Kui mingi ebameeldiv asi juhtub või hea asi lõppeb, siis selle juures on alati oluline põhjus; miks see juhtus. Isegi siis, kui vastus on loogika vastane ja minu jaoks põhjendamatu, on see siiski vastus. Ja just praegu on hetk, kus ma vajan vastust. Ükskõik millist. Ma lepin olukorraga, sest mul on kõik head asjad elus olemas ja väiksed seiklused on lihtsalt boonuseks, .... aga vastus. Töepoolest ma saan aru, miks inimesed hakkavad usklikuks.
Ehk kui ihule tekib uus sinikas, siis ma ju ei proovigi seda endalt eemaldada, aga mind huvitab lugu selle tekkimisest. See paneb mind sinikat vaatama, kas kangelaslikkuse märki, kobaduse sümbolit või midagi kolmandat. Ehk ma isegi õpin sellest põhjusest midagi enda või teiste kohta. Elu on ju veel ees, õppetunnid kasulikud. Ma saan suhestuda endaga. Uuesti.
Ma vöin endale tuhka pähe raputada. Kilode viisi, aga ma tean, et see ei pruugi olla vastus. ... Või vääramatud loodusjöud või konkurents või kaine möistus või valikud. Ma tahan vastust.
Ma ei teadnudki, et sisemus võib krampi tömbuda ka selliste pisiasjade peale. Imelik see inimese sisemus.
Tegelikult päriselu on tore olnud. Igapäevased tegevused ja üllatused. Soojad inimesed ja töesti paika loksuvad elemendid. Positiivseid emotsioone isegi naabrimehega jagamiseks. Viskasin kettamängus vöistluse sees holari, klubivöistlusel yllatasin kõiki oma hea puttimisnärviga. Refereerides majasõpra umbes täpselt: möistan su osavust, kuid imestan, et su närvid sind alt ei vedanud. Ja selle lause ajal sain aru, et seoses mu pseudomikroprobleemiga oli mu närvilisus olematu. Ja ega ma oodanud ka sealt midagi. Seda suurem üllatus mulle. Julgen küll tunnistada, et olin rahul, et olin sellel hetkel õnnelikuma käega puttija võistlusel. Isegi siis, kui keegi lasi mul vöita, tunnen head meelt, et tean selliseid inimesi, kelle jaoks on teise inimese rööm suurem oma egost ja saavutusihast. Aga viimane lause kehtib ainult juhul, kui ... :)
Käisin teatris ja nägin Ita Everit laval hullamas. Enam ei karda vananemist.
No comments:
Post a Comment