22 December, 2015

Kokku/lahku


Premeerisin ennast paari hea raamatuga. Pole just käitunud ideaalselt, aga mõnes kategoorias olen kindlalt auhinda väärt. Pühade puhul on tunded ärevad. Uudiseid lugedes tulevad pisarad silma, ajalugu meenutades läheb pilt täiesti häguseks, muusikat kuulates jääb hapniku väheseks ja vestlust üleval hoides küsin küsimusi, mille vastuste leidmine teisel osapoolel vötab aega. Mõtlesin, mis neutraalse küsimuse peaks minult küsima, et ei tahaks või ei suudaks vastata. Toit, film, kirjandus ja muusika leiaks mu puhul kindla reageeringu. Isegi autodest võiks midagi pajatada. Eriti Golf 2.

Aga tegelikult on korvpall haaranud mu meeled. Analüüsin enda tegemisi ja vaatan videosid. Vanuse töttu ei jõua keha ajule järele ja kui platsil liialt teisi jälgin siis saan moka rulli. Nii juhtus viimane kord, kui vaatasin, mida teised teevad ja söötu ei oodanud. Võitlesin pisaratega. Ja mitte selleks, et nii valus oleks olnud. Pigem selleks, et olin teisi ja ennast alt vedanud. Aga sellises olukorras on meil kaks võimalust: alla anda või proovida veel võimsamalt. Surun ego alla ja üritan. Tasusid on ju mitu. Kunagi peab ju asi minema hakkama. Tee tööd ja näe vaeva ja ära lase oma ebaõnnestumistel enesehinnagul alla minna. Millegi töttu tuleb ju sõna ebaõnnestumine sõnast ÕNN. Seega on olemas ka õnnefaktor. Õnn soosivat ju tugevaid.

Avastasin, et on inimesi, kes suhtuvad minusse soosivalt. Kas olen selle välja teeninud? Või töesti piisab lihtsalt sellest, et olen olemas (kui tsiteerida klassikuid :)) Huvitavad telefonikõned pühapäeva hommikuti ja meeldivad tähelepanuavaldused reedeti. Eelkõige imponeerib sõnapidamine. ... ja siiski ei unune mul märkus kelleltki kolmandalt: Sinuga saab lennata. See on mu mälestus, mis on nagu füüsiliselt olemas. Kuna muud ju pole. Lõhnamälu hakkab paari kuu vältel tuhmuma. Mõnikord lihtsalt nuusutan õhku, et leida midagi, mis materialiseeruks. Ma sõidaks kasvõi maailmaotsa, et seda leida. Õnnetunne lõhnas.

"Rääkisin" kõige armsamaga. Ma tahaks teada tema kogemusi. Tema heakskiitu või halvakspanu. Võimalusi ju oleks olnud. Mis iganes see tähendab minu ja tema jaoks. Liiga palju olematuid vestlusi on elus pidamata jäänud. Liiga hilja hakaksin enda elu elama. Sain aru, et pehme tasub olla, isegi siis kui maailm üritab Sind "kõvastada". Pehmus on tegelikult tugevus. Enda jagamine on julgus.

Mulle meeldivad väga paljud inimesed. Ilmselt see 150 on täis. Kuid vähemalt 10-lt tahaks vastu saada. Enesehinnanguks oleks tore.

Huvitav, kas uus soeng ja kõrvarõngad aitaksid?

Fred Jüssi "Reisikirju":

"Inimesed tahavad ikka, et teised mõtleskid ja oleksid samamoodi kui nemad. Inimene saab koos olla ainult omasugustega, ja ka mitte omasugustega, sest kes siis omasugustega koos saab olla."

"... mehed on nagu suured lapsed - nad tahavad sõdida ja mängida. Sõdimiseks on meestel relvad, aga mängimiseks naised (Rousseau)"

"... see, mis ei kasva kokku, kasvab lahku ..."



16 December, 2015

Ikka jälle ...


Vana rahvas ikka teab, et aeg annab vastuseid. Kõige selle taustal on ka õige, et tark ei torma. Ma natuke tormasin, sest kannatus oli katkemas. (Loodan, et ei pea kunagi seda tormlemist õigustama). Kuigi tagant järele vaadates ega ma poleks saanud selle vastusega isegi mitte hingerahu. Segane ja kaootiline jutt lühidalt kokku võtta tähendab seda, et nädal aega tagasi vaevanud küsimus on saanud vastuse. Ma isegi ei tea, kas see vastus mulle meeldib või mitte, aga selles suhtes oli mul tösi, et mul oli vaja seda teada. Vastuse tulemus --- show must go on. Või kuidagi nii. Või ma loodan ... või ...

Aga elu teed on ikka imelikud. Ka keskmise inimese omad. Sattuda oma tegevusest ja rumalusest "veidratesse" situatsioonidesse. Avastada, et ainuke, kes enda käitumist ja tegevust pahaks paneb avalikult ja ametlikult, olen ma ise. Aga ikka tegelikult. Olen ikka aastatega rohkem harjunud endaga ja ka alkoholi mõjuga endale. Siiski olid kogused ka suuremad, kui ma viimasel ajal olen tarvilikuks pidanud. Võtan oma õppetunni vastu :) Aga positiivne on see, et kaks kolleegi on selle tulemusena kuidagi veel lähedasemaks saanud.

Et siis ennast karistada, lugesin midagi sellist, mida ma ei talu: Julia Juzik "Beslan". Tõepoolest sain sada hüsteeriahoogu, aga ma pidin sellel "läbi elama". Minu mured on kükitavad mannaterad.

"... mures muutub inimene egoistik: sukeldub oma kannatustesse, rabeleb ja vähkreb."


08 December, 2015

Miks? Miks? Miks?


Kui mingi ebameeldiv asi juhtub või hea asi lõppeb, siis selle juures on alati oluline põhjus; miks see juhtus. Isegi siis, kui vastus on loogika vastane ja minu jaoks põhjendamatu, on see siiski vastus. Ja just praegu on hetk, kus ma vajan vastust. Ükskõik millist. Ma lepin olukorraga, sest mul on kõik head asjad elus olemas ja väiksed seiklused on lihtsalt boonuseks, .... aga vastus. Töepoolest ma saan aru, miks inimesed hakkavad usklikuks.

Ehk kui ihule tekib uus sinikas, siis ma ju ei proovigi seda endalt eemaldada, aga mind huvitab lugu selle tekkimisest. See paneb mind sinikat vaatama, kas kangelaslikkuse märki, kobaduse sümbolit või midagi kolmandat. Ehk ma isegi õpin sellest põhjusest midagi enda või teiste kohta. Elu on ju veel ees, õppetunnid kasulikud. Ma saan suhestuda endaga. Uuesti.
Ma vöin endale tuhka pähe raputada. Kilode viisi, aga ma tean, et see ei pruugi olla vastus. ... Või vääramatud loodusjöud või konkurents või kaine möistus või valikud. Ma tahan vastust.
Ma ei teadnudki, et sisemus võib krampi tömbuda ka selliste pisiasjade peale. Imelik see inimese sisemus.

Tegelikult päriselu on tore olnud. Igapäevased tegevused ja üllatused. Soojad inimesed ja töesti paika loksuvad elemendid. Positiivseid emotsioone isegi naabrimehega jagamiseks. Viskasin kettamängus vöistluse sees holari, klubivöistlusel yllatasin kõiki oma hea puttimisnärviga. Refereerides majasõpra umbes täpselt: möistan su osavust, kuid imestan, et su närvid sind alt ei vedanud. Ja selle lause ajal sain aru, et seoses mu pseudomikroprobleemiga oli mu närvilisus olematu. Ja ega ma oodanud ka sealt midagi. Seda suurem üllatus mulle. Julgen küll tunnistada, et olin rahul, et olin sellel hetkel õnnelikuma käega puttija võistlusel. Isegi siis, kui keegi lasi mul vöita, tunnen head meelt, et tean selliseid inimesi, kelle jaoks on teise inimese rööm suurem oma egost ja saavutusihast. Aga viimane lause kehtib ainult juhul, kui ... :)

Käisin teatris ja nägin Ita Everit laval hullamas. Enam ei karda vananemist.