna kingad jalga?"

"Raamatute lugemine pole mingi töö."

Seda kindlasti.

Tolmuimeja hirm

Esimest korda jooksin järjest 20 kilomeetrit (lähimas tulevikus see ei kordu). Esimest korda võitsin midagi tänu arengule (tundub, et ka selle saavutuse kordamine vajub pensionipõlve). Aga mis kõige tähtsam, neljandat korda panin tolmuimeja põlema. Mitte tiku ega välgukaga, vaid tugevas töötuhinas ei märganud, et talvel voodile kogunenud tolm ei taha enam masinasse mahtuda. Esialgu andis märku veidra häälega, siis tikkus ninna ka lõhnapoiss, kuid ma ei reageerinud. Olen keeldunud oma vigadest õppimast. Näha ju on, juba neljas masin. Kui oleksin indiaanlane, siis mu keskmine nimi oleks, tolmuimejasurm. Mul pole ka viha tolmueemaldaja suhtes, meeldib isegi rohkem kui hari ja kühvel. Eks meil kõigil ole oma nõrgad kohad. Aga nii palju olen elus õppinud, et see sündmus ei pane isegi kätt värisema ega mõtet umbe jooksma. Kiire ja adekvaatne käitumine ja masin puhkama.

Peaksin kirjutama ka Jon Ronsoni raamatust "Mehed, kes jõllitavad kitsesid". Ootused olid suuremad ja algus paljulubavam. Itsitamise kohti oli, aga mida leht edasi, seda vähemaks jäi. Palju erinevaid mehenimesid ajas mu segadusse, kuna ei lugenud teost järjest. Pidevalt pidin tagasi pöörduma, et oma mälu kontrollida. Segadusse ajas ka kaanefoto, kus olid peal kuulsad näitlejad. Tegelikult mu film ootab vaatamist. Enne pean aga raamatu veel korra läbi seedima. Lühidalt jutustati jedisõdalastest, kitsede surnuks jõllitamisest, muusikaga mõjutamisest ja selle taustaks oli Iraagi sõda ja päris inimesed. Seega ei jõudnudki arusaamale - kas nali või tõsi või midagi vahepealset.

Sain huvitavaid teadmisi ja meeldetuletusi: Bucha efekt (põhjustas helikopteri õnnetusi, sest tiiviku labad varjasid päikesevalguse ning kui vilkumise sagedus jõudis inimese ajulainete piirkonda, häiris see aju võimet saata ülejäänud kehale tõest teavet); Lynndie Englandi ja Abu Ghraibi vangide lugu, Frank Olsoni enesetapu (või siis LSD abil mõrvamise lugu).

Oma saladused tuleb peita ebaõnnestumise kivi alla. Sealt ei oska keegi neid otsida.

Elu maal

Sümpaatia esimesest silmapilgust. Meeldimine süvenes peale väikest juttu. Ja ei kadunud ka järgmisel päeval peale sisutuid dialooge. Seda on ka varem juhtunud just üle viiekümneste meesterahvastega. Kogu see olukord tekitas mus tunde, et ei taha alt vedada, et pean andma oma suhtumises ja tulemuses parima (eelkõige suhtumises). Ma vist kandsin mingid tunded kuskile tühja kohta üle, sest iseendale ma ennast tõestama ei pea. Ma tean liigagi hästi mis mu vead on. Seega esinesin kellelegi, kes mu etteastet ei vajanud. Aga rahul olin ikkagi ise. INE: kõik, mis Sa teed, teed kõik endale!!!

Käisin Pühajärve juures jalutamas. Tegelikult oli see väike liialdus, aga korra trepist üles ja alla kõmpisin küll. Vaatasin kogu rannaäärse üle ja tuli meelde mu kümne aasta tagune pidu samas kohas. Ja tõsi ta on, kui hakkame vananema, siis tulevad meelde vanad lõhnad, tunded ja isegi mõtted. Rääkimata füüsilistest märkidest. Aga ma ei ole haige, sest kui ma unelesin vee juures, siis mõistsin, et ei taha aeg tagasi keerata ja midagi muuta. See sündmus kogu oma suures sürreaalsuses on hea just sellisena nagu ta oli. Ja hea on, et oli.

Olen kogu aja arvanud, et mu kodu on Karuperses ja siin on näha elu veidramat poolt. Eksisin täiesti. Sattusin pühapäeval Lõuna-Eesti pisikesse külakesse. Astusin sisse ka elukeskusesse - kohvik/poodi. Tellisin rotiburksi ja kohvi. Asjalik müüja asus kohe tegutsema - lõikuma, hakkima, presskannuga kohvi tegema. Parim osa toimus loomulikult poe ees laua taga. Kohalikud külamehed analüüsisid noorte vööraste kaaslastega kukeseenesaagikust, elu maal, poemüüja asjalikkust. Siis kargas müüjanna poest välja klaasi piimaga ja pakkus linlastele värsket lehmapiima. Enamik keeldus sellest vihjates nõrgele seedmisele. Ma võtsin lonksu. Pole juba seitse kuud isegi poepiima suu sisse võtnud. Kiusatus oli liiga suur keeldumiseks. Piim oli endiselt maitsev. Huvitav, kas laktoositalumatus võib ka elu jooksul kaduda, kui ta sama ootamatult võib tekkida?

Poes oli ka normaalne käimla.

Kõike eelnevat arvesse võttes tuli meelde Kivirähk, meenus aeg maal vanaema juures, sain mõnes mõttes aru, miks ma olen selline nagu olen (mitte igas). Tundsin, et kasutasin aega hästi.

Lärm laeval

Ükskord oli nii, et kutsuti kahele sünnipäevale, kohtunikuks Kuldliigale, samal ajal lapsed laulsid ja tantsisid ja veel toimus mandril nipet-näpet. Mina aga ignosin kõike seda, keerasin oma motika nulli ja sõitsin Hiiumaale puid kuuri viskama. Erilise entukaga ma seda ei teinud, kuid oli aega tegeleda mõttetööga ja lühendada eesti keeles eksiteerivaid vöörsõnu.

Eks oma võlud olid ka saareelul. Sai nautida filigraanset vaidluskunsti. Algas sellest, et kahtluse alla sai lärmakalt panna nii hommikune tere kui ka isiklikud ihuhädad. Õnneks oli selline tase, et vahekohtunikke ei vajatud ja teiste rolliks jäi ainult kuulata ning imestada. Üllatus muidugi kadus juba esimese päeva õhtuks.

Mere lained pakkusid naudingut. Maailm tundus erinev kõrgest tuletornist. Discgolf noore ja nunnu kaaslasega andis sellele mängule hoopis uue tasandi. Sain rakendada oma ainsat head omadust ja viimane koht tundus samariitlaslikum vaatamata sellele, et see lõustaraamatusse üles riputati.

See kõik oli sissejuhatus minu kõige suuremale emotsioonile. Parvlaeval Ofelia on kena lastenurk, kus pisikesed maailmakodanikud saavad klotse laduda ja muidu vaibal tatsuda. Seekord oli neid seal õige mitu. Me asetasime oma tagumikud laste vahetusse lähedusse ja asusime ebaviisaka nimetusega kaardimängu kallale. Jõmpsikatele meeldis klotse üle äre alla lükata. Vaipkatteta põrandal olid kolksud tugevad. Reageerisime sellele hüsteerilise naeruga, aga mitte kõik ruumis viibijad ei tahtnud ennast kaitsta huumoriga. Üks närviline naisterahvas kargas läti perekonna juurde ja riidles vanematega, et nende laps ei oska avalikus kohas käituda. Kuulekad naabrid kutsusid oma võsukese ära, aga blondid eesti neiud jätkasid mängu sama valjult edasi. Nõrganärviline naiskodanik tõusis püsti ja lärmas ka eesti laste emade ja isadega. See kõik ei meeldinud lätlasele ja ta läks rahulikult (kordan - väga viisakalt) küsima, et äki istuksid need, kellele lapse hääled ei meeldi, vabadele kohtadele laeva teises osas. Ja vat siit algab minu trauma. Eesti naine (piinlik) hakkas oma vigases inglise keeles ja kriiskavas hääletoonis rääkima kuidas peab lapsi kasvatama (selle kohaselt ütlen, et tal endal pole ühtegi, ta isegi pole väikesi lapsi lähemalt näinud kui too päev praamil). Ja kriiskas ja kriiskas. Siis ma lõpuks ütlesin omal moel, et see käitumine pole ka viisakas ja ta segab rohkem kaasreisijaid kui lapsed. Ai-ai, mu kaaslastel oli vast piinlik, aga saavutasin oma tahtmise. Hääled mahenesid ikka mitme pügala võrra.

Nüüd lähevad lätlased koju ja räägivad õigustatult õelaid anekdoote eestlastest. Muide ma kandsin pluusi, millel oli mu perekonnanimi suurelt ja roheliselt peale kirjutatud.

Mulle meeldivad isegi lärmakad lapsed.