Igal inimesel on oma lugu. See on nii põnev, tahaks nende lugudega kursis olla, näha arengut ja teada asjade algust. Aeg-ajalt saan mõne uue inimese maailma pilgu visata, teine kord hakkab mõni vana asi uues kuues edasi elama. Kuid viimasel ajal olen jõudnud tõdemuseni, et olen nii mõndagi lugu valesti tõlgendanud. Olen ennast sättinud inimeste ellu, kus mul tegelikult kohta pole. Pigem vastupidi, olen lasknud üle enda ronida. See ei ole siin kibestumise õppetund, vaid järjekordne koputus täiskasvanud inimeste uksele. Jalga päris vahele pole veel saanud, kuid arvan, et ukse olen juba üles leidnud. Kuna ma ei suuda teiste ego nii palju upitada, kui mu enda ego upitamist vajaks, siis ongi tark jääda statistiks.
Nägin eila poeaknal kotti. Peal olid siilid ja autod. Tugev struktuur, maalähedane värv. Maksis palju eurosid. Tean, et ei saa seda endale kunagi lubada. Selle raha eest ei tahakski. Aga uneleda ja kujutada ennast ette selle kotiga mõnda tänavat liikumas, ma ikka võin. Sama on ka ju inimestega. Tahan suhelda ka siis kui homme sellel ei ole miskit tähtsust ja tagajärge. Kus ei pea analüüsima kuu aega hiljem üksiku lase tagamõtet. Kus ei pea kartma, et vale lahmitud lause kelleski vihapurske esile kutsub. Selleks ongi hea istuda ühes lauas inimestega, keda näeb kolm korda aastas ja kellest tean ainult seda, et meie ainus kontaktpunkt on sport.
Ja homme iga mees oma liistude juurde.
Mõnikord on lahe olla üksik.
No comments:
Post a Comment